Valitsus kiitis tänasel istungil heaks Eesti-Vene riigipiiri lepingu eelnõu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu eelnõu, millega reguleeritakse riigipiiri puudutavaid küsimusi. Valitsuse pressiteenistuse sõnul kiitis valitsus lepingud heaks lähtudes põhiseadusest tulenevast riikliku järjepidevuse põhimõttest.
Kuigi uue piirilepingu saaga on aastakümnete pikkune, sunnib uus sõlmitav piirileping siiski sulge haarama. Hingasin kergendatult, kui Venemaa võttis tagasi oma allkirjad juba meie poolt ratifitseeritud piirilepingult. Selline samm avas Eesti jaoks võimaluse uuesti läbirääkida ühepoolse lepingu tingimuste üle. Ühepoolse seetõttu, et lepingu kohaselt saab Venemaa suure osa põhiseaduse ja Tartu rahu kohase Eestimaa maa-alade omanikuks. Eesti ei saa selle eest vastutasuks mitte midagi. Ei maad ega rahalist kompensatsiooni. Selline kokkulepe on alandav. Veelgi enam, tegemist pole inimtühja asustamata maaga. Kagu-Eestis loovutatud maad on olnud seto rahva põliseks asualaks, nende kodumaaks. Seega pole küsimus ainult riiklikust suveräänsusest või riiklike huvide mittekaitsmisest, vaid küsimus on ka tuhandete Eesti kodanike õigusest olla kaitstud oma riigi poolt. Kõik need Eesti kodanikud, kellel on mingeid sidemeid või varalisi õigusi loovutatud maade osas, tunnevad ennast valitsuse poolt reedetuna ning kaitseta jäetuna.
Tühiseks on muutunud meie põhiseaduse deklaratsioon, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Miks pole valitsus lähtunud põhimõttest, et Eesti loodusvarad (Setomaa metsad ja maavarad) ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Kas ressursside tasuta loovutamine on säästlik kasutamine? Kuhu on kadunud põhiseaduslik põhimõte, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud? Kuidas kaitses valitsus nende setode omandid – talumaad, linnamajad, millele rakendub juba pikemat aega Venemaa seadus ning mille omandiõiguse teostamine on märkimisväärselt piiratud?
Vastus neile küsimustele on ainult üks, valitsus pole toime tulnud oma rahva jaoks õiglase valitsemise ja riiklikke huvisid kaitsva välispoliitikaga. Jääb ainult üks küsimus, kellele tuleb esitada arve piiratud õiguste, õigustest- ja varast ilmajätmise eest?