Millal võiks tähistada patriotismipäeva?

 

Vene tank teelVana asja ei tohiks meenutada ja peaks vist leppima olukorraga, et mis läinud, see läinud. Siiski alati kriibib hinge, kui räägitakse Eestimaast ilma Petserimaata. Seda eriti sellistel puhkudel kui on järjekordne tähtpäev, näiteks 20 aastat Vene vägede lahkumisest Eestist. Muidugi teeb selline sündmus heameelt, muidugi on see peaaegu ime, et ENSV territoorium on vaba ja iseseisev riik ilma soovimatu võõrarmeeta. Ja seda kõike eriti tänaste Ukraina sündmuste valguses.

Siiski tahaks sellise pidupäeva puhul meenutada mõningaid argimuresid, mis on jäänud peolava kulisside taha. Seda ikka sellepärast, et me täpselt ette kujutaksime millist hinda me oleme riigi ja rahvana maksnud, et olla seal, kus me oleme praegu. Seoses juulilepetega räägiti rohkem vene sõjaväelaste sotsiaaltagatistest ja elamislubadest, märgatavalt vähem aga Tartu rahu järgsest Eesti Vabariigi territooriumist. Samas, polnud sellest ka väga põhjust toona rääkida, sest eestimaalastele paistis ju kõik korras olevat. Ühelt poolt kinnitas valitsus, et me oleme 1918 aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglased ning et meie põhiseadusse kirjutatud sätted Eesti Vabariigi riigipiiri kohta kehtivad. Teiselt poolt oli juulilepetes kirjas, et lepped on loodud püüdes luua lepingulist alust küsimuste lahendamiseks, mis on seotud Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisega Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustega kuni täieliku väljaviimiseni. Vägede välja viimise lepingu artiklis 2 viidatakse järjekindlalt, et väed viiakse täielikult välja Eesti Vabariigi territooriumilt. Aga uut piirilepingut pole veel Venemaaga ratifitseeritud, mis tähendab, et Vene väed asuvad jätkuvalt osal Eesti Vabariigi territooriumil ning Venemaa poolt on leping täitmata.

Kindlasti toetan Tunne Kelami ideed, et hakata nõukogude okupatsioonivägede Eestist lahkumise päeva edaspidi tähistama patriotismipäevana. Ainuke mure on selles, et ei tea millal seda päeva tähistama hakata. Kas minu silmad näevad seda, kui okupatsiooniväed on lahkunud mu esivanemate küladest ning kodusurnuaiale minekuks pole enam vaja Vene viisat ja naaberriigi miilitsa propuskit? Me peame rõõmustama selle üle, et ENSV territoorium on saanud võõrvägede vabaks, kuid omade piiritaha jätmine pole patriootlik tegu. Ühe osa oma riigist loovutamine Vene vägede lahkumise eest pole patriotism, vaid kaine tehing, vältimaks hullemat.

 

Kellele esitada arve piirilepingu eest?

 

Valitsus kiitis tänasel istungil heaks Eesti-Vene riigipiiri lepingu eelnõu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu eelnõu, millega reguleeritakse riigipiiri puudutavaid küsimusi. Valitsuse pressiteenistuse sõnul kiitis valitsus lepingud heaks lähtudes põhiseadusest tulenevast riikliku järjepidevuse põhimõttest.
Kuigi uue piirilepingu saaga on aastakümnete pikkune, sunnib uus sõlmitav piirileping siiski sulge haarama. Hingasin kergendatult, kui Venemaa võttis tagasi oma allkirjad juba meie poolt ratifitseeritud piirilepingult. Selline samm avas Eesti jaoks võimaluse uuesti läbirääkida ühepoolse lepingu tingimuste üle. Ühepoolse seetõttu, et lepingu kohaselt saab Venemaa suure osa põhiseaduse ja Tartu rahu kohase Eestimaa maa-alade omanikuks. Eesti ei saa selle eest vastutasuks mitte midagi. Ei maad ega rahalist kompensatsiooni. Selline kokkulepe on alandav. Veelgi enam, tegemist pole inimtühja asustamata maaga. Kagu-Eestis loovutatud maad on olnud seto rahva põliseks asualaks, nende kodumaaks. Seega pole küsimus ainult riiklikust suveräänsusest või riiklike huvide mittekaitsmisest, vaid küsimus on ka tuhandete Eesti kodanike õigusest olla kaitstud oma riigi poolt. Kõik need Eesti kodanikud, kellel on mingeid sidemeid või varalisi õigusi loovutatud maade osas, tunnevad ennast valitsuse poolt reedetuna ning kaitseta jäetuna.
Tühiseks on muutunud meie põhiseaduse deklaratsioon, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Miks pole valitsus lähtunud põhimõttest, et Eesti loodusvarad (Setomaa metsad ja maavarad) ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Kas ressursside tasuta loovutamine on säästlik kasutamine? Kuhu on kadunud põhiseaduslik põhimõte, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud? Kuidas kaitses valitsus nende setode omandid – talumaad, linnamajad, millele rakendub juba pikemat aega Venemaa seadus ning mille omandiõiguse teostamine on märkimisväärselt piiratud?
Vastus neile küsimustele on ainult üks, valitsus pole toime tulnud oma rahva jaoks õiglase valitsemise ja riiklikke huvisid kaitsva välispoliitikaga. Jääb ainult üks küsimus, kellele tuleb esitada arve piiratud õiguste, õigustest- ja varast ilmajätmise eest?