Rein Järvelill elust ja poliitikast

• ·         Lubadus viia kodukulud alla pole realiseerunud ning kulutused on tõusnud.
• ·         Kodualuse maamaksu vabastusega seotud maksustamisesegadused pole veel avalikkuseni jõudnud, kuid koos maksuvabastuse jõustumisega tuleva aasta esimesel jaanuaril kindlasti ilmnevad. Maamaksuseaduse muudatus tõi kaasa hulka bürokraatiat, rikkus ära ühe väga lihtsa ja arusaadava maksuvaldkonna.
• ·         Vajaduspõhine lastetoetus süvendab vaesuslõksu, tekitab klassiviha jagades lapsed vaesteks ja rikasteks, kogu süsteemi ülalpidamine on töömahukas ja bürokraatiat kasvatav.

Valdav osa tööealistest inimestest on palgatöötajad ning saavad peamise osa oma sissetulekutest palgatööst. Valdava osa pensionäride sissetulek sõltub sellest kui kõrged on eestlaste palgad. Inimeste heaolu mõõdupuuna võiks seetõttu kasutada reaalpalkade kasvunumbrit ning seda kui kiiresti jõuame oma palganumbrites järele Euroopa keskmisele.

Selles valguses on järjekordselt valus lugeda Eesti edu valemina odavat tööjõudu. Viimases Eesti Panga tööturu ülevaates tuuakse välja ühe olulise valitsuse tegevuse eesmärgina hoida kinni palgakasv riigis. Vastava pressiteate pealkirjaks on Kestlik majanduskasv eeldab liigse palgasurve taandumist, mida võiks tõlkida ka, et Meie majandusedu aluseks on odav tööjõud. Kindlasti võiks tekkida meie palgasaajatel küsimus, et mis kasu saan ma majanduskasvust, kui minu sissetulekud ja heaolu ei kasva.

Eesti majanduse edust räägiks pigem see, kui tööjõu nappus hakkab suurendama palgasurvet ning toimima hakkab ka tööjõu turg. Tänases olukorras kui inimestel ikka veel on väga keerukas tööd leida ja seda eriti noortel, oleks tööjõu turu tekkimine igati tervitatav. Viimastel aastatel oleme välisrände tõttu kaotanud 20-34-aastaste põlvkonnast 8,5%. Neid inimesi ei saa tagasi madalate palkade ning kõrge tööpuudusega.

EKP president Mario Draghi

Euroopa Keskpanga (EKP) nõukogu otsus asuda järelturult ostma riikide võlakirju oli lõpuks üks mõistlik samm võlakriisi lahenduse poole. Euroala võlakriisil saabki olla ainult üks ja kiire lahendus: Euroopa Keskpank refinantseerib hädas olevate riikide võlad ning surub alla riikide võlakirjaintressid. Selliselt on võimalik keerata ka hädas olevate riikide majandused kasvule. Lisaks riikidele laenu andmisele tuleks Euroopa Keskpangal väga tugevalt kärpida kommertspankade vabadust pakkuda igasuguseid raha taolisi vahendeid.

Kuigi EKP pakutud lahendus ei ole lõplik, on see samm õiges suunas. Mingite mõtetute ESM-ide loomine ning sellega ka Eesti rahvale otsese vastutuskoorma panemine oli oma sisult Eesti jaoks vägagi valus samm. Me oleks parem võinud ESM sissemakse kulutanud oma majanduse elavdamiseks või infrastruktuuri rajamiseks. Kui EKP asub riikide võlakirju kokku ostma puudub tegelikult igasugune vajadus ESM järele.

Mis veelgi huvitavam, tegelikult võib piisata ainult EKP valmisolekust piiramatult osta kokku riikide võlakirju, kui juba turg rahuneb ning riikide rahaprobleemid saavad lahendatud ning riikide võlakirjade intressid lähevad alla.

Samal teemal: http://jarvelill.blogspot.com/2012/01/euroopa-volakriis-on-majandushuvide.html

Haridus- ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt on õpetajate streigi põhinõudmiste täiendav maksumus tänavu vähemalt 69 miljonit eurot. Kas see on suur või väike summa? Kas valitsusel pole tõesti sellist raha olemas? Tundub siiski, et küsimus pole mitte rahas vaid poliitilise tahte puudumises. Kreeka suhtes oleme solidaarsed, õpetajatele ütleme EI.

Tänavu vastu võetud riigieelarve on puudujäägiga. Vaatamata sellele, et koalitsioonierakonnad räägivad vajadusest eelarvet tasakaalus hoida, pole nad ise seda lubadust suutnud hoida. Mis oli see argument või milline oli see hädavajalik kulutus mis viis riigieelarve defitsiiti, ei oska öelda. Kas oli selleks 340 miljonit kaitsekulusid, või mingi muu kulutus polegi ehk oluline. Lõpptulemusel jäi valitsussektori defitsiidiks igatahes 2,1% SKP-st. Igatahes oli valitsuskoalitsiooni tahe võtta vastu defitsiidiga eelarve. Aga miks ei võiks siis olla eelarve defitsiidiks 2,4 protsenti? Muidugi võiks aga selleks puudub valitsusel lihtsalt poliitiline tahe.

Kui veel korraks tagasi tulla puudu oleva 69 miljoni euro juurde, siis sisuliselt on ju tegemist poole tõega. Valitsusel pole ju nii palju raha tarvis leida. Kuna tegemist on palgamaksetega, siis ligi pool sellest on ju maksukulu, mille valitsus saab maksudena tagasi. Seega on puudu ju ainult ca 35 mln eurot. 

Kindlasti tasuks ka meenutada aasta alguse uudist, kus saime teada, et Swedbank viis Eestist välja ca 750 mln eurot omanikutulu. Ehk oleks piisanud ettevõtte tulumaksust ja riigieelarves oleks olnud kohe 150 mln eurot. Seega oleks ainuüksi ühe äriühingu tulumaksust jagunud õpetajate palgatõusuks ning kindlasti oleks raha jäänud ka naeruväärselt väikese lastetoetuse tõstmiseks.

Hulk kasutamata ressursse, ligi 50 000 töötut, see on tänane Eesti reaalsus. Need on inimesed, kellel igaühel on mingid oskused ja soov olla oma oskustega endale ja teistele kasulik. Kes oskab aedvilja kasvatada, kes oskab juukseid lõigata, kes on hea leivaküpsetaja jne. 

Üks väike graafik selle kohta, kuidas on muutunud Eesti positsioon lähenemisel Euroopa Liidu keskmisele jõukusele. Graafikus on toodud riikide SKP elaniku kohta võrreldes EL keskmisega. Eestil on see 2009 ja 2010 püsinud 64% tasemel. Koos Ansipi valitsusega alustasime tasemelt 66% EL keskmisest koos selliste riikidega nagu Ungari, Slovakkia, Horvaatia. 2010.aastaks on meist Slovakkia pikalt mööda läinud ja samuti on meie ette jäänud Ungari. Väga tihedalt on kannule tulnud Poola. Meiega samal tasemel püsib enam vähem Horvaatia. Viie rikkama hulka jõudmisest on asi ikka väga kaugel, pigem tulevad lähimad konkurendid meile järgi ja Slovakkia näitab tagatulesid.

 Andmed: Eurostat

Arto Aas kirjutas oma blogis Euroopa vaeguste ravist: http://www.artoaas.ee/euroopa-vaeguste-ravi-algab-oigest-diagnoosist/ Samas tahaks Artolt küsida, et ka oled kindel, et oled õige diagnoosi pannud? Põhimõtteliselt on õige lähenemine: enne kui ravima hakata tuleb panna õige diagnoos. Paraku eurokriisi puhul on suuresti ravi ebaedukus tingitud valest diagnoosist. Siiski võib väga lihtsalt juhtuda, et ka eelpool mainitud postitus sisaldab vale diagnoosi ning seetõttu ka pakutav ravi võib olla mitteadekvaatne.

Arto Aasa diagnoos: “Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.”

1. Võlakriis sai alguse turult. Kuna euroala riigid on oma kulutuste täiendaval finantseerimisel sunnitud pöörduma turu poole, siis turg teatas ühel päeval, et ei usalda enam teatud riikide võlakirju ehk nende riikide võimekust laenu tagasi maksta. Sellega oligi võlakriis käivitatud. Kas saab siin süüdlast just nimetada aga on kindel, et kriisi käivitas turu hinnang ning kriis poleks käivitunud, kui euro süsteem oleks teistsugune ning euroala riikidel oleks olnud teistsugune defitsiidi rahastamise mehhanism (nagu näiteks USA, UK, Jaapan, Rootsi jne.)
2. Ma saan aru Arto loogikast, et turg andis lihtsalt signaali aga põhjus oli konkreetse riigi fiskaalpoliitiline käitumine. Ehk siis tagasi tulles eelmise punkti juurde, et võlakriis käivitus, kui turg ei uskunud enam riigi võimekust oma laene teenindada. Laenu teenindamise võimetus tuleneb aga otseselt euro toimimise mehhanismist. Probleemiks see, et riigid ei oma kontrolli enda poolt emiteeritud valuuta osas ning satuvad seetõttu probleemidesse. Kui euroala riikidel oleks võimalus saada alati abi viimaselt laenajalt – oma keskpangalt, siis sellist hirmu turul ei tekiks ega saakski tekkida ja võlakriisi polekski olemas.

Seega, võlakriisis on süüdi tegelikult jäik ja erinevate majandustega riikidele sobimatu valuutasüsteem. Raviks tuleb parandada seda süsteemi.

Edasi majandussurutise juurde. Peaks ehk alustama definitsioonist, mis on majandussurutis. Ilmselt peetakse silmas seda, et majanduskasv on oluliselt pidurdunud või siis langemas. Ehk siis võrreldes eelneva perioodiga müüakse vähem kaupu ja teenuseid. Mis takistab siis suuremat kaupade ostu ja müüki? Artikli kohaselt on selleks: vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

1. Vastutustundetu eelarvepoliitika. Ilmselt on siinjuures peetud silmas valitsuste defitsiitset kulutamist. Vastutustundlik eelarvepoliitika peaks siis tähendama protsüklilist eelarvepoliitikat ehk oludes, kui väliskeskkond muutub ja majandusaktiivsus väheneb peaks ka valitsus oma kulutusi koomale tõmbama ning kulutusi kärpima. See aga suurendab majandussurutist!

2. Jäik tööturg. See on suhteliselt erinevalt tõlgendatav, kuid ilmselt peetud silmas seda, et ettevõtjal on võimalikult lihtne vabaneda üleliigsest tööjõust ning muuta vastavalt oludele tööjõu hinda. Siinjuures on väga paindliku tööjõu mõju jällegi protsükliline ehk kui väliskeskkond hakkab halvenema, tõmmatakse ka tööjõu osas kokku: väheneb palk, kasvab tööpuudus ehk need on asjaolud, mis võimendavad majanduslangust.

3. Liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine. Mida see küll peaks tähendama? Liigne riiklik sekkumine kaupade ja teenuste turule saab olla pärssiv siis, kui regulatsioon vähendab turu mahtu. Valdavalt on siiski riiklik sekkumine mõeldud selleks, et vähendada turutõrkeid ning tagada õiglast konkurentsi. Isegi kui nõustuda sellega, et kriisi ajal ettevõtluse toetamine on pikas perspektiivis ettevõtlusele kahjulik, siis lühiajaliselt ei ole see küll majandussurutise põhjus vaid leevendab hoopis majandussurutise tagajärgi.

Kokkuvõttes pole olukord küll nii lihtne, et leiame süüdlasena üles sotsialismi ja arvame, et sellega, kui vaenlane on leitud on majandussurutisest ka jagu saadud. Kardan, et kriisist välja tulekuks saavad olema kohased paljud nendest meetmetest mida mõni peab kriisi põhjuseks.