7 ettepanekut tõlgituna SDE valimisprogrammi keelde

           1.  Kahekordistame doktorandi toetuse. Tõstame lasteaiaõpetaja palga algkooliõpetaja palga tasemele. Tagame erivajadustega inimeste õppimis- ja töötamisvõimaluse rahastamise ning toetame täiend- ja ümberõpet, et soodustada puuetega inimeste tööturule naasmist. Suuname tervishoidu makstulede arvel täiendavalt 4 miljardit krooni nelja aasta jooksul,muutes selle abil perearstiteenuse kättesaadavaks kõigile inimestele ning suurendame soodusravimite kättesaadavust. Töösuhe tugineb töövõtja ja tööandja partnerlusele, võimaldades ettevõtjatel edukad olla ning töötajatel tööpanuse eest väärilist tasu saada. Seame hiljemalt 2012 aastast üleriigiliseks alampalgaks 320 eurot kuus. Kaasates ametiühingute ja tööandjate keskliidud, kehtestame 2013 aastaks kõrgharidust nõudvatel töödel üleriigiliseks alampalgaks 640 eurot kuus ning oskustööliste üleriigiliseks alampalgaks 510 eurot kuus. Toetame tööandjaid, kes võtavad tööle vähese konkurentsivõimega inimesi. Peame oluliseks riigi osalemist ettevõtluses, mis loob töökohti ning võimalusi madala või puudliku konkurentsivõimega inimestele. Suurendame vanemaealiste inimeste tööhõivet, võimaldades tööturuteenuseid saada ka vanaduspensioniikka jõudnutele. Seisame võrdse kohtlemise eest tööturul. Võrdse töö eest peab Eestimaal saama võrdset palka. Kolmekordistame lastetoetuse. Muudame vanemahüvitise õiglasemaks.
2.           Peame oluliseks avaliku ja erasektori koostööd riigivalitsemise tugifunktsioonide standardiseerimisel ja täitmisel. Kindlustame vahendid kohalike omavalitsuste haridus-, kultuuri- ja spordiinvesteeringuteks.
3.           Parandame Eesti ettevõtete ligipääsu kapitaliturgudele. Töötame koostöös ettevõtjate ja riskikapitali investoritega välja meetmed kõrge potentsiaaliga start-upettevõtete toetamiseks ja sisenemiseks välisturgudele. Loome stardilaenu meetme kõrge arengu- ja ekspordipotentsiaaliga ettevõtete käivitamiseks. Jätkame riiklikke investeeringuid infrastruktuuri (Tallinn-Tartu-Luhamaa neljarealine maantee, Narva sild, lennuühendus oluliste finantskeskustega jt.), kasutades selleks struktuurifondide ja riigieelarve vahendeid ning lubades riigieelarve defitsiiti.
4.           Riiklik pensionifond pole osa SDE programmist

5.           Toetame progresseeruvat tulumaksu. Maksustame 1000 eurot kuus ületava tuluosa 26% tulumaksumääraga. Majanduskasvu ajal suurendab progresseeruv tulumaks üldist maksukoormust ja pidurdab majanduse ülekuumenemist, majanduslanguse ajal aga alandab üldist maksukoormust, elavdades seeläbi majandust. Kehtestame juriidiliste isikute tuludele madala määraga (10%) maksu, vabastades samas erisoodustusmaksust töötajate haridusse ja terviseedendamiseks tehtavad kulud. Kaasaegne maksusüsteem tagab kvaliteetsete avalike teenuste osutamise, võimaldab tasandada majandustsüklite mõju, toetab fokusseeritud majandus- ja regionaalarengut ning vähendab sotsiaalset kihistumist. Majandustsükleid võimendanud poliitika tagajärjed on vastuolulised: eurotsooniga liitumise taustal oleme üks suurema töötusega riike Euroopas. Kõrge tööpuudus tingib töövõimeliste inimeste lahkumise Eestist ja pärsib siseturu nõudluse kasvu.

6.            Täiendava maksutulu abil toetame regionaalset ettevõtlust, eksportivaid ettevõtteid ja tehnoloogiainvesteeringuid. Jätkame SDE algatatud riikliku programmi „ Igale lapsele lasteaiakoht“, millega suurendame riiklikke investeeringuid lasteaedadesse.

7.        Eesti osaleb proaktiivselt rahvusvahelistes ühendustes ja organisatsioonides ning meil on piisavalt informatsiooni ja väljakujunenud võimekus neis teiste riikidega võrdväärselt kaasa rääkida. Kasutamata on võimalused loome- ja teenusmajanduse edendamiseks, geograafilisest asukohast tulenev potentsiaal turismi, transiidi ja ekspordi valdkonnas ning diplomaatilised hoovad Eesti majandusarengu toetamiseks.

Kas 10% tööpuudus on tõesti majandusele hea?

“Me tahame näha rohkem töökohti,” ütles keskpanga juht Ben Bernanke pärast nõukogu koosolekut toimunud pressikonverentsil. “Me tahame madalamat tööpuudust. Me tahame näha tugevamat majandust, mis suudaks parandada tööjõuturgu jätkusuutlikult” lisas ta. Föderaalreserv kinnitab, et niikaua kui tööturu olukord ei hakka märkimisväärselt paranema, jätkatakse kinnisvaralaenude tagatisega võlakirjade ostmist ning võidakse alustada teiste väärtpaberite ostmist. Mis siis tingib USA keskpanga sellised trastilised sammud, kas tõesti tööpuudus on nii kohutavalt kõrge? Tuleb välja, et Eesti Panga arvates võiks olla tegemist juba talumatult madala tööpuudusega. Eesti praegune 10%-ne tööpuudus on panga asepresidendi Ülo Kaasiku sõnul enam-vähem hinnangulise taasakaalupunkti lähedal ja see on tase mis ei tekita palgasurvet, palgatõus halvendaks meie ettevõttete konkurentsivõimet. Olgu siis öeldud, et USA 8,1% tööpuudus oli see tase, mis sundis Föderaalreservi tegutsema ning kasutusele võtma meetmeid, mis alandaks tööpuudust. Meie keskpank aga peab mõistlikuks ja majandusele soodsaks 10%-list tööpuuduse taset.
Tahaks vist elada USA-s kus keskpank näeb tööpuuduses probleemi ning oma sammudega püüab leida lahendusi tööpuuduse vähendamiseks.

Samm üks

Kirjutasin mõni aeg tagasi seitsmest sammust Eesti elu edendamiseks ja sain vägagi suure tagasiside osaliseks. Valdavalt tekitas minu blogipostitus palju küsimusi aga peab nentima, et küsimused tekkisid just peavooluna levinud neoliberaalse maailmavaate kandjatel. Püüan anda tulevikus siis täpsemaid selgitusi või lahtikirjutusi oma ettepanekute osas. Esimeseks ettepanekuks oli: 
Lõpetata inimeste sissetulekute kasvu piiramine. Selleks peab riigi- ja kohalikust eelarvest palka saavate inimeste palkasid tõstma ca 20% aastas. Palgatõus võiks jätkuda kuni euroala keskmise palgataseme saavutamiseni. Selline palgatõus elavdaks oluliselt siseturgu ning looks õiglasema tulude jaotamise. Samuti peaks sellega kaasnema lastetoetuste märgatav tõstmine ning vanemahüvitise võrdsustamine kõigile lapsevanematele.
Selline ettepanek oli üheks võimalikuks lahenduseks alljärgnevatele probleemidele:

  • Eesti tööjõu turg ei toimi, kuna tööpuudus on nii kõrge, et töövõtjate valik on ainult kas töö vastu võtta või sellest loobuda. Tööjõu hinda määrab pigem arvestus kas tasub üldse tööle minna või elatuda ellujäämist napilt tagavatest sotsiaaltoetustest. Selline turutõrge on viinud meid olukorda, kus tööandjad on asunud ründama juba sotsiaalkatisesüsteemi, et see takistab palkade edasist alandamist.
  • Reaalpalgad on ligi viis viimast aastat langenud, mis on kaasa toonud suurema osa Eesti elanikkonna (ca 600 000 inimest) vaesumise. Elanikkonna vaesumisel on kogu majandusele väga negatiivsed tagajärjed. Langev reaalpalk ja kõrge tööpuudus muudavad inimesed tuleviku suhtes ebakindlaks ning siseturu nõudlus hakkab koos sellega langema ja inimeste säästud kasvama. Kasvanud säästud aga tähendavad seda, et majanduse siseturg hakkab külmuma ning suurendab veelgi ebakindlust tuleviku suhtes ning sunnib ka ettevõtjaid säästma ja töökohtasid koondama. Sisuliselt on tegemist allakäiguspiraaliga, kust väljapääsu ei tundu olevat.
  • Kõrge tööpuudusega kaasnev negatiivne palgasurve kasvatab küll ettevõtja jaoks kasumlikkust ning suurendab konkurentsivõimet kuid siseturu jaoks on selline olukord väga negatiivne ning hakkab mõjuma ka siseturul tegutsevale ettevõtjale negatiivselt. Väheneb raharingluse kiirus ning siseturu ostujõud ja ostujulgus raugevad. Tulemuseks aga väiksem majanduskasv.
  • Kasvab elanikkonna kihistumine. Inimestel langeb motivatsioon tööd teha, sest enda harimine ja eri tööoskuste arendamine on mõtetuks muutumas. Lihtsam on riigist lahkuda ning minna Austraaliasse tänavale flaiereid jagama, kui kõrgharidusega eksperdina Eestis tööd leida kus juhul kui õnnestub isegi tööd leida maksta kogu õppelaenu tagasimakseteks ning korteriüüriks. 
Erasektori palgataset pole poliitiliselt eriti võimalik mõjutada ja seda isegi olukorras, kus on tegemist turutõrkega ja turg ei toimi ning on tegemist tööandjate monopoliga. Eks monopolide vastases võitluses on üheks instrumendiks riiklik hinnakontrolli kehtestamine. Olles üheks osaks Euroopa majandusruumist, kus toimub kaupade, tööjõu ja teenuste vaba liikumine on meie tööjõu esialgseks hinnasihiks euroala keskmine palgatase. Tööjõu osas tegeliku konkurentsiolukorra tekitamiseks ongi üheks võimaluseks siis avaliku sektori palkade tõstmine. Kõrgem palgatase elavdab majandust, motiveerib ennast koolitama tubliks töötajaks, hoiab tööjõudu kodumaal ning teeb meid kõiki rikkamaks.

Edu ERM-i uuele juhile!

Kirjutasin üle aasta tagasi Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rajamise valudest ja valeotsustest oma blogis. Toona sai soovitatud kogu senine skeemitamise jant lõpetada ning vastu võtta poliitiline otsus, et ERM uus hoone tuleb ehitada ning anda hoone ehitamine Riigi Kinnisvara AS-ile. Õnneks on aasta jooksul suudetud soovitustele vastavad otsused ka vastu võtta. Lahtiseks on jäänud ainult poliitilise vastutuse küsimus: kes vastutab sellise jama eest mis on toimunud ERM uue hoone ehitamise ümber. Tundub, et kui on suured ka kulukad objektid, siis enam keegi ebaõnnestumise eest ei vastutagi. Lihtne on öelda, et ega minister pole süüdi, süüdi on keegi kuskil kaugel, näiteks Euroopa Komisjon. Paraku pole Euroopa Komisjon sundinud meie otsustajaid rumalaid samme tegema, ikka meie ise oleme need otsused teinud. Ilmselt likvideeritakse ka ERM Ehituse Sihtasutus ilma suurema kärata ja kõik on selle paha unenäo unustanud.
Loodame, et edaspidi läheb uue maja ehituse hangetega kõik mõistlikult ning hoone ehituseks ei luua jälle mingit ülemäära kulukat skeemi. Igatahes soovin edu ning tarku otsuseid uuele vanale ERM direktorile Tõnis Lukasele!

Võlakriisi ravi

Ainult Euroopa Keskpank saabki ravida euroala võlakriisi: Võlakirjaprogramm kannab vilja
Siiski oleks võlakirjaprogrammi käivitama oluliselt varem. Meil oleks puudunud igasugune vajadus ESM-ide järele. Veelgi enam, euroala riigid oleks pidanud muutma regulatsiooni ning lubama keskpangal ka otse osta riikide võlakirju. Ilmselt oleks siis loogiline olnud, et võlakirja ost oleks sellisel juhul kokku lepitud liikmesriikide poolt nii, nagu täna kokku lepitakse abipakette. Siis oleks võinud näha isegi ehk euroala kasvule pöördumist.

Seitsme sammu kaitseks ehk Rothschildi õpilane

Mayer Amschel Rothschild

Üks hilisõhtune ajugümnastika: seitse sammu, tõi kaasa pisikese tormi veeklaasis. Üle 2000 postituse lugeja ning hulgaliselt kommentaare fb-s. Paraku on minuni jõudnud tagasiside üsnagi ühepoolne ning või kokku võtta neoliberaalia all vaevleva eestlase tüüpilise argumendiga: loll oled.
Kuigi minu postitus oli ainult minu isiklik arvamus ning ei ähvarda seetõttu ühtegi “austerlast” isiklikult veel lähiaastatel, tahaks siiski neoliberaalidelt küsida, mis on teie lahendus ilmselgele majanduse tupikteele Euroopas.
Kaks aastat tagasi rääkisin euroala võlakriisi (ainu)võimalikust lahendusteest läbi Euroopa Keskpanga “rahatrüki”. Kulutati hulk rahandus- ja peaministrite töötunde, moodustati igasuguseid fonde (ESM), koguti riikidelt, ka Eestilt hulk eurosid kokku, lõpptulemusena rahustas turge ainult Euroopa Keskpanga otsus osta kokku järelturult piiramatus koguses riikide võlakirju. Paraku pole kriis kaugeltki lahenenud. Võlakriisi lahendused, mis on suunatud kärpimisele, on viinud mitmed euroala riigi rahvad üpris meeleheitliku tööpuuduseni. Riikide majandused on languses ja seda pole võimalik pidurdada tasakaalus riigieelarvega. Usun, et euroala jõuab lõpplahenduses selleni, et Keskpangal lubatakse rahastada otse riigieelarveid ning piiratakse lõpuks kommertspankade vabadust luua raha, mis euroala kontekstis on isegi nende monopoolne õigus. Kui sellele mõelda, siis tundub olukord olevat tõsiselt õudne ning riikide valitsused tõsiselt pangandustööstuse kanna all. Kui keegi tahab sellel teemal edasi argumenteerida, siis peab vastama enne ühele lihtsale küsimusele, et kust tuleb juurde uusi eurosid, kuidas raha kogus kasvab ning kelle otsuse alusel raha tekib.
Rahval on tekkinud või tegelikult tekitatud meeletu vastuseis valitsussektorist palka saavate inimeste suhtes ning nende palgatõusu suhtes. Samas on valdav enamus selle valdkonna inimesed need kes loovad tegelikku väärtust: annavad meie lastele ja mitte enam nii lastele haridust, hoolitsevad meie tervise ja turvalisuse eest. Mida annavad aga meie majandusele, laiemalt ühiskonnale finantssektori töötajad. Valdavalt mitte midagi: müüvad õhku, optsioone, futuure ja kasvatavad suurt mulli ning inflatsiooni, mingit reaalselt heaolu loovat toodet või teenust sellest sektorist ei tule. Raharinglust saaks korraldada ka ilma selleta, et maksta finantssektorile teistega võrreldes märgatavalt kõrgemat palka ning finantssektoris ei peaks töötama nii palju inimesi, enamik neist võiks minna “tootvale tööle”, meil on ju hulgaliselt puudus 300-400 eurot kuus palka saavaid töötajaid. Ettevõtjad otsivad neid tikutulega taga ja vaatamata meie kõrgele tööpuudusele ei leia ikka endale sobivaid töötajaid. Tegin nüüd natuke pangandussektorile liiga aga tahaks natuke üle võlli keerata, kui hakatakse lahmima ilma igasuguse põhjenduseta, et meie ühiskonna jaoks olulistele inimestele tuleks ka normaalset palka maksta.
Eestis kipume me unustama, et me pole enam ammu üks pisike riigike kinnise turu ja oma valuutaga. Õigemini oma valuutaga, mis nagu tegelikult polegi oma valuuta vaid teise riigi raha, kohandatud nimega kroon. Sellest ajast on justkui aksioomina pähe raiutud, et majanduskasv tuleneb ainult ekspordist. STOPP… kui see on nii ka suuremate koosluste puhul, siis on küsimus selles kuidas saab maailmamajandus tervikuna kasvada?? Ometigi ta kasvab. Kasvab märgatavalt ja suhteliselt kiiresti. Huvitav kuhu see maailmamajandus siis ekspordib, et ta kasvab? Kas kuule? Vastus peitub ikkagi selles, et majanduskasv tuleb ikkagi nõudluse kasvust, sealhulgas olulisel määral just sisemajanduse arvelt. Meie süsteemi juures on kasvu aluseks ettevõtjate ja tarbijate usk tulevikku, millele järgneb siis pankade poolne usu rahastamine ehk majandus kasvab siis võla arvelt, mis loob tegelikult majandusse raha juurde. Seega on majanduskasvuks hea, kui suudame panna inimesi uskuma tulevikku ning kasvatama nõudlust ka läbi suuremate palkade. Siis külmub lahti ka meie oma koduturg, milleks on teatud mõttes ikkagi kogu Euroopa Liit.
Lõpetuseks: “Give me control of a nation’s money and I care not who makes the laws.” Mayer Amschel Rothschild. Peame võtma raha üle kontrolli tagasi valitsusele. Me ei võta seda pangandustööstuselt läbi riigistamise aga me loome sinna kõrvale valitsuse oma panga, sest Rothschildi panka peab valitsus päästma minema nagunii, kui pangandussektor on mulli piisavalt suureks puhunud ja see lõhkeb. Hispaania just on küsimas raha oma riigi pankade päästmiseks.

Seitse sammu Eesti elu edendamiseks

Inimesi on viimastel aastatel hullutatud juttudega kriisist ning sellest, et meie heaolu saab tulevikus ainult langeda. Hirmutatakse inimesi negatiivse tulevikuperspektiiviga ning kujutatakse ette meie virelevat pensionipõlve. Selline saatus võib meid tõesti tabada, kui jätkatakse senise neoliberaalse kursiga. Kuigi meie majandusruumi arengu võtmed peituvad paljuski euroala rahapoliitikas annab ometi midagi teha ka riigi fiskaalpoliitika tasandil ja lõppude lõpuks oleme me ju üks euro omanikest ja õigustatud ning kohustatud ka hoolitsema euro tuleviku eest.
Pakun välja seitse sammu mida võiksime siiski juba praegu ette võtta heaolu kasvatamiseks Eestis.

1. Lõpetata inimeste sissetulekute kasvu piiramine. Selleks peab riigi- ja kohalikust eelarvest palka saavate inimeste palkasid tõstma ca 20% aastas. Palgatõus võiks jätkuda kuni euroala keskmise palgataseme saavutamiseni. Selline palgatõus elavdaks oluliselt siseturgu ning looks õiglasema tulude jaotamise. Samuti peaks sellega kaasnema lastetoetuste märgatav tõstmine ning vanemahüvitise võrdsustamine kõigile lapsevanematele.
2. Valitsussektor peaks lõpetama kõik kindlustuslepingud ning riigi vara peaks olema kindlustatud riikliku kindlustusega. Kindlustuskaitsega on kaitstud kogu riigile kuuluv vara ning kindlustusjuhtumite kahju hüvitatakse riigieelarves vastavateks kulutusteks ette nähtud fondist.
3. Kommertspankade kõrvale luuakse täielikult riigi kontrolli all olev pank, kes korraldab riigis raharinglust pakkudes tasuta või minimaalsete hindadega pangateenuseid, sealhulgas kaardimakseid. Samuti rahastaks pank elamuehitu- ja renoveerimisprogramme. Kogu valitsussektor kasutaks pangateenusteks ja riigi reservide haldamiseks riigile kuuluvat panka.
4. Kohustusliku kogumispensioni haldamiseks kasutatakse riiklikku pensionifondi. Pensionifond investeerib valitsuse võlakirjadesse, mis tooks meie pensioniraha Eesti majandusruumi.
5. Kulutusteks vajalike kulude katmiseks kasutatakse kuni täistööhõive saavutamiseni kinnisvara, autode ning ettevõtlustulu maksustamist. Üksikisiku tulumaks viiakse progresseeruvaks. Kuni täistööhõive saavutamiseni võib valitsus kulutada defitsiitselt. Täistööhõive saavutamisel võib kasutada maksukoormuse tõusu keskvalitsuse võla vähendamiseks.
6. Tööhõive suurendamiseks kasutatakse eelarvekulutuste suurendamist läbi riiklike investeeringuprogrammi (lasteaedade-, teaduse-, haridusasutuste- ning infrastruktuuri investeeringud).
7. Valitsus ja keskpank peavad taotlema euroala rahapoliitika muutmist suunas, mis piirab oluliselt kommertspankade omavoli ning võimaldab euroala riikide valitsusi finantseerida otse keskpankade kaudu (anda keskpangale õigus fikseeritud intressimääraga osta riikide võlakirju). Selline samm lõpetaks päevapealt euroala võlakriisi ning viiks euroala majanduse kasvule.

Kõigi nende sammude tagajärjel väheneks regionaalne ning otsene ebavõrdsus. Majandused ning inimesed vabastatakse pangaorjusest ning üldine heaolu ja toimetulek kasvaks.

VIITED:
Ideedel on toetajaid:Rõtov: Siseturgu ergutaks riigitöötajate järsk palgatõus
Ka Kaire Uusen toetab
Josing: Eesti ei saa jätkata palkade kunstlikult madalal hoidmisega

Heaolust või majanduskasvust

On tekkinud põnev kirjavahetus minu blogi ja Eesti Panga analüütikute vahel. Kui Eesti pank rõhutab, et liiga kiire palgakasv võib kujuneda ohuks majandusele, siis mina püüan väita, et majanduskasvu võtmetegur pole mitte palgakulude all hoidmine, vaid palgatase võiks olla hoopis heaolu mõõdikuks ning mida kõrgem palgatase, seda parema tulemuse oleme oma majanduskasvust saavutanud. Ehk siis, mis on meil eesmärgiks, kas heaolu ja palkade kasv või makromajanduse näitajaks olev majanduskasv.
Olen Eesti Panga analüüsiga nõus, et mida madalamal suudame töötajate palgataseme hoida, seda suuremat lisandväärtust suudab ettevõtja pakkuda ning seda suurem on ettevõtja tootlikkus. Polegi seda kunagi vaidlustanud. Vastuvõetamatu tundub lihtsalt tootlikkuse kasvu peamise allikana tööjõu hinna nägemist.
Kindlasti on veel ka oluline teema veelgi kestva majanduskriisi õppetunni küsimus. Õppetunni või kogemuse saamise seisukohalt on oluline teha õigeid järeldusi kriisist ning kriisi põhjustest. Euroopat ja eriti Eestit tabanud kriisi põhjuseks ei olnud eestlaste kiire palgakasv. Sellise kriisi põhjuse põhistamine viib paraku valede lahendusteni. Põgusalt olen võlakriisi põhjuste teemal ka varem kirjutanud kuid peamiseks põhjuseks oli siiski finantssüsteemi, pangandussektori osaline kokkukukkumine, mis tõi kaasa endaga tarbijate ebakindluse kasvu ning finantsturgudel äri teinutele (sealhulgas ka pensionifondid) suuri kahjumeid. Tarbijad ja ettevõtjad muutusid tuleviku suhtes ebakindlaks ning hakkasid mõtlema säästmisele, üldine nõudlus turul langes. See omakorda tõi kaasa äriplaanide hävimise ning tootmismahtude kokkutõmbamise. Koos nõudluse langusega tekkis tööpuudus. Hirm tuleviku ees sundis inimesi säästma, mis omakorda jahutas majandust. Eesti residentide hoiused on kasvanud kriisiaja 8 miljardilt eurolt 12 miljardi euroni.
Inflatsioonist tondi maalimine pole kindlasti kohane. Tänapäeva majandussüsteem püsib kasvus ja toimib normaalselt ainult inflatsioonilises olukorras. Vasasel juhul lakkaks senine süsteem lihtsalt toimimast. Normaalseks ja soovitavaks võiks lugeda 1-2% inflatsiooni. Eesti puhul on paraku olukord teine, ning inflatsioon näitab siin ka meie hinnakonvergentsi liitumise järel ühtse majandusruumiga, Euroopa Liiduga ning euroalaga. Kui kaupade hinnad on juba kohati saavutanud kõrgema taseme kui  euroalal keskmiselt siis tööjõu hind on veel ligi 4 korda madalam kui Saksamaal näiteks. Selline Eesti tööjõu ekspluateerimine pole kohane ühtsele majandusruumile ning seetõttu peaks olema valitsuse ja ka Eesti Panga üheks eesmärgiks võimalikult kiirelt saavutada ka tööjõuhindade ühtlustumine euroalaga.
Kõrgemad palgad aktiveerivad siseturgu ning loovad eeldused majanduskasvuks. Tõsi tööjõu hinna konvergentsi teel on ka ohtusid ja riskikohtasid. Nimelt võib probleemiks kujuneda meie ettevõtete tootmisstruktuur ning tehnoloogiline areng. Kui kõrgemad palgad võimaldavad kaasata kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaid ning tõsta seeläbi tootmise efektiivsust siis ettevõtjate ja ka riigi ülesanne peaks olema leida Eesti tööstusele kõrgema lisandväärtusega kaupadele ja teenustele turgu ning arendada innovatsiooni- ja teadusmahukat ning loomingulist majandust.

Samal teemal kirjutas Äripäev:

Kriisi õppetunnid kipuvad liigkiiresti ununema

15.11.2012

Rasmus KattaiEesti Panga majanduspoliitika allosakonna juhataja
Eesti Pank järeldas oma viimases tööturu ülevaates, et liiga kiire palgakasv võib ohustada kestlikku majanduskasvu. Rein Järvelill tõlgendas oma blogipostituses seda järeldust, justkui oleks odav tööjõud jätkuvalt Eesti majanduse edukuse võti (ÄP 12.11.2012).
Eestis õppetunnid. Kiirema palgakasvuga  saavutatav palgataseme tõus kõlab kena väljavaatena, kuid paraku valitseb palga- ning majanduskasvu vahel kindel seaduspära, mille kohaselt ei saa palgakasv pikemaajaliselt ületada palgasaajate tootlikkuse kasvu.
Piltlikult öeldes sõltub töötaja palk tema töö viljakusest ning palgakasvu allikaks saab olla üksnes töötaja loodava li-
sandväärtuse suurenemine. Sellest seaduspärast kõrvalekaldumise kogemus on Eestil olemas viimasest buumist ja sellele järgnenud kriisist.
Tööjõu vähesus ja ettevõtete konkureerimine töötajate pärast võivad palgakasvu survestada ning sellega palgakasvu lühiajaliselt kiirendada.
Kui seda ei toeta tootlikkuse kasv, siis on tulemuseks üksnes kiirenenud inflatsioon, mis võib palga reaalkasvule hoopis negatiivselt mõjuda ning ohustada edaspidist majanduse väljavaadet.
Eestis kasvasid buumi ajal palgad tootlikkusest kiiremini ning kriisi kestel toimus palkades tugev korrektsioon allapoole, et vähendada varasemalt tekkinud ebakõla. See aga omakorda võimendas kriisi mõjusid.
Euroopale järele. Eesti tootmisstruktuur ning -tehnoloogia võimaldasid mullu ühes kuus luua lisandväärtust keskmiselt 2256 eurot töötaja kohta ning palkadeks maksti sellest umbes 1025 eurot ehk 45%. Selline palgakulude osakaal
lisandväärtuses oli lähedal ELi keskmisele, mis on 46%.
Samas jääb lisandväärtus ehk SKP töötaja kohta maha vanade ja arenenumate Euroopa riikide näitajatest. Vahe vähendamine eeldab mitut olulist arengut, nende hulgas muutust majanduse struktuuris, majanduse tehnoloogiamahukamaks muutumist, arengut tööjõu kvalifikatsioonis ning selle rakendamist kõrgema lisandväärtusega tegevusaladel.
Kindlasti ei taga elatustaseme ja heaolu tõusu ajutine, majanduse fundamentaalnäitajatest lahknev palgakasvu kiirenemine.

Kasinusmeetmete pomm

Tundub, et euroala valitsused ei väsi veel uskumast kasinusmeetmete edukusse. Samas lähevad asjad järjest hullemaks. Saksamaa on sunnitud juba alandama oma kasvuprognoose, rääkimata eriti keerukast olukorrast Lõuna-Euroopas. Lõuna-Euroopa majandust on haaranud üldstreigid ning tööpuudus vallutab uusi kõrgusi. Lahendusi ei näi kuskilt tulevat. Kasinusmeetmed on kujunemas viitsütikuga pommiks, mis võib lõpuks plahvatada ning viia mitmedki riigid kaosesse. Töötu, perspektiivi kaotanud rahvamass võib muutuda ettearvamatuks ja destruktiivseks. On tekkimas olukord, kus sellisel rahvahulgal pole enam midagi kaotada…