Ajakirjanduse kaudu avalikuks saanud IRL ja Reformierakonna valitsusliidu programm on väga ilus dokument. Kohati hakkab tunduma, et liiga ilus, et olla tõsi.
Sellisele programmile oleks ilmselt ka vasakpoolsemad erakonnad valmis alla kirjutama. On ju programmis seatud prioriteetseks inimeste sissetulekute kasv, riik hakkab panustama hariduse, teaduse ja kultuuri arendamisse. Uus valitsus on ilmselt õppinud oma vigadest ja tahab luua olukorra, kus halbadele aegadele majanduses ei pea reageerima ühegi maksu tõstmisega. On heameel tõdeda, et lõpuks ometi ei käsitleta kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena ning viiakse läbi eri- ja sooduspensionide reform ja luuakse tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteem. Positiivne on, et valitsusliidu tööturu- ja sotsiaalpoliitika eesmärk on inimeste sissetulekute, elukvaliteedi ning sotsiaalse turvalisuse kasv ning tahetakse suurendada elukestva õppe ja töötute ümberõppe vahendeid.
Eesti arengu seisukohalt on kahtlematult olulised lubadused, mis puudutavad hariduse kvaliteeti ja kättesaadavust. Põhjamaade tasemel kvaliteetne haridus, mis on kättesaadav kõigile, kes selleks võimelised, milleks suurendatakse avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40 protsendi võrra, on sammud, mis äärmiselt olulised ja väärivad kiitust. Ning kui siia juurde käivitatakse veel õppetoetuste süsteem ning tõstetakse riiklike stipendiume, on asi ju super! Ja mis veelgi olulisem, tähelepanu tahetakse pöörata kogu haridusahelale, pakkudes igale lapsele lastehoiuteenust, isapuhkust ja kvaliteetset alusharidust ning edendades noorte huviharidust ja pakkudes ringiraha. Paha pole ka vanemapensioni idee ning kütte- ja elektriarvete vähendamise programm.
Selge on ka see, et sellise priske lubaduste paketi rahastamiseks napib vahendeid. Mistõttu on ka tasakaalus eelarve teema tõrjutud tahaplaanile, selles pole muidugi midagi ohtlikku veel riigile, kuid laenurahast väga kriitiliselt rääkinud valitsus tahab just laenurahaga jätkata suurema osa oma valitsemisperioodist. IRL on täielikult unustanud oma lubaduse viia eelarve koheselt tasakaalu ja Reformierakond lubab eelarve ülejääki jõudmist aasta jagu hiljem, 2014.aastal. Valitsusliidu programmis on veel teisigi vastuolusid, millele pole lahendust pakutud. Ühelt poolt lubatakse omavalitsustele iseseisvat tulubaasi, regionaalse tasakaalustatuse ja kohaliku demokraatia suurendamist, teehoiurahade kasvatamist omavalitsustele, teisest küljest lubatakse vähendada omavalitsuste tulubaasi, tehes väga olulisi maamaksusoodustusi koduomanikele. Teine suundumus mis silma hakkab, on mitmete lubaduste lükkamine nelja aasta tagusesse perioodi ehk siis järgmisele valitsusele. Nii viiakse emapensioni täielik ja kulukam rakendamine, tulumaksumäära alandamine järgmise valitsuse valitsemisperioodi ehk 2015.aastasse. Soliidne oleks, kui valitsus planeeriks ikkagi oma maksimaalse valitsemisperioodi raames poliitikaid, mitte ei sätiks tulevastele valitsustele eelarvemiine.
Programmi tõsiseltvõetavust vähendab ka liigne ebamäärasus: alustame, tagame, kindlustame, suurendame…. Mida ja millises ajaraamis tahetakse teha, jääb arusaamatuks. Ärevaks teeb plaan lisaraha saada riigile kuuluva vara ja ettevõtete erastamisega. Vara ja tulu teenivate ettevõtete müügi arvel elamine ei ole kindlasti jätkusuutlik, rääkimata riigi strateegiliste huvide ohtu seadmisest.
Elame-näeme, kuidas valitsus oma programmi realiseerimisega toime tuleb. Kardan siiski, et kokkuleppe saavutamise nimel on programm liialt õhku täis puhutud ja ilustatud.