Eesti elanikud vajavad nõrgemat eurot

Lähtudes meie inimeste heaolust on meile hädasti vaja nõrgemat eurot. Miks? Aga sellepärast, et meil on suur tööpuudus, meil on väga kõrge eraisikute laenukoormus, meie väliskaubandusbilanss pole kõige parem ning kokkuvõtvalt tuleks tõsta inimeste elatustaset.

Riigi konkurentsivõimele mõjub kindlasti positiivselt euro nõrgenemine. Eestis toodetud kaup ja pakutavad teenused muutuvad konkurentsivõimelisemaks väljaspool euroala ning konkurentsivõime ei muutu euroala sees. Koos sellega paraneb meie väliskaubanduse bilanss ja me saame tervikuna rikkamaks ning majanduskasv kiireneb.

Laenude tagasimaksmine läheb kergemaks, kuna koos konkurentsivõime kasvuga elavneb majandus ning tõusevad palgad ja tööhõive.

Puudusena võib esile tuua, et euro nõrgenemine toob kaasa nafta hinna tõusu, kuid meie oleme nagunii ise kunstlikult kogu aeg tõstnud nafta hinda läbi aktsiiside tõusu. Aktsiiside tõus on olnud teadlik poliitika piiramaks naftasaaduste kasutamist ning selleks, et survestada majandust alternatiivseid energiaallikaid kasutusele võtma.

Teine puudus on väljastpoolt euroala tuleva importkauba kallinemine. Aga jällegi pole midagi hullu, kui piirdume rohkem kodumaise ja euroala toodanguga. Ostame siis rohkem Eesti mööblit ja Saksa autosid.

Kolmas puudus on kallinenud reisimine eurotsoonist väljapoole. Aga jällegi, ongi majanduslikult kasulikum reisida rohkem euroalas ning mitte viia oma raha Ameerikasse, Egiptusse, Indiasse, Taisse ja Hiinasse. Ka euroalas on suurepäraseid kohti puhkamiseks.

Kindlasti tõstab euro odavnemine ka raha hinda – intressimäärasid, aga ka selle pärast ei peaks tavakodanik väga muretsema, sest eraisikute “laenulimiit” on juba kuhjaga täis ning pigem peaks piirama eraisikute laenuvõimalust, riigi laenukoormus on väga madal ning kõrgemad intressimäärad ei rõhu ka riigi rahakotile ja ettevõtluse jaoks kompenseerib intressimäärade tõusu elavnenud turg ja kasvanud rahvusvaheline konkurentsivõime.

Tõehetked fiskaalpoliitikas

Riikide laenukoormused kasvavad tohutu kiirusega ja seda eriti suurte majandustega riikides: USA-s ja Euroopa Liidus. Need on nii suured majandused, et nende probleemid või edusammud ei jäta praktiliselt ühtegi riiki puutumata. Omamata ise oma Eesti rahapoliitikat tuleb tähelepanelikult jälgida milliseid otsuseid võetakse vastu Ameerika Ühendriikides ja eurotsoonis. Kuna aga USA majandus on hetkel siiski maailma suurim, siis ka Euroopa peab eelkõike vaatama mis toimub Ameerikas ning oma samme seadma selle järgi. Probleem on lihtsalt selles, et maailmamajandus on niivõrd globaliseerunud ja teravas konkurentsis, et pidevalt tuleb jälgida, et ei kaotaks oma konkurentsivõimet. Vaatamata tohutule välisvõlale on USA majandus siiski midagi nii võimsat, et ta mõjutab meid kõiki.
Nii dollari- kui euroala küsimus on täna: kui suureks võiks kujuneda riikide eelarvete defitsiit ning mis on see piir kuhumaale võib riigi võlakoormat kasvatada ning milline peaks olema riigivõla struktuur ehk kas “trükkida ise raha juurde” või laenata välismaalt (Hiinast).
Obama moodustatud fiskaalkomisjon (http://www.fiscalcommission.gov/) on saanud valmis raportiga “Tõehetk” (http://www.fiscalcommission.gov/sites/fiscalcommission.gov/files/documents/TheMomentofTruth12_1_2010.pdf), mida on asunud toetama ka enamus Ameerika presidendi majandusnõunike toimkonna endiseid esimehi. Nad nimelt näevad, et valitsus peab otsustavalt asuma defitsiiti vähendama. Fiskaalkomisjoni ettepanek keskendub sellele, et valitsus peab tegema olulisi kärpeid sotsiaalkulutuste osas ning tõstma maksulaekumisi läbi maksureformi, suurendades maksubaasi ning vähendades oluliselt maksuerisusi ja maksusoodustusi.
Samas pole kõik majandusanalüütikud seda meelt. Tasuks ehk mainida Paul Krugmani ja Joseph E. Stiglitzit.
Stiglitz, olles ka endine presidendi majandusnõunike toimkonna esimees, ei ühinenud “Tõehetke” toetajatega. Nimelt arvab Stiglitz, et tegemist oleks põhimõttelageda kompromissiga, mis viiks Ameerika majanduskasvu stagnatsiooni ja kihistaks oluliselt ühiskonda. Stiglitzi kohaselt on parim viis vähendada defitsiiti, panna Ameerika taas tööle. Majandusteadlane on ka selgelt vastu ettepanekule alandada kõrgemaid maksumäärasid ning suurendada väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormust, milline oli just “Tõehetke” raporti maksupoliitika ettepanek. Samuti teeb Stiglitz ettepaneku keskenduda sotsiaalkärbete asemel hoopis sõjaliste kulutuste kärpimisele. (http://www.politico.com/news/stories/0311/52027.html )
Milliseid samme astub Obama, näitab tulevik. Kuid samad diskussioonid on üleval ka Euroopa riikide majanduspoliitiliste otsuste tegemisel.
Eesti valitsus rakendas praktiliselt meetmeid, mida pakkus välja “Tõehetke” raport, tagajärg sarnaneb vägagi Stiglitzi poolt kardetule. Peaksime mõtlema kas selline poliitika oli päris õige. Eriti olukorras, kus Eesti riigi laenukoormus on tingitud erasektori laenamisest ja on tegelikult suuresti tingitud riigi olematust eluasemepoliitikast. Eraisikud laenasid, et luua oma kodu, täna on inimesed töötud ja hädas oma tohutu laenukoormusega. Usun, et Eesti jaoks oleks ka olnud parem lahendus panna Eesti tööle.

Liiga ilus, et olla tõsi

Ajakirjanduse kaudu avalikuks saanud IRL ja Reformierakonna valitsusliidu programm on väga ilus dokument. Kohati hakkab tunduma, et liiga ilus, et olla tõsi.


Sellisele programmile oleks ilmselt ka vasakpoolsemad erakonnad valmis alla kirjutama. On ju programmis seatud prioriteetseks inimeste sissetulekute kasv, riik hakkab panustama hariduse, teaduse ja kultuuri arendamisse. Uus valitsus on ilmselt õppinud oma vigadest ja tahab luua olukorra, kus halbadele aegadele majanduses ei pea reageerima ühegi maksu tõstmisega. On heameel tõdeda, et lõpuks ometi ei käsitleta kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena ning viiakse läbi eri- ja sooduspensionide reform ja luuakse tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteem. Positiivne on, et valitsusliidu tööturu- ja sotsiaalpoliitika eesmärk on inimeste sissetulekute, elukvaliteedi ning sotsiaalse turvalisuse kasv ning tahetakse suurendada elukestva õppe ja töötute ümberõppe vahendeid.


Eesti arengu seisukohalt on kahtlematult olulised lubadused, mis puudutavad hariduse kvaliteeti ja kättesaadavust. Põhjamaade tasemel kvaliteetne haridus, mis on kättesaadav kõigile, kes selleks võimelised, milleks suurendatakse avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40 protsendi võrra, on sammud, mis äärmiselt olulised ja väärivad kiitust. Ning kui siia juurde käivitatakse veel õppetoetuste süsteem ning tõstetakse riiklike stipendiume, on asi ju super! Ja mis veelgi olulisem, tähelepanu tahetakse pöörata kogu haridusahelale, pakkudes igale lapsele lastehoiuteenust, isapuhkust ja kvaliteetset alusharidust ning edendades noorte huviharidust ja pakkudes ringiraha. Paha pole ka vanemapensioni idee ning kütte- ja elektriarvete vähendamise programm.


Selge on ka see, et sellise priske lubaduste paketi rahastamiseks napib vahendeid. Mistõttu on ka tasakaalus eelarve teema tõrjutud tahaplaanile, selles pole muidugi midagi ohtlikku veel riigile, kuid laenurahast väga kriitiliselt rääkinud valitsus tahab just laenurahaga jätkata suurema osa oma valitsemisperioodist. IRL on täielikult unustanud oma lubaduse viia eelarve koheselt tasakaalu ja Reformierakond lubab eelarve ülejääki jõudmist aasta jagu hiljem, 2014.aastal. Valitsusliidu programmis on veel teisigi vastuolusid, millele pole lahendust pakutud. Ühelt poolt lubatakse omavalitsustele iseseisvat tulubaasi, regionaalse tasakaalustatuse ja kohaliku demokraatia suurendamist, teehoiurahade kasvatamist omavalitsustele, teisest küljest lubatakse vähendada omavalitsuste tulubaasi, tehes väga olulisi maamaksusoodustusi koduomanikele. Teine suundumus mis silma hakkab, on mitmete lubaduste lükkamine nelja aasta tagusesse perioodi ehk siis järgmisele valitsusele. Nii viiakse emapensioni täielik ja kulukam rakendamine, tulumaksumäära alandamine järgmise valitsuse valitsemisperioodi ehk 2015.aastasse. Soliidne oleks, kui valitsus planeeriks ikkagi oma maksimaalse valitsemisperioodi raames poliitikaid, mitte ei sätiks tulevastele valitsustele eelarvemiine.


Programmi tõsiseltvõetavust vähendab ka liigne ebamäärasus: alustame, tagame, kindlustame, suurendame…. Mida ja millises ajaraamis tahetakse teha, jääb arusaamatuks. Ärevaks teeb plaan lisaraha saada riigile kuuluva vara ja ettevõtete erastamisega. Vara ja tulu teenivate ettevõtete müügi arvel elamine ei ole kindlasti jätkusuutlik, rääkimata riigi strateegiliste huvide ohtu seadmisest.


Elame-näeme, kuidas valitsus oma programmi realiseerimisega toime tuleb. Kardan siiski, et kokkuleppe saavutamise nimel on programm liialt õhku täis puhutud ja ilustatud.

Majanduskriis ja maksusüsteem

Maksumääradel ja maksusüsteemidel on kahtlematult mõju majanduse käekäigule. Mõju võib jagada lühiajaliseks ning pikaajaliseks. Kui majandus on kriisis, siis peaks maksusüsteemi disainimisel pöörama rohkem tähelepanu lühiajalisele või siis kiirele mõjule. Milline võiks olla riigi maksukäitumine lühiajalises perspektiivis, kui on riigis majanduskriis.

Kriis

Majanduskriisi saabumisel peaks olema valitsuse vastus kriisile – maksukärped. Ikka selleks, et erasektorile jääks rohkem raha kätte ning, et nad säilitaksid oma ostuvõimet, et nõudlus püsiks. Koheselt on küsimus, et millised maksukärped oleks kõige efektiivsemad.
Tarbimise hoidmiseks annab kõige parema tulemuse madala sissetulekuga inimeste tulumaksumäära alandamine. Sellel rühmal on väga madal säästmise tase ning kogu kätte jäänud lisaraha paigutatakse tarbimisse, mis elavdab majandust.
Kindlasti elavdab tarbimist käibemaksu alandamine ja seda eriti, kui teatatakse, et tegemist on ajutise alandamisega. selline otsus sunnib tarbijaid oma ostuotsused tegema just alandatud käibemaksu tingimustes.

Kriisi järgselt

Kriisi järgselt on valitsuse probleem selles, kuidas taastada riigi tulubaas selliselt, et ei kahjustaks majanduskasvu, sest kriisi aegsed maksualandused on ilmselt suurendanud riigivõlga ning eelarve tuleb viia taas tasakaalu või ülejääki. Seega on kriisijärgselt loogiline pöörata pilgud kinnisvara ja tarbimise suuremale maksustamisele.
Kinnisvaramaksu puhul, tuleks järgida, et see oleks rohkem progressiivsema iseloomuga, mis tähendab, teatud maksusoodustust minimaalselt eluasemelt ning kõrgemat määra enamalt ja kallimalt kinnisvaralt.
Tulude suurendamise seisukohalt on mõistlik tõsta käibemaksu ja aktsiise. Samas tuleb jälgida, et ei kannataks madala ostujõuga isikute ostujõud esmatarbekaupade osas. Mis eeldab käibemaksuerisuste tolereerimist (toidukaupade madalam käibemaks).

Eesti kogemus

Eesti valitsus oli muidugi keerukamas olukorras kui lihtsalt majanduskriisiga võitlemine. Nimelt avanes võimalus liituda euroalaga, mis seadis olulised piirangud riigieelarve defitsiidile samuti oli buumiaastatel juba oluliselt alandatud tulumaksumäära ning meil kehtib proportsionaalne tulumaks. Kõik see vähendas oluliselt valitsuse valikuvõimalusi. Ning meie valitsus otsustas tõsta käibemaksu ning töötuskindlustusmakseid ja ka aktsiise. Nagu nähtub eelkirjeldatust olid need meetmed küll küllaldased euro kriteeriumide täitmiseks, kuid võimendasid majanduslangust. Siiski oleks tulnud vältida käibemaksu tõusu. Selle oleks pidanud asendama kõrgema tulumaksuastme kehtestamise ja tulumaksu üldise määra tõusu ning autode registreerimismaksuga.
Täna pole me veel kriisist väljunud, mistõttu niikaua, kuni meie majanduskasv on allpool potentsiaalset taset võiks riigi kulutusi finantseerida defitsiidi arvelt ning alandada käibemaksu (sest oleme veel kriisis) ja seda näiteks toidukaupadelt. Kui majanduskasv ja siseturg on taastunud, siis tuleks vajadusel riigieelarve tasakaalustamiseks mõelda kinnisvaramaksu sisseviimisele, automaksule.

Viited:
Arnold, JM, B Brys, C Heady, A Johansson, C Schwellnus, and L Vartia (2011), “Tax policy for economic recovery and growth”,Economic Journal, 121:F59-F80.

Pensionisüsteemi vääritimõistmised

Riigikogu valimiskampaania ajal tõstatus taaskord tulevaste pensionite teema. Õigemini küll küsiti pensionikindlustuse aastakoefitsendi kohta ehk küsiti, miks on enamikel inimestel aastakoefitsent alla 1,0. Ning küsimus püstitati veelgi karmimalt: miks ma ei saa ühte staažiaastat, kui olen töötanud terve aasta?

Esimene suurem probleem ongi selles, et on olnud keerukas aru saada uuest, alates 1999.aastast kehtima hakanud pensionisüsteemist ja tulevase pensioni arvestamise aluseks olevatest mõistetest: staažiaasta, aastakoefitsent.

Kuni 1999.aastani kehtinud süsteemi olulisem näitaja oli staažiaasta, mille alusel leiti tulevane pension, siis uue süsteemi oluliseks indeksiks on aastakoefitsent. Kindlasti ei tohi neid mõisteid segi ajada sest nende mõistete sisu ja tähendus on täiesti erinevad.

Staažiaasta

Staažiaasta tähendus uue süsteemi kohaselt on üks. Selleks, et saada riikliku vanaduspensioni, peab sul pensioniikka jõudmiseks olema ette näidata vähemalt 15 aastat pensionistaaži. Ühe staažiaasta teenib välja siis, kui oled aasta läbi tööl olnud vähemalt miinimumpalgaga. Kuna inimese tööiga võiks olla kuskil 45 aastat, siis sellest vähemalt 15 aastat miinimumpalgaga töötamist ei tohiks olla väga keerukas ülesanne. Ning isegi juhul, kui pensioniea saabumiseks pole ette näidata 15 staažiaastat, siis ei jäeta inimest pensionist ilma vaid talle määratakse rahvapension.

Pensionikindlustatu aastakoefitsent

Pensionikindlustatu aastakoefitsent on just see number või näitaja, mis on tekitanud kõige rohkem meelehärmi ja segadust. Kõigepealt sellepärast, et seda on segi aetud staažiaastaga ja teisest küljest seetõttu, et see on liiga väike.
Pensionikindlustatu aastakoefitsent ei ole seotud pensioniõigusliku staažiaasta arvestamisega, kui inimese aastakoefitsent on 0,5 ei pea ta kaks aastat töötama, et saada ühte pensioniõiguslikku staažiaastat, piisab ikka ühest aastast. Seega on tegemist puhtalt statistilise näitajaga, mis näitab isiku palga suhet parasjagu riigis valitseva keskmise palga suhtes. Seega pole mõtet võidelda selle koefitsendi poolt ega vastu. Sellega ei muutu sinu palga suurus mitte karva võrragi. Seda kefitsenti saame suuremaks ja paremaks ainult seistes ühtlasemate ja kõrgemate palkade eest!

Kuidas siis kujuneb tulevane pension ja kas praegune süsteem on piisavalt hea?

Väga lihtsustatult hakkab tulevikus inimeste riiklik pension koosnema kahest osast baasosast, mis on kõigile võrdne ning kindlustusosakust, mis on sõltuv tulevase pensionäri tänasest palgast. Kui me kõik mööname, et tulevase pensioni arvestamisel peaks lähtuma täna teenitud palgast, siis on kõik korras, meie pensionikindlustuse seadus seda just teebki. Täna moodustab pensioni baasosa natuke üle ühe kolmandiku keskmisest pensionist (2010.aasta baasosa ligi 115 EUR, kui keskmine pension 304 EUR) ning tänu seadusse sisse kirjutatud indekseerimisele baasosa osakaal kasvab iga aastaga, vähendades selliselt tänaste palgaerinevuste mõju tulevasele pensionile ning muutes seega pensionid oluliselt ühtlasemaks kui on tänased palgad.
Ma pole väga kindel, et me peaks pensionikindlustuse seadus täna oluliselt muutma, küll vajab seadus oluliselt rohkem selgitamist, ning seaduse tehnilisest lahendusest tulenevate numbrihirmude maha võtmist.

Eesti vaesed on vaesemad enamusest endise NSVL rahvastest

Eesti vaesed on Mitmemõõtmelise Vaesus Indeksi (MPI) kohaselt vaesemad kui Valgevene, Läti, Kasastani, Venemaa, Gruusia, Ukraina, Armeenia, Usbeki vaesed. Sellise vaese riigi seisuse saame, kui arvestame lisaks sissetulekutele vaesuses elavate inimeste võimalust pääseda ligi haridusele, tervishoiule. Vaata tabelit siit.  Eks, see ole üks paljudest väljakutsetest Ansipi uuele valitsusele.

IRL loobus juba oma põhilubadustest

Valimistest pole veel ööpäev möödunud, kui IRL on juba loobunud oma valimislubadustest. Jälgisin huviga IRL pressikonverentsi ning kõrvu jäi Mart Laari poolt välja käidud põhiseisukohad koalitsiooniläbirääkimisteks Reformierakonnaga (vaata:http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mart-laar-irl-paneb-labiraakimiste-lauale-haldusreformi.d?id=41650903 ). Nendeks oli kaks täiesti neutraalset teemat: eelarve tasakaal ja haldusreform. Kumbki ei olnud otseselt see, mida lubati meeletus reklaamikampaanias valijatele. Kuhu on kadunud põhilubadused: emapension ja tasuta kõrgharidus?
Ilmselt, peale rahva käest häälte kätte saamist saabus teadmine, et valimislubadusi on vaja realiseerida aga juba ette oli teada, et lubadused pole tasakaalus ja realiseeritavad, kirjutasin sellest enne valimisi: IRL hiigelbluff
Nii loobutaksegi oma kulukatest lubadustest ja valitakse lubadused, mis pole konfliktis Reformierakonnaga ning mis pole kulukad. Aga elame-näeme, mida ja kui palju kavatseb IRL oma lubadustest täita.