Vananemine ja tootlikkus
-
nihutada pensioni koormus (ja laiemalt kogu sotsiaalkoormus) solidaarselt ehk avalikult süsteemilt eraalgatuslike süsteemide poole;
-
suurendada tööhõive määra ehk töövõimelise elanikkonna (15-74 4luaastat) tööturul laialdasem rakendamine;
-
tuua sisse migrandid;
-
pikaajalise tööpuuduse kahandamine;
-
tõsta pensioniiga;
-
suurendada töötundide arvu ja töö tootlikkusest.
Riik | Vanadussõltuvuse määr 2012 | Vanadussõltuvuse määr 2000 | Vanadussõltuvuse kasv 2000-2012 | Tootlikkus h/eur 2000 | Tootlikkus h/eur 2012 | Tootlikkuse kasv % |
Holland | 51 | 47 | 4 | 41,3 | 45,6 | 10,4 |
UK | 53 | 53 | 0 | 34,5 | 39,3 | 13,9 |
Soome | 53 | 49 | 4 | 34,4 | 39,5 | 14,8 |
Taani | 54 | 50 | 4 | 45,3 | 52,7 | 16,3 |
Iirimaa | 50 | 49 | 1 | 39 | 51,3 | 31,5 |
Poola | 41 | 46 | -5 | 6,9 | 10,4 | 50,7 |
Rootsi | 55 | 56 | -1 | 37 | 45 | 21,6 |
Hispaania | 49 | 46 | 3 | 27,3 | 31,3 | 14,7 |
Portugal | 50 | 48 | 2 | 15 | 16,9 | 12,7 |
Norra | 52 | 54 | -2 | 65 | 69,7 | 7,2 |
Tshehhi | 44 | 43 | 1 | 9,3 | 13,3 | 43,0 |
Saksamaa | 52 | 47 | 5 | 37,3 | 42,4 | 13,7 |
EESTI | 50 | 50 | 0 | 7 | 11,1 | 58,6 |
Austia | 49 | 48 | 1 | 33,5 | 39,5 | 17,9 |
Itaalia | 54 | 48 | 6 | 32 | 32,2 | 0,6 |
Belgia | 53 | 53 | 0 | NA | NA | NA |
Ungari | 46 | 47 | -1 | 8,4 | 11,4 | 35,7 |
Lux | 46 | 49 | -3 | 58,7 | 60 | 2,2 |
Prantsusmaa | 56 | 54 | 2 | 40,7 | 45,4 | 11,5 |
Kreeka | 52 | 47 | 5 | 17,6 | 20,3 | 15,3 |
Kokku: | 26,0 | 392,5 | ||||
Keskmine: | 1,4 | 20,7 |
Kustkohast siis raha ikkagi tuleb?
Tänases Äripäeva kolumnis küsib professor Raul Eamets (http://www.ap3.ee/?PublicationId=ae2485de-80ed-4332-a76f-5dfa5bdd9f0a ) kust raha tuleb, kuid selgelt arusaadavat vastust ei andnudki.
Kuidagi jääb mõtleja lugeja jaoks segaseks, millest on siis jutt, kas rahast, rikkusest või koguni palgast. Kõik need on aga vägagi erinevad asjad. Kas tõesti on riigi roll ainult väärtuste ümberjagamine?
Prooviks siis rääkida riigi rollist ja väärtuste loomisest. Tänapäeval on kahtlematult riik üks suuremaid väärtuste loojaid. Juba ammu enam ei ole väärtusteks kott kartuleid ja paar saapaid. Väärtusteks, mida ollakse valmis teiste kaupade vastu vahetama on näiteks teatrielamus, kontserdielamus ja kui soovite siis ka hasartmängu lõbu ning graafiline disain jne. Riik on üks suuremaid hariduse andmise teenuse pakkujaid ehk siis loob haritust kui väärtust. Riik loob turvalisust ja seda nii sise- kui välisjulgeoleku mõttes. Riik loob liikumisvõimalust kui väärtust ning pakub tervishoiuteenust, rääkimata siis veel erinevatest kultuuriväärtustest. Lihtsalt rahana ümberjagatav osa jääb valdavalt kanda siis pensionisüsteemil ja sotsiaaltoetustel, mis ei moodusta siiski valdavat osa valitsuse kogukulutustest. Seega ei saa kuidagi nõus olla professori väitega, et avalik sektor on ainult valdavalt ümberjagaja.
Küsitav on ka väide, et tõelised maksumaksjad asuvad ainult erasektoris. Milleks selline liigitamine: tõelised maksumaksjad versus mittetõelised maksumaksjad. Kas selline maksumaksjate liigitamine omab üldse mingit sisu või tähendust? See tundub sama mõttetu vastandamine kui öelda, et väärtusi ei loo mitte ettevõtjad (kapital) vaid hoopis reaalsed töötajad (kellest enamuse moodustavad palgatöölised) või siis teisest küljest, et väärtusi loovad ainult ettevõtjad. Selline lahterdamine ei paku midagi muud peale vaidlemise lusti.
Nüüd aga tagasi siis põhiküsimuse juurde, et kustkohast tuleb siiski raha. Siin saab ja tohib olla ainult üks vastus- raha tuleb valitsuselt, kellel on õigus läbi oma keskpanga süsteemi emiteerida dollareid või eurosid või zlotte. Kui erasektor hakkab raha tegema on tegemist üldiselt igas riigis taunitava tegevusega ning sellised eraettevõtjad pannakse vangi.
Professor kirjeldas küll osaliselt kuidas toimub lihtsustatult raharinglus, kuid ei vastanud küsimusele kust tuleb raha. Kust tuleb raha on kohane majanduskasvu kontekstis. Nagu teada tähendab majanduskasv eelmise aastaga võrreldes suurema koguse raha eest ostetud kaupu ja teenuseid. Siinjuures tuleb silmas pidada, et isegi maailmamajandusel on võime kasvada??? Panin siia kolm küsimärki, sest Eamets soovitab majanduskasvu saavutamiseks eksportida. Kuhu aga siis maailmamajandus ekspordib, kas Kuule? Seetõttu on makropildis rahatekke uurimise juures mõistlik eksport-import kõrvale jätta ja seda eriti Eesti kontekstis kus eksport ja import ellimineerivad üksteist. Olles väliskaubandusdefitsiidi puhul isegi raha riigist välja viia.
Uurides nüüd lähemalt meie rahasüsteemi avastame, et raha ei tule mitte valitsuse käest (valitsuse tulud-kulud on ju ootuste kohaselt tasakaalus?) vaid tuleb hoopis kuskilt mujalt. Raha tuleb meie suurtööstusest, meie majanduse lipulaevast: pangandustööstusest. Tegemist siis erasektoriga. Sektoriga kus on ühed kõrgemad palgad ja suuremad kasumid kuigi see sektor ei loo küll mingeid materiaalseid väärtusi. Ainuke asi mida see sektor loob on võlg, mille najal siis toimub majanduskasv. Pangandustööstus loob kokkuvõtvalt raha eimilestki ning kogub selle eest veel kopsakat maksu intresside näol ning varjatud müügimaksu näol, mis on umbes 1% käibelt (kaardimakse tasu poodides, mida me oma kaubatshekilt ei näe).
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et selleks, et me kõik rikkamaks saaksime, tuleks anda inimestele tööd. Panna töötud tee-ehitusele, elamuehitusele, koolimaju ehitama. Valitsus peaks aga raha tekitamise õiguse enda kätte ning majanduskasv võiks tulla vabalt valitsuse defitsiitse kulutamise arvelt võlg tuleks erasektorilt ära võtta ja majanduskasv ei peaks olema pangalaenu põhine vaid ettevõtjate teenitud tulu põhine.
Valitsuse ideoloogilised dogmad piiravad riigi arengut
Kellele esitada arve piirilepingu eest?
Teel kuristikku
Eesti Pank on saamas uut nõukogu esimeest. Seekord siis selgelt poliitilist figuuri. Mart Laar on selgelt poliitiline, ühe ideoloogia kandja ning see ei jäta kindlasti jälge jätmata ka Eesti Panga poliitilistele valikutele. Laar on öelnud Postimehele, et ta on kuulunud vaid ühte erakonda ja sellest ta ei loobu. Samuti mäletame Laari kui kadunud Margaret Thatcheri suurepärast õpilast ja järgijat. Need märgid on üpriski hirmuäratavad ja seda just möödaniku kogemust silmas pidades.
Just selline poliitika on viinud euroala kriisi ning ka Thatcheri valitsemisaja tulemused olid üpriski õudsed. Thatcheri poliitika tulemusel kasvas UK senine 3-4%-ne tööpuudus üle 14%, kogu ühiskonna kihistumine kasvas tohutult. Veelgi karmimate tagajärgedega ähvardab ebaõnnestunud mittefunktsionaalne euroala. Juba on kasvanud veebruari seisuga euroala töötus kõigi aegade tipptasemele – 12% ning töötuse kasv jätkub. Majanduskasv on täielikult kängunud. Võlakriisi lahendus ei olnud mitte ESM vaid Euroopa Keskpanga otsus asuda kokku ostma riikide võlakirju. Just keskpanga jõuline sekkumine taastas turgude usalduse ning viis alla intressimäärad.
Euroala vajab täna Euroopa Keskpanga jõulist sekkumist, nõrgemat eurot ning valitsuste defitsiitset kulutamist, et taastada majanduskasv ja tööhõive ning inimeste toimetulek. See nõuab uusi euroala riikide kokkuleppeid ja loobumist neoliberaalsest poliitikast. Euroala võiks vähemalt õppida USA-lt, kuidas vältida fiskaalset kuristikku. Kogu maailm tundis muret aastavahetusel USA majanduse käekäigu üle, kõik kartsid, et USA hakkab tasakaalustama oma eelarvet ning tõstma maksukoormust, viies sellega oma majanduse langusse. Õnneks päris nii ei läinud ja USA valitsus jätkas kulutamist, et hoida majandust toimimas. Euroala poliitikutele aga ei lähe korda rahva ja tervete riikide sammumine kuristikku.
Kas Laari asumine Euroopa Keskpanga ühe liikmespanga nõukogu esimehe kohale annab meile lootust muutusteks? Pigem mitte, sest eeldatavalt kujuneb Eesti Panga poliitikaks: tasakaalus eelarve, senise vigase rahapoliitika kindlustamine, kommertspankade tegevusele veelgi vabamate käte andmine. Sellise poliitika tulemus on aga tööpuudus, majanduse konkurentsivõime langus, tohutu ühiskonna kihistumine ning ebastabiilsuse ja mässumeelsuse kasv ühiskonnas.
Eesti Pank vajab ilmselgelt teistsuguse maailmavaatega juhti aga kahjuks pole midagi sinna parata, koalitsioon on oma valiku teinud.
Euroopa Liit vajab suuremat eelarvet
Pensionifondide kulud on ülisuured
Peaminister kardab?
Fiscal cliff
Meedias räägitakse järjest rohkem USA-d ilmselt peatselt tabavast fiskaalkuristikust. Aga mida tähendab siis selline paanika? Kas seda, et tegelikult ei aitagi kriisist üle saada kasinusmeetmed ja eelarve tasakaalu viimine? Kas tõesti Eesti kogemus ei maksagi midagi? Miks küll kogu maailmamajandus on mures fiskaalkuristiku pärast?
Fiskaalkuristik tähendab sisuliselt seda, et kui USA püüaks alates 1.jaanuarist 2013 teha sedasama mida meie tegime aastal 2008. Ehk siis valitsuse kulutuste kärpimine ning maksutõus eelarvetasakaalule lähenemiseks. Mitmed valitsuspoliitikud on ju seda sammu kiitnud, kui kriisist väljumise ainuvõimalikku teed.
Tundub, et siiski majanduseksperdid ja valitsused ei usu, et Eestis rakendatud sammud oleks tegelikult vastuvõetavad kriisi lahendamiseks. Selline arusaam on tõestuseks, et tegelikult ei usuta neoliberaalide pakutud lahendusteed kriisile, kui tõsiseltvõetavat lahendust, sest kardetakse ju seda, et selle tagajärjeks saab olla ainult majanduslangus, elatustaseme langus ning kõrgenenud tööpuudus.
Neoliberaalidel tegelikult polegi toimivat lahendust finantskriisile ning nende poliitika ongi tegelikult arenenud riikide majanduse kriisi viinud.