Mäluvärskendus Siim Kallasele

Siim kallas esitas 2013. aastal avalduse VEB Fondi tegevust uurivale Riigikogu komisjonile ja on nüüd seda avaldust taaskord kinnitanud soovides ümber lükata olulisemad otsesed valed, mis ühel või teisel viisil võiksid teda kui Eesti Panga endist presidenti ja tänast avaliku elu tegelast kompromiteerida. Samuti oma intervjuu katsetes või õigemini intervjuudest keeldumiste korral pole vastanud olulistele küsimustele või kinnitanud, et ei mäleta täpselt toonaseid sündmusi. Alljärgnevalt püüan siis meenutada Eesti Panga algusaegade sündmusi kuni nende järelkajadeni tänasesse päeva.

PEAP moodustamine

Siim Kallase vastutav seotus Eesti Pangaga algas 1990.aasta jaanuaris tema nimetamisega Eesti Panga Nõukogu liikmeks. Alates 1991.aasta novembrist asub Kallas täitma Eesti Panga presidendi kohuseid. Toona tegutses Eesti Pank Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pangaseaduse alusel, mis andis Eesti Panga presidendile väga suure iseseisvuse ja otsustusõiguse. Siim Kallase presidendi aeg algas üpris ebamugavalt, Märtsis 1992 teatas Vneshekonompank (VEB) ametlikult Eesti Panga korrespondentkontode külmutamisest, kuigi reaalselt olid kontod külmunud juba aasta algusest ja Eesti Pank polnud võimeline teenindama oma lepingulisi pangakliente nende valuutaarvete kasutamisel.

Kaks päeva enne rahareformi asutab Eesti Pank (Siim Kallas) kommertspanga Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP), PEAP saab asutajalt 1.juulil 1992 tegevusloa. PEAP asutamine on olnud vastuolus panga klientide huvidega ning Eesti Panga kohustusega tagada kommertspankade kreeditoride huve ning Eesti Pank poleks tohtinud selliste varadega pangale üldse tegevusluba anda kuna see pank (PEAP) rikkus juba asutamisel sel ajal kehtinud norme ja seadust panga varalise tagatuse ja kreeditoride huvide kaitse tagamise osas. Seda kinnitab ka neli kuud peale panga tegutsemise algust pangale moratooriumi kehtestamine Eesti panga (Siim Kallase) poolt. Moratooriumi kehtestamise aluseks oli PEAP suutmatus täita oma kohustusi kreeditoride ees panga varalise tagatuse ja kreeditoride huvide kaitse tagamise osas. Seega sai PEAP moodustamise motiiv olla ainult üks: Eesti Panga probleemsetest nõuetest lahti saamine ning Eesti Panga kohustuste ebaseaduslik üleviimine kommertspanka. See oli esimene samm, kus Siim Kallas asus otseselt oma klientide – kreeditoride huvide kaitsmise vastu. Sellise sammu eest oleks pidanud Eesti Panga presidendi koheselt ametist vabastama aga kogu informatsioon tehingu sisust ilmselt ei jõudnud ei Riigikogu ega Eesti Panga nõukoguni ega õiguskaitseorganiteni.

Riiklik VEB Fond

Alates 17.novembrist 1992 on PEAP ja UBB moratooriumi all. Eesti Panga on vaja välja käia lahendus probleemi lahendamiseks. Kuigi Eesti Panga otsene vastutus panga kreeditoride ees formaalselt puudub, on ikkagi tegemist PEAP näol 100% Eesti Pangale kuuluva rämpspangaga. Taaskord tuleb Siim Kallas välja plaaniga probleemide lahendamine enda pealt ära lükata, seekord siis kasutades Riigikogu teema mittevaldamist. Riigikogus esinedes riigi võlakirjade emiteerimisel rõhutab Siim Kallas: “ Ma rõhutan, et küsimus on eelkõige klientide summade lahtipäästmises ja klientide päästmises, mitte nende pankade päästmises…..Teine variant: Balti Ühispank läheb täielikult pankrotti, mis tähendab klientidele umbes 60-70% raha kättesaamist.” (Teise variandi all pidas Kallas silmas, et Riiklikku VEB Fondi ei moodustata, Eesti Pank päästab PEAP-i ja laseb UBB pankrotti.) Veel rääkis kallas Riigikogule: “Seetõttu on välja töötatud ettepanek, et valitsus laseb välja obligatsiooni, ostab kokku nende pankade bilanssi ilmunud VEB-i sertifikaadid………Kui raha tagasi saadakse, saavad ka omanikud raha tagasi. Kui ei saa, on neil see paber, millega kas on midagi ette võtta või ei ole ette võtta” millega tunnistas ta VEB Fondi sertifikaatid paberiks, millega on midagi ette võtta või ei ole midagi ette võtta. Riigikogu võttis vastu otsuse “NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod”, millega moodustati Riiklik VEB Fond. Paraku jättis Siim Kallas Riigikogu otsuse punkti 6 täitmata. See punkt kohustas Riiklikul VEB Fondil kutsuda kuue kuu jooksul kokku fondi kreeditoride (sertifikaatide omanike) üldkoosolek fondi juhatuse valimiseks.

Eesti Pank (Kallas) kasutas riigi poolt emiteeritud võlakirju pankade, mitte panga klientide päästmiseks, ei täitnud Riigikogu otsust ning jättis oma panga kliendid täielikult rahast ilma, kompenseerides nende hoiused “ilmunud” paberiga, millega ei ole midagi ette võtta.

Sellise tegevuse eest oleks pidanud Eesti Panga presidendi koheselt ametist vabastama usalduse kaotuse tõttu. Seda aga ei juhtunud. Teistkordselt oli Eesti Pank oma vastutusest vabanenud järjekordse oma klientide “nõuete väljatõstmisega.”

Kallase valetamine

Kallas valetas taaskord. Aga siis Kallase avaldatud punktide järgi:
1. Midagi pole varastatud väidab Kallas.

Kui süüdistust pole aegumise tõttu esitatud, ei tähenda see seda, et vargust suures ulatuses pole toime pandud. Kui vastab tõele väide, et Eesti pankade (UBB ja PEAP) nõuded läksid üle Riiklikule VEB Fondile, siis kuidas sai olematu Põhja Eesti Pank (pank oli varguse hetkeks likvideeritud) teostada enda olematu nõude alusel ülekandeid 32,3 miljoni dollari ulatuses. Neid ülekandeid tehti Eesti Panga valedokumentide alusel ja heakskiidul. Viimased on dokumentaalselt tõestatud ning nende tehingute eest on vabandust palunud tänane Eesti Panga president. See on VEB Fondi vahendite vargus, mille tõttu jäid reaalselt kannatanuks sertifikaadiomanikud. Kui eeldada teistsugust õiguslikku konstruktsiooni, et VEB Fondil polnud üldse mingeid nõudeid, siis varastas Eesti Pangale kuulunud PEAP (PEP) oma klientide raha, kes hoiustasid oma raha selles pangas.

2. Mingid isikud üritavad Eesti riigi käest raha välja pressida ja luua selleks õiguslikku raamistikku ning et VEB-is külmusid Eesti kodanikele ja Eesti ettevõtetele kuulunud hoiused väidab Kallas.

Esiteks on vale väide, et VEB-is külmusid Eesti kodanike ja ettevõtjate hoiused. VEB külmutas Eesti Panga (selles osas moodustas hiljem Eesti Pank PEAP-i ning UBB valuutakontod. Veel 1993.aasta jaanuaris Riigikogus VEB Fondi otsuse menetlemisel teadis seda ka Kallas: “Ülemöödunud aastal külmutati Eesti pankade hoiused Moskvas endise NSVL-i Vnešekonompangas. Osa sellest külmutamisest on seadusandliku organi poolt fikseeritud, osa on fikseerimata. Nii või teisiti, Eesti pankadel, täpsemalt öeldes, kahel pangal on Moskvas kinnikülmutatud raha kokku 890 miljoni Eesti krooni eest. Seda raha ei ole vahetatud Eesti krooniks, nagu vahepeal ajakirjanduses vilksas. See on tüüpiline välisvaluuta deposiit selle väikese eripäraga, et seda ei saa kasutada.” Eesti kodanikel ja ettevõtetel olid hoiused ja lepingud Eesti Pangas ja UBB-s. See kõik on dokumentaalselt tõestatud. Kuna Eesti riik sekkus pangaklientide ja pankade suhetesse läbi VEB Fondi moodustamise siis polegi nendel inimestel mitte kuhugi pöörduda oma raha tagasisaamiseks, kui ainult Eesti riigi poole. Selline seisukoht on kinnitatud ka Riigikohtu otsusega. Need isikud nõuavad tagasi oma raha sellelt kes ei ole selle raha omanik, ning kellel on kohustus nende isikute ees tulenevalt tsiviilõiguslikust võlasuhtest.

3. Eesti Pank pole ei minu ega minu eelkäija Rein Otsasoni isikus kunagi sõlminud Vene Välismajanduspangaga (edaspidi VEB) ühtegi lepingut, millega ta oleks taganud sellest pangast võetud laenude tagasimaksmise väidab Kallas.

Eesti Panga iseseisvumine toimus erinevate lepingute alusel, millega tagati panga toimimise järjepidevus ja säilisid pangandussuhted Venemaaga ja välisarveldused läbi VEB-i. Õhe sellise lepinguga võttis Eesti Pank kohustuse kaasa aidata VEB-il tagasi saada oma Eesti ettevõtetele ja asutustele laenatud raha. See leping oli olemas Eesti Pangas ja VEB Fondi dokumentide hulgas. Olen ise seda lepingut lugenud ja käes hoidnud.

4. Tänase Eesti Panga juhtide väide, et Eesti Panga juhid kavandasid 1995. aasta alguses mingeid ebaseaduslikke või muidu kuritahtlikke tegusid seoses VEB fondiga, on vale väidab Kallas.

See on tänaseks avaldatud dokumentidega tõendatud, et Enn Teimann ja Vahur Kraft (üks neist EP hallatava VEB Fondi juht ja teine EP presidendi kohusetäitja) koostasid ja allkirjastasid valeandmetega kirja, mille eesmärk sai olla ainult üks – kuritegelikul teel VEB-ist mingi osa raha kätte saada.
5. Eesti ajakirjanduses toodud väide, et Eesti Pank pani VEBile kuuluva raha oma tasku, on vale väidab Kallas. Muidugi on selline väide, et Eesti Pank oleks Venemaa Vneshekonompanga raha oma tasku pannud vale. Probleem on selles, et seda pole ma eriti kuulnud kuskil ka väidetavat, seetõttu puudub igasugune vajadus selliseid väiteid ümber lükata.
Seega pole Kallase viies punktis mitte ühtegi sisuliselt õiget väidet, ainult vanade valede kordamine.

Angel Gurria

Rohkem raha majandusse!

Angel Gurria

Loen Äripäevast: “„Tean, et see on Eestis tundlik teema,“ ütles Gurria reedel Tallinnas, kus ta andis tervise- ja tööministrile Jevgeni Ossinovskile üle OECD värskeima analüüsi Eesti majanduse seisust. „Teil on võimalus kasvada kiiremini ja saate seda teha ilma riigi rahandust ohustamata,“ keelitas Gurria, osutades, et Eesti riigi võlatase on OECD riikide seas kõige madalam. Kui Eestil on see 10% SKPst, siis OECD riikides keskmiselt 100%. Kui majandus investeeringutest kiiremini kasvama hakkab, jääb võlatase osakaaluna SKPst väiksemaks, osutas ta.

Eesti Panga president Ardo Hansson laitis selle OECD soovituse kohe maha. „Ma ei ole nõus selle OECD soovitusega,“ vastas Hansson Äripäeva kommentaaripalve peale. …..”

Selline keskpanga reaktsioon teeb väga murelikuks ja näitab, et meie valitsuse (valitsus laiemas mõttes) mõttestambid on jätkuvalt aheldatud neoliberalismi ahelaisse, ning meie majandusruumil ei lasta areneda meie potentsiaali ja võimaluste kohaselt.

Hanssoni kiire kasvu vastased väited põhinevad sellel, justkui oleks Eesti riik üks pisike iseseisva majanduse ning oma valuutaga riik. Aga ometi me pole seda, me oleme osa ühtsest EL majandusruumist ja rahasüsteemist. Me oleme nii väike riik, et ükski fiskaalpoliitiline otsustus (olgu see otsus rumal või tark) ei kõiguta euro hinda ega vahetuskurssi. Seetõttu peame tegema selliseid otsuseid mis oleks kasulikud meie inimestele ja meie majandusele, muretsemata euro tervise pärast. Peamine eesmärk peaks olema, et Eesti majanduses oleks võimalikult palju eurosid ja et need eurod leiaksid kasutust Eestis ning tõstaks sellega meie tootlikkust ning majanduse koguprodukti. Ja selleks on väga hea riiklikud investeeringud mis on tehtud laenurahadega.

Kuna me oleme ühtses majandusruumis ülejäänud Euroopa liidu riikidega, siis olukorras, kus väga paljud majandusnäitajad: keskmine palk, SKP inimese kohta – jäävad väga oluliselt maha El keskmisest, siis rääkida majanduse ülekuumenemisest on täiesti kohatu. Samuti pidada sellistes oludes 4%-list majanduskasvu tähendab ainult seda, et eestimaalased ei jõua kunagi EL rikkamate riikide sekka. Surudes alla palgakasvu ja majanduskasvu jääme tegelikult väga pikaks ajaks nendeks, kes EL majandust oma odava tööga hoiavad konkurentsivõimelisena. See tähendab, et ühtses majandusruumis, maksame kõige eest kõrget hinda (vabaturg) aga oleme nõus tööd tegema kaks korda väiksema tasu eest (kõvasti allpool turuhinda). Sellisest meie majandusruumi ekspluateerimisest saab välja tulla kiiresti ja edukalt just selliselt, et võtame kuulda OECD soovitust: Rohkem raha majandusse, ilma, et me selleks kahjustaks maksukoormusega oma ettevõtteid ja töötajaid!

Samal teemal:

http://jarvelill.seto.ee/2011/05/kas-eesti-jatab-oecd-jousaali-raua-roostetama/

http://jarvelill.seto.ee/2011/04/oecd-rohkem-sotsiaalset-turvalisust-ja-paremat-eelarvepoliitikat/

Makromajanduslik mõtlemine monetarismi lõksus

nullVaatasin eilset (25.02.15) majandus- ja maksupoliitika debatti ETV valimisstuudios ja üldpilt tundus minu jaoks masendav. Mitte ainult üksikud tipp-poliitikud, vaid ka saatejuhid ja pealtvaatajad sebivad omas monetarismi mullis ja ei suuda sealt kuidagi kaugemale ja avatumalt näha. Kurb on see, et kogu makromajandust lahatakse mikromajanduse võtmes. Riigi rahanduse  ja majanduse analüüsil lähtutakse pere- või väikeettevõtte mudelist. Me suudame õigeid otsuseid langetada ainult siis kui saame aru kuidas toimib tänapäeva makromajandus, ning kus on peidus edu võtmed.

  • Levib väärettekujutus ja uskumus, et meil rahatrükki üldiselt ei toimu. Tegelikult on toimunud ja toimub pidev “rahatrükk” kommertspankade poolt. Pangad ju ei laena üldiselt oma raha vaid loovad seda pidevalt juurde. Majanduses tekkisid kohe tõsised tõrked, kui viimase kriisi olukorras pangad tulevikuhirmus tõmbasid oma rahatrüki masinate hoo maha ja ei hakanud enam laenusid väljastama. Mujal maailmas asuti koheselt pangandusse raha toppima ja ergutama neid raha väljastama, kuid see ei toiminud väga hästi. Jõuti isegi negatiivse intressi kehtestamiseni, et pangad ikkagi jagaks raha majandusse. See näitab selgelt, et ilma pideva rahatrükita meie olemasolev majandusmudel ei tööta. Mina küsiks nüüd sellise küsimuse, et miks peab olema rahatrüki õigus kommertspankadel? Miks ei teosta rahatrükki valitsused (mõtlen siinjuures laiemalt valitsust, kuhu kuuluks ka parlament, keskpank jne)? Kui valitsused võtaks rahatrüki õiguse enda kätte tagasi ja kärbiks vastukaaluks kommertspankade rahatrüki õigust, ei oleks meie majandus pankade lõa otsas ning majanduskriiside enesevõimendusele oleks antud oluline hoop. Valitsuse kätte rahatrüki tagasi toomine võimaldaks vähendada olulisel määral majanduse maksukoormust, sest sellisel juhul saab valitsus kulutada defitsiitselt, lihtsalt uut raha väljastades.
  • Raha omamine makrotasandil ei ole rikkus. Rikkus ja rikkuse loomine on investeerimine ja majanduse täisvõimsusel tööle panek. Kõik valitsuse jõupingutused peaks olema suunatud tööpuuduse kaotamisele ja investeeringute teostamisse. Seetõttu tuleb makro tasandil kasutada ära kõik võimalused, mis võimaldavad neid eesmärke saavutada. Kusjuures kindlasti ei tohi sealjuures uhkustada sellega, et valitsus on kogunud reserve ja, et meie valitsuse laenukoormus on pea-aegu olematu.
  • Välisinvesteeringud Eesti majandusse ei ole makro pildis midagi muud, kui majanduslik koloniseerimine. Ühtegi investeeringut ei tehta selleks, et teha heategevust ning toetada meie majandust. Investeeringuid tehakse selleks, et saavutada teatud tootlikkust. Välisinvesteeringud ei tee eestimaalasi rikkamaks, vaid vastupidi, panevad meie majanduse tööle väliskapitali heaks ning vähendavad kokkuvõttes meie rikkust. Investeeringute kasumlikkuse nimel oleme sunnitud töötama odava tööjõu ning odava ressursside riigina.
  • Reaalsete kaupade ja teenuste eksport teeb meid vaesemaks. Võtmeküsimuseks on see, kuidas saavutada olukord, et me ei uhkustaks oma ekspordiga, vaid suudaksime olla importiv riik, et avatud maailmamajanduses oleks teiste riikide töötajad, ettevõted valmis meile looma rikkust, pakkudes meile reaalseid kaupu ja teenuseid. Siis oleks meil lootus saada rikkaks ka tegelikult.
  • Palkade kasv (sealhulgas eriti miinimumpalga kasv) on indikaator, mis näitab meie rikkamaks saamist. Kõik eesmärgid, mis on seotud palkade kasvuga on õiged ja õiglased. Mis kasu on meil majanduskasvust, kui sellest ei saa osa valdav osa elanikkonnast (palgatöölised ning nende sissetulekutega seotud pensionärid). Iga halvustav suhtumine palgakasvu viib meid eemale eesmärgist saavutada jõukas ja hästitoimiv, oma kodanikest hooliv riik.

Arvestamata eeltoodud seisukohtadega, pole minu arust võimalik meil rääkida Eesti edust. Kui me nimetatud valdkondades ei suuda mõtlemist ja valitsuse tasandil toimimist muuta, jäämegi odavaks allhanke maaks ning unistus rikkast põhjamaa riigist jääbki unistuseks. Raha ei ole rikkus, raha on vahend ja majanduse skoori näitaja. Niikaua, kui me usume, et me ei saa jalgpallis üle kolme värava lüüa, sest skoor saab muidu otsa, niikaua me tegelikult rikkaks ei saa.

Pangad on endiselt parasiidid…

sorosÄrileht.ee kirjutab: Miljardärist investor George Soros hoiatab oma raamatus, et midagi ei ole muutunud – pangad on endiselt parasiidid, mis hoiavad majandust tagasi, kirjutab The Telegraph.

Sorose sõnul ei ole pangad ega ka nende reguleerimisega tegelevad ametid kriisist midagi õppinud.

„Pangandussektor on majandusele parasiidiks,” kirjutab Soros oma uue raamatus „Euroopa Liidu traagika” (The Tragedy of the European Union”)

„Finantssektori tulusus on olnud väga suur. Pikka aega tuli 35% Suurbritannia ja USA ettevõtlustulust just sellest sektorist. See on absurdne,” kirjutab ta.

„Väga vähe on tehtud selleks, et hoida kontrolli all ülemäärast finantsvõimendust Euroopa pangandussüsteemis. Omakapitali osa bilansis on muutunud väga väikeseks, mis teeb pangad haavatavaks.”

Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/george-soros-annab-oma-raamatus-tuld-pankade-ja-saksamaa-pihta.d?id=68205565

Kuidas mõtleb Eesti Panga nõukogu?

100E24 majanduslehel avaldati väga huvitavad intervjuud mis peegeldavad väga ilmekalt Eesti Panga nõukogu ja presidendi arusaamisi Eesti Panga ülesannetest ning näitava nõukogu liikmete võimekust tegutseda Eesti Panga nõukogu liikmena ( http://e24.postimees.ee/2710892/olukorrast-riigis-eesti-panga-uus-noukogu-annab-aru ).

Küsimus 3 kõlas: Kui palju peaks Eesti Pank oma kasumist andma riigieelarvesse? Mingis mõttes on sellele sõna-sõnalt võttes väga lihtne vastata. Tulenevalt Eesti Panga seadusest oleks õige vastus, et Eesti Pank peab kogu kasumi, mida ei otsustata nõukogu poolt kanda reservkapitali täiendamiseks või Eesti Panga põhikirjas ette nähtud sihtkapitalide ja -fondide moodustamiseks ja täiendamiseks kandma riigieelarvesse. Selline on Riigikogu poolt vastu võetud seaduse mõte, kuid seda põhimõtet on Eesti Panga nõukogu oma pikaajalise kasumijaotuse strateegias moonutanud, kehtestades põhimõtte, et keskpank annab oma kasumist 0-25% riigieelarvesse. Tundub, et selline enesele kehtestatud piirang, et antakse riigieelarvesse ainult kuni 25% kasumist, tundub olevat seaduse mõtte vastane.

Ja mida siis vastavad meie Eesti Panga nõukogu liikmed? Ka nende vastused kõlavad sellest äraspidi loogikast lähtuvad, mitte seaduse mõttest tulenevad. Valdavalt arvataksegi, et riigieelarvesse võib anda kuni 25% kasumist ning mitmed liikmed arvavad, et see protsent võiks olla veelgi väiksem või 0. Selline nõukogu liikmete arvamus tundub peegeldavat rohkem Eesti Panga tegevjuhtide seisukohta kui iseseisvat mõtlemist ning seadusest lähtumist, sest mitte ükski vastanud nõukogu liige ei kinnitanud, et riigieelarvesse tuleb anda kõik kasum mis jääb järgi fondide täiendamisest.

Kas selline Eesti Panga nõukogu käitumine on mõistlik ning kuidas see aitab kaasa Eesti majanduse edendamisele? Mulle tundub selline käitumine ebamõistlik ning Eesti arengut pidurdav. Eesti majandus ei ole just üle kuumenemas, mistõttu tundub pidurdamissoov ebamõistlik ja rumal.

Reservide kogumine Eesti Panga poolt on üldiselt veidi põhjendamatu. Eesti Pank on osa Euroopa Keskpangast kes ise on euro emitent. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et Euroopa Keskpangal ei saa mitte kunagi eurod otsa. Ehk kui on tegemist väga suure kriisiga, mis ohustab keskpankasid, siis alati on võimalus eurosid “juurde trükkida”. See aga on selline riskistsenaarium, mida ei tahaks päriselus väga näha ja kujutab juba vägagi erakorralist olukorda. Sellisel juhul nagunii meie keskpanga kogutud reservidest ei piisaks, olgu need kasvõi mitmekordsed.

Teisest küljest on tänaseks Eesti Panga põhikapital 100 mln eur juba täis ning sinna enam kasumieraldisi ei pea seaduse kohaselt tegema. Seega on keskpanga nõukogul valik, kas suunata kasum reservkapitali või riigieelarvesse. Arvestades Eesti majanduse hetkeolukorda oleks tark suunata kogu kasum riigieelarvesse. Eelmine aasta oleks see summa olnud 34,1 miljonit eurot. Riigieelarvesse suunati sellest aga ainult 25%.

Eesti valija vajab alternatiivset valikut

newLähenemas on Euroopa Parlamendi valimised aga vaadates hetkeseisu Eesti poliitilisel maastikul puudub valija jaoks alternatiivne valik. Kõik võimalikud Euroopa Parlamenti pääsevad parteid ei paku lahendust Euroopa (sealhulgas ka Eesti) ees seisvatele probleemidele. Euroala on kriisist räsitud ja lahendust ei paista kuskilt tulevad. Meetodid millega kriisi on ravitud ei ole tulemust andnud vaid on viinud Euroopa stagnatsiooni. Tohutule tööpuudusele (ressursi raiskamine) ning konkurentsivõime langusele pole suudetud leida lahendust, pakutud kasinusmeetmed ja riikide eelarvetasakaalu nõudele rõhumine on andnud ainult negatiivset tulemust.

Nii ongi, et kriisi lahenduse võtmed on tegelikult peidus euro funktsionaalsuse tagamises (või siis eurost loobumises) ja euroala fiskaalpoliitika muutmises. Kõik arvestatavad Eesti erakonnad aga ei taha loobuda kasinusmeetmetesse uskumisest ning korrutavad tasakaalus eelarve mantrat, mis ei saagi pakkuda lahendust ning Euroopa majanduse ja heaolu kasvule viimist.

Kevadised Euroopa Parlamendi valimised on seetõttu meile ja ka kõigile eurooplastele seetõttu äärmiselt olulised. Nende valimistega on võimalik murda defitsiidi terroristide võim ja muuta Euroopa poliitikat selliselt, et saaksime meie ühise majandusruumi viia kasvule ning anda inimestele tagasi töö ja osaluse ühiskonnaelus. Kuna Eestis puudub selline partei, kes pakuks toimivat lahendust, siis tuleks Euroopa Parlamenti saata selline üksikkandidaat, kes näeks reaalset lahendust Euroopa probleemidele.

Hääletaksin sellise üksikkandidaadi poolt, kes:

  • seab Euroopas hetke tähtsaimaks prioriteediks täistööhõive saavutamise;
  • ei ületähtsusta tasakaalus eelarvet;
  • mõistab, et valitsus on raha väljaandja ning valitsuse defitsiit ei kujuta mingit ohtu majandusele;
  • näeb, et pangandustööstuse võimu ja tegutsemisvabadust tuleb oluliselt piirata.

Eesti ja Euroopa vajab alternatiivset valikut.

Mis läks valesti?

23.september 1991

Eesti on iseseisvunud ja Eesti Panga presidendiks saab Siim Kallas.

Kallasel on suur ülesanne luua iseseisev keskpank. Samas jääb välisarvelduste korraldamisel üks suur probleem. Välisarveldusi ettevõtetele teeb Eesti Panga Välisoperatsioonide valitsus ning panga välisoperatsioonid käivad endiselt läbi Venemaa Vneshekonompanga. Kallas keskpanga presidendina ei suuda orienteeruda läände ning avada Eesti Pangale korrespondentkontot mõnes lääne pangas. Tagajärjed ei lase kaua oodata. 1991.aasta lõpus hakkavad ülekanded läbi Vneshekonompanga hanguma, Venemaa on valuutanäljas ja kasutab Eesti Panga valuutat enda huvides. 13.jaanuaril 1992 külmutatakse Eesti Panga korrespondentkontod ca 800 miljoni krooni suuruse valuutavarudega. See oli iseseisva Eesti jaoks ülisuur summa ja põhjustas kriisi Eesti pangandusmaastikul. Olukord oleks välditav olnud, kui välisarveldused oleks toimunud näiteks läbi Swedbanki.

18.juuni 1992

Moodustatakse Eesti Panga Välisoperatsioonide valitsuse baasil iseseisev riigile kuuluv pank Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP). See on Eesti Panga päästeoperatsiooni algus, et mitte lasta panganduskriisist põhja viia Eesti Panka, kellel olid kohustused oma klientide ees aga raha polnud, see oli Venemaal kinni. Seda tehakse vahetult enne eesti krooni kasutuselevõttu. Panga nõukogusse pannakse Vahur Kraft, Andres Penjan, Heli Ruussaar, Urmas Kaju, Andres Aruvald. Pank aga ei ole võimeline sellise musta auguga bilansis tegutsema ning midagi peab ette võtma. Osade klientide nõuded rahuldatakse olemasolevate valuutavahendite arvelt. Olukord on ikka kriitiline, mille põhjal tehakse valik, kelle nõudeid rahuldada, ei oska öelda. Mis alusel valik tehti, ka seda ma ei tea. Panga kliendid on rahulolematud ja nõuavad oma raha, mida pangal pole. Eesti Panga president on ikka Siim Kallas, kes on kogu selle päästeoperatsiooni eest otseselt vastutav ja selle taga.

18.november 1992

Eesti Pank kehtestab oma pangale PEAP moratooriumi. Enam pole kuidagi võimalik auke lappida. Eesti Pank Siim Kallase juhtimisel hakkab välja mõtlema skeemi, kuidas oma kohustustest lahti saada ning samal ajal jätta toimima Eesti pangandussüsteem. Püütakse teha skeemi mille kohaselt valida välja teatud panga kliendid ning need koos oma nõuetega panga bilanist välja viia. Seda pole aga kehtiva seaduse kohaselt võimalik teha, sest põhiseaduse kohaselt on siiski eraomand puutumatu ning lihtsalt niisama ei saa isegi Eesti Pank (selleks ajaks siis juba PEAP) oma kohustustest loobuda. Kui seadus ei luba siis mõeldakse kasutada selleks Riigikogu abi.

20.jaanuar 1993

Siim Kallase ettepanekul moodustab Riigikogu oma otsusega Riikliku VEB Fondi. Siim Kallas nimetab VEB Fondi tegevdirektori kohusetäitjaks kuni fondi nõukogu kokkukutsumiseni Enn Teimani. Riigikogu otsus ei ole päris selline, mis lubaks kõike otsusele järgnevat ellu viia, kuid ilmselt pole see hetkel oluline. Oluline on, et on vastutus jagatud ja pandud Riigikogule kuigi see otsus ei võimalda teha kõike seda mis tehakse Eesti Pangas peale otsuse vastuvõtmist.

Riigikogu otsusel iseenesest ei olegi väga viga. Otsustatakse moodustada fond, fondi osakute omanikud peaksid kokku tulea ja paika panema fondi juhid ning hakkama siis fondi juhtima. Segasem on punkt nõuete koondamisest fondi. Sellel puudub kehtiva õiguse raames legaaldefinitsioon ning see võimaldab teatud õigustust Eesti Pangale teatud sammude astumiseks. Kuna Eesti Panga idee oli leida katet oma ebaseaduslikule isikute varatuksjätmisele ja oma kohustustest loobumisele siis tõlgendas Eesti Pank nõuete koondamise otsuse punkti kui juba jõustunud otsust nõuete tõstmiseks Riiklikku VEB Fondi. Toonane (ja ka kehtiv) õiguskord aga seda ei lubanud ja ei luba ka praegu. Eesti ettevõtete nõuete koondamine VEB Fondi oleks saanud toimuda ainult lepingu alusel ja nõude omaniku nõusolekul. Ühtegi sellist lepingut ei tehtud ja ühtegi nõusolekut ei küsitud. Nõuded lihtsalt konfiskeeriti. Vastutab sellise põhiseaduse ja toona kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi vastase sammu eest Eesti Panga juhtkond, kelle korraldada anti Riigikogu otsuse täitmine.

See polnud ainuke seaduse rikkumine

Kuigi Riigikogu otsuse kohaselt oli kohustus Eesti Pangal kokku kutsuda sertifikaadiomanike üldkoosolek, kes valiks fondi juhtorganid, seda ei tehtud. Riigikontrolli survel tehti seda alles 16.juunil 2000.a, seitse aastat hiljem! Samuti jäi selle ajani fondi Tegevdirektoriks Enn Teimann. Riigikogu otsuse täitmise eest vastutas Eesti Pank ja tema president.

Ridamisi ebaseaduslikke tehinguid tehti Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega. Algselt olid sertifikaadid väljastatud selle valuuta nominaalis, millised vahendid olid Eesti Panga klientidel pangas külmunud. Kuna fondi põhimõte oli, et sertifikaat näitab soodustatud isiku osa suurust fondi varades, siis pidi korra kohaselt kõik sertifikaadid ümber konverteerima saksa markadesse. Seda aga pole tänaseni tehtud mistõttu on tänaseni ebaselge sertifikaadiomanikele kuuluv fondi varade proportsioon. Mis veelgi kummalisem müüdi Vabariigi Valitsusele eesti krooni sertifikaate, mida aga ei saanud mingil juhul olemas olla. Nende ebaseaduslike tehingute eest vastutab otseselt Eesti Pank ja tema juhtkond.

30.jaanuar 1995

Siim Kallasele saabub Venemaalt Vneshekonompangast kiri, kus teatatakse, et Vene valitsuse otsuse kohaselt vabastatakse Eesti pankades olnud Venemaa residentide nõuete ulatuses Eesti Panga valuutavahendid. Vneshekonompank palub Vene residentide nimekirja ja nende külmutatud kontode summasid. Enn Teiman palub vastusega oodata, sest on tarvis arutada kuidas kujunenud olukorda kasutada võimalikult kasulikult. Kirjast avalikus ega VEB Fondi sertifikaadiomanikud midagi ei tea. Avanenud raha lahtikülmutamise aknast on teadlikud ainult siseringi inimesed ja toonaseks juba PEP-iks muutunud PEAP juhid.

5.aprill 1995

Plaan on valmis, summad on põhimõtteliselt olemas. Vahur Kraft Eesti Panga presidendi kohusetäitjana saadab Vneshekonompangale võltsitud kirja TSL Internationalile juurde kirjutatud summaga.

27.aprill 1995

Vahur Kraftist saab Eesti Panga president.

3.jaanuar 1997

Riikliku VEB Fondi tegevdirektoriks nimetatakse Vladimir Mihailov. Vladimir Mihailov nimetab erinimelise VEB Fondi sertifikaate ümber teisenimelisteks, tehes seda suvalise kursiga. Selliseid ümbervormistamisi nimetatkse „sertifikaatide konverteerimiseks“. Selliste sammudega rikutakse sertifikaadiomanike osakaale fondi varades. Tehingud olid vajalikud selleks, et TSL Internationali arvele saaks vajalik kogus just USD sertifikaate.

5.jaanuar 1997

Riigile kuuluv pank PEP lõpetab tegevuse ja liitub Ühispangaga. Eesti Pangal kaob kontroll PEP-is toimuva üle. Samal ajal jätkab siis PEP asemel Ühispank Riikliku VEB Fondi raamatupidamise ja VEB Fondi sertifikaatide registri pidamist. See tundub väga imelik, et Eesti Pank laseb sellisel asjal toimuda. Sellega on üks sertifikaadiomanikest eelisseisus ning valdab kogu infot ja võimalusi, mis on tekkinud seoses VEB Fondiga.

28.mai 1998

TSL Internationalile kantakse Vneshekonompangast üle viimane osa valuutat 20,5 mln USA dollarit. Raha lahtikülmutamise operatsioon on lõpule viidud.

29.september1998

Riiklik VEB Fond kujundatakse ümber Sihtasutuseks VEB. Sihtasutuse nõukogusse nimetatakse Mart Opmann, Vahur Kraft ja Vladimir Mihailov. Vahur Kraft on ka nõukogu esimees.

25.märts 1999

Siim Kallas rahandusministrina saab SA VEB nõukogu liikmeks.

1.veebruar 2002

Vladimir Mihailov lahkub SA VEB juhataja kohalt, asemele nimetatakse Aili Lindpere.

7.juuni 2005

Eesti Panga presidendiks saab Andres Lipstok

2007

SA VEB nõukogu liikmeks saab rahandusminister Ivari Padari poolt nimetatud Rein Järvelill, kes nõuab juhatajalt ülevaadet SA VEB tegevuse kohta, tahab näha raamatupidamist ja VEB Fondi sertifikaatide registrit. Selgub, et kõik eelpool nimetatud dokumendid ja kogu SA VEB arhiiv asub SEB pangas. Sertifikaatide registrit pole peetud nõuetekohaselt ning puudub selge ülevaade sertifikaatide registris toimunu kohta.

21.veebruar 2008

Lõpetatakse SEB-iga kõik lepingud ja dokumendid tuuakse Eesti Panka. Juhataja asub nõukogu ülesandel koostama VEB Fondi sertifikaatide registri algbilanssi.

Oktoober 2009

Aili Lindpere lahkub SA VEB juhataja kohalt. VEB Fondi registri korrastamisega hakkama ei saanud.

10.veebruar 2010

Teen ettepaneku SA VEB nõukogule, et võin tulla VEB Fondi dokumente ja registrit korrastama. Mõne aja pärast sõlmin Eesti Pangaga töövõtu lepingu registri korrastamiseks. Kuna SA VEB puuduvad kõik algdokumendid siis on täielikku sertifikaatide registrit võimatu kokku panna. Samas leian sihtasutusele üle antud dokumentide hulgast Vahur Krafti poolt allkirjastatud võltsitud kirja, mis andis selgituse toimunud tehingutele.

2.juuli 2010

Asun SA VEB juhatajaks.

18.märtsil 2011

Kohtun riigiprokurör Norman Aasaga ja teavitan teda VEB Fondis ja Eesti Pangas toime pandud õigusrikkumistest.

 

 

Väikesed- ja ikooninimesed

images (1)Ühe isiku rolli ajaloos ei saa alahinnata. Meile meeldib asju lihtsustada sest muidu ei saa me neist aru. Eriti kehtib see avaliku elu tegelaste ja nende tegude hindamise kohta. Vahest tundub ja paljud arvavadki nii, et Eesti on nii väike, et siin on ainult käputäis inimesi kes üldse on võimelised midagi tegema või otsustama. Meile jääbki tunne, et on ainult paarkümmend arvamusliidrit, võimekat inimestest kellest sõltub kõik ning kes on asendamatud ja ainuvõimalikud persoonid. Raske on leida ja näha sadu teisi inimesi, kes pole teles, raadios ja kirjutavas pressis tähtsaks, targaks ja asendamatuks haibitud, kuid kes oma vaimsete võimete ja isikuomaduste tõttu on meie tuntud ikoonidest kordades targemad, ausamad ning võimekamad. Konverentsidel, telesaadetes ja mujal meedias näeme me kahjuks ikka ja jälle samu nägusid ning sellega kinnitame illusiooni võimekate isiksuste vähesusest.

Teisest küljest on need ikooninimesed saanud endale külge puutumatuse aura ning nende otsustes ja tegudes ei tohi kahelda. Kõik kes kahtlevad või julgevad vastu vaielda, marginaliseeritakse ja tehakse naerualuseks. Nende suhtes ei kehti see, mis kehtib väikeste inimeste suhtes. Ikooninimesed ja nende teod on puutumatud. Kui valetad siis valeta hästi suurelt! Väikesed sulid võllas, suured sulid tõllas! Nii on olnud ja ilmselt on ka edaspidi nii. See on ilmselt tarkus mis on kehtinud ja jääb ka kehtima, sest seda toetab meie inimeste olemus, kollektiivne teadvus. See mõjutab ka kõiki otsuse tegijaid, olgu selleks siis kasvõi riigi peaprokurör.

Täna me räägime VEB Fondist rohkem kui ei kunagi varem. Teatud barjäär on murtud, kuid tundub, et liiga hilja. Siiski tahaks näha, et sellest saamatuse, valskuse ja varjamise suurnäitest võiksime vähemalt midagi õppida ja järeldused teha. Inimesed kes sellise väga ulatusliku õigusrikkumise on toime pannud ei peaks olema enam vähemalt ikooninimeste staatuses. Tahaks uskuda, aga see tundub väikese inimese uskumine olevat, sest ikooninimesed on puutumatud. Kui 2004 kirjutas Kümmel oma raamatus päris täpselt, mis on toimunud Eesti Pangas ning milliseid seaduserikkumisi seal on toime pannud ja lisas hulgaliselt dokumentaalset materjali ning sõnaselget üleskutset uurimisorganitele asjaga tegelda….. järgnes vaikus. Meie uurimisorganitel puudus selgroog astuda vastu ikooninimestele. Kui mina aastaid hiljem läksin ja tutvustasin Eesti peaprokurörile kogu VEB Fondi pettuse skeemi ja selle teostamiseks võltsitud dokumente, jäi viimasel üle konstanteerida ainult kuritegude aegumise sätet. Tänase uurimise käigus aga näeme, et oma süüteole viitavat võltsimist saab varjata ja õigustada uute võltsdokumentidega.

Tutvudes VEB Fondi dokumentidega vaatas nendest vastu toonaste Eesti Panga juhtide tohutu ebakompetentsus ning oma saamatuse varjamine riikliku finants- ja majandusjulgeoleku taha. Kõik kes vähegi julgesid kahelda Eesti Panga juhtide otsuste ja tegemata jätmiste õiguspärasuses, tembeldati vene agentideks. Kindlasti ei ole kõik ikooninimesed saamatud ja ebakompetentsed, kui see aga peaks juhtuma, siis on kõigis suuremates institutsioonides (olgu selleks siis Eesti Pank, mõni ministeerium või Euroopa Komisjon) hulgaliselt väikesi inimesi kes hoiavad seda ühte tühja ikooninimese kesta püsti ning teevad ära kõik musta ja puhtama töö selle ikooninimese eest. Tänu mainekujundusele ning väga heale assisteerimisele ei pruugi avalikus märgatagi ikooninimeste tühisust. Olen valitsuskabinetis ja Riigikogus lähedalt näinud palju inimesi, kelle kuvand tundub olevat ikooninimese oma, kuid ministeeriumides ja omavalitsustes oleks väga palju tublisid väikesi inimesi kes oleks kordades võimekamad kui need ikooninimesed. Tahaks väga, et me tunneks ära need ikoonid kes on tühjad ja kõmisevad või need kes on oma eelnevates ametites demonstreerinud saamatust ja teostanud õigusrikkumisi. Siis võiks Eesti saada ehk pisut paremaks ja rahva usaldus oma riigi vastu suuremaks. Ma ei usu, et aerutada paadiga millel on küll mõõtmatu rahvusvaheline haare aga paadi põhjas saamatuse ja läbikukkumise augud, oleks Eestile parim lahendus.

 

Tahaks 2 sendiseid ülekandetasusid

varasSoovin kiirelt, et Eesti Pank lubaks mul avada Eesti Pangas arvelduskonto ning soovin, et Eesti Pank võtaks üle minu pangamaksete teostamise. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks meie oma pank ei luba seda teha. Põhjus saab olla ainult see, et Eesti Pank tahab, et me maksaks liigkasuvõtjale pangale Eesti Panga poolt pakutud 2 sendise ülekandetasu asemel näiteks 16 senti nagu on minu “kodupangas”.

Meie kommertspangad loobusid  kasutamast Eesti Panga 2 sendilist ülekandeteenust, mis oleks säilitanud pangaülekannete toimimise kiiruse. Selle asemel võtsin nad kasutusele mingi muu välismaise panga teenuse, mis osutus veelgi odavamaks. Kui te arvate, et minu 16 sendine pangaülekande teenus läks nüüd odavamaks, siis eksite. Sain lihtsalt aeglasemad maksed ning pangale suurema kasumi minu ülekannete pealt.

Vaata ka: http://www.rmp.ee/uudised/uldmajandus/16288

Milla tuleb riigi oma pank?

bankTundub, et avalik arvamus hakkab aru saama meie tulumaksuseaduse ebamõistlikkusest. Meie tulumaksuseaduse moto tundub olevat: mida suuremad sissetulekud seda väiksem maksukoormus. Jah, juba kirjutatakse, et pangad maksavad pea olematut tulumaksu: http://e24.postimees.ee/2675912/pangad-maksavad-pea-olematut-tulumaksu Aivar Sõerd teeb täiesti uskumatu ettepaneku, et pangad hakkaks ise vabatahtlikult mingit maksu maksma: http://e24.postimees.ee/2675040/soerd-pangad-voiksid-maksta-vabatahtlikult-ettevotte-tulumaksu.

Olen veendunud, et sellisest ainult jutuvadast ja olukorra konstanteerimisest ei piisa. Mida kiiremini paneme päitsed pähe pangandustööstusele, seda paremini me elama hakkame. Kuigi paljud regulatsioonid on kehtestatud Euroopa Liidu tasandil ja rahvusvaheliste lepingutega, annab selles vallas ka meie omal valitsusel väga palju ära teha.

Kõigepealt loomulikult tuleks taastada ettevõtete tulumaks. Taastada see selliselt, et see ei koormaks algavaid ettevõtjaid ning pakuks maksusoodustusi ettevõtete liikumisele Tallinnast väljapoole.

Teise kindla võimalusena olukorda parandada saaks läbi riigile kuuluva panga, mis korraldaks raharinglust, riigieelarve vahendite haldamist, pakuks mõistliku hinnaga kaardimakse teenust, haldaks riigi pensionifonde, kindlustaks avaliku sektori vara, pakuks muid pangateenuseid ning käsutaks riigi fondide vahendeid.

Samal teemal varem kirjutanud:

http://jarvelill.seto.ee/2011/10/mis-on-valismaiste-pankade-panus-eesti-majandusse/

http://jarvelill.seto.ee/2011/06/kingitus-pankadele/

http://jarvelill.seto.ee/2010/12/parteipank-valimismull/

http://jarvelill.seto.ee/2009/12/rahvapank/

http://jarvelill.seto.ee/2012/11/seitse-sammu-eesti-elu-edendamiseks/

[poll id=”3″]