Miiniväli tulevasele valitsusele

Valitsus valmistub oma koalitsioonilepingu realiseerimiseks ning valminud on Eesti 2020 tegevuskava 2011-2015 eelnõu, kus on toodud täpsemalt planeeritavad tegevused ning nende realiseerimise tähtajad. Kui enamus tegevusi on planeeritud käesoleva valitsuse tegevusperioodiks siis üks oluline maksupoliitiline muudatus on siiski planeeritud järgmisele valitsusele. Nimelt käib jutt siis tulumaksumäära alandamisest. Tulumaksumäära alandamine kavandatakse realiseerida seadusena juba 2011.aastal ja jõustada see alates 2015.aastast. Sellist valitsuse käitumist ei saa pidada päris heaks tooniks, sest langetatakse rahvale meelepärane otsus kohe alustava valitsuse esimesel tegevusaastal aga sellest seadusemuudatusest tekkivate riigieelarveprobleemide ja tasakaalustamatusega peab hakkama tegelema järgmine valitsus. Kuna maksupoliitika on üks valitsuse olulisemaid poliitikainstrumente, siis tulevaste valitsuste eest otsuste langetamist ei saa kuidagi heaks kiita. Iga maksulangetusega peaks kaasnema tegevuskava sellele järgneva eelarvetasakaalustamatuse lahendamiseks. Tänasel valitsusel pole aga mandaati alates 2015.aastast rakendatavate poliitikate teostamiseks. Lisaks kõigele puudub täna teadmine ja ka piisavalt adekvaatne prognoos mis võiks toimuma hakata meie majanduses alates 2015.aastast ning milliseid maksupoliitilisi samme tuleks tegelikult sel ajal astuda, et tagada riigi jätkusuutlik eelarvepoliitika. Selle asemel, et tulevaste valitsuste jaoks miinivälja paigaldada, võiks valitsus tegelda oma eelarvepoliitika põhimõtete muutmisega, mis arvestaks eelarvete tsüklilist mõju ning leidma võimalusi rohkem kasutada parema eelarvepoliitika realiseerimiseks automaatseid stabilisaatoreid. Vajadusele otsustavalt muuta meie eelarvepoliitikat on juhtinud tähelepanu nii OECD kui IMF oma viimastes raportites.

OECD: Rohkem sotsiaalset turvalisust ja paremat eelarvepoliitikat!

Hiljuti avaldatud OECD majandusülevaade Eesti kohta annab päris hea ülevaate Eesti valitsuse edusammudest ja tulevikuväljakutsetest. Kindlasti ei loe ülevaatest välja ainult kiidulaulu meie valitsusele. Rohkem ongi ülevaates pühendatud tähelepanu väljakutsetele ning teemadele, mis teeks meie majanduse jätkusuutlikumaks.
Tõepoolest saab kiita meie ettevõtluskeskkond ning valitsuse võimekus teha karme otsuseid. Samas öeldakse ka seda, et kriisist ei toonud meid välja valitsuse targad sammud, vaid ikkagi välisnõudluse muutus (kasv). Kui nüüd mõelda sellele, kuidas see kasv saavutati, siis suuresti saavutati see meie kaubanduspartnerite eelarvedefitsiidi hinnaga.
Eesti valitsuse väljakutsed on majandusülevaate kohaselt samad, mida sotsiaaldemokraadid on rääkinud juba aastaid ja mille suhtes tuleb olla eriti tähelepanelik.
Tööpuudus
Majandusülevaates nähakse tõsist riski meie kõrges tööpuuduses ning eelkõike selles, et tööpuudus on struktuurne ning võib ilma valitsuse poolse sekkumiseta jääda vägagi pikaajaliseks. Kõrge tööpuudus pikas perspektiivis jätab meie majanduspotentsiaali kasutamata ning on tegelikult koormuseks kogu ühiskonnale. Riigi rollina nähakse ette vajadust kasvatada aktiivseid tööhõive meetmeid: suurendada märgatavalt vahendeid töötute ümberõppesse ning töötajatae mobiilsuse suurendamisse.
Vastutsükliline eelarvepoliitika ning automaatsed stabilisaatorid
Jätkuvalt on OECD kriitiline meie eelarvepoliitika osas ning peab selle muutmist üheks suuremaks väljakutseks. OECD läheb isegi nii kaugele, et soovitab moodustada eraldi sõltumatu organi, kes koordineeriks eelarvepoliitiliste otsuste tegemist ning vajadusel, kehtestaks valitsusele kulutuste lagesid. Olen ka varem viidanud meie valitsuse suutmatusele tagada vastutsüklilist eelarvepoliitikat. Kui rääkida automaatsetest stabilisaatoritest, siis valitsus ei taha midagi kuulda astmelisest tulumaksust ning sotsiaalkindlustusvahendite kasvatamisest.
Vaesusrisk
OECD juhib tähelepanu ka pensionäride olukorra halvenemisele ning vajadusele tõsta lähiajal pensione, et pensionärid ei vaesuks. Samuti peetakse õigustatult suureks riskiks tervishoiu kulude suurt osakaalu inimeste kulutustes ning seda eriti hambaravi osas. Selline suur omafinantseeringu osakaal kasvatab oluliselt terviseriske.
Õhuke riik
Nii aktiivne tööhõivepoliitika, vaesusriski vältimine kui ka eelarvetasakaalu saavutamine nõuavad maksukoormuse tõstmist. Ka siin on OECD-l mitmeid ettepanekuid, mida oleme varasemast Eestis kuulnud sotsiaaldemokraatide suust. Eesti maksukoormust võiks tõsta, soovitatakse näiteks automaksu ja kinnisvaramaksude osakaalu tõsta.

Samal teemal:
http://jarvelill.blogspot.com/2011/04/ansipi-valitsus-pole-toime-tulnud.html
http://jarvelill.blogspot.com/2011/03/majanduskriis-ja-maksususteem.html
http://jarvelill.blogspot.com/2011/01/reformi-majandusprogramm-ei-paku.html
http://jarvelill.blogspot.com/2010/12/imf-ja-meie-majanduspoliitika.html
http://jarvelill.blogspot.com/2010/12/lugesin-tana-facebookist-riigikogu.html
http://jarvelill.blogspot.com/2010/10/uks-vana-soovitus-mida-ei-voetud-kuulda.html

Eesti peab loobuma oma erilisest ettevõtte tulumaksusüsteemist

Juba 2001.aastast alates on Euroopa Liidus räägitud vajadusest ühtlustada liikmesriikide vahel ettevõtete tulumaksusüsteeme. Tänaseks on jõutud ühtsele arusaamale, et tuleks ühtlustada ettevõtete maksustamisbaasi ning 16.märtsil 2011 esitas Euroopa Komisjon vastava direktiivi eelnõu: Nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta (Council Directive on a Common Consolidated Corporate Tax Base – CCCTB). [i]
Selle direktiivi jõustumine toob Eestisse tagasi klassikalise ettevõtete tulumaksusüsteemi. Direktiivi eelnõu kohaselt on uus süsteem ettevõtetele vabatahtlik, liikmesriikidele kohustuslik. Liikmesriikidele tähendab vabatahtliku süsteemi kasutuselevõtt muidugi seda, et maksuametitel tuleb hallata kahte erinevat maksusüsteemi: CCCTB ja riiklik ettevõtte tulumaks. Kui Eesti ei loobu seni kehtivast ettevõtte tulumaksusüsteemist, siis hakkab Eestis kehtima kaks erinevat ettevõte tulumaksusüsteemi.
Kui seni on kõlanud valitsuse poolt kommentaar, et CCCTB ei muuda põhimõtteliselt midagi meie süsteemis, ühtlustab ainult maksubaasi, siis tegelikkus on natuke teistsugune. Meie maksusüsteemi kontekstis on olulisemaks CCCTB sätteks maksustamisperioodi küsimus. Vastavalt direktiivile määratakse üldiselt maksustamisbaas iga maksuaasta jaoks, kusjuures maksuaasta on mis tahes 12-kuune periood. Meil kehtival süsteemil on küll maksustamisperiood aasta, kuid selle aasta jooksul ei võeta arvesse mitte ettevõtte selle perioodi realiseerunud kasumid ja kahjumid vaid hoopis kasumieraldised. Seega on CCCTB tulude-kulude arvestuse mõttes meie kehtiva seaduse maksustamisperiood hoopis teistsugune ja kandub üle majandusaastate.
Ettevõtete liikumine CCCTB ja riikliku süsteemi vahel põhineb ettevõtte iseseisval otsusel. Ettevõte võib liituda CCCTB süsteemiga ja lahkuda sealt riiklikku süsteemi. Riigi jaoks on kõige keerukam küsimus, kuidas lahendada ühest süsteemist üleminek teise süsteemi selliselt, et ei tekiks riigi jaoks tohutut maksukadu. Ehk küsimus sellest, kuidas maksustada seni maksustamata kasumit ühest süsteemist teise liikumisel. Mulle tundub, et see ülesanne on ülemäära keerukas ja peaaegu, et võimatu lahendada. Ainukese lahendusena näen loobumist senisest tulumaksusüsteemist ning üleminekut klassikalisele ettevõtte tulumaksusüsteemile.

Kuidas rahastada infrastruktuuri suurinvesteeringuid?

Euroopa 2020 Strateegia kohaselt (võeti vastu 2010.a)[i] on käimasoleva 10 aasta infrastruktuuri investeeringute vajalik maht Euroopa Liidu riikides 1,5-2 triljonit eurot. Tänane küsimus ongi, kuidas nii suuremahulisi investeeringuid rahastada. Juba enne viimast kriisi oli Euroopa Liidu riikide investeerimisvõime infrastruktuuri langenud 3,5%-lt 2,5%-ni SKP-st. Viimaste aastatega aga on riikide investeerimisvõimekus veelgi langenud.

Möödunud aasta 7.septembril algatas Euroopa Komisjoni President Barroso initsiatiivi EL projektvõlakirjadest (Project Bonds ), oluliste Euroopa projektide rahastamiseks.[ii] Kogu initsiatiiv on saanud veidi täpsemad raamid Euroopa Komisjoni tööpaberis 28.veebruaril käesoleval aastal.[iii]  Esmaspäeval, 11.aprillil toimus ka projektvõlakirjade teemat tutvustav Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga korraldatud konverents.[iv] Millal jõutakse ideest ka konverentsidest töötava lahenduseni ei oska täna veel öelda.

Barroso projektvõlakirjade peamiseks ideeks on läbi avaliku fondi kindlustada erainvesteeringuid ning meelitada selliselt erasektorit investeerima suuremahulistesse infrastruktuuri objektidesse. Kindlasti on projektvõlakirjade projekt tervitatav ning peaks avardama infrastruktuuri investeeringute võimalusi. Samas ei saa seda pidada kõige paremaks lahenduseks Euroopa Liidu infrastruktuuri arendamiseks. Projektvõlakirjade puhul on sama probleem nagu viimases finantskriisis, kus riigid asusid sisuliselt era finantsasutuste tekitatud probleeme lahendama ehk teisisõnu öeldes jällegi projekti kasum on privatiseeritud aga riskid kollektiviseeritud.

Samas on Euroopa sotsiaaldemokraadid pakkunud välja ettepaneku Euroopa suurte infrastruktuuriobjektide rahastamist läbi eurovõlakirjade. Oma kõige laiemas tähenduses oleks eurovõlakirjad ELi ühised võlakirjad, mis on tagatud kõigi ELi liikmesriikide poolt ja läbi eurovõlakirjade rahastatakse nii hätta satunud valitsusi, kui  valitsuste suuremahulisi infrastruktuuri investeeringuid. Ühiste eurovõlakirjade eeliseks on  madalam intress ja avaliku sektori kontrolli säilimine investeeringuobjektide üle ja kaalutletumad otsused.



[ii] José Manuel Durão Barroso Euroopa Komisjoni President Olukord liidus 2010 Strasbourg, 7. september 2010 http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=SPEECH/10/411&format=HTML&aged=1&language=ET&guiLanguage=en

Ansipi valitsus pole toime tulnud majanduse juhtimisega

Äsja avaldatud rahandusministeeriumi majandusprognoosi üks huvitavamaid peatükke on SKP lõhest ja eelarve tsüklilisest positsioonist (4.2).1 Just SKP lõhe ja valitsuse reageerimine sellele näitab kuivõrd hästi on valitsus suutnud majandust ohjata ja võimalikult jätkusuutlikul tasemel hoida. Selles kontekstis on oluline eelarvepoliitika vastutsükliline iseloom. Meie valitsus pole sellega eriti edukalt toime tulnud ning sellele on juhtinud tähelepanu ka IMF oma raportites.2
Parema ülevaate saamiseks viimaste aastate SKP lõhest ja tulevikuprognoosist, toon ära tabeli vastavate näitajatega. Tabel on koostatud Rahandusministeeriumi majandusprognooside alusel ja lisatud minu poolt võimalikud maksimaalsed eelarvekulutused, et minimeerida SKP lõhet.
2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015
SKP reaalkasv % 11,2 6,3 -3,6 -13,9 3,1 4 4 3,6 3,6 3,4
Eelarvepositsioon %SKP-st 3,4 2,7 -3 -1,8 0,1 -0,4 -2,8 -0,6 -0,3 0,5
SKP lõhe %SKP-st 1,9 13,1 5,4 -11,1 -8,7 -5,8 -3,3 -1,6 -0,3 0,6
Täiendav vajalik lõhe vähendus %SKP-st 1,5 -10,4 -8,4 9,3 8,9 5,4 0,5 1 0 -0,1
Võimalik eelarvemuutus %SKP-st 1,5 -10,4 -8,4 1,2 3,1 2,6 0,2 1 0 -0,1
Reservi muutus mld EEK -3,1 25,3 20,8 -2,5 -7 -6,3 -0,5 -2,8 0 0,4
Positiivne SKP lõhe toob kaasa inflatsiooni kiirenemise, kaubandusbilansi halvenemise ning pinged liigintensiivsest ja ebaefektiivsest ressursi kasutamisest. Negatiivne SKP lõhe toob kaasa kõrge tööpuuduse ja majandusressursi mittekasutamise ja sellega kaasneva ebaefektiivsuse. Kui SKP lõhe on nulli lähedal, on kogu riigi majanduspotentsiaal kõige efektiivsemalt kasutatud ning majanduse areng jätkusuutlik. Valitsusel on terve rida meetmeid mida saaks rakendada SKP lõhe vähendamiseks ning see ongi valitsuse üks peamisi ülesandeid, millega kahjuks Ansipi valitsus pole edukalt toime tulnud. Kuna majanduses ja eelarvepoliitikas tehakse peamised otsuseid järgmise eelarveaasta kohta, siis tabelis toodud aasta kohta on põhiotsused langetatud eelneval aastal. Vaatleksime nüüd aastate kaupa valitsuse samme ja parimaid võimalikke samme.
2005
Järgmise aasta SKP lõhe pole eriti märkimisväärne, 1,9% SKP-st. Seetõttu võiks öelda, et sel aastal aeti üldiselt mõistlikku finantspoliitikat. Tõsi, valitsus oleks võinud kulutada ligi 3 mld rohkem kulutada ja isegi tulumaksu alandamine oli ehk mõistlik samm.
2006
Valimiseelne aasta, kus asi väljub täielikult kontrolli alt. See on aasta, mil loodi peamine alus tulevale kriisile. SKP lõhe järgneval aastal kujunes 13,1%-le SKP-st. Sellise lõhe vähendamine oleks nõudnud hoopis teistsuguseid samme, kui valitsus astus. Valitsus jätkas tulumaksu alandamist, realiseeris ainult 2,7%.lise ülejäägi ning 2007 aasta eelarve oli meeletu kasvuga. Eelarve kasvas ligi veerandi võrra, kusjuures erinevate kulutuste kasvud olid 15-40%, sealhulgas ka palgakasvud. Muid piiravaid meetmeid valitsus ei rakendanud SKP lõhe vähendamiseks.
Sotsiaaldemokraadina mõistan palgakasvu vajadusest ja isegi väga ei protesti selle vastu. Palkade ja pensionide kasv on hea meede tuluerinevuste vähendamiseks ja ühiskonna tasakaalustamiseks, kuigi on majanduse mõttes ebaefektiivne. Küll aga on arusaamatu miks valitsus ei rakendanud teisi võimalikke meetmeid kriisi ärahoidmiseks. Valitsus oleks pidanud oluliselt tõstma maksukoormust. Võimalike maksutõusu objektidena oleks olnud sobivad tulumaksumäära tõstmine läbi astmelise tulumaksu, ettevõtte tulumaksu kehtestamine, automaks ja kinnisvaramaks. Maksutõusu arvelt kasvatama oluliselt reserve. Lisaks sellele oleks pidanud ohjama kommertspankasid ning oluliselt tõstma nende kohustuslike reservide miinimummäära. Kokku oli vaja toona tasakaalustada majandust 25 mld krooni ulatuses.
2007
Eelmise aasta otsustamatusest kandusid probleemid valimisjärgsesse aastasse. Majandusbuum ruulis veel täiega, samas järgnevaks eelarveaastaks tehti jällegi jätkuvalt valeotsused. Kuigi 2008.aasta reaalkasv oli negatiivne, oli see ikka veel 5,4% üle potentsiaalse taseme. Nagu eelmise aasta puhul, pean 2008.aasta palgakulude ja pensionite tõusu põhjendatuks, kuid ülejäänud meetmed olid jällegi ebaadekvaatsed. Kindlasti oleks 2008.aasta eelarve ja majanduspoliitika osas olnud oluliselt kergem otsuseid langetada kui eelmise aasta otsused oleks õieti tehtud, siis poleks probleem nii suur olnud. 2008.aasta osas oleks pidanud täiendavaid otsuseid langetama ca 20 mld krooni osas. Soovitused ikka samad, mis 2007 eelarveaasta puhul. Maksutõusud, pankade kohustusliku reservi tõstmine, kulude kärbe.
2008
Aasta mil olime jõudnud majanduslangusse ja tulevik paistis veelgi tumedam. 2009.astaks pöördub SKP lõhe järsult negatiivseks, mis tähendab, et valitsus peab rakendama kõiki meetmeid, et majandust aktiveerida. Esimene asi, mis valitsuse käsutuses on, on riigieelarve. 2009.aasta eelarve oleks pidanud olema maksimaalses lubatud defitsiidis, mis tähendab, et riik oleks pidanud kulutama täiendavalt 2,5 mld krooni või tegema selle piires maksualandusi, näiteks käibemaksu osas või tõstma tulumaksuvaba miinimumi (maksimaalne vajadus oleks majanduse ergutamiseks olnud ligi 20 mld krooni). Lisaks oleks olnud mõistlik vähendada oluliselt pankade kohustuslikke reserve, et turgutada pangandussektorit.
2009
2010 aasta SKP lõhe on jätkuvalt suures miinuses. Majandus vajab ergutuspaketti. Valitsus vastupidiselt koonerdab ja lõpetab 2010.aasta isegi ülejäägis, tuues selliselt ilusate numbrite ohvriks inimeste toimetuleku, samuti säilib kõrge tööpuudus. 2010 aasta kontektis oleks valitsus pidanud leidma lahenduse ligi 9 mld krooni osas. Lubatud eelarvedefitsiidi ülemmäär andis valitsusele selleks võimaluse teha täiendavaid kulutusi või maksualandust 7 mld krooni ulatuses, lisaks sellele jällegi pankade kohustuslike reservide vabastamise võimalus.
2010
Järgmise aasta eelarve planeerimisega tehakse jätkuvalt sama viga. Majandus pole veel kriisist väljunud, SKP lõhe on -5,8% SKP-st ja majandus vajab turgutust. Jällegi tuleks ära kasutada lubatud maksimaalne eelarvedefitsiidi võimalus ja teha 6 mld krooni osas täiendavaid kulu- või maksualandamise otsuseid. Pankade kohustuslikud reservid on juba euroalaga liitumise tagajärjel alla viidud, seega seda hooba enam pole. Valitsus vastab aga kulude kokkuhoiuga ning ainult 0,4%-lise defitsiidiga.
2011+
Järgnevate aastate makrotasakaal on planeeritud vähemalt prognoosi kohaselt vägagi mõistlik. SKP lõhe jääb peaaegu 0 lähedale, ainult 2012 on veel see -3,3%, kuid selle neutraliseerimiseks on õnneks planeeritud ka eelarve defitsiit 2,8%, mis peaks majanduse piisavalt tasakaalustama ja jätkusuutlikule rajale viima.
Kui lõpetuseks küsida, kas mitte selline riigipoolne majanduse toetamine pole mitte liiga kulukas ja ehk viiks riigi pankrotti, siis vastus on, et vastupidi, selline poliitika oleks 2015.aastaks planeeritava riigi välisvõla 11,8% SKP-st alandanud hoopis 5%SKP-st.

Eesti Energia börsile viimine on väga suur kaotus Eesti tarbijale

Tundub, et taaskord on alanud meediakampaania Eesti Energia (EE) erastamise (osaline börsile viimine) ettevalmistamiseks. Tahaks väga loota, et avalikkus ei lase sellel juhtuda ning rahvas ei luba sellel sündida. Kuna elekter on oluline ressurss, mis puudutab meid kõiki, siis otsused, mis langetatakse nii suute elektri tootja osas puudutavad meid kõiki. Oluline on aru saada, mida üks või teine otsus meie jaoks tähendab.

Elektrituru täielikul vabanemisel 2013.aastal tõuseb ilmselt kõigi tarbijate jaoks elektri hind mitukümmend protsenti. Samuti pole ette näha, et lähiaastatel elektrienergia tarbimine piirkonnas oluliselt langeks ning pole näha ka väga suuri konkurente, kes võiks EE-ga konkureerida ja oluliselt turuosa ära võtta. Seega on kapitaliomanikel tekkinud märkimisväärne huvi omastada EE osalust, et osa saada lähiaastate kindlast elektrimüügi tulust.

Kuidas toimuks kapitali ringlus tänases olukorras peale elektrituru täielikku avanemist?

Riik on 100% EE omanik. Elektrihinna tõus kõigile väiketarbijatele võib olla ca 30% kanti, mis moodustab kokku umbes 75 mln eurot lisatulu EE-le. Kuna see lisatulu läheb riigiettevõttele ja riigiettevõttest dividendituluna riigieelarvesse, võiksime seda 30%-list lisakulu nimetada elektrimaksuks, mis läheb riigieelarve kulude katmiseks, ning mille tõttu saab riik hoida muud, tavalist maksukoormust madalamana. Ehk kui viia võrdlus riigieelarve tuludesse, võiks riik lisandunud “elektrimaksu” arvelt kaotada ära näiteks elektriaktsiisi, hasartmängumaksu ja tollimaksu (nende maksudega kogutakse kokku 77,2 mln eurot) või alandada oluliselt füüsilise isiku tulumaksu.
Kuidas toimuks kapitali ringlus peale elekrituru täielikku avanemist olukorras, kus 1/3 EE aktsiatest on börsile viidud ja erastatud?
Sellises olukorras 1/3 “elektrimaksust” läheks investorile, kes viib selle võib-olla koguni Eesti majandusest välja ning riik oleks sunnitud kehtestama samaväärses ulatuses täiendava maksu, et hoida riigieelarvet tasakaalus. Ehk kaudselt öeldes tähendab see seda, et elektri tarbija jaoks kallineb elekter 40%.
See oli spekuleeriv kalkulatsioon suhtarvudes. Reaalelus tuleb aga valitsusel teha otsused, kuidas korvata saamata jäänud tulu. Selleks, et hüvitada 30% EE aktsiate börsileviimise kadu riigi tuludes, tuleks leida täiendavaid maksulaekumisi aastas ca 25 mln eurot.

Samal teemal:http://jarvelill.blogspot.com/2009/09/eesti-energia.html
http://jarvelill.blogspot.com/2009/11/ei-eesti-energia-borsile-viimisele.html
http://jarvelill.blogspot.com/2010/05/hea-otsus-ansipilt.html