Makromajanduslik mõtlemine monetarismi lõksus

nullVaatasin eilset (25.02.15) majandus- ja maksupoliitika debatti ETV valimisstuudios ja üldpilt tundus minu jaoks masendav. Mitte ainult üksikud tipp-poliitikud, vaid ka saatejuhid ja pealtvaatajad sebivad omas monetarismi mullis ja ei suuda sealt kuidagi kaugemale ja avatumalt näha. Kurb on see, et kogu makromajandust lahatakse mikromajanduse võtmes. Riigi rahanduse  ja majanduse analüüsil lähtutakse pere- või väikeettevõtte mudelist. Me suudame õigeid otsuseid langetada ainult siis kui saame aru kuidas toimib tänapäeva makromajandus, ning kus on peidus edu võtmed.

  • Levib väärettekujutus ja uskumus, et meil rahatrükki üldiselt ei toimu. Tegelikult on toimunud ja toimub pidev “rahatrükk” kommertspankade poolt. Pangad ju ei laena üldiselt oma raha vaid loovad seda pidevalt juurde. Majanduses tekkisid kohe tõsised tõrked, kui viimase kriisi olukorras pangad tulevikuhirmus tõmbasid oma rahatrüki masinate hoo maha ja ei hakanud enam laenusid väljastama. Mujal maailmas asuti koheselt pangandusse raha toppima ja ergutama neid raha väljastama, kuid see ei toiminud väga hästi. Jõuti isegi negatiivse intressi kehtestamiseni, et pangad ikkagi jagaks raha majandusse. See näitab selgelt, et ilma pideva rahatrükita meie olemasolev majandusmudel ei tööta. Mina küsiks nüüd sellise küsimuse, et miks peab olema rahatrüki õigus kommertspankadel? Miks ei teosta rahatrükki valitsused (mõtlen siinjuures laiemalt valitsust, kuhu kuuluks ka parlament, keskpank jne)? Kui valitsused võtaks rahatrüki õiguse enda kätte tagasi ja kärbiks vastukaaluks kommertspankade rahatrüki õigust, ei oleks meie majandus pankade lõa otsas ning majanduskriiside enesevõimendusele oleks antud oluline hoop. Valitsuse kätte rahatrüki tagasi toomine võimaldaks vähendada olulisel määral majanduse maksukoormust, sest sellisel juhul saab valitsus kulutada defitsiitselt, lihtsalt uut raha väljastades.
  • Raha omamine makrotasandil ei ole rikkus. Rikkus ja rikkuse loomine on investeerimine ja majanduse täisvõimsusel tööle panek. Kõik valitsuse jõupingutused peaks olema suunatud tööpuuduse kaotamisele ja investeeringute teostamisse. Seetõttu tuleb makro tasandil kasutada ära kõik võimalused, mis võimaldavad neid eesmärke saavutada. Kusjuures kindlasti ei tohi sealjuures uhkustada sellega, et valitsus on kogunud reserve ja, et meie valitsuse laenukoormus on pea-aegu olematu.
  • Välisinvesteeringud Eesti majandusse ei ole makro pildis midagi muud, kui majanduslik koloniseerimine. Ühtegi investeeringut ei tehta selleks, et teha heategevust ning toetada meie majandust. Investeeringuid tehakse selleks, et saavutada teatud tootlikkust. Välisinvesteeringud ei tee eestimaalasi rikkamaks, vaid vastupidi, panevad meie majanduse tööle väliskapitali heaks ning vähendavad kokkuvõttes meie rikkust. Investeeringute kasumlikkuse nimel oleme sunnitud töötama odava tööjõu ning odava ressursside riigina.
  • Reaalsete kaupade ja teenuste eksport teeb meid vaesemaks. Võtmeküsimuseks on see, kuidas saavutada olukord, et me ei uhkustaks oma ekspordiga, vaid suudaksime olla importiv riik, et avatud maailmamajanduses oleks teiste riikide töötajad, ettevõted valmis meile looma rikkust, pakkudes meile reaalseid kaupu ja teenuseid. Siis oleks meil lootus saada rikkaks ka tegelikult.
  • Palkade kasv (sealhulgas eriti miinimumpalga kasv) on indikaator, mis näitab meie rikkamaks saamist. Kõik eesmärgid, mis on seotud palkade kasvuga on õiged ja õiglased. Mis kasu on meil majanduskasvust, kui sellest ei saa osa valdav osa elanikkonnast (palgatöölised ning nende sissetulekutega seotud pensionärid). Iga halvustav suhtumine palgakasvu viib meid eemale eesmärgist saavutada jõukas ja hästitoimiv, oma kodanikest hooliv riik.

Arvestamata eeltoodud seisukohtadega, pole minu arust võimalik meil rääkida Eesti edust. Kui me nimetatud valdkondades ei suuda mõtlemist ja valitsuse tasandil toimimist muuta, jäämegi odavaks allhanke maaks ning unistus rikkast põhjamaa riigist jääbki unistuseks. Raha ei ole rikkus, raha on vahend ja majanduse skoori näitaja. Niikaua, kui me usume, et me ei saa jalgpallis üle kolme värava lüüa, sest skoor saab muidu otsa, niikaua me tegelikult rikkaks ei saa.