Rein Järvelill elust ja poliitikast

Tundub, et tänaseks välja pakutud euroala võlakriisi lahendusvariandid on ennast ammendunud. Lahendust aga ei paista kuskilt, ainult hirm ja paanika ning kasvavad võlad. Lahendust ei saagi tulla, sest intressid on nii kõrgeks kasvanud, et sellist raha, mida tagasi maksta pole olemas ega saagi olla.
Säästmine, kärpimine, kokku hoidmine ei aita ega saagi enam seda haigust kuidagi ravida. Kõik sellised sammud ainult süvendavad kriisi. Kreeka tööpuudus kasvab meeletu kiirusega aga kui inimesed ei tööta, siis pole võimalik, et majandus kasvab. Rikkust luuakse ju tööga, mite börsil raha keerutades. Mida rohkem tõmbub majandus kokku, seda suuremaks kasvab juba suhteline võla- ja intressikoorem ja mitte ainult suhteline vaid ka reaalne koorem.
Kreeka (ja ka teised hätta sattunud riigid) tulevad finantsturult ära tuua. Sellises kriisiolukorras ei saa lasta turgudel riikide ja rahvaste tuleviku korraldada, ei tohi lasta pankadel rahvaid paljaks röövida ja orjastada. See on ülimalt ohtlik ja lõpeb ainult ühega – füüsilise vastupanuga sellele süsteemile.
Mida siis teha?
Lahendus on tegelikult lihtne. Euroopa Keskpank (EKP) peab Kreekale andma pikaajalist laenu väga madala intressiga täpselt nii palju, kui vaja on ja ilma Kreeka valitsust sundimata ülemäärasele kärpimisele. Kreeka peab taastama saadud vahenditega tööhõive ning inimesed tänavatelt tööle saama.
Selline lahendus on minu arust praktiliselt ainuvõimalik ning muu euroala jaoks kõige valutum.

Järgmise aasta riigieelarve on taaskord koostatud põhimõttel, mis ei hooli inimesest ning ei edenda meie majanduse kasvu ja konkurentsivõimet. Põhjuseks ilmselt ideoloogiline pimedus ja võimetus avaramalt mõelda.
Riigieelarve ei ole pelgalt vahend meie vähese maksuraha ümberjagamiseks. Eelarve omab palju olulisemat tähendust ning võimet majanduselu kujundada. Eelarve koostamise aluseks peaks olema tööhõive näitajad ning eelarve võime majandust stabiliseerida ning turutõrkeid kõrvaldada ja seda eriti kriitilistel aegadel. Seega peaks tänasel hetkel olema riigieelarve üheks oluliseks eesmärgiks täistööhõive tagamine ning seda saab teha ainult selliselt, et tõstetakse eelarvekulutuste mahtu. Eelarvetasakaal ei tohiks olla eelarvepoliitika alustala vaid üks näitaja mida on oluline jälgida, et tagada eelarvepoliitika jätkusuutlikus.
Eelarve koostamisel tuleks esmalt vaadata meie hõivet, kuna meie tööpuudus püsib lähiaastatel üle 10% siis see on valitsuse jaoks, kes hoolib inimesest, lubamatult kõrge tase. See näitab ka seda, et meie majandus ei kasva potentsiaalse taseme kohaselt vaid oluliselt alla selle. Ning pole õige väide, et valitsus ei saa siinjuures midagi teha. Saab küll ja on lausa kohustatud reageerima. Kõige efektiivsem on tõsta riigieelarve kulutusi mis lähevad sisemajanduse toetamiseks kas läbi teenuste ostmise või otseste toetuste kehvemas seisus inimestele. Seda ikka selleks, et parandada inimeste elujärge ning läbi siseturu elavdamise edendada majanduskasvu.
Esimese sammuna, tuleb kasutada ära võimalus, suurendada eelarve kulutusi selliselt, et meie avaliku sektori defitsiit on kuni 3%SKP-st. See annab eelarvekuludeks ligi 140 mln eurot lisaraha. Teise sammuna tuleb rakendada meetmeid eelarvetasakaalu saavutamiseks ning selleks annab eelduse meie majanduskasv mis püsib 4% lähedal. Ehk teisisõnu tuleks koguda eelarvedefitsiidi vähendamiseks lisamaksu ning just sealt, kus see alandab kõige vähem majanduskasvu ning tasakaalustab lõhet ühiskonnas. Siinjuures on võimalusi vägagi palju: astmeline tulumaks, ettevõtte tulumaks, kinnisvaramaks ning autode registreerimismaks. Kuna majandus on kasvufaasis, siis see annab võimaluse ning õigustuse teatud valdkondades maksukoormust tõsta.
Kindlasti kerkib küsimus, kuhu raha kulutada. Raha peaks kulutama valdkondadesse, mis suurendavad meie majanduspotentsiaali ning on tulevikku suunatud. Ehk kõik kulutused, mis on seotud laste toimetuleku ning haridusega (19 eurone kehtiv lastetoetus on juba muutunud valitsuse häbimärgiks), tuleb tagada sisejulgeoleku toimimine ja päästevõimekus (mis on vähemalt sama oluline kui kaitsekulutuste kasvatamine, mis on valitsuse hetke prioriteediks) ning arendada järjekindlalt meie infrastruktuuri ning teadus- ja arendustegevust.
Kindlasti tähendab eelpool toodud valdkondade suurem toetamine ka palgatõuse nendes valdkondades. Jutt, sellest et meie inimesed on madala tootlikkusega ei päde. Kuidas muidu saavad meie töötud minna välismaale palju kõrgema palga eest tööle. Reaalpalkade langus tuleb koheselt peatada ja keerata tõusule. Seda saab alustada riigieelarvest palka saavate inimeste palgataseme tõstmisest.
Valitsus on tänaseks näidanud, et juttu raha puudusest ei saa enam tõsiselt võtta. Tänaste Eesti ees seisvate probleemide lahendamisel ei ole puudus rahast vaid on puudus tahtmisest ja mõistmisest. Täiesti ebausutav on valitsuse väide, et rahapuudusel peame sulgema päästekomandosid, et raha puudusel ei saa tõsta lastetoetust ega õpetajate palka, pakkuda lastele koolis tasuta lõunat või rakendada kõrgkoolides õppetoetuste süsteemi. Me oleme näidanud, et meil on raha ja me suudame garanteerida teiste riikide heaolu mitme miljardi euro ulatuses. Kas meie oma inimesed ei ole kõike seda väärt, mida me teistele garanteerime?

Viimasel ajal on soovitatud võlakriisist väljumiseks tasapisi võlad ära maksta. Vaata näiteks: http://www.e24.ee/537224/erkki-raasuke-euroopa-majandus-vajab-uut-tasakaalupunkti/
Selle peale tahaks küsida, kuidas see peaks võimalik olema. Häda ju selles, et tegelikult pole kellelgi nii palju raha, kui on võlga. Praegune rahasüsteem ja sellega koos terve majandussüsteem saab toimida ainult nii, et kogu aeg pumbatakse lisaraha juurde. Kui lisaraha pumpamine peatada ongi käes võlakriis. Ehk süsteem lõpetab toimimise ning majandus pöördub võlakriisi või hüperinflatsiooni kui laenumarginalid tõusevad kuskil üle 5%. Ega laenumarginal ei näitagi sisuliselt muud, kui täiendava rahatrüki vajadust, et süsteem toimiks, sest võlg tuleb tagasi maksta ju intressidega.

Küsite, et kuidas nii? Aga väga lihtsalt. Meil on raha emitent keskpank. Keskpank ei lase lihtsalt niisama raha ringlusse vaid seda ikka läbi kommertspankade. Ehk siis kommertspank pöördub keskpanga poole ning palub laenu. Keskpank laenabki aga ei laena lihtsalt niisama vaid ikka intressiga. Tavaliselt kuskil 1% aastas. Kommertspank ei hoia seda raha ka lihtsalt niisama enda käes vaid laenab edasi, nii umbes 4-5%ga. Ja kui hästi läheb, siis suures koguses näiteks Kreekale aastaintressiga 17%. Teatavasti ei tohi riigid otse keskpangast laenata vaid peavad seda tegema kommertspankade vahendusel.

Kujutage nüüd ette väga lihtsat olukorda, et keskpank laenas 1 mln eurot näiteks Swedbankile ja Swedpank laenas selle edasi Kreekale (see on väga lihtne minimaalne raharing ning ei sisalda keerukaid tuletisinstrumente ja mitmekordset edasi-tagasi jne laenamisi). Sellega on raharinglusse paisatud täiendav miljon eurot. Kujutage nüüd ette olukorda, et see tuleks kohe aasta pärast tagasi maksta. Kreeka ei maksa enam tagasi 1 miljon eurot vaid juba 1 170 000 eurot. Aga vabandust, kust on võimalik saada intressimakseteks kuluv 170 000 eurot?? Seda raha lihtsalt pole, sest seda pole emiteeritudki.

Ehk siit siis ka moraal. Kui keegi püüab laenamisele piiri panna ning soovitab pisitasa kõik laenud tagasi maksta, siis seda raha lihtsalt pole olemas ning siis lõpeb asi kindlasti kaosega. Teisiti pole see lihtsalt võimalik.

Muidugi võib küsida ka nii, et kes on süüdi või kes saab sellest kõigest kasu? Vastus peitub eelpool kirjeldatud tehingus. Keskpank ei teeni selle operatsiooni pealt suurt midagi, eriti kriisi ajal, kui majanduse elavdamise huvides on baasintressid täiesti nullilähedased. Liiatigi pole sellest ju midagi kui keskpank saabki rikkamaks või õigem oleks ju öelda, et kas keskpangas on rohkem või vähem raha ei muuda midagi, sest pank võib seda ju lihtsalt juurde trükkida piiramatult.

Kommertspank, kes pole ise mitte midagi tootnud, mingit lisaväärtust loonud, on rahavahendustehinguga saanud rikkamaks 170 000 euro võrra. Ja see on juba reaalne raha mida saab erinevalt keskpangast vahetada kaupade ja teenuste ja õiguste vastu. Näiteks nõuda Kreekalt mõne saare või mõne muu kultuuriväärtuse müüki, et siis Kreeka saaks raha, millega maksta ära intressid kommertspangale.

Mõeldes sellele nüüd nendes kategooriates, mis on tegelikult näiteks Kreeka võlg ja mis ületab sisemajanduse koguprodukti, siis on selge, et kui minna edasi poliitikaga, et maksame nüüd võlad tagasi on Kreeka sunnitud oma riigi praktiliselt ära kinkima kommertspankadele. Ehk teisisõnu öeldes, on käes majanduse ümberjagamise aeg. Aeg millal suuri varandusi ostetakse võileiva hinna eest.

Kui mõelda, et kust kriis algas, siis algas see ikkagi turul, ehk ühel hetkel arvati, et mingi riigi võlakirjad pole enam turvalised. Just selle otsusega muudeti need võlakirjad ebaturvaliseks, sest selle otsusega tõusid intressimäärad ja piisavalt suures koguses raha laenanud riigil pole enam võimalik nii kõrge hinnaga laenu teenindada. Mis tõstab jällegi intresse jne ehk käivitub spiraal, mis kisub pankrotti. Selline nähtus on täiesti võrreldav pangajooksuga. Praegu rääkisime riigist, kes on sattunud laenukriisi aga mitte ükski pank ei pea samuti vastu, kui levib kuuldus, et pank pole enam turvaline ning kõik peaks oma vara päästma ja sellest pangast ära viima.

Tuleme korraks veel Kreeka näite juurde tagasi. Põhimõtteliselt on riigid need, kellel on raha emiteerimise õigus ehk siis Kreeka riik emiteerib  (tõsi küll läbi keskpanga) ise sisuliselt eurosid (trükib neid juurde) ja ise laenab 1% ga kommertspangale, et see saaks siis Kreekale laenata 17% marginaliga. Ja tagatipuks peab andma kommertspangale ka oma saared, sest tal lihtsalt pole nii palju raha, et laenu itresse tasuda. Miski on vist päris mäda, või mis?

No nii, Euroopa Keskpank (EKP) hakkas lõpuks ostma võlakriisis vaevlevate riikide võlakirju. See on muidugi samm õiges suunas probleemi lahendamisel, kuid minu arust veidi hiljaks jäänud ja ebapiisav. Nende riikide võlakirjad peaks turult ära tooma ning EKP peaks laenama neile otse, et välistada turumanipulatsioonid ja nende riikide raske olukorra pealt liigkasu võtmine. See oleks ka kõige kiirem viis nende riikide kriisist välja toomiseks ja normaalse majanduse taastamiseks. Peaks toimima täpselt nii nagu kriisis pankadega, et riik võtab need üle, päästes sellega majandust ja panga kliente. Euroopa Liit peab ka piltlikult öeldes need riigid üle võtma, andes ise neile otse laenu ning kehtestades ka laenu andmise tingimused.
Kui nende riikide võlakirju turult ära ei too ja “otsejuhtimisele” üle ei lähe nuumame ainult pankureid, võlakirjaspekulante ning pikendame nende riikide agooniat. Turg ei toimi enam ammu ratsionaalselt ega mõistlikult vaid tormab emotsionaalses meeltesegaduses. Kui võlakriisi sattunud riikide päästmisel pikalt venitatakse ning püütakse neid päästa ainult läbi tugiostude ja turu rahustamise on positiivne tulemus väga  visa tulema ning lõpuks ollakse ikkagi sama tulemuse ees nagu kommertspankade päästmisel, et kasumid on pankurite omad aga kahjud katavad kõik maksumaksjad. Mina ei taha kuidagi osaleda sellises päästepaketis, kus EKP trükib eimillestki raha, annab seda odavalt pankadele, kes võtavad sellelt 8-15% kümnist ja annavad siis selle edasi Kreekale või Itaaliale või Hispaaniale.

Täna kirjutas e24.ee: “Swedbank Eesti maksab emapangale Rootsis 243 miljonit eurot dividende, kuna sellelt summalt on maksud juba Lätis ja Leedus tasutud, ei saa riigikassa sellelt väljamakselt tulumaksu.”
See on ilmekas näide meie tulumaksusüsteemi vildakusest ning sellest, kuidas on võimalik oma makse suurfirmadel nii optimeerida, et Eesti riigile tulumaksu ei peagi maksma.
Tegelikult on Eesti kaks suuremat panka SEB ja Swedpank (Hansapank) teeninud kümne aastaga (2001-2010) ligi 17 miljardit krooni kasumit ning tasunud ainult 270 miljonit krooni tulumaksu (see toimus Hansapanga ajal aastatel 2002-2004), SEB pole selle aja jooksul maksnud riigile sentigi tulumaksu.
Samal ajal on pangad ekspluateerinud Eesti riigi poolt koolitatud töötajaid, nautinud Eesti õigussüsteemi kaitset oma ärile ning kasutanud Eesti riigi poolt rajatud taristut. Muidugi pole see 17 miljardit krooni puu otsas kasvatatud vaid ikkagi Eesti ettevõtjate ja töötajate teenitud raha.

Tänaseks on piisavalt statistilisi andmeid laekunud, et teha väike tagasivaade kriisi mõjudele mitte emotsionaalselt vaid numbriliselt. Kindlasti annab see võimaluse objektiivsemalt hinnata, kuidas valitsus on toime tulnud kriisi juhtimise või mittejuhtimisega. Hinnangu andmiseks võtame ühe “keskmise inimese” ja tema toimetuleku. Ning püüame teha selle keskmise inimese materiaalse heaolu võrreldavaks aastate tagusega, korrigeerides seda töötuse määra muutuse ja elukalliduse tõusuga.
Statistikaameti andmetel oli 2007.aastal keskmise palgatöötaja aastakeskmine brutotulu kuus 704,75 eurot ning 2010.aastal vastav näitaja 766,78 eurot. Heaolu oleks justkui kasvanud ja inimeste elu paremaks läinud. Kuid kas ikka on nii?

Esmalt peaksime 2010 aasta sissetulekut vaatama tööpuuduse kontekstis. Meil on andmed keskmise töötaja brutotulu kohta kuus. Mitte kõik keskmisest inimesest ei ole töötajad vaid 2007.aastal oli 4,9% keskmisest tööealisest inimesest töötu ja 2010.aastal juba 17,6 %. Selline töötuse kasv on vähendanud keskmise inimese 766,78 eurost nominaalset keskmist brutopalka 669,39 euroseks reaalpalgaks.

See keskmise inimese reaalpalk aga jätkab vähenemist tohutu kiirusega, kui püüame kohandada teda veel ka elukalliduse muutusega ehk püüame hinnata selle palga ostujõudu ja võrrelda aastaga 2007. Vahepealsete aastate tarbijahinna muutused on olnud 10,4; -0,1; ja 3%. Seega jääb 2010.aasta 669,39 eurosest palgast järgi 582,36 eurot.

Nagu näitab selline kiire arvutus, kaotas keskmine eestlane kriisiga 17,5% oma ostujõust, heaolust. See on tegelikult meie sisemise devalveerimise hind. See on päris ränk kukkumine. Keskmise inimese jaoks pole veel kõige hullem läbi. Tahaks meenutada, et reaalpalk jätkuvalt langeb, mitte ei tõuse, mis tähendab, et ka 2011.aastal on jätkunud keskmise eestlase toimetuleku allakäik.

Meie majanduse, ühiskonna toimimise põhiprobleem on väga suure osa tööjõu väljalangemine majandusest ehk tööpuudus. Just sellele probleemile peaks keskenduma ennekõike kogu valitsuse tegevus. Kuidas panna need ligi viiendik tööealistest majanduses toimima ning viia nad ühiskonna koormast (ka neil inimestel tuleb hing sees hoida ja neile elatusvahendid leida) majandust toetavateks inimesteks.
Kuna meil oma rahapoliitikat praktiliselt pole siis peame arvestama sellega, et majanduses on suhteliselt konstantne suurus ehk piiratud ressurss raha, mis peaks olema mingis mõttes vara või rikkuse mõõdupuu ja majanduse toimimise vereringe. Turumajanduse toimimise tõrgete ajal – majanduskriiside ajal toimub valulik ressursi ümberjagamine, kus on olemas tootmisvõimalused, tooraine, tööjõud, kuid inimesed peavad kannatama, sest selle kriisi tõttu langevad nad majandusest välja ja jäävad piltlikult öeldes nälga ja paljajalu.

Turimajanduse toimimise juures on peaaegu majandusseaduseks, et 80% rikkusest koguneb 20% inimeste kätte. Piiri rikkuse kontsentreerumisele paneb rikkusest ilma jäänud 80% vastuhakk olukorrale või siis valitsuse toimimine läbi ümberjagamise. Tänapäeva ühiskondades siiski rahva spontaanse vastuhakuni ei lasta asjadel kulgeda ning läbi demokraatia on jõutud heaoluühiskonna mudeliteni, kus valitsus tagab suurema ümberjagamise, kõigi ühiskonnaliikmete kaasatuse ning heaolu. Seda saavutatakse ligi 50% SKP ümberjagamisega läbi riigieelarvete.

Väga vale on arvata, et kui koondame ametist näiteks 20% riigieelarvest palka saavatest inimestest, siis on meie probleemid kõik lahendatud. See ei ole kohe kindlasti nii. Parimal juhul võtavad need ametnikud tänastelt töötajatelt nende ametikoha või hakates ettevõtjaks, võtavad senistelt ettevõtjatelt turuosa ning mingi ettevõtja on sunnitud oma turuosast loobuma või äri kinni panema ja töötajad ametist vabastama. Halvimal juhul täiendavad ametist vabastatud ametnikud töötute ridasid. Kus on siinjuures meie võit? Võitu polegi, see on ainult nende 20% huvides, kes käsutavad 80% ressurssi. Kas tõesti arvab keegi, et kui senise 1000 pagari asemel  on meil 2000 pagarit, et siis rahvas suudab 2 korda rohkem leiba osta, et kõik pagaritöökojad suudaksid samal tasemel majandada. Tegelikult juhtub see, et töötud ametnikud ei suuda enam üldse nii palju leiba osta ning isegi 1000 pagarile ei jätku turgu (tööd). Pagarid võite asendada ükskõik millise ettevõtjaga: telefoni- või arvutitootja, reklaamiagendi või kaupmehega. Tulemus ikka sama. Sest nagu alguses sai öeldud on rahamass suhteliselt konstantne ja piiratud. Kõik ei saa hakata ettevõtjateks, sest meil on turumajandus ja turgu ei jagu kõigile. Kui tuleb uusi tublisid ettevõtjaid siis tekib terve rida seniseid tublisid ettevõtjaid, kes hävivad oma ettevõtmisega. Kui tuleb juurde tublisid töötajaid, siis keegi endistest tublidest töötajatest kaotavad oma töö sest tööhõive määr on jällegi paika pandud turu poolt.

Meie majandust ei päästa kärped ja koondamised, need süvendavad probleemi. Meie majandust ei päästa ettevõtete tulumaksust vabastamine ning lõppkokkuvõttes ei ole ka lahenduseks maksukoormuse alandamine. Kriisi ajal päästab ainult riigi suurem sekkumine majanduse toimimisse ning suurem ressursi ümberjagamine või lisaressursi manustamine. Ajal mil turg ei toimi enam, on ainukeseks institutsiooniks, kellel on võimet turutõrkeid kõrvaldada valitsus. Miks meie valitsus ei astu piisavaid ja tuntavaid samme probleemi lahendamiseks? Miks tahetakse probleeme hoopis süvendada: koondada, külmutada palgad, alandada maksukoormust ja muuta riigi tulu- ja kulusüsteeme selliselt, et rikkamad maksavad vähem ja saavad rohkem? Pean siinjuures silmas tulumaksu alandamist, käibemaksu tõstmist, majaomanike maksuvabastust ning praegust emapalga süsteemi. Eks nende küsimuste vastus on lihtne: rahvas on nii tahtnud aga miks? Sellele ei oska ma vastata.

Kinnisvaramaks (Eesti puhul siis maamaks, kuigi sellel on rida puudusi võrreldes kinnisvaramaksuga) on üks õiglasemaid, paremini administreeritavaid ning regionaalset ebavõrdsust vähendav maks. Isegi kui maamaks kaotada ei saa riik loobuda maksu kogumisest, ainult siis peab riik sama raha saama mingil muul moel kas otsese või kaudse maksuna. Seega maamaksu vabastus ei vähenda inimeste maksukoormust vaid jagab seda ümber. Veidi teistsugune oleks olukord, kui koos maamaksu erisustega langeks ka üldine maksukoormus, kuid seda pole siiski tänases Eesti olukorras ette näha.
Maamaks on omandi maks, mille maksmisest on väga keerukas kõrvale hoida. Maaomandit pole võimalik peita ega ära viia ning kui maksu ei maksa, siis on kõige viimase meetmena olemas ka maksu tagatis maa enda näol.
Oma tulusid on võimalik varjata ning maksustamisest kõrvale hoida. Tihti kuuleme, et ainult lollid maksavad makse. Tihti läheb suur osa teenitud üüritulust, turukaubanduse tulust aga ka kogu mittelegaalne tulu (vargused, narkokaubandus, salasigareti müügi tulu jne) maksudeklaratsioonidest mööda ja ikka põhimõttel, et “lollid maksavad makse”. Kui selline raha jõuab lõpuks kinnisvarasse, siis pole aga maksustamisest pääsu.
Maamaks on sõltuvuses piirkonna maa keskmisest maksumusest (veelgi parem oleks, kui ta on sõltuvuses konkreetse maaomandi hinnast). Kallimas piirkonnas on maks kõrgem ja odavamas piirkonnas maks väiksem. Seega muudab maamaks kallimate piirkondade maa vähem ihaldusväärseks ning langetab seetõttu nende piirkondade hinda, sest kes tahaks osta kinniusvara piirkonnas, kus peab hakkama seda läbi maksustamise “uuesti välja ostma”. Teisest küljest teeb ihaldatavamaks maaomandi nendes piirkondades kus maksukoormus maale on väiksem. Selliselt tagab maamaks maa hindade ühtlustumist üle Eesti. Kui lähtuksime ainult sellest põhimõttest, siis on Tallinna ja Harjumaa maksukoormus veel liiga madal ning äärealadel veel liiga kõrge. Maksu tõstmise vastu räägib ainult emotsionaalne argument, et see on minu või minu esivanemate maja ning kuidas ma sellest saan loobuda.
Maamaks võimaldab oluliselt vähendada investeeringu riski ning aitaks kaasa lõppkokkuvõttes kogu Eesti ühtlasemale arengule. Palju on räägitud Nõmme ja Pirita elamukruntidest ja nende omanike kõrgest maksukoormusest. Kuid siia kõrvale peaks kindlasti panema äärealade elanike või sinna kodu rajada tahtvate inimeste probleemi. Kui Nõmme elanike mure on, et neil on käes suur rikkus, mis on neile koormaks ja nad ei taha sellest koormast emotsionaalsetel põhjustel vabaneda, siis ääreala inimeste jaoks on probleemiks, et neil on käes varandus, mille rajamisse on nad kulutanud väga palju, kuid millest vabaneda ilma väga suurt kahju kandmata pole võimalik. Ollakse oma kodu orjad või kantakse vastasel korral suurt materiaalset kahju. Majandusliku olukorra muutudes (töötus, palga langus) on nõmmelasel viimase võimalusena kodu müük ja selle eest õiglane tasu ning võimalus kodu müügist saadud raha eest osta endale odavam kodu ning ülejäänud raha eest elada raske aeg üle, ääreala inimesel samas olukorras kodu sundmüügi korral jäävad praktiliselt tühjad pihud ning tal pole enam võimalik kuskil odavamat elukohta muretseda.
Kinnisvara maksustamist tuleks muuta õiglasemaks, minnes üldiselt maamaksult üle individuaalsele kinnisvaramaksule (see lahendaks ka vähemjõukamate nõmmelaste probleemi), kehtestada üle Eesti sarnased maksumäärad (mitte lubada omavalitsustel maksustamise määra muuta), näiteks 1% maksustamishinnast ja maksuvabastust lubada ainult sel juhul kui maksu kogumine on tema väiksuse tõttu mõtetu, näiteks kui aastamaks on alla 10 euro.

Remo Holsmer, reformierakonna fraktsiooni aseesimees:”Tänase valitsuskoalitsiooni jaoks ei ole kodude maamaksust vabastamine mitte ainult rahanduslik, vaid palju põhimõttelisem küsimus. Meie arvates tuleb omanikuks olemist, sealhulgas kodu omamist, väärtustada. Me oleme põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu ning leiame, et koduomanike maamaks tuleb üleriigiliselt tühistada.”
Mis võiks olla sellise seisukoha mõte?

Kõigepealt kodu omamisest

Arvata võib, et kõik eestimaalased omavad kodu. Olgu see siis enda omandis või siis kellegi teise omandis üürikorterina. Meie kliima on lihtsalt selline, et ilma koduta on väga raske ära elada. Tõsi, meil on ka kahjuks päris palju kodutuid, kuid tegemist on siiski kurva erandiga. Valitsusliidu eelnõu hakkab käsitlema kodu omamist maksustama erinevalt. Need, kes on pärisomanikud ja ainult ühe kodu omanikud saavad soodustust. Need kes pole suutnud erinevatel põhjustel kodu omandada: on vaesemad, on veel noored ja vajavad ajutist kodu üürikorterina või seoses töökoha otsimisega vajavad ajutist kodu teises linnas üürikorterina, on pandud raskesse olukorda. Kui keegi üürib oma korterit või maja teistele inimestele, siis võib arvata, et tal on mitu elamispinda ja uus maksuvabastus hakkab kehtima ainult ühe elamispinna suhtes. See omakorda tähendab, et välja üüritav elamispind maksustatakse maamaksuga. On ilmselge, et see maakmaksu maksumus lisatakse üürihinnale. See tähendab seda, et maksusoodustust saavad kodu pärisomanikud, kuid need kellel on kõige suuremad probleemid oma kodu leidmisega (üürnikud) saavad karistatud selle eest maamaksuga. Leian, et maksusoodustustega ei ole võimalik sundida inimesi saama omanikeks. Veelgi enam, selline maamaksusoodustus seab vaesuslõksu kodu omamisele, sest olles enne oma elamispinna omamist üürikodu omanik väheneb võimalus raha akumuleerida, et lõpuks oma isiklik elamispind osta. Seega ei ole valitsuskoalitsioon põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu vaid on põhimõtteliselt heal järjel olevate inimeste kodude maksustamise vastu.

Omanikuks olemine

Omanikuks olemine on seda suurem, mida rohkem sul omandit on. Omand võib olla väga erinev: maa, autod, raha, laevad. lennukid. Mida rohkem sul vara, seda suurem omanik oled. Omandi kogus ja kvaliteet näitab üldiselt inimese jõukust. Kui nüüd valitsuskoalitsioon väärtustab omanikuks olemist, siis mida see tähendab maksusüsteemi kontekstis? Kas see tähendab seda, et mida rohkem sul omandit seda väiksem maksukoormus. Tundub, et ongi nii. See tegelikult paljastab kogu reformierakonna maksuideoloogia. Mida suurem omanik, seda väiksem maks. Ütleb ju reformierakond ei astmelisele tulumaksule, seisab vastu automaksu sisseviimisele, ei toeta kinnisvaramaksu rakendamist, kus maksaksid rohkem need, kellel kallim kinnisvara. Aga kui omanikud või need, kellel on rohkem omandit peaks vähem maksu maksma, kes siis peaks rohkem maksu maksma? Riik ilma maksu kogumata ju toimida ei saa. Vastuse leiab meie maksusüsteemist: maksavad need kes tahavad süüa osta (20% käibemaksu), maksad siis, kui lähed hambaarstile või visiiditasuna arsti juurde, maksad siis kõrget riigilõivu, kui pead dokumente vahetama või proovima oma õigusi kaitsta kohtus, maksad siis kui oled töötaja (kui saad juba omanikuks siis võtad dividende ja maksad vähem) ja nüüd siis hakkad maksma ka siis kui sul pole võimalust oma isiklikku kodu osta ja pead elama üürikorteris.
Huvitav, kui rängalt peab veel vaesemaid inimesi maksustama, et valija loobuks sellisele ideoloogiala oma hääle andmisest?