IMF tegevuse peamiseks eesmärgiks on finantsstabiilsuse tagamine, kuigi nad tegelikult käsitlevad oma tegevust ise laiemalt, Nimelt, et nad edendavad rahapoliitilist koostööd, et tagada finantsstabiilsust ning rahvusvahelist kaubandust ja seda kõike selleks, et soodustada kõrget tööhõivet, majanduslikku jätkusuutlikkust ning vähendada maailmas vaesust. ( http://www.imf.org/external/about.htm )
IMF jaoks on esikohal just finantsstabiilsus ja natuke tagaplaanil sotsiaalne turvalisus. Seetõttu tuleb IMF seisukohtadesse tihti suhtuda kriitiliselt ning mõelda, kas ühiskond ikka on võimeline rakendama nende kõiki soovitusi. Viimane IMF raport oli tegelikult Eesti valitsuse tegemiste suhtes küllaltki kriitiline. Seekord siis tegelikult majanduse pehmema poole osas, mis tähendab, et meie valitsus on isegi IMF arvates liiga parempoolne ja vähe hooliv! IMF juhib tegelikult tähelepanu sellele, et selline valitsuse poliitika pole jätkusuutlik ja ei taga tegelikult ka stabiilsust ega kõrget tööhõivet. Seda kummalisem on lugeda rahandusminister Ligi kommentaare, siit edasi tsitaat: “Meie nägemus majanduse väljavaadetest on väga sarnane. See annab kindlust, et teeme õigeid asju.”
Kõigepealt muidugi üks positiivne suundumus. Nimelt tundub, et nii Reformierakond kui ka IRL on lõpuks loobumas tasakaalus eelarvepoliitikast. Tasakaalus eelarvepoliitikat on näiteks sotsiaaldemokraadid kritiseerinud vähemalt viimase dekaadi. Vaikselt ja areldi on nii Reformierakond kui IRL rääkimas vastutsüklilisest eelarvepoliitikast ning Ligi juba kinnitab, et lisaeelarved tuleks täielikult ära keelata. Tahaks loota, et tasakaalus eelarvepoliitika on lõplikult visatud ajaloo prügikasti ning sellega ei tulda enam kunagi reaalselt välja. Ka viimases IMF raportis on just kesksel kohal soovitus loobuda tasakaalus eelarvepoliitikast ning rakendada vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning lasta automaatsetel stabilisaatoritel vabalt toimida Maastrichti kriteeriumide piires.
Mul on hea meel, et seekord on IMF pööranud suurt tähelepanu aktiivsetele tööhõive meetmetele, haridusele, teadus-arendustegevusele ning investeeringutele. IMF näeb siin probleemi või nii nagu on moodne öelda väljakutset valitsusele. Nimelt kardab IMF, et edasine kärpimine ja eelarvetasakaalu poole püüdlemine seab ohtu just eelpool toodud valdkonnad. IMF püüab anda valitsusele mõista, et enam ei ole võimalik kärpida, pigem vastupidi, et majandus ja finantssüsteem oleks jätkusuutlik ja jääks toimima tuleb makse tõsta. Valitsuse vastus sellele on aga teada: Peaministri sõnul on täna peamine sõnum Eesti elanikele see, et maksutõusudele võib järgmisel aastal öelda kindlalt «ei». «Mingeid maksetõuse ei tule, samuti ei tule uusi makse. ” Sellest saab teha ainult ühe järelduse, kui püüeldakse eelarve tasakaalu poole ja makse ei tõsteta peavad vähenema kulutused ja seda siis ilmselt sotsiaalsfäärile ja haridusele, on ju need riigi suuremad kuluartiklid. Ja ehk siis satuvad löögi alla ka investeeringud nagu kardab IMF.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti majanduspoliitika vajab suunamuutust, senine Reformierakonna ja IRL poliitika ei vii meid enam edasi, vaid viib riigi tupikteele. Meie riigi majandusrong on ikka väga kõvasti paremale poole kaldu, kui isegi IMF arvab, et võiks ikka natuke vasakule hoida:)
