Valitsuse ideoloogilised dogmad piiravad riigi arengut

Eesti on juba paar aastat olnud OECD liige. Selles kontekstis oleme maailma arenenud riikide peres, samas meie sotsiaalmajanduslikud näitajad on üpris kesised ning väga üldistavalt võiksime öelda, et oleme alates aastast 2005 (Ansipi peaministriks asumise aasta) tammunud paigal. Tõsi küll, meil on olnud väga kiire kasvu aastad, kuid ka sama kiired languse aastad ning nüüd oleme jälle alguspunktis tagasi. Kas meil on põhjust selle üle uhkust tunda? Vist mitte.
Tagasi aga OECD juurde. Juba mitu aastat on juhtinud see organisatsioon tähelepanu kitsaskohtadele, mis takistavad meie majanduse arengut ning on pakkunud välja lahendusi olukorra muutmiseks. Paljud nendest on tavainimese jaoks täiesti arusaadavad ja mõistlikud samas ei leia nad mingit toetust valitsuse poolt. Aastast aastasse on kordunud samad rõhuasetused (nii ka käesoleva aasta mai kuus ilmunud OECD väljaandes Majanduspoliitika reformid 2013).
Esiteks rõhutatakse vajadust reformida tööjõuturgu. Suurendada vahendeid aktiivse tööturu meetmetesse, elukestvasse õppesse ning alandada madalapalgaliste maksukoormust. Kuna sellised meetmed tähendavad üldiselt suuremaid eelarvekulusid ning väiksemaid eelarvetulusid siis OECD näitab ära ka tulude poole katteallikad. Nendeks on keskonnatasude tõstmine, kinnisvaramaks või ka automaks. Paraku on need olulised sammud jäänud astumata ning valitsus on jäämas pealtvaatajaks olukorras, kui on tegelikult vaja jõuliselt sekkuda töötuse probleemi lahendamisse.
Teiseks tunneb OECD muret meie madala ekspordipotentsiaali pärast. Tõsi ta on, ka meie ise räägime sellest, et on vaja minna üle odava tööjõuga alltöövõtu riigist kõrget lisandväärtust loovaks kõrgtehnoloogilise tootmisega maaks. Selline arenguhüpe saab olema keerukas ning ei tule iseenesest. Soovitus on kulutada rohkem raha teadus-arendustegevusele, tagada kvaliteetne elukestev õpe ning anda kvaliteetne haridus kõigile noortele, kes on selleks võimelised. Ja jällegi ei aita siinjuures mitte kulude kärpimine ja väiksemad kulutused vaid vastupidi, peab rohkem riigieelarvelisi kulutusi tegema. Meil soovitatakse luua hästitoimiv õppelaenude süsteem ning näha ette tulumaksuvabastused õppelaenude kustutamiseks.

 

Eesti Energia

Meenutagem raudtee müüki, tallinna vee müüki. Tulemuseks on kõrge hind tarbijale või firma riigile tagasi ostmine.
Minu arust ei tohiks me lubada Eesti Energia erastamist (börsile viimine). Mõne aasta pärast ostame siis jälle kaks korda kallimalt tagasi või maksame oluliselt kõrgemat elektri hinda tulevikus, ning teenitud kasum viiakse näiteks suures osas välja Eesti riigist Leedu tuumajaama ehituseks.
Kui EE on börsiettevõte, siis saab elektri hinnale piirid panna ainult konkurents, kuna aga konkurentsi hetkel eriti pole ning meie hinnad on naabritest madalamad, siis omanike nõue on kasvatada ettevõtte kasumid maksimaalseks ja teha sellest börsi musternäidis. Aktsia, mille hind muutkui kasvab ning aktsia, millega on hea teenida, sest makstakse häid dividende. Selle maksame aga kinni kõik meie tarbijad.
Kui täna käsitleme Eesti Energiast dividendide võtmist, kui riigi poolset energia tarbimise maksustamist, siis võime sellega teatud tingimustel leppida. See raha tuleb läbi riigieelarve meile tagasi, toimub teatav ümberjaotus ja maksumaksja ei kaota sellest. Kui EE on börsiettevõte, siis suur osa kasumist viiakse aga elektri tarbijate käest uutele aktsionäridele.

Valijaid petetakse

Tundub kehtivat tõde, et suured sulid tõllas väiksed sulid võllas ehk tuues selle ütlemise valimiste konteksti, mida rohkem sa valijat lollitad, petad, seda suurema tõenäosusega sa Riigikokku pääsed, mida ausam oled valijate suhtes, seda suurem on oht jääda Riigikogu ukse taha.

Selline suhtumine valijatesse on ilmselt alguse saanud Reformierakonna lubadusest asuda maksma keskmiselt 9000 kroonist palka. Seda lubadust oli raske üle pakkuda aga tundus üsna ebatõenäoline ja lubaduseks ja rahva petmiseks see jäigi, aga rahvas ikkagi valis valemängijaid. Nendel valimistel on meil juba vähemalt kaks suurpetturit kes üritavad rahvast lollitada suurte numbritega ja kõrgete kohtadega arenenud riikide seas.

Eestis on väga jämedalt võttes ühe pensionäri kohta poolteist töölkäivat inimest. Selleks, et nelja aasta pärast oleks keskmine pension üle 8000 krooni, peaks keskmine töötaja teenima üle 26 000 krooni kuus ehk iga aastane palgatõus kõigile töötajatele, mitte ainult lubatud avaliku teenistuse ametnikele, üle 20%. Kas te usute, et see on kuidagi võimalik? Mina ei usu, et on võimalik sundida kõiki tööandjaid tõstma igal aastal palka üle 20%. Selliseid numbreid on võimalik saavutada ainult rahareformiga aga kas me oleme siis õnnelikud? Seega on tegelikut tegemist teadliku valijate petmisega.

Kuidas jõutakse 15 aastaga Euroopa jõukaimate hulka? Tänane majanduskasv on peamiselt tingitud tohutust laenuraha ja euroraha sissevoolust Eestisse. Varsti kuulub kogu Eesti riigi kinnisvarasektor Rootsi pankadele. Kui oleme oma riigi selliselt maha müünud, saadud raha maha prassinud, tuleb üks hommik räige pohmell, kus me avastame, et ei suuda oma riiki tagasi osta. Majanduses tähendab, see lihtsalt seda, et meil saavad ühel hetkel tagatised otsa ja me ei suuda enam riiki raha juurde laenata ning tarbimine hakkab väga kiiresti kokku kuivama ja koos tarbimisega hakkab väga kiirelt kokku kuivama ka majanduskasv mis võib muutuda majanduslanguseks. Tahan öelda lihtsalt seda, et tänane kiire majanduskasv on ajutine ning valitsuse poolt kontrollialt välja lastud elukalliduse kasv on need ratsud, millega Euroopa 5 rikkama riigi hulka pole kuidagi võimalik ratsutada.