Mis on välismaiste pankade panus Eesti majandusse?

Mulle meeldivad suured numbrid. Äsja arutas Riigikogu EFSF laenude tagamist. Meie parlament otsustas tagada hätta satunud riikidele antavaid laene üle 2 miljardi euro ulatuses. See on üüratu ja juba peaaegu adumatu summa, üks pikk rida numbreid. Siiski on rahvas aru saanud, et tegemist on väga suure summaga, kuna meie SKP jõuab loodetavalt tuleval aastal 17 miljardi euroni. Selliste suurte numbrite taustal tahaks küsida, milline on olnud Eestis tegutsevate pankade panus meie majandusse?

Vastuse sellele küsimusele leiame Eesti Panga kodulehelt, kust selgub, et Eestis tegutsevad pangad on viimase 11 aasta jooksul teeninud kasumit 11,1 miljardit eurot. Veel leiame samast, et tänaseks on Eesti rahvas ja ettevõtjad laenanud pankadelt 14,1 miljardit eurot. Laenud on valdavas osas tagatud meile kuuluva varaga (kinnisvaraga). Laenude tagatisvara ületab tavaliselt laenusummat ehk kuskil 1,5 korda. Seega on panditud vara väärtus päris hirmuäratav 21,1 miljardit eurot.

Mida me selle teadmisega peaksime peale hakkama?
Pankade teenitud kasumiga on asi enam vähem selge. Sellelt pole maksu makstud ning kasum on juba riigist välja viidud või välja viimisel. Seega on meie majandusele kadunud kümne aastaga pankade kasumina 11,1 miljardit eurot.

Kole lugu on ka meie 21,1 miljardi väärtuses kinnisvaraga. Sisuliselt on see pankade oma ning meie peame seda aastakümneid oma tööga teenitud eurode eest välja ostma kas siis otseses mõttes või laenu võtnud ettevõtete heaks töötades. Ehk teisiti öeldes, on see pankade tulevikukasumina ka juba sisuliselt meie majandusruumist lahkunud. Kogukaotus seega 32,2 miljardit eurot, mis teeb majanduse jaoks kaotuseks iga aasta 2,9 miljardit eurot.

Aga mida on siis pangad meie majanduse jaoks head teinud? Vastatakse, et meie majandus on kapitali näljas ning pangad on finantseerinud meie majandust ja majanduskasvu. See on formaalselt õige aga sisuliselt? Kust saavad pangad raha? Teenivad, omavad lihtsalt panga keldris? Sisuliselt, tulenevalt Euroopas kehtivast süsteemist, lähevad pangad meie poolt neile panditud varaga Euroopa Keskpanka ning võtavad selle tagatisel sealt laenu ning laenavad selle raha korraliku lisaintressiga edasi. Sealt see raha tulebki. Kui küsida, et kust keskpank raha saab, siis vastus on, et ta ei saagi seda kuskiltki, ta lihtsalt “trükib” seda juurde.

Keskpank on aga osa valitsusest laiemas mõistes, demokraatlikus ühiskonnas on aga rahvas kõrgema võimu kandja ja valitsus on meie oma. Ja kui nüüd püüame seda skeemi veelgi lihtsamalt kirjeldada siis anname meie raha pankuritele ja nemad võtavad meilt meie kodu pandiks ning annavad meilt võetud raha meile tagasi. Oot…aga miks me nii teeme? Kas keegi saab aru? Aga sellepärast teemegi, et me ei tunneta valitsust enda omana ja ei tunnista, et ainuke institutsioon kes saab raha emiteerida on valitsus ja lõpuks me ei saa aru, et see raha mida on meil vaja majanduse elavdamiseks on meil tegelikult endal olemas ja selleks ei ole vaja vahele asetada liigkasu võtjat.

Kogu süsteemi muutmine ei ole muidugi lihtne ja on seotud suurte riskidega kuid midagi on ka selle süsteemi raames isegi võimalik muuta. Isegi ettevõtte tulumaks tooks juba midagi meie majandusest välja voolavatest kümnetest miljarditest midagi rahvale tagasi. Abiks oleks kindlasti ka riigile kuuluv kommertspank. Kui oletada, et kogu viimase kümne aasta pangandustegevus oleks käinud läbi riikliku kommertspanga ja muud tingimused oleks olnud kõik samad oleks meie majanduse bilanss palju ilusam. Panga kasum 11,1 miljardit oleks iga aastaselt omanikutuluna toitnud riigieelarvet üle ühe miljardi krooni. See on selline suurusjärk, mis oleks võimaldanud alandada kogu maksukoormust veerandi võrra!

Sellised mõttemängud siis suurte numbritega.

7 Comments On “Mis on välismaiste pankade panus Eesti majandusse?”

  1. Muidugi reaalset väärtust pangad ei loo, seega nende panus ei saa olla reaalne. Mis puudutab seda ideed, et kommertspangad oleksid täielikult riigistatud ja kasum jääb meile, siis mina pooldan sellist süsteemi, kus oleks erasektori huvi kasumit teenida krediidi loomisel, sest usun, et see on efektiivsem, kui valitse ametnike tehtud otsused. Pankade täielikust natsionaliseerimisest on üsna huvitavalt kirjutanud Bill Mitchell.
    http://bilbo.economicoutlook.net/blog/?p=12077

    Ma ei oska öelda, kui palju pankade poolt riigist väljaviidav summa väheneks, kui nende tulu maksustada ja kas üldse. Nad võivad ju teenustasudesse/intressidesse ja madalamatesse palkadesse selle maksu “kirjutada”. Muidugi võib väheneda, aga siis tulebki nii välja EMUs, et kes kõrgemini maksustab see on võidumees.Meil ei ole oma makrot, sest oleme sisuliselt EMU maakond ja maksustamise funktsioonid ning mõju meie majandusele on hoopis erinev kui näiteks Jaapanis ja USAs.

  2. Tegelikult pole kunagi mõelnud seda, et peaks pangad natsionaliseerima. Seda pole vaja. Pigem on meie probleem see, et meie valitsus (laiemas mõttes) on loobunud rahapoliitikast, ka eurotsoon on seda teinud, mitte lubades keskpangal valitsusele laenata. Siis tuleb sellest lihtsalt mööda minna ja teha kasvõi mingi samm selles suunas, et Eestis tegutsevad kommertspangad ei orjastaks kogu Eesti majandust. Esmase sammuna võib Eesti Pank üle võtta valitsuse panga funktsiooni: kogudes maksuraha ning hoides riigi rahalisi vahendeid ning teostades ülekandeid. Muidugi selleks, et veelgi rohkem olla iseseisva majandusega ja mööda minna euroala valitsustele seatud piirangutest luua riigi kommertspank ning sellega pakkuda ka ülejäänud sektoritele teenust ja finantseerimist ning teostada läbi selle panga riiklike programme.
    Ilmselt on eravalduses olev kommertspank efektiivsem ja vähem korruptsiooniohtlik aga meie valitsusel puuduvad teised fiat rahasüsteemist tulevad võimalused ise raha emiteerida ja valitsusel saab raha otsa…

  3. Numbreid on siin küll koledasti väänatud. Seda 21,1 miljardi väärtuses kinnisvara ei ole keegi ju Eestist minema viinud ega saagi viia. Seega liita seda pankade minevikukasumiga kokku “kaduma läinuks” on jabur.

    Mis puudutab 14,1 miljardit eurot, mis pankadele võlgu ollakse, siis jah *mingi osa* sellest (sõltuvalt tulevate aastate tegevuse kasumlikkusest) saab pank kasumina ära viia, kui omanikud peaksid mitte otsustama teda kusagile siia investeerida.

    Lisaks- võrrelda ühe aasta SKP numbrit 11 aasta kasuminumbritega on lihtsalt inetu numbrikiusamine.

  4. Kas rein järvelill ikka ise saab aru mis numbreid ta siia kokku soperdanud on? Saab ta aru mis on nende numbrite taga, mis on nende sisu?

    Kas rein järvelill saab üldse aru misasi on raha? Kas ikka sisuliselt saab aru?

  5. Rein, majandus ja kitsamalt raha ja pangandus on küll teemad, mille kohta sa ei peaks sõna võtma. Vähemalt avalikult mitte.
    Kui tähtsatel ametikohtadel töötanud nõunik ei saa aru, et pangad mitte ainult ei kasseeri vahendustasusid, vaid pakuvad sinnajuurde ka lisateenust, mis vähendab säästjate ja laenajate teineteise leidmiskulusid, vähendab pooltevahelist info asümmeetriat, muudab lühiajalised hoiused pikajaliseks laenudeks ja muu selline tühi-tähi. Jutt sellest, et kõik see võiks olla tehtud läbi riiklikult seatud panganduse, tekitab küsimuse, mis me nagu järgmiseks riigifunktsiooniks seame? Äkki hakkame riiklikult hindu reguleerima? Ikka ja jälle paneb imestama sotside meeletu usk iseendasse ja sealtkaudu kustumatu soov turgu reguleerida. Igal sotsil on oluliselt rohkem infot turu kohta, kui kõikidel turuosalistel kokku. Mis te jaurate, pöörake see teadmine siis turul vabalt kaubeldavate alusvaradega rahaks. Mis siin ikka vinguda, et riik oskaks ja suudaks paremini. Ikka on nii, et hoidku jumal, kui mõni majandusinimene ütleb midagi kunsti või pensionite kohta. Küll aga võib igaüks rääkida majandusest, see on ju nii lihtne.

  6. “Aga sellepärast teemegi, et me ei tunneta valitsust enda omana ja ei tunnista, et ainuke institutsioon kes saab raha emiteerida on valitsus ja lõpuks me ei saa aru, et see raha mida on meil vaja majanduse elavdamiseks on meil tegelikult endal olemas ja selleks ei ole vaja vahele asetada liigkasu võtjat.”
    Eesti valitsus ise saab midagi emiteerida alles siis kui eurost loobub ja oma, ujuva kursiga raha kasutusele võtab. Enne pole nagu mõtet midagi sellist küll rääkida. (Ja vaevalt Reingi arvab, et praegu oleks mõistlik uut Eesti (ja ujuva kursiga!) raha looma hakata. Lisaks, kujuta ise ette mis selle vahetuskursiga juhtub kui sellega lisaks kohe “majandust elavdama” hakata.)

  7. Jah, eks see suur häda olegi, et majandus ja kitsamalt pangandus ja rahandus on teemad millest keegi teine rääkida ei tohi. Vähemalt mõned arvavad nii.
    Sellest on alguse saanud ka tänane üleilmne kriis, kus rahandusest ja pangandusest rääkisid ainult pangad ja kaotati regulatsioone ja piiranguid. Kõik kokku viis kriisini.
    Kui keegi pahandab minu toodud numbrite peale, siis pole mõtet. Ka mina saan aru, et neid artiklis toodud numbreid ei saa lihtsalt kokku liita. Numbrid näitavada aga tegelikult väga ilmekalt mis on finantstööstuse osa Eestis ning milline on see suurusjärk millest tavaline inimene rääkida ei tohi.

Comments are closed.