Euroopa võlakriis on majandushuvide konflikt

Euroala riike on haaranud võlakriis. Kriis mis ähvardab kiskuda langusse kogu maailmamajanduse, sest tänapäeva globaliseerunud majanduses on euroala üks suuremaid osanikke.  Olukorra teeb keerukaks see, et tänaseni pole suudetud välja pakkuda toimivat lahendust. Suurtes võlgades euroala riikide võlakoormus ainult kasvab, tööpuudus kasvab, riikide reitingud saavutavad järjest uusi madalamaid tasemeid.  Kas kriisile polegi lahendust? Tahaks uskuda, et lahendus on siiski olemas, sest sarnast kriisi pole neis riikides kus riikide võlakoormus ja defitsiit on märgatavalt kõrgem: Jaapan, USA. Tundub, et euroala võlakriisi lahendamine peab algama õigest diagnoosist.

Kriisi anatoomia kirjeldamisel on välja käidud vägagi huvitavaid ideid, millest mitmed ei kanata eriti kriitikat sest  on kantud poliitilisest rivaliteedist või siis lihtsalt suutmatusest mõista kaasaegset rahasüsteemi toimimist.
Esimene suurem viga on see, et võlakriisi püütakse siduda ühe konkreetse ideoloogiaga. Tegelikult kui tugineda faktidele ja ka erinevate ideoloogiate sisulisele analüüsile siis sellist järeldust teha ei saa ega ka tohiks. Konservatiivid ja liberaalid ja sarnaselt mõtlevad majanduseksperdid ning kommentaatorid soovivad näha võlakriisi peasüüdlasena sotsiaaldemokraatiat. Selleks kasutatakse tihti lihtsalt valet ning püütakse teatud majandusnäitajaid ja majanduskäitumist siduma kuidagi ühe ideoloogiaga. Põhimõte ikka selles, et parasjagu negatiivset tähendust omav mõiste või käitumine seotakse näiteks sotsiaaldemokraatiaga. Laenu võtmisel pole ju tegelikult mingisugust ideoloogilist silti küles, võiks isegi öelda, et see on kapitalistliku majanduse üks kesksemaid instrumente. Ajalooliselt ja põhimõtteliselt kõige sotsiaaldemokraatlikuma majandusmudeli järgi toiminud riikides: Soome, Rootsi, Taani, on probleemid kõige väiksemad.  Samas ei saa kuidagi nimetada sotsialistlikuks või sotsiaaldemokraatlikuks 2004-2009.aastal Kreekat juhtinud liberaal-konservatiive või Itaaliat juhtinud Berlusconi valitsust. Kui üritada mingit järeldust teha, siis saab teha ju ainult hoopis vastupidise järelduse, et aastaks 2008, kui valdavas osas Euroopas olid võimule tulnud liberaalid või konsetrvatiivid, saabus Euroopasse ka võlakriis. Tegelikult võime umbes sama trendi näha ka Eestis, meie parempoolne valitsus on viimastel aastatel vastu võtnud defitsiidis eelarved ja seda vaatamata sellele, et rahvale lubati valimistel tasakaalus eelarveid ning aastaid on kinnitatud meile, et reformierakond ei võta kunagi vastu puudujäägis eelarvet.
Seega pole tegelikult Euroopa võlakriisile võimalik ideoloogilist silti külge panna ning kriis ei lahene, kui võimu säilitavad konservatiivid ja liberaalid või kui kui võimule tulevad sotsiaaldemokraadid. Pigem on võlakriisi põhjused hoopis tehnilist laadi ja tingitud suuresti mittefunktsionaalsest valuutast – eurost. Tahtmata olla põhimõtteliselt ühisraha vastane (olen euro pooldaja), on siiski selge, et eurosüsteemi puudused on löönud teravalt välja just majanduskriisi tingimustes, kui pingestub tasakaalustamatus erineva tasemega euroala riikide vahel. Tasakaalustamatus ilmneb euroala riikide kaubavahetuses. Euroalas pole võimalik olla kõigil netoeksportija, nagu on Saksamaa ning ühisraha euro ei võimalda tegelikult nõrgema majandusega riikidel läbi vahetuskursi kohanduda olukorraga. Euroala importivatel riikidel jääb üle süsteemi tasakaalustamiseks ainult vaesuda (kõrge tööpuudus, reaaltulude langus), müüa ennast maha (meelitada investeeringuid riiki), hakata eksportima või elada võlgu. Eesti näite puhul on kinni peetud reeglitest, valitsuse jaoks pole olnud oluline inimeste toimetulek ning on loodetud välisinvesteeringute ja ekspordi peale. Näiteks Kreeka puhul aga valitsus püüdis hoolida tööhõivest ja inimeste sissetulekute säilimisest ning otsustas võlakoormuse ja defitsiitse kulutamise kasuks.
Euroala võlakriisi lahendus peitubki ühisraha funktsionaalsemaks muutmises, mis seisneb sisuliselt selles, et euroala edukamad riigid peavad leppima sellega, et läbi ühisraha toetatakse vaesemaid riike. Täna välja pakutud kokkuhoiu, säästmise ja karmide reeglite tulemusel jõuame me tegelikult ainult pikaajalisse majandussurutisse ning reaaltulude langusse.  Kardan, et see tee pole jätkusuutlik ning viib euroala lagunemisele. Seega on tegemist valdavalt majandushuvide konfliktiga ning vähem ideoloogilise vaidlusega.

Viis aastat paigalseisu

Üks väike graafik selle kohta, kuidas on muutunud Eesti positsioon lähenemisel Euroopa Liidu keskmisele jõukusele. Graafikus on toodud riikide SKP elaniku kohta võrreldes EL keskmisega. Eestil on see 2009 ja 2010 püsinud 64% tasemel. Koos Ansipi valitsusega alustasime tasemelt 66% EL keskmisest koos selliste riikidega nagu Ungari, Slovakkia, Horvaatia. 2010.aastaks on meist Slovakkia pikalt mööda läinud ja samuti on meie ette jäänud Ungari. Väga tihedalt on kannule tulnud Poola. Meiega samal tasemel püsib enam vähem Horvaatia. Viie rikkama hulka jõudmisest on asi ikka väga kaugel, pigem tulevad lähimad konkurendid meile järgi ja Slovakkia näitab tagatulesid.

 Andmed: Eurostat

Ansipi valitsus teeb Kreekat

 
Peaministri aastalõpu intervjuust: 
 
“Küsimus: Ega Nestor ja Mikser ei taha ju Eestis Kreekat teha?
A. Ansip: Ei ole väga kindel, et nad seda ei taha. Kui meenutada 2009. aastat, mil sotsiaaldemokraadid valitsusest lahkusid, siis tuleb meenutada ka viimast Ivari Padari allkirja kandnud dokumenti, mis ta valitsuskabinetile esitas. See oli eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks ja selle eelarvestrateegia järgi oleks me praeguseks ajaks ikka väga-väga sügavates laenudes/võlgades olnud, aga see valik ei olnud vastuvõetav IRL-ile ja Reformierakonnale.”
 
Millest siis peaminister räägib? Eks ta räägib Riigi eelarvestrateegiast 2010-2013 aga tundub, et selle dokumendi lugemine on piirdunud ainult üksikutest tabelitest numbrite lugemisega. Me leiame strateegiast tõepoolest ühe tabeli, kus on kirjeldatud olukorda, mis võiks juhtuda, kui realiseerub riskistsenaarium ning valitsus ei suuda adekvaatseid samme astuda aga sellel pole mitte midagi pistmist planeeritava tohutu defitsiidiga! Nimetatud dokument seab eelarvepositsiooni puhul eesmärgiks keskpikas perioodis hoopis ülejäägiga eelarve! Kes ei usu, võib seda eelarvestrateegiat lugeda rahandusministeeriumi kodulehel:  Riigi eelarvestrateegia 2010-2013´
 
 
Eelpool mainitud dokumendi kohaselt oli seatud valitsuse eesmärgiks hoida valitsussektori eelarvepositsioon 2010 aastal -2,9%SKP-st, 2011 aastal -1,5% ja 2012.aastal viia tasakaalu. Ansipi valitsus ei suutnud siiski Padari pakutust kinni pidada ja planeeris iga aastaselt suurema defitsiidi, kui Padari dokument oleks lubanud. Ehk siis Ansipi valitsus esitas Riigikogule järgneva tasakaalupositsiooniga eelarved:
2010 aastal valitsussektori tasakaaluga -2,95% SKP-st
2011 aastal valitsussektori tasakaaluga -1,6 SKP-st
2012 aastal valitsussektori tasakaaluga  -2,1% SKP-st
 
No mis sa oskad kosta, kui keegi teeb Kreekat, siis on see Ansipi valitsus.