Valitsuse ideoloogilised dogmad piiravad riigi arengut

Eesti on juba paar aastat olnud OECD liige. Selles kontekstis oleme maailma arenenud riikide peres, samas meie sotsiaalmajanduslikud näitajad on üpris kesised ning väga üldistavalt võiksime öelda, et oleme alates aastast 2005 (Ansipi peaministriks asumise aasta) tammunud paigal. Tõsi küll, meil on olnud väga kiire kasvu aastad, kuid ka sama kiired languse aastad ning nüüd oleme jälle alguspunktis tagasi. Kas meil on põhjust selle üle uhkust tunda? Vist mitte.
Tagasi aga OECD juurde. Juba mitu aastat on juhtinud see organisatsioon tähelepanu kitsaskohtadele, mis takistavad meie majanduse arengut ning on pakkunud välja lahendusi olukorra muutmiseks. Paljud nendest on tavainimese jaoks täiesti arusaadavad ja mõistlikud samas ei leia nad mingit toetust valitsuse poolt. Aastast aastasse on kordunud samad rõhuasetused (nii ka käesoleva aasta mai kuus ilmunud OECD väljaandes Majanduspoliitika reformid 2013).
Esiteks rõhutatakse vajadust reformida tööjõuturgu. Suurendada vahendeid aktiivse tööturu meetmetesse, elukestvasse õppesse ning alandada madalapalgaliste maksukoormust. Kuna sellised meetmed tähendavad üldiselt suuremaid eelarvekulusid ning väiksemaid eelarvetulusid siis OECD näitab ära ka tulude poole katteallikad. Nendeks on keskonnatasude tõstmine, kinnisvaramaks või ka automaks. Paraku on need olulised sammud jäänud astumata ning valitsus on jäämas pealtvaatajaks olukorras, kui on tegelikult vaja jõuliselt sekkuda töötuse probleemi lahendamisse.
Teiseks tunneb OECD muret meie madala ekspordipotentsiaali pärast. Tõsi ta on, ka meie ise räägime sellest, et on vaja minna üle odava tööjõuga alltöövõtu riigist kõrget lisandväärtust loovaks kõrgtehnoloogilise tootmisega maaks. Selline arenguhüpe saab olema keerukas ning ei tule iseenesest. Soovitus on kulutada rohkem raha teadus-arendustegevusele, tagada kvaliteetne elukestev õpe ning anda kvaliteetne haridus kõigile noortele, kes on selleks võimelised. Ja jällegi ei aita siinjuures mitte kulude kärpimine ja väiksemad kulutused vaid vastupidi, peab rohkem riigieelarvelisi kulutusi tegema. Meil soovitatakse luua hästitoimiv õppelaenude süsteem ning näha ette tulumaksuvabastused õppelaenude kustutamiseks.

 

Hea otsus Ansipilt

Isegi, kui Ansip teeb teatud konjuktuursetel põhjustel otsuse, mitte erastada osaliselt Eesti Energiat on see lõpuks väga riigimehelik otsus ning eesti rahvale kasulik otsus.
Eesti Energia IPO-st ei võida eestimaalased, ega Eesti majandus tervikuna. Olles tugeva turupositsiooniga, väga suure käibega kontsern tähendab EE IPO kogu meie majanduse jaoks kaotust. Tänaste majandusnäitajate juures 40% EE aktsiate omastamine välisinvestori poolt tähendaks iga aastaselt 700 miljonit krooni kapitali väljavoolu riigist. Ehk kui selline osalus müüdaks 7 miljardi eest, oleksime sisuliselt 10 aasta pärast kaotanud kogu välisinvesteeringu.
Ja lõpuks peab selle kõik keegi ka kinni maksma. Maksame meie, Eesti maksumaksjad. Seda läbi kõrgema elektri hinna ning peame oma maksudega kinni maksma ka vähenenud riigieelarve tulud.
Kes võidaks EE IPO-st? Loomulikult Investorid, IPO korraldajad, kõik kess kauplevad aktsiaturgudel ja ka EE juhtidel oleks lihtsam, nad vabaneks suures osas poliitilise (kaudselt siis meie juhtimise) alt ning alluks alati ja ainult börsireeglitele ning ei peaks enam kuidagi põhjendama, miks on vaja elektri hinda tõsta. Põhjendus oleks ju elementaarne: elektri hind peab olema maksimaalselt kõrge, et kasvatada omaniku vara.
Ilmselt kuuleme lähiajal veel palju kapitalistide (just need kes teenivad kapitali vahendamise pealt) hala. Oleks ju EE IPO ärajäämine nende jaoks suur rahaline kaotus. Kaotus, mille peaksime kinni maksma meie, eesti rahvas.