Sissejuhatus

Pärast Teist maailmasõda ja eriti külma sõja lõppu räägiti palju “reeglipõhisest rahvusvahelisest korrast”, kus riikidevahelisi suhteid kujundavad ühised väärtused, lepingud ja rahvusvaheline õigus. Tegelikkuses pole aga geopoliitika kunagi tuginenud vaid ideaalidele – suurriigid on alati ajanud oma huve ja väikeriikide võrdsus on jäänud fassaadiks err.eeerr.ee. Nüüd, 21. sajandi keskpaigas, on jõudude poliitika taas eriti selgelt esil. Analüütik Kristi Raik on märkinud, et Donald Trumpi esiletõus USA presidendiks kuulutas senise liberaalse maailmakorra lõppu – asemele on astunud “jõul põhinev maailm” err.eeerr.ee. See artikkel uurib tänapäeva geopoliitikat läbi Venemaa-Ukraina sõja näite, tuues esile kuidas nii Vladimir Putini, Donald Trumpi, Jeffrey Sachsi kui ka teiste mõjukate geopoliitiliste mõtlejate seisukohad kinnitavad: rahvusvahelistes suhetes määravad tooni suurriikide huvid, mitte üllad väärtuspõhimõtted.

Suurriikide huvid vs rahvusvaheline õigus

Ideaalis kehtiks maailmas ÜRO põhikirjast lähtuv kord, kus iga riigi suveräänsus on võrdne ning “suured ei tohi kiusata väikeseid” english.news.cn. Paraku on ajalugu näidanud, et jõukad ja tugevad riigid on seda põhimõtet rikkunud alati, kui see neile kasulik on. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: USA juhitud sissetung Iraaki 2003. aastal toimus ilma ÜRO Julgeolekunõukogu loata ning Venemaa on korduvalt eiranud oma rahvusvahelisi kohustusi, rünnates naaberriike (Gruusiat 2008, Ukrainat alates 2014). Kuigi väikeriigid loodavad rahvusvahelisele õigusele kui kaitsekilbile, sõltub selle jõustamine tegelikult suuresti suurriikide heast tahtest. Nagu Raik osutab, oli külma sõja järgsel ajal liberaalne maailmakord väikeriikidele soodne aeg, kuid “seda nüüd enam ei ole” err.eeerr.ee. 

Venemaa presidendi Vladimir Putini hinnangul on Lääne jutud “reeglipõhisest maailmakorrast” silmakirjalikud. Ta rõhutab, et Moskva koos liitlastega “pooldab rahvusvahelise õiguse esikohale seadmist” ja lükkab tagasi Lääne katsed kehtestada mingitel “müütilistel reeglitel” põhinevat korda tass.com. Putini sõnul ei austa USA juhitud lääneriigid tegelikult teiste riikide suveräänseid huve, püüdes hoopis “säilitada oma üleilmset domineerimist teiste arvel… ning kasutavad selleks neokolonialistlikke meetodeid” tass.com. Niisiis näeb Venemaa liider maailmakorda jätkuva jõumänguna – Lääs teeb seda niikuinii, olgugi et räägib avalikult väärtustest. 

Sarnast kriitikat Lääne kahepalgelisuse suhtes kostub ka Hiina ja teiste tõusvate võimukeskuste poolt. Hiina välisministeerium on viidanud, et Ühendriigid ise on mitmel korral olnud “tüüpiline näide suurriigist, kes kiusab väiksemaid”, tuues esile sekkumisi Kuubal, Panamas, Iraagis jm english.news.cnenglish.news.cn. Peking rõhutab, et maailmas peaks olema vaid üks normide süsteem – ÜRO põhikirjal põhinev rahvusvaheline õigus – mitte ühepoolne “reeglipõhine kord”, mida Lääs oma suva järgi defineerib english.news.cn. Kuigi Venemaa ja Hiina retoorika ülistab võrdsete suveräänsust, lähtub seegi tegelikult nende endi huvidest luua maailm, kus nemad on tugevad mõjutajad. Kokkuvõttes kehtib jätkuvalt ajalooline tõdemus, et geopoliitikas “teevad tugevad, mida tahavad, ja nõrgad kannatavad, mida peavad” – nagu klassikaliselt formuleeris Thukydides juba 2400 aastat tagasi.

Venemaa-Ukraina sõda: jõupositsioonide test

2014.aastal alanud ja 2022. aastal täiemahuliseks invasiooniks paisunud Venemaa-Ukraina sõda on ehedaks näiteks, kuidas suurriigi huvid põrkuvad väikeriigi õigusega. Ukraina on rahvusvahelise õiguse järgi suveräänne riik, kellel on õigus valida oma julgeolekuteed – sealhulgas püüelda NATO ja Euroopa Liidu poole. Ent Venemaa on korduvalt rõhutanud, et Ukraina liitumine NATO-ga on tema julgeoleku huvide vastane “punane joon”. Juba aastaid enne 2022. aasta invasiooni hoiatas Putin, et NATO laienemine ida suunas ohustab Venemaa eksistentsiaalseid huve. Ta võrdles olukorda lausa Kuuba raketikriisiga, küsides kuidas reageeriks USA, kui Venemaa paigutaks raketid Mehhikosse või Kanadasse – vihjates, et Washington ise ei taluks vaenuliku jõu sõjalist kohalolekut oma lähipiirkonnas.

Lääneriigid toetasid küll avalikult Ukraina suveräänsust, kuid reaalsuses oldi Venemaa ärritamise suhtes ettevaatlikud. Juba 2008. aastal lubasid NATO liidrid Ukrainale tulevikus liikmelisust, ent samas lükkasid selle määramatusse tulevikku – sisuliselt tunnistades, et ei olda valmis Venemaad provotseerima. Politoloog John Mearsheimer ongi väitnud, et Lääs andis Ukrainale illusioone: räägiti NATO uksest lahti hoidmisest ja toetati Kiievi läänesuunalist kurssi, samal ajal tegelikult peljates otsustavaid samme. “Lääs juhib Ukrainat mööda õitsvate õite rada ja tulemuseks on, et Ukraina saab hävitatud,” hoiatas Mearsheimer juba 2015. aastal americanmind.org. See karm ennustus osutus prohvetlikuks – sõda on toonud Ukrainale hirmsat laastamist. 

Mearsheimer ja mitmed teised realistliku koolkonna analüütikud rõhutavad, et suurriikide (antud juhul Venemaa) elulisi julgeolekuhuve eirates tekib paratamatult konflikt. Juba diplomaatiaveteran George Kennan nimetas NATO laienemist 1990. aastatel “saatuslikuks veaks”, mis “õhutab Venemaal natsionalistlikke ja militaristlikke meeleolusid” jeffsachs.org. Ka endine USA riigisekretär Henry Kissinger ja strateeg Zbigniew Brzeziński hoiatasid aastaid tagasi, et Ukraina püüdlused NATO-sse võivad lõppeda katastroofiga americanmind.org. Nende sõnum oli sama: suurriigi huvide vastu ei saa väikeriik lihtsalt oma tahtmist läbi suruda, kui suurriik on valmis jõuga reageerima. 

Venemaa rünnak Ukrainale on jäme rahvusvahelise õiguse rikkumine – aga Moskva kalkulatsioon lähtub jõuvahekordadest. Putin eeldas ilmselt, et Lääs ei sekku otseselt, kuna Ukraina pole NATO liige, ning Venemaa tuumaarsenal hoiaks NATOt sõtta astumast. See eeldus on seni paika pidanud. Kuigi USA ja Euroopa Liit on Ukrainat ulatuslikult aidanud relvastuse, raha ja diplomaatilise toetusega, on nad hoidunud otsesest sõjalisest sekkumisest. USA president Joe Biden rõhutas juba sõja varases faasis: “Me ei lähe Venemaaga Ukrainas sõdima. Otsene konfrontatsioon NATO ja Venemaa vahel tähendaks Kolmandat maailmasõda – ning seda peame me iga hinna eest vältima.” tass.com. See põhimõte seab selged piirid Ukraina toetamisele. Näiteks on Lääs pikalt keeldunud andmast Ukrainale kõige kaugmaalisemaid rakette ja teatud ründevahendeid just hirmust eskalatsiooni ees factcheck.org. Paljud lääneriikide juhid on tunnistanud, et Venemaa on tuumariik ning selle nurkasurumine võiks viia otsese suurkonfliktini. Venemaa juhtkond ise on seda hirmu teadlikult võimendanud – endine president Dmitri Medvedev hoiatas 2023. aasta algul, et “tuumariigi lüüasaamine konventsionaalses sõjas võib vallandada tuumasõja”, rõhutades, et Venemaa jaoks on kaalul tema riigi eksistents aljazeera.com. Kreml kinnitas kohe, et Medvedevi sõnad on täielikult kooskõlas Venemaa doktriiniga aljazeera.com. Selline otsene tuumakartusega mängimine on hoidnud ära näiteks NATO lennukeelutsooni kehtestamise Ukraina kohal – kuigi humanitaarkaalutlustel seda algul nõuti, kardeti, et Vene lennukite allatulistamine viiks suurriigid otsesesse sõtta. 

Ukraina jaoks tähendab see olukord, et kuigi lääneriigid aitavad tal ellu jääda, tehakse seda täpselt piiri peal balansseerides. Abi antakse “ainult niipalju, et see ei vihastaks liigselt Putinit”, nagu kipuvad ütlema küünikud. Prantsusmaa president Emmanuel Macron sõnastas lääne dilemmagi selgelt: “Me ei tohi Venemaad alandada, et sõjategevuse lõppedes oleks võimalik diplomaatiline väljapääs”, ütles Macron 2022. aasta suvel reuters.com. See lause vihastas küll ukrainlasi – Ukraina välisminister vastas, et “kutsed vältida Venemaa alandamist on alandavad vaid Prantsusmaale endale” reuters.com –, ent peegeldas tegelikku Lääne kalkulatsiooni. Sõda tuleb lõpetada nii, et Putin ei tunneks end nurka aetuna; Ukraina huvid (territoriaalne terviklikkus, õiglus agressiooni eest) on teisejärgulised võrreldes maailmarahu ja suurriikide otsese kokkupõrke vältimisega. Teisisõnu, Ukraina võitleb eksistentsi eest, aga suurriigid peavad samal ajal külmalt arvestama tuumasõja riskiga. See on klassikaline näide, kuidas väärtuste retoorika (toetus suveräänsusele, rahvusvahelisele õigusele) põrkub jõhkra reaalsusega, kus “suuremad huvid” dikteerivad piirid ette.

Trumpi tagasitulek ja väärtuspõhise korra murenemine

Donald Trumpi presidendiks tõus (2017–2021) ja tagasivalimine 2024. aastal on oluliselt mõjutanud arusaamu maailmakorrast. Kui varasemalt püüdsid USA liidrid vähemalt retoorikas hoida üleval ideed Ameerikast kui väärtuspõhise rahvusvahelise korra kaitsja, siis Trump on seda avatult eiranud. Juba oma esimesel ametiajal Trump seadis kahtluse alla USA liitlassuhted ja rahvusvahelised lepped, mida ta pidas Ameerikale koormavaks. Ta kuulutas “America First” poliitikat, mis sisuliselt tähendab, et moraalsed või õiguslikud argumendid jäägu tahaplaanile, kui need ei teeni USA huve. Näiteks nimetas Trump NATO-t lausa “igandiks” (obsolete) reuters.com, kuna tema meelest ei tegelenud allianss terrorismiohuga ega kandnud Euroopa liitlased “õiglast osa” kaitsekuludest reuters.com. Kuigi hiljem ta veidi pehmendas seisukohta, oli signaal maailmale selge: USA ei pruugi automaatselt järgida seniseid kokkuleppeid või “väärtuspõhimõtteid”, kui ta ei näe selles kasu. Kristi Raik on võrrelnud Trumpi selles osas muinasjutu lapsukesega, “kes ütleb välja, et keiser on alasti” – Trump tunnistas avalikult, et senine maailmakord ei toimi ning tema ei kavatse seda teesklust jätkata err.ee. 

Trumpi suhtumine Venemaasse ja Ukrainasse peegeldab samuti tema huvide-kalkulatsiooni lähenemist. Erinevalt oma eelkäijatest ei rõhutanud Trump demokraatia kaitsmist ega “vabade rahvaste” solidaarsust. Näiteks Krimmi küsimuses vihjas ta 2016. aastal, et “krimlased räägivad vene keelt” – justkui mõistes Venemaa sammu annekteerida Krimm err.ee. Samuti on Trump korduvalt imetlenud Putini “tugevust” ja “nutikust”, mis on tema kriitikute sõnul julgustanud Moskvat agressiivsem olema. 2022. aasta alguses, vahetult enne täiemahulist invasiooni, nimetas Trump Putini käitumist Ukraina suhtes “geniaalseks strateegiaks”, viidates kuidas Venemaa ühepoolselt tunnustas Donbassi “rahvavabariike ja saadab rahuvalvajad sisse” – lausudes seda toonil, mis kõlas pigem tunnustusena pmnewsmalta.com. Selline hoiak šokeeris paljusid, kes ootasid USA endiselt liidrirolli autoritaarse agressiooni hukkamõistmisel. 

Trumpi 2024. aasta valimisvõidu järel kardetakse Euroopas, et USA abi Ukrainale võib kahaneda või muutuda tingimustepõhiseks. Trump ise on lubanud “lahendada Ukraina sõja 24 tunniga” apnews.com – avaldus, mis vihjab kiiresti tehtavale diilile Putini ja Zelenskõi vahel. “See on väga lihtne läbirääkimine – ma saavutaksin rahu ühe päevaga,” on Trump uhkustanud apnews.com. Samas pole ta täpsustanud, mis hinnaga see rahu tuleks. On alust arvata, et Trump survestaks Ukrainat territoriaalseid järeleandmisi tegema, et USA saaks keskenduda enda strateegilistele muredele (näiteks Hiinale) ega peaks lõputult panustama Euroopa konflikti. Tema huulilt pole kuulda olnud ideaalidest nagu “Ukraina territoriaalne terviklikkus püha ja jagamatu”; pigem käsitleb ta sõda kui probleemi, mis “januneb lahenduse järele”, et taastada stabiilsus washingtonpost.compbs.org. Trumpi kriitikud märgivad, et tema soov lõpetada sõda ei tulene niivõrd moraalsest nördimusest verevalamise üle, vaid künismist – “liiga palju inimesi sureb mõttetult” ja seega tuleks lihtsalt kokkuleppele jõuda, olgu või Ukraina arvel washingtonpost.compmnewsmalta.com. 

Trumpi poliitika on selgelt näidanud, et USA võib loobuda väärtuspõhisest liidrirollist, kui seda juhib president, kes väärtustab pigem tehinguid ja jõudu. Biden küll püüdis vahepealsel ajal (2021–2024) taas rõhutada liitlassuhteid ja demokraatia vs autokraatia narratiivi, kuid isegi tema administratsioonis ilmnesid huvide kaalutlused (nt kõhklused karmimates sanktsioonides või teatud relvatarnetes). Trumpi naasmine teravdab trendi, kus rahvusvahelisi suhteid vaadeldakse avameelselt läbi realpolitik’i prisma. “See maailmakord, mida Lääne liidrid soovisid kaitsta, tegelikult enam ei tööta… Trump ei proovigi seda säilitada,” nentis Raik tabavalt err.ee. Väiksematele riikidele, nagu Eesti, Ukraina või Taiwan, on see kainestav reaalsus: lõpuks sõltub nende julgeolek suurvõimude heidutusest ja huvist, mitte pelgalt kirja pandud lepingutest või moraalsest toetusest.

Analüütikute ja mõtlejate vaated

Tänapäeva geopoliitika ümber käivas debatis on mitmed mõjukad hääled rõhutanud just huvide esmase rolli kasvu. Jeffrey Sachs, tunnustatud majandusteadlane ja ÜRO nõunik, on avalikult kritiseerinud USA ja NATO tegevust Ukraina kriisis. Sachs on nimetanud Ukraina sõda “provotseerituks” – tema sõnul “seisneb selle sõja keskmes NATO laienemise küsimus” ning kui seda ei mõisteta, siis “USA relvastusest üksi ei piisa sõja lõpetamiseks. Vajalikud on diplomaatilised pingutused” jeffsachs.orgjeffsachs.org. Sachs rõhutab, et Washington on pärast külma sõda ajanud “ühepoolse üleoleku” poliitikat, eirates Venemaa õigustatud julgeolekumuresid ja ajendades NATO-t üha ida poole laienema pmnewsmalta.com. Ta süüdistab NATO-t lausa aastakümneid konfliktide provotseerimises üle maailma pmnewsmalta.com. 2025. aasta kevadel Euroopa Parlamendis peetud kõnes kuulutas Sachs emotsionaalselt, et “Ukraina sõda on läbi” – pidades silmas, et Ukrainal pole reaalselt võimalust Venemaad täielikult välja lüüa – ning kutsus Euroopat üles “vabastama end USA militaarse välispoliitika mõjualast” pmnewsmalta.com. Euroopa peab tema arvates astuma otsekõnelustesse Moskvaga, et luua uus julgeolekuraamistik, mis arvestaks ka Venemaa huve ja ei seaks NATO eestvedamisel eesmärgiks Vene mõju täielikku kärpimist pmnewsmalta.com. Sachsi seisukohad on pälvinud nii toetust (eriti sõjavastaste ja realistide ringis) kui ka teravat kriitikat, ent need illustreerivad hästi, kuidas osa läänemaailma intellektuaale näeb konflikte eeskätt geopoliitiliste huvide kokkupõrkena, mitte ühe poole “õige” ja teise “vale” väärtuste heitlusena. 

Teine silmapaistev analüütik, keda juba mainisime, John Mearsheimer, on tõusnud lausa kultuslikku staatusesse realistide seas. Tema otsekohene hinnang – “Ukraina toetumine Lääne lubadustele viib Ukraina hävinguni” americanmind.org – läks vastuollu peavoolu narratiiviga, kuid leidis kinnitust sündmuste käigus. Mearsheimer argumenteerib, et USA ja Euroopa tegutsesid silmakirjalikult: nad õhutasid Ukrainat läänesuunaliste reformide ja NATO-ga liitumislootusega, kuid kui Venemaa jõuga vastu astus, jäeti Ukraina üksi lahinguväljale, et vältida suuremat sõda americanmind.org. Ta võrdleb Ukrainat traagilise paralleelina Poolaga 1939. aastal – tollal andsid Suurbritannia ja Prantsusmaa samuti Poolale julgeolekugarantiisid, kuid ei suutnud teda tegelikult Hitleri ja Stalini invasiooni eest kaitsta americanmind.orgamericanmind.org. Mearsheimeri sõnul on Lääs Ukrainale andnud “vale lubaduse” turvatundest, samas “provotseerides Venemaad” ja siis ise sammukese tagasi astudes, et mitte Moskvat liigselt vimmastada americanmind.org. Selline kahevahel olek – ühe jalaga väärtuste kaitsmine, teisega huvidest lähtuv pidur tõmmatud – ongi viinud olukorrani, kus Ukraina kannatused venivad pikale. 

Ka mitmed Euroopa vanapoliitikud on võtnud realistlikuma tooni. Legendaarne diplomaat Henry Kissinger on rõhutanud, et Ukrainal tuleb varem või hiljem Venemaaga kokkuleppele jõuda ning NATO liikmelisus pole realistlik eesmärk keset kuuma konflikti. 2022. aastal soovitas Kissinger (küll vastuoluliselt), et Ukraina võiks kaaluda territooriumidest loobumist rahu nimel – vihastades sellega paljusid, kuid osutades taas suurriikide huvide külmale loogikale. Hiljem ta täpsustas, et ei pea silmas alistumist, vaid kompromissi, mis hoiaks ära maailma libisemise kontrollimatutesse eskalatsioonidesse. Prantsusmaa president Macron on samuti korduvalt rõhutanud Euroopa “strateegilist autonoomiat” – vajadust arvestada Euroopa enda huve ja geograafiat. Macron on küll Putini agressiooni hukka mõistnud, kuid samas otsinud võimalust dialoogiks ja hoiatanud liigselt maksimalistlike eesmärkide eest (nt Venemaa täielik sõjaline lüüasaamine). Need seisukohad lähtuvad teadmisest, et Euroopale on Venemaa naaber – tahes-tahtmata tuleb leida julgeolekukorraldus, millega Venemaa suudab leppida, vastasel korral püsib oht kontinendil pidevalt õhus.

Järeldus

Venemaa-Ukraina sõda on valusalt paljastanud tänapäeva geopoliitika tegeliku loomuse. Kuigi avalikult kõlab jätkuvalt juttu rahvusvahelisest õigusest, inimõigustest ja väärtuste kaitsest, toimuvad otsustavad sammud ikkagi jõuvahekordade kalkulatsiooni järgi. Suurriigid – olgu Venemaa, USA, Hiina või teised – seavad esikohale oma elulised huvid ning on valmis kõrvale heitma kokkulepped, mis nende arvates neid piiravad. Väikeriigid võivad selles mängus saavutada oma eesmärke ainult juhul, kui need langevad kokku mõne suurriigi huviga või ei ohusta ühegi suurvõimu strateegilist positsiooni. Ukraina traagiline saatus on näide, kuidas rahvusvahelise õiguse deklaratsioonid üksinda ei hoia ära jõudu kasutamast – ja kuidas isegi sõprade abi tuleb piiridega, mille dikteerib tuumariigi staatus. 

Tänane maailm liigub üha enam multipolaarse jõukeskuste rivaliteedi suunas. Putini Venemaa, Trumpi (taas)Ameerika, Xi Jinpingi Hiina – kõik järgivad oma huvide raudset loogikat. See ei tähenda, et väärtused ja ideaalid oleksid täiesti kadunud retoorikast; kuid selgub, et väärtuspõhine maailmakord oli suuresti Lääne enda projekt, mis toimis seni, kuni suurvõimude jõudude vahekord seda võimaldas. Nüüd, muutuste tuultes, on “väärtused” sageli vaid mask, mille taga peitub jõujoonte ümbermängimine. Nagu Kristi Raik tabavalt märkis, Trump on lapse kombel öelnud välja ilusa muinasjutu lõpu: “kuningas (senine maailmakord) on alasti” err.ee. Edaspidi peab ka väikeriikide diplomaatia lähtuma kainest teadmisest, et rahvusvahelisel areenil annab tooni jõud. Õigus ja väärtused saavad võidule aidata vaid siis, kui nende kaitsmiseks on piisavalt jõudu või kui suurriikide huvid sellega ühte langevad. Ukraina loodab, et tema ja kogu demokraatliku maailma väärtused võidutsevad – ent selleks tuleb endiselt loota suuremate liitlaste jõulisele toetusele. Paratamatult kehtib geopoliitikas täna nagu eilegi Machiavelli printsiip: eesmärgi püstitamisel küsitakse esmalt “Cui bono?” – kelle huvides? –, alles seejärel kõlab moraalne õigustus. 

Viited:

1. Kristi Raik, kommentaar Trumpi mõju kohta maailmakorrale ERR-is err.eeerr.ee
2. Vladimir Putin, intervjuu Xinhua-le (tsiteeritud TASS-i kaudu) – kriitika Lääne “reeglipõhise korra” aadressil tass.comtass.com
3. President Joe Biden, kõne 11. märtsil 2022 – vältimaks III maailmasõda ei astu USA Venemaaga otsesse sõtta Ukrainas tass.com
4. FactCheck.org ülevaade relvaabi piiramistest – Lääs keeldus pikamaa rakettide andmisest eskalatsioonihirmu tõttu factcheck.org
5. Dmitri Medvedev, avaldus 19.01.2023 – hoiatus tuumasõja võimalikkusest juhul, kui Venemaa peaks konventsionaalses sõjas kaotama aljazeera.com
6. John Mearsheimer, 2015. a. ettekanne – hoiatus, et Lääne poliitika viib Ukraina hävingule americanmind.org
7. George Kennan, tsiteeritud Jeffrey Sachsi artiklis – NATO laienemise nimetus “saatuslikuks veaks” jeffsachs.org
8. Emmanuel Macron, intervjuu 04.06.2022 – “Ei tohi Venemaad alandada” diplomaatilise lahenduse huvides reuters.com
9. Donald Trump, intervjuud ja esinemised – NATO “obsoleetsuse” märkused reuters.com ning lubadus Ukraina sõda ühe päevaga lõpetada apnews.com
10. Jeffrey Sachs, kõne Euroopa Parlamendis 14.04.2025 – süüdistus NATO-le sõja provotseerimises ja üleskutse Euroopale iseseisvamaks poliitikaks pmnewsmalta.compmnewsmalta.com