omavalitsused vaesuvad

Drastiliselt vaesuvad Eesti äärealade omavalitsused

Eestimaa äärealade omavalitsused vaesuvad ennaktempos. Kui Eestis keskmisena on omavalitsuste tulud viimase nelja aastaga kasvanud veerandi võrra siis näiteks Setomaa valla tulude kasv on olnud ainult 17%. Kõigi Võrumaa omavalitsuste eelarvetulud on kasvanud 19%, samas kui Viimsi valla tulud on kasvanud 37%. Oluliselt kasvanud kulude valguses, ei suuda ääremaade omavalitsused enam korraldada elanikele vajalike teenuste osutamisest, rääkimata vajalike investeeringute teostamisest. Kõik see süvendab ääremaastumist, elukeskkonna halvenemist ning inimeste liikumist suurlinnadesse või nende lähivaldadesse.

Eelarvetulude väheses kasvus on süüdi kaks peamist faktorit.

Esiteks, vallaelanike arvu vähenemine, mis toob endaga kaasa koheselt omavalitsuse tulude alanemise. Vallaelanike arvu vähenemisel ja omavalitsuse finantsvõimekusel on otsene mõlemapoolne seos. Vähem elanikke – vähem eelaretulusid. Vähem eelarvetulusid – omavalitsuse väiksem võimekus luua head elukeskkonda ja maksta head konkurentsivõimelist palka ning see omakorda viib elanikkonna vähenemisele.

Teiseks, riigi väga nõrk regionaalpoliitika. Selleks, et omavalitsuste võimekus säiliks, on riigil olemas vastavad toetusskeemid. Peamiseks ja omavalitsuste jaoks olulisemaks eelarvete toetusmeetmeks on omavalitsuste eelarvete tasandusfond. Kahjuks pole viimased valitsused seda meedet oluliseks pidanud ning tasandusfondi maht on sisuliselt külmunud vajalikust oluliselt madalamal tasemel. Veel 2010-2011 aastatel oli tasandusfondi osakaal omavalitsuste kogueelarvete tuludest 6% ringis. Viimased seitse aastat on selle fondi osakaaluks olnud 4,5-5% omavalitsuste kogutuludest. Sellega on oluliselt kahanenud tasandusfondi mõju vaesemate omavalitsuste toimetuleku tagamisel.

Väikeste omaalitsuste tulude probleemile on tegelikult lihtne lahendus. Tänaste eelarvemahtude juures tähendaks see riigieelarves omavalitsuste tasandusfondi kasvatamist 50 miljoni euro võrra. Üks lihtne eelarvepoliitiline otsus lahendaks olulisel määral väikeste omavalitsuste hävimise väljakutse. Kui tahta, et need väikesed omavalitsused ka areneksid, siis saab seda lihtsalt teha, suurendades veelgi tasandusfondi. Kõik ülejäänu teevad juba omavalitsused ise. Nii saaksid omavalitsused võimekuse arendada elukeskkonda, teha investeeringuid. Omavalitsused saavad maksta õpetajatele ja teistele töötajatele konkurentsivõimelist palka, pakkuda head haridust. Selliselt on võimalik peatada ka elanike lahkumine äärealadelt.

Kas EKRE on lahendus meie iseseisvusele?

Eesti rahvas on üks väiksemaid rahvaid kellel on oma riik. Tegelikult on see suur ime ja teatud ajaloo etappidel tehtud õigete valikute tulemus. Me ei pruugi täna rahul olla selle Eestiga kus me oleme ja õigesti teeme, et pole rahul, sest alati oleks võimalus teha otsuseid veel paremini ja leida veel paremaid lahendusi eestlaseks olemise ja eestlaseks jäämise heaks.

Kuidas me oleme selle saavutanud, et oleme iseseisev riik, kus seadusega on kaitstud eesti keele ja kultuuri säilimine? Kas see on saavutatud oma suure sõjalise vahvuse ja kõigi teistsuguste tõrjumise ning vihkamisega? Vastus on pigem eitav. Me oleme selle saavutanud siis, kui meid ümbritsevad naabrid on omavahel tülis ja nõrgenenud, me oleme seda saavutanud siis, kui kõik rahvad, sellel maalapil on omavahelise hõõrumise unustanud ja leppinud kokku seista ühiselt välise vastase vastu ning on üheskoos seisnud oma õiguste eest.

Meil tasub tähelepanelikult õppida ajaloost ning mitte teha neid vigu, mida me kipume tegema siis, kui meil hakkab juba päris hästi minema. Me ei tohi heita kõrvale meile ainust edu toonud trumpi: ühtehoidmist ja ühiste sõprade leidmist. Kiusatus on aga suur. Kui meil hakkab hästi minema, siis tahame hakata läbi isekuse ennast maailmavalitsejana kehtestama. Kuigi eestluse ja eesti keelega pole kunagi olnud olukord nii hästi, kui praegu tahame veelgi enamat. Tahame EKRE lippude all muutuda sallimatuks kõige teistsuguse vastu ja tõsta eestlase veelgi kõrgemale positsioonile. Vajadusel minna tülli kõigiga, kes mõtlevad, tunnevad teisiti või kelle jaoks on olulised teised väärtused või nahavärv või usk. EKRE lipu all oleme valmis lahkuma Euroopa Liidust, et olla veelgi iseseisvamad ja sõltumatumad. Me oleme valmis EKRE lipu all valmis maha suruma igasugused valesti mõtlevad eestlased, sealhulgas sotsiaaldemokraate, kes on riigireeturid ning kelle koht on võllas või vähemalt vanglas. EKRE lipu all unistame me Eestist kus eestlane on kaitstud, kus valitseb kaunis eesti keel, kus pole kohta teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimestel, laiskadel, teise rassi ja rahva esindajatel, kus riigist on välja saadetud kõik keda vähegi on võimalik saata. Kas meil on eestlastena kõigeks selleks piisavalt jõudu ja väge? Ma kardan, et ei ole, sest läbi ajaloo ja ka tänapäeval on meie ümber piisavalt rahvaid ja riike, kes unistavad oma rahvast samamoodi aga veelgi suuremalt: sooviga laiendada oma rahva mõjuala ning kaitsta iga oma rahva võimalikku ja võimatut liiget väljaspool tänast (rahvus)riigi piire. Ja ikka leiab ajaloost sellele soovile õigustust, sest vaadates ajalukku, saab keegi kindlasti öelda, et see riik, mida me kutsume täna Eestiks on tegelikult põline Vene impeeriumi ala või põline Saksa koloonia või ajaloolise õigusega Rootsi kuningale kuuluv valdus.

Muidugi usun mina, et rahval on õigus oma saatust ja enda esindajaid valida. Aga me peame oma valikutes nägema alati suuremat pilti ja tänapäeva maailmas juba globaalset tervikpilti ning tegema valiku, mis tegelikult aitab meil rahvana püsima jääda. See ei ole kerge valik, sest selle maailma vägevamad on valinud ka EKRE tee oma riikides. Venemaa on kuulutanud, et vene rahvas on eriline ja väljavalitud, kes seisab vastu kogu maailma globaliseerumisele, islamiohule, liberastidele ning tugineb õigeusukiriku moraalsetele pereväärtustele. Ekstremiste ning igasuguseid vähemusi toetavad meediakanalid on suletud ning toimub kõigi teisitimõtlejate allasurumine ja tagakiusamine. Venemaa tahab taastada oma impeeriumi ja kehtestada seal õiglase ja väljavalitud vene rahva jaoks sobiva ilmakorra, kaitstes vene rahva õigust olla peremees omal ajaloolisel kodumaal ning hävitada igasugused fashismi ilmingud ja bandeeralased oma impeeriumis.

Me elame ajastul, kus selle maailma vägevad rikuvad kõiki kokkuleppeid, mis pole neile kasulikud, olgu siis need maailmakaubanduse reeglid, inimõigused või siis relvastuskontrolli lepped. Ja mitte keegi pole võimeline neid leppeid jõustama, kui selle maailma mõjukamad seda ise vabatahtlikult ei tee. Eesti jaoks on see väga suur oht, sest meie tugevus seisneb ainult ühistest kokkulepetest kinni pidamises. Me ei suuda oma riigi võimekuse ja sõjalise võimsusega ise reegleid kehtestada. Jah, me võime valida EKRE tee, vajadusel lahkuda Euroopa Liidust, saada tõeliselt sõltumatuks ja iseseisvaks riigiks, kehtestada siin Eestis tõelise rahvusriigi, koos püha õigusega olla eestlane oma oma kodumaal. Aga kui kaua me siis suudame vastu seista näiteks EKRE ideoloogia kandjatele Venemaal?

Kas me ei suuda midagi õppida ajaloost? Eestlaste muistne vabadusvõitlus ei olnud mitte eestlaste vabadusvõitlus vaid oli valdavalt sugulusrahvaste hirmus kodusõda, kus liivlased, sakalased, ugandilased, saarlased jne püüdsid lõpuks saada õigeks ja domineerivaks rahvaks ning laiendada oma valdusi. Tulemuseks oli see, et praktiliselt hävitasime üksteist, liivlased aga on tänaseks praktiliselt kadunud ning Eesti alad jäid aastasadadeks võõrvõimu alla. Paremini ei läinud ka meie idapoolsetel sugulusrahvastel, täna me kutsume neid juba venelasteks, mida nad ka juba mentaalses mõttes sisuliselt on. Ka meie idapoolsed sugulusrahvad ei suutnud omavahel kokku leppida ja pidid alluma esialgu varjaagide valitsemisele ja hiljem Vene impeeriumi võimule ning omaks võtma võõra keele ja kombed.

Eesti riik on väga noor riik, oleme ainult 101 aastat maailmakaardil. Ja tuleb panna ka tähele kuidas see meie riik tekkis. Meie riik tekkis tänu suurele segadusele geopoliitilises olukorras, kus Saksamaa jäi kaotajaks ilmasõjas ning Venemaa oli rängas kodusõjas ning meie poole peal võitlesid vene valgekaartlased punaste vastu ja me suutsime teha koostööd inglastega. Meie riik ei tekkinud tänu sellele, et kuulutasime eestlased selle maa valitsejaks ja sõdisime kõigi vastu, et kehtestada eestlaste riiki. Eestlaseks oleminegi oli alles väga uus nähtus. Alles me olime liivlased (Liivimaa kubermang), eestlased (Eestimaa kubermang) ja setod (Pihkva kubermang) ja alles toimus ühise nimetaja – eestlased alla koondumine. Ja pange nüüd hoolega tähele, meie riigi alusdokument on Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. See riik loodi kõigile Eestimaa rahvastele. Iseseisvusdeklaratsioonis on öeldud, et kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused. Ainult nii, austades kõiki Eestimaal elavaid rahvaid ja vähemuisi oli võimalik luua oma riiki. Ainult nii on võimalik hoida ka oma riiki, et kõik eestimaalased, kes siin elavad, sõltumata oma rahvusest peavad seda oma riigiks. Me ei tohi hakata manipuleerima rahvusriigi ideega ning pidada seda ainult eestlastele kuuluvaks riigiks. See on meie riik, ka setode, siinsete venelaste, sakslaste ja juutide riik. EKRE tee valimine lööb sellesse tõsise mõra ja me võime ainult aimata kuhu see võib välja viia.

Lõpetuseks, kas tõesti sotsiaaldemokraadid on Eesti riigi kõige suuremad vaenlased. Ajalugu näitab hoopis midagi muud. 1905.aastal hakkas Eesti rahvuslik-territoriaalsest autonoomiast esimesena avalikult rääkima Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse esindaja kirjanik Peeter Speek. Toona oli erinevaid sotsiaaldemokraatlike liikumisi ja parteisid Eesti aladel väga palju ja sotsiaaldemokraatlik ilmavaade oli üks populaarsemaid. Asutavas Kogus olid sotsiaaldemokraatlikud jõud otsustavaks pooleks iseseisvustee valimisel ning kolmest Päästekomitee liikmest kaks olid tööerakondlased Konik ja Vilms. Esimesse Ajutisse valitsusse kuulusid sotsiaaldemokraadid Vilms, Kukk, Peterson ja Maasik. Taasiseseisvumisjärgsetes Eesti valitsustes on olulist rolli mänginud sotsid (Mõõdukad), kes on seisnud iseseisva Eesti riigi ülesehitamise eest. Ja nii on ka täna 2019.aastal, kui sotsiaaldemokraadid tahavad hoida Eesti riiki, mis oleks kõigi eestimaalaste jaoks hooliv ja inimeste õigusi austav kodu.