Rein Järvelill elust ja poliitikast

Omavalitsuste tasandusfond tuleb kasvatada 6%-le omavalitsuste tuludest

Viimase 14 aasta jooksul on inimeste brutotulud üle Eesti oluliselt ühtlustunud. Väidan seda analüüsi põhjal, kus on võrreldud Eesti keskmist inimeste brutotulu Viimsi valla, Võru maakonna ja Setomaa valla (Värska valla) näite põhjal. Kui 2003 aastal moodustas viimsilaste keskmine brutotulu üle 160% Eesti keskmisest ja Võrumaal natuke üle 80% ning Värska vallas 75% Eesti keskmisest siis 2017.aastaks moodustas viimsilaste keskmine brutotulu 140% keskmisest ja Võrumaal ja Värskas vastavalt 84 ja 83%.

Inimeste keskmiste brutotulude võrdlus Eesti keskmisega

Märgatavalt kehvem on olnud olukord omavalitsuste tulubaasiga. Siin on märgatav omavalitsuste tulude erinevuse ja finantsvõimekuste erinevuste kasv ja seda väiksemate äärealade omavalitsuste kahjuks. Näiteks Viimsi valla tulud (siin ja edaspidi on arvestatud kõiki omavalitsuste põhitegevuse tulusid koos tasandusfondiga) ühe elaniku kohta on kasvanud 2010.aastast 120% Eesti keskmiselt kuni 130%-ni. Samal ajal on Võrumaa omavalitsuste keskmised tulud elaniku kohta langenud 120%-lt Eesti keskmisele tasemele. Veelgi suurem tulude langus on tabanud Värska (Setomaa) valda, kus omavalitsuse keskmine tulu elaniku kohta on langenud 180%-lt Eesti keskmiselt samuti Eesti keskmisele tasemele. Siinjuures on ilmselt 2018.aasta veidi anomaalne, sest seda mõjutas omavalitsuste liitumine ning Setomaa valla ilma jäämine liitumistoetustest.

Omavalitsuste tulud ühe elaniku kohta võrreldes Eesti keskmisega

Sellist “vaesemate” omavalitsuste tulude langust võimendab veelgi vallaelanike arvu vähenemine. Kui kasvava elanikkonnaga omavalitsustes nagu Viimsi vald, kaasneb koos vallaelanike arvu kasvuga valla reaaltulude veelgi suurem kasv, siis kahanev vallaelanikkond võimendab veelgi valla reaaltulusid.

Miks on vähenenud siis “vaesemate” omavalitsuste tulud, põhjus on ka väga lihtne. Omavalitsuste tasandusfondi vahendid pole piisavad, et tagada kõigi Eesti omavalitsuste jaoks jätkusuutlik ja kindel tulubaas. Väiksemate ja äärealade omavalitsuste tulubaasi vähenemine on selges korelatsioonis tasandusfondi vahendite suhtelise vähenemisega viimaste aastate jooksul. Kui 2010.aastal moodustas tasandusfond üle 6% kõigi omavalitsuste eelarvetulude kogusummalt, siis aastaks 2018 on see langenud 4,6%-le.

Tasandusfondi osakaal kõigi omavalitsuste eelarvetuludest kokku.

Kui äärealade omavalitsuste suhteline tulubaas jätkab sellist negatiivset trendi, pole need omavalitsused enam konkurentsivõimelised ning ei suuda luua head elukeskkonda oma kodanikele, mis toob kaasa inimeste kiirema lahkumise sellistest piirkondadest ja maapiirkondade veelgi kiirema tühjenemise.

Kui riigieelarves viia tasandusfond 6%-le omavalitsuste eelarvetulude kogumahust oleks sellel väga positiivne mõju äärealade omavalitsuste finantsvõimekusele ja tagaks omavalitsuste jätkusuutlikkuse. Rahalises väljenduses oleks pidanud 2018.aasta eelarvesse lisama tasandusfondi täiendavalt 30 milj eurot.

Angel Gurria

Rohkem raha majandusse!

Angel Gurria

Loen Äripäevast: “„Tean, et see on Eestis tundlik teema,“ ütles Gurria reedel Tallinnas, kus ta andis tervise- ja tööministrile Jevgeni Ossinovskile üle OECD värskeima analüüsi Eesti majanduse seisust. „Teil on võimalus kasvada kiiremini ja saate seda teha ilma riigi rahandust ohustamata,“ keelitas Gurria, osutades, et Eesti riigi võlatase on OECD riikide seas kõige madalam. Kui Eestil on see 10% SKPst, siis OECD riikides keskmiselt 100%. Kui majandus investeeringutest kiiremini kasvama hakkab, jääb võlatase osakaaluna SKPst väiksemaks, osutas ta.

Eesti Panga president Ardo Hansson laitis selle OECD soovituse kohe maha. „Ma ei ole nõus selle OECD soovitusega,“ vastas Hansson Äripäeva kommentaaripalve peale. …..”

Selline keskpanga reaktsioon teeb väga murelikuks ja näitab, et meie valitsuse (valitsus laiemas mõttes) mõttestambid on jätkuvalt aheldatud neoliberalismi ahelaisse, ning meie majandusruumil ei lasta areneda meie potentsiaali ja võimaluste kohaselt.

Hanssoni kiire kasvu vastased väited põhinevad sellel, justkui oleks Eesti riik üks pisike iseseisva majanduse ning oma valuutaga riik. Aga ometi me pole seda, me oleme osa ühtsest EL majandusruumist ja rahasüsteemist. Me oleme nii väike riik, et ükski fiskaalpoliitiline otsustus (olgu see otsus rumal või tark) ei kõiguta euro hinda ega vahetuskurssi. Seetõttu peame tegema selliseid otsuseid mis oleks kasulikud meie inimestele ja meie majandusele, muretsemata euro tervise pärast. Peamine eesmärk peaks olema, et Eesti majanduses oleks võimalikult palju eurosid ja et need eurod leiaksid kasutust Eestis ning tõstaks sellega meie tootlikkust ning majanduse koguprodukti. Ja selleks on väga hea riiklikud investeeringud mis on tehtud laenurahadega.

Kuna me oleme ühtses majandusruumis ülejäänud Euroopa liidu riikidega, siis olukorras, kus väga paljud majandusnäitajad: keskmine palk, SKP inimese kohta – jäävad väga oluliselt maha El keskmisest, siis rääkida majanduse ülekuumenemisest on täiesti kohatu. Samuti pidada sellistes oludes 4%-list majanduskasvu tähendab ainult seda, et eestimaalased ei jõua kunagi EL rikkamate riikide sekka. Surudes alla palgakasvu ja majanduskasvu jääme tegelikult väga pikaks ajaks nendeks, kes EL majandust oma odava tööga hoiavad konkurentsivõimelisena. See tähendab, et ühtses majandusruumis, maksame kõige eest kõrget hinda (vabaturg) aga oleme nõus tööd tegema kaks korda väiksema tasu eest (kõvasti allpool turuhinda). Sellisest meie majandusruumi ekspluateerimisest saab välja tulla kiiresti ja edukalt just selliselt, et võtame kuulda OECD soovitust: Rohkem raha majandusse, ilma, et me selleks kahjustaks maksukoormusega oma ettevõtteid ja töötajaid!

Samal teemal:

http://jarvelill.seto.ee/2011/05/kas-eesti-jatab-oecd-jousaali-raua-roostetama/

http://jarvelill.seto.ee/2011/04/oecd-rohkem-sotsiaalset-turvalisust-ja-paremat-eelarvepoliitikat/

Kogumispensionisüsteemi pankrot

pensKas me saame maksta kõigile töötajatele üle keskmise palka? Normaalse inflatsiooni oludes on vastus ei. Miks me siis usume, et kui teeme kogumispensioni kõigile kohustuslikuks, siis saame maksta kõrgemat pensionit kui seda mitte tehes?

Üleüldine kohustusliku kogumispensioni süsteem on müüt, mis ei kindlusta meie vanaduspõlve, vaid teeb meid täna vaesemaks kui me võiks olla. Põhjus sellise järelduse tegemiseks on väga lihtne. 30 aasta pärast ei vaja me pensionile minnes mitte raha vaid toitu, riideid ja eluaset. Küsimus on lihtsalt selles, kas 30 aasta pärast suudame toota vajaliku koguse toodangut ja teenuseid ning kas meil on selleks olemas toorained, vesi, puhas õhk ja energia.

Kindlasti pole see probleem, et meil võib olla siis ühe töötaja kohta üks ülalpeetav pensionär. Olen kindel, et meie tootmise efektiivsus on 30 aasta pärast kordades suurem kui täna. Seega kindlasti ei ole probleem selles, kas töölkäijad inimesed suudavad luua pensionäride jaoks piisavalt tooteid, kaupu ja teenuseid.

Kui meil pole 30 aasta pärast piisavalt ressurssi, siis ei suuda meie tulevasi pensionäre toita ka pensionifondidesse kogutud säästud, sest nende säästude väärtus on sellistes tingimustes lihtsalt naeruväärne. Vaadake juba täna meie pensionifondide tootlikkust. Kas nad suudavad katta inflatsiooni?

Arvamusliider Andres Arrak on korduvalt juhtinud oma sõnavõttudes tähelepanu sellele, et tänastel 40-aastastel ja noorematel ei tasu enam loota riiklikule pensionile. Arrakul on mõnes mõttes õigus, aga seda ainult juhul, kui senine majanduspoliitiline mõtlemine ja neoliberaalne majandusparadigma jääb kehtima.

Selleks, et meie tänased noored saaksid ka kunagi vanaduspõlve ja pensionit nautida, tuleb muuta süsteemi – luua selline majandusmudel, mis ei nuuma pensionifonde ja pankasid, mis ei raiska inimressurssi töötuse näol ja lubab inimestel luua rikkust ja nautida elu. Oleme oma tehnoloogia ja teaduse arendamisel ju nii kaugele jõudnud – miks me siis ei suuda ennast vabastada pankade orjusest, kes kõik meie loodud rikkuse enda kontrolli alla kahmavad?

Tänane kohustusliku kogumispensioni süsteem ei taga meile tulevikus elamisväärset pensionit. Tahaks loota, et ükskord mõistavad meie poliitika kujundajad, et raha ei ole piiratud ressurss, raha ei saa kunagi otsa ja raha ei tohi olla piirang, mis keelab meil normaalselt elada. Tuleb vaadata ja muuta seda, mis piirab meie majanduse ja inimeste heaolu toimimist.

Kas meil jätkub selleks tarkust? Kas me suudame oma ühiskonda muuta selliselt, et me ka 30 aasta pärast anname osa oma loodud rikkusest oma vanematele, või ütleme, et vabandust, raha ei ole?

 

Pangad on endiselt parasiidid…

sorosÄrileht.ee kirjutab: Miljardärist investor George Soros hoiatab oma raamatus, et midagi ei ole muutunud – pangad on endiselt parasiidid, mis hoiavad majandust tagasi, kirjutab The Telegraph.

Sorose sõnul ei ole pangad ega ka nende reguleerimisega tegelevad ametid kriisist midagi õppinud.

„Pangandussektor on majandusele parasiidiks,” kirjutab Soros oma uue raamatus „Euroopa Liidu traagika” (The Tragedy of the European Union”)

„Finantssektori tulusus on olnud väga suur. Pikka aega tuli 35% Suurbritannia ja USA ettevõtlustulust just sellest sektorist. See on absurdne,” kirjutab ta.

„Väga vähe on tehtud selleks, et hoida kontrolli all ülemäärast finantsvõimendust Euroopa pangandussüsteemis. Omakapitali osa bilansis on muutunud väga väikeseks, mis teeb pangad haavatavaks.”

Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/george-soros-annab-oma-raamatus-tuld-pankade-ja-saksamaa-pihta.d?id=68205565

Kuidas mõtleb Eesti Panga nõukogu?

100E24 majanduslehel avaldati väga huvitavad intervjuud mis peegeldavad väga ilmekalt Eesti Panga nõukogu ja presidendi arusaamisi Eesti Panga ülesannetest ning näitava nõukogu liikmete võimekust tegutseda Eesti Panga nõukogu liikmena ( http://e24.postimees.ee/2710892/olukorrast-riigis-eesti-panga-uus-noukogu-annab-aru ).

Küsimus 3 kõlas: Kui palju peaks Eesti Pank oma kasumist andma riigieelarvesse? Mingis mõttes on sellele sõna-sõnalt võttes väga lihtne vastata. Tulenevalt Eesti Panga seadusest oleks õige vastus, et Eesti Pank peab kogu kasumi, mida ei otsustata nõukogu poolt kanda reservkapitali täiendamiseks või Eesti Panga põhikirjas ette nähtud sihtkapitalide ja -fondide moodustamiseks ja täiendamiseks kandma riigieelarvesse. Selline on Riigikogu poolt vastu võetud seaduse mõte, kuid seda põhimõtet on Eesti Panga nõukogu oma pikaajalise kasumijaotuse strateegias moonutanud, kehtestades põhimõtte, et keskpank annab oma kasumist 0-25% riigieelarvesse. Tundub, et selline enesele kehtestatud piirang, et antakse riigieelarvesse ainult kuni 25% kasumist, tundub olevat seaduse mõtte vastane.

Ja mida siis vastavad meie Eesti Panga nõukogu liikmed? Ka nende vastused kõlavad sellest äraspidi loogikast lähtuvad, mitte seaduse mõttest tulenevad. Valdavalt arvataksegi, et riigieelarvesse võib anda kuni 25% kasumist ning mitmed liikmed arvavad, et see protsent võiks olla veelgi väiksem või 0. Selline nõukogu liikmete arvamus tundub peegeldavat rohkem Eesti Panga tegevjuhtide seisukohta kui iseseisvat mõtlemist ning seadusest lähtumist, sest mitte ükski vastanud nõukogu liige ei kinnitanud, et riigieelarvesse tuleb anda kõik kasum mis jääb järgi fondide täiendamisest.

Kas selline Eesti Panga nõukogu käitumine on mõistlik ning kuidas see aitab kaasa Eesti majanduse edendamisele? Mulle tundub selline käitumine ebamõistlik ning Eesti arengut pidurdav. Eesti majandus ei ole just üle kuumenemas, mistõttu tundub pidurdamissoov ebamõistlik ja rumal.

Reservide kogumine Eesti Panga poolt on üldiselt veidi põhjendamatu. Eesti Pank on osa Euroopa Keskpangast kes ise on euro emitent. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et Euroopa Keskpangal ei saa mitte kunagi eurod otsa. Ehk kui on tegemist väga suure kriisiga, mis ohustab keskpankasid, siis alati on võimalus eurosid “juurde trükkida”. See aga on selline riskistsenaarium, mida ei tahaks päriselus väga näha ja kujutab juba vägagi erakorralist olukorda. Sellisel juhul nagunii meie keskpanga kogutud reservidest ei piisaks, olgu need kasvõi mitmekordsed.

Teisest küljest on tänaseks Eesti Panga põhikapital 100 mln eur juba täis ning sinna enam kasumieraldisi ei pea seaduse kohaselt tegema. Seega on keskpanga nõukogul valik, kas suunata kasum reservkapitali või riigieelarvesse. Arvestades Eesti majanduse hetkeolukorda oleks tark suunata kogu kasum riigieelarvesse. Eelmine aasta oleks see summa olnud 34,1 miljonit eurot. Riigieelarvesse suunati sellest aga ainult 25%.

Eesti valija vajab alternatiivset valikut

newLähenemas on Euroopa Parlamendi valimised aga vaadates hetkeseisu Eesti poliitilisel maastikul puudub valija jaoks alternatiivne valik. Kõik võimalikud Euroopa Parlamenti pääsevad parteid ei paku lahendust Euroopa (sealhulgas ka Eesti) ees seisvatele probleemidele. Euroala on kriisist räsitud ja lahendust ei paista kuskilt tulevad. Meetodid millega kriisi on ravitud ei ole tulemust andnud vaid on viinud Euroopa stagnatsiooni. Tohutule tööpuudusele (ressursi raiskamine) ning konkurentsivõime langusele pole suudetud leida lahendust, pakutud kasinusmeetmed ja riikide eelarvetasakaalu nõudele rõhumine on andnud ainult negatiivset tulemust.

Nii ongi, et kriisi lahenduse võtmed on tegelikult peidus euro funktsionaalsuse tagamises (või siis eurost loobumises) ja euroala fiskaalpoliitika muutmises. Kõik arvestatavad Eesti erakonnad aga ei taha loobuda kasinusmeetmetesse uskumisest ning korrutavad tasakaalus eelarve mantrat, mis ei saagi pakkuda lahendust ning Euroopa majanduse ja heaolu kasvule viimist.

Kevadised Euroopa Parlamendi valimised on seetõttu meile ja ka kõigile eurooplastele seetõttu äärmiselt olulised. Nende valimistega on võimalik murda defitsiidi terroristide võim ja muuta Euroopa poliitikat selliselt, et saaksime meie ühise majandusruumi viia kasvule ning anda inimestele tagasi töö ja osaluse ühiskonnaelus. Kuna Eestis puudub selline partei, kes pakuks toimivat lahendust, siis tuleks Euroopa Parlamenti saata selline üksikkandidaat, kes näeks reaalset lahendust Euroopa probleemidele.

Hääletaksin sellise üksikkandidaadi poolt, kes:

  • seab Euroopas hetke tähtsaimaks prioriteediks täistööhõive saavutamise;
  • ei ületähtsusta tasakaalus eelarvet;
  • mõistab, et valitsus on raha väljaandja ning valitsuse defitsiit ei kujuta mingit ohtu majandusele;
  • näeb, et pangandustööstuse võimu ja tegutsemisvabadust tuleb oluliselt piirata.

Eesti ja Euroopa vajab alternatiivset valikut.

Kuld pole olnud kõige parem investeering

kuld2008.aasta kevadel esitas Alar Tamming Postimehe arvamusloos ideed siduda Eesti kroon euro asemel kullaga: “See tähendaks inimeste rikkuse suurenemist, mitte inflatsiooni tõttu säästude vähenemist nagu praegu,” kinnitas kullaärimees toona. Vahepeal oleme kasutusele võtnud euro ning kuld on teinud peadpööritavaid hinnatõuse. Vahepeal olen pidanud Facebookis tuliseid vaidlusi Meelis Atoneniga kullas säästmise kasulikkuse teemal. Olen olnud seisukohal, et ei tohiks pimesi tormata kulda investeerima ning, et tegelikult on kulla hind vägagi volatiivne ning ei pruugi kuidagi tagada säästude säilimist. Kuld ei ole mingi kuldne päästerõngas riikide majandustele ega inimestele.

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus kahetsevad kõik need kes paigutasid oma varad kulda ning seejärel hakkas kulla hind kukkuma. Kullaga seotud kroon oleks muidugi olnud ehk päris huvitav. Siis naudiksime me väga suurt ekspordivõimekuse kasvu, sest krooni hind oleks kõvasti langenud. Tõsi küll, paljud meist ehk pahandaksid, et miks on nii kalliks läinud bensiin ning välismaa kaubad ja välismaa reisid.

Rahvusvaluuta sidumine mingi teise valuuta või kullaga on üldiselt nõrkuse tunnus, ning ei võimalda optimaalselt kodumaist majandust juhtida. Ometi peaks selleks tänapäeval teadmist ja maailmamajanduse kogemust olema. Iseseisev ja vabalt kaubeldav rahvusvaluuta olekski ilmselt parim lahendus ühe riigi jaoks.

Deflatsiooni?

mynt“See, kuidas euroala püüab kriisi lahendada, on tulemuseks andnud deflatsioonilise võlakriisi” Wolfgang Münchau.

Euroala majandustes kestab või isegi süveneb väga nõrk seis. Töötus on jätkuvalt rekordtasemel, ettevõtluslaenud vähenevad, inflatsioon on muutumas deflatsiooniks (oktoobriks inflatsioon ainult 0,7%). Kui arvame, et see Eestit ei peaks puudutama, siis see arvamus on küll ekslik. Meie majandus sõltub otseselt sellest, mis toimub euroalas.

Ameerika Ühendriikidel läheb veidi paremini. Kuigi kuuleme pidevalt “fiskaalkuristikust” ja “riigi sulgemisest”, pole siiski keegi eriti arvanud, et USA peaks rakendama sellist kärpepoliitikat nagu on püütud ellu viia euroalas ja seda eelkõike sakslaste eestvedamisel. Kuigi ka USA-s kostub hääli, et valitsus peaks defitsiitset kulutamist piirama, siis nähakse selgelt selle tõsiselt negatiivseid tagajärgi majandusel. Saadakse aru, et niikaua kui erasektor ei julge kulutada ja laenuriske võtta on ainuke majanduse arengumootor valitsuse kulutamisvõime läbi defitsiitse kulutamise.

Ega Euroopa Keskpangal käesoleva majandusfooni taustal ei jäägi muud üle, kui veelgi alandada niigi madalat intressimäära või jõuda praktiliselt 0 intressini. Kardan, et sellest siiski ei piisa majanduse elavdamiseks. Euroala valitsused peavad hakkama lihtsalt defitsiitselt kulutama, eriti Saksamaa. Kuigi valitsused peaks defitsiitselt kulutama, seavad euroala valitsused endale aga tõsiseid fiskaaltõkkeid. On ju otsustatud, et riigieelarved peaks olema keskpikas perioodis struktuurses tasakaalus või siis ülejäägis ning erijuhtudel võib olla kuni 1%-line defitsiit. Sellega on euroala end seadnud olukorda, kus mõistlikke otsuseid ei luba teha enda poolt kehtestatud, kuid mitte millegagi põhjendatud reeglid.

Riigikontroll on oma viimases aastaraportis märkinud täiesti põhjendatult, et meie valitsuse soov kehtestada Euroopa Liidu nõutust veelgi rangemate eelarvereeglite kehtestamist on üsna põhimõtteline eelarvepoliitiline otsus ja väärib tegelikult avatud arutelu.

 

Omavalitsused vajavad suuremat iseseisvust mitte haldusterritoriaalset reformi

Kohalikud omavalitsused on osa tervest valitsemise süsteemist ja just see osa, mis on inimestele kõige lähemal ja tajutavam. Samas on selge, et kogu ülejäänud poliitika mõjutab tänapäeva inimest oluliselt rohkemgi ja märksa sügavamalt sest omavalitsuste roll meid ümbritseva kujundamisel on suhteliselt piiratud. Seda just omavalitsusele pandud ülesannete ja rahaliste ressursside osas. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel oma mõjuvõimu kasvatama asunud ning Eestis taasiseseisvumise järel üle võetud turuliberalism on põdemas oma ajaloo suurimat kriisi, kuid siiski teostavad meil jätkuvalt võimu just selle ideoloogia kandjad. Sellest ideoloogiast kantud võim ulatub otseselt ka omavalitsussüsteemini. Ehkki on juba selgeks saamas, et „kasinusmeetmed“ ja „struktuursed reformid“ pole kriisi lahenduseks, siis püütakse ikka veel nendega jätkata ja seda ka omavalitsuste kontekstis.
Tänapäeva Eestis pole omavalitsused päris iseseisvad ja sõltumatud. Ühelt poolt on omavalitsused need, kes akumuleerivad teatud inimressurssi, kes vahetult suhtlevad inimestega, pakuvad neile mingeid teenuseid: sotsiaalabi, haridust, teede ja tänavate korrashoidu jne. Selline sõltuvussuhe on tee valijate häälteni ning keskvalitsuse tasandil on see võimaluseks omama positsiooni kindlustamisel või säilitamisel. Seetõttu on ka parteide huvi saada võimalikult palju omavalitsusi oma mõjusfääri. Teisest küljest on omavalitsejad hoitud väga lühikese lõa otsas ning nende edu kohaliku elu kujundamisel on suures sõltuvuses sellest, kuidas saadakse otseselt läbi keskvalitsusega. „Omadele omavalitsejatele“ ikka leidub mõni ekstra raha enne riigieelarve vastu võtmist ning paljud asjad hakkavad positiivses suunas liikuma peale „oma ministri“ külaskäiku. Usun, et selline suur sõltuvussuhe keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel pole siiski kõige mõistlikum. Sellega kaasneb teatud sundparteistumine ning teatud juhtudel ka kohaliku algatuse kõrvale tõrjumine. Sellist pragmaatilist parteistumist aitaks kindlasti vähendada omavalitsuste märgatavalt suurem sõltumatus keskvõimust, seda just finants- ja maaküsimustes. Omavalitsuste sõltumatust iseloomustaks piisav tulubaas, mis võimaldab elu korraldamist ilma projektimajanduse ning katuserahata ja piisav omavalitsusele kuuluv maaressurs, mis võimaldab juhtida omavalitsuse ruumilist arengut. Omavalitsuse tasandilt vaadates pole probleemiks parteide puhastumine või ebaeetilisus, probleemiks on omavalitsuste liigne sõltuvus keskvõimust.
Eestis puudub väga selgelt väljatöötatud ja toimiv regionaalpoliitika. Regionaalprogrammid regionaalpoliitika rahastamiseks on suhteliselt tagasihoidliku mahuga ning seadused (sealhulgas maksuseadused) on väga universaalsed ja regioonide suhtes ühetaolised. Eks põhjused peitu siin jällegi ideoloogias, mida on Eesti valitsused oma tegevuse aluseks seadnud ehk siis turuliberalismis. Ideoloogiline valik pole võimaldanud ellu viia toimivat regionaalpoliitikat. Siiski on üks esmapilgul asjaga mitte seotud erand. Selleks on meie omavalitsuste süsteem. Väikesed omavalitsused on olnud viimaste aastakümnete kõige tõhusam regionaalpoliitiline meede. On ju enam kui poolte omavalitsuste suurimaks tööandjaks just omavalitsusaparaat. Seesama väike omavalitsus konkureerib kõrvuti suurlinnadega ka näiteks eurorahadele ning tihti on olnud selles tegevuses edukam ühe elaniku kohta kui suurlinn. Selle tulemusel on kerkinud võimlad, spordikompleksid, hooldekodud, koolimajad, noortekeskused, lasteaiad ning just sellistesse kohtadesse kuhu turuliberalism poleks neid lubanud rajada. Kuid nüüd on selle regionaalmeetme kohal mustad pilved. Turuliberalism ei salli sellist erandit, vaja on suuremat efektiivsust, kasinust ning struktuurseid reforme. Omavalitsustele tähendab see täna oma tõmbekeskuste välja arvutamist ning sellele järgnevat oodatavat valdade sund- või poolsundliitmist. Hetkel ei ole omavalitsused Eestis kriisis ning seetõttu puudub vajadus ka kriisireguleerimiseks. Omavalitsuste liitmine, sellega töökohtade kaotamine ja identiteedi lõhkumine ei peaks olema tänases olukorras aktuaalne teema.
Omavalitsused jätkavad Eestis ilmselt ka tulevikus liitumist kui see on mõistlik ja kui on saavutatud kogukondades ühine arusaam, et see on mõistlik ning liitumine ei kahjusta piirkonna arengut ja identiteeti. Kogu protsessi kiirendaks muidugi see, kui väikeste omavalitsuste asemele rakendaks keskvalitsus mingit efektiivset alternatiivset regionaalpoliitilist meedet. Sellisel juhul langeks ära vajadus, et omavalitsust on vaja selleks, et säiliks elu maapiirkondades.
Omavalitsuste liitumise puhul on alati see lihtsam ja loogilisem kui vaadata liitva omavalitsuse poolt. Identiteedi seisukohalt on olla lihtsam otsustaja ja elanik piirkonnas mis on liitev omavalitsus, mis säilitab oma nime ja vallakeskuse. Kuigi ka siinjuures on erandeid. Erandiks on linnad, kes liitumise järel muutuksid valdadeks. Mingil põhjusel Eesti kontekstis vald ei kõla nii uhkelt kui linn ning sellest kõlaerinevusest võib piisata, et maakonnakeskuse linn ei taha midagi kuulda liitumisest oma rõngasvalla või teiste valdadega. Juba otsitakse uudissõnu, et asendada senised omavalitsuste nimetused universaalsega, mis oleks mingis mõttes neutraalne. Lisan siis minagi omalt poolt ühe idee, mis ei nivelleeri kõiki omavalitsusi vaid tõstab mõnda neist esile ja võiks linnarahvale ehk sobida: kõik liituvad omavalitsused, kus on olemas ühe liituva poolena linn saavad nimeks suurvald. Suurvalla keskuseks on linn.
Käesoleval sügisel toimuvad kohalike volikogude valimised. Parteid on ilmselt aktiivsemad kui kunagi varem, mitmed kodanikealgatused püüavad olla aktiivsemad kui kunagi varem, kindlasti kerkib üles mitmeid üksikkandidaate, kes loodavad korrata Indrek Tarandi edu Euroopa Parlamendi valimistel. Julgen siiski ennustada, et sõltumata valimistulemusest läheb elu Eestimaa omavalitsustes edasi ilma suuremate muutusteta. Inimressurs kes tahab ja oskab omavalitsustes elu edendada ja kujundada on meil piiratud ning uue partei või valimisliidu sildi külge riputamine ei muuda neid inimesi teistsuguseks. Valdavalt on ka valitsev õigusraamistik ning valitsuse poliitika sama ning ka siit ei tule tõuget muutusteks. Kui taheme põhimõtteliselt midagi muuta või uuendada, tuleb alustada siiski seaduste ja põhimõtete muutmisest, tuleb muuta poliitikat. Enne seda peame aga küsima endalt, milleks meile muutused ja kas meil on neid vaja?
Regionaalpoliitika tasandil muutuste planeerimine tähendaks eelkõike ideoloogia muutust. Peame aru saama, et turuliberalistlik lähenemine ei olegi ainuõige ja ainuvõimalik. Peame otsima alternatiive, peame dogmadest lahti raputama. Vaatama ringi, mis on mujal maailmas edu toonud ning mis on probleeme tekitanud. Kui turuliberalism on meid viinud ühte suuremasse majanduskriisi, loonud tohutu ebavõrdsuse ja ülisuure töötuse, siis ei saa see olla kõige õigeim tee oma asju korraldada. Omavalitsused ei vaja struktuurseid reforme, et rohkem kärpida ja kokku hoida. Inimesed omavalitsustes vajavad valitsuse tuge ning rohkem õigust oma asju ise otsustada. Inimestele on vaja töökohti ning meeldivat ja mugavat elukeskkonda ja seda ka 200 km Tallinnast eemal.
Samal teemal: Sirp

Ansipi juhtimisel riigi konkurentsivõime kaob

Me kõik mäletame Reformierakonna lubadust jõuda 5 rikkama riigi hulka. Selle loosungi püstitamiusest on päris palju aega mööda läinud ja Andrus Ansip on alates 13.04.2005 järjepidevalt peaminister olnud, seega peaks tulemust juba kuskilt otsast paistma. Kui see nii pole ja me pole 5 aastaga edukalt ettepoole rühkinud, siis peaksime ilmselt tõdema, et Reformierakond on meid petnud ja nende poliitika ebaõnnestunud.
Kuna paljudele inimestele meeldib võrrelda Eesti positsiooni muutumist erinevates edetabelites, siis vaatlemegi täna Eesti positsiooni muutust Lausanne´i Juhtimise Arendamise Instituudi (IMD) 2009.a väljaande “World Compettitiveness Yearbook 2009 valguses.

Alguseks huvitab kindlasti kuhu me siis oma konkurentsivõimega oleme jõudnud 5 aastaga? Ansipi valitsus alustas maailma konkurentsivõimes 2005.aastal 26.positsioonil ning on langenud 2009.aastaks 35.positsioonile. Langemiskõvera kohta võib naljaga pooleks öelda, et meie positsioon oli suhteliselt kõrgem ainult siis kui sotsiaaldemokraadid olid Ansipi valitsuses:)

IMD aastaraamat annab riikide positsioonid erinevate faktorite ja alafaktorite lõikes, mis annab võimaluse hinnata, millistes valdkondades on Ansipi valitsus rohkem õnnestunud või ebaõnnestunud. Peafaktoriteks on Majanduse seisund, valitsuse töö tõhusus, äritegevuse efektiivsus ja infrastruktuur.

Majanduse seisundit on hinnatud 82 eri kriteeriumi kohaselt. Eesti majanduse seisund on langenud viimase viie aasta jooksul drastiliselt. Eesti on kukkunud 15.positsioonilt 48.kohale. Majanduse seisundi hindamisel oleme saanud madalama hinnangu siseriiklikule majanduse seisukorrale, kus oleme langenud 57.positsioonile ning oleme Euroopa Liidus Kreeka järel kõige nõrgema sisemajandusega riik. Samuti oleme kaotanud oluliselt välisinvesteeringuid ning oleme langenud välisinvesteeringutes 49.kohale. Järgmise aasta arvestuses mõjutab majanduse seisundit veelgi negatiivsemas suunas meie kõrge tööpuudus.

Valitsuse tõhususes seisukohalt oleme langenud 13.positsioonilt 22.kohale. Valitsus on kõige ebatõhusam sotsiaalse raamistiku haldamisel, kus oleme langenud 33.positsioonile ning maailma konkurentsis on nõrgaks hinnatud ka meie maksupoliitikat, kus oleme langenud 29.positsioonile (EL kontekstis hinnatakse siiski meie maksupoliitikat suhteliselt kõrgelt ja olema EL arvestuses 4.kohal).

Äritegevuse efektiivsuselt oleme langenud 26.positsioonilt 41.kohale. Suurima panuse tagasilööki äritegevuses on andnud Finantsturgude olukord, mis on meid viinud koguni 50.positsioonile. Probleeme valmistab meil ka tootlikkus (oleme langenud 45.positsioonile) ja juhtimise praktika (40.koht). Madal tootlikkus on tingitud eelkõike sellest, et teeme suhteliselt palju odavat allhanget ning ei tegele tootmisahela lõpus kõrge lisandväärtusega, teadusmahuka tootmisega.

Viimase viie aastaga on arenenud ainult infrastruktuur. Eesti on liikunud 33.kohalt 28.kohale ehk siis tõusnud viis kohta. Infrastruktuuri hindamisel arvestati 110 kriteeriumi. Nõrgimaks lüliks on meil teaduslik- ja tervishoiu infrastruktuur: vastavalt siis viimati 38. ja 31 positsioon. Tugevamad on haridus- ja tehnoloogiline infrastruktuur, vastavalt 22. ja 25.positsioon.

Millised üldistused ja järeldused võib teha eeltoodud numbritest? Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ansipi valitsuse majanduspoliitika on olnud ebaõnnestunud. Kuigi me näeme, et justkui areneme kiirelt, siis kahjuks teised riigid ei maga ja liiguvad edasi veelgi kiiremini. Valitsus pole piisavalt tähelepanu pööranud sisemajandusele ning inimeste ostujõule ja tööpuudusele, millest tuleneb siseturu nõrkus. Samuti on valitsus ja ka Eesti Pank oma ebaadekvaatse raha ja finantspoliitikaga võimendanud majandustsükleid, mis on viinud meid Euroopa suurimasse majanduskriisi ning teinud olematuks kogu buumiaastate kiire majanduskasvu.

Konkurentsis püsimiseks ei ole pääsu sotsiaalsüsteemi arendamisest. Eesti peab rohkem panustama tervishoidu, haridusse ning teadusse. Mis tegelikult tähendab, et nii madala maksukoormuse ja sama maksusüsteemiga ei ole võimalik Eestil konkurentsivõimeliselt jätkata. Eesti peab loobuma odava tööjõu poliitikast.

Seega arenguruumi on. Ilmselt pole võimalik sama valitsusega stagnatsioonist välja tulla, sest valitsus on ikka oma vanade liistude juures (madalad ja ühetaolised maksud, madalad sotsiaalkulutused, madalad palgad-sellega suurem efektiivsus, tasakaalus ja konservatiivne eelarvepoliitika, madalad hariduskulud, riigi rolli minimeerimine) ning ei taha näha probleeme oma poliitikates. Tahaks loota, et valija otsustab teisiti.