Käesoleva aasta aprillis valmis OECD-l Eesti kohta majandusülevaade[ii] kus jagatakse terve rida soovitusi poliitikate muutmiseks. Selliseid ülevaateid annab OECD loomulikult ka teistele riikide kohta, ka kõige arenenumate nagu Saksamaa või Soome ja ikka on neis kesksel kohal soovitused, kuidas poliitikaid paremaks ja efektiivsemaks muuta. Seetõttu ei saa selliseid analüüse võtta, kui teravat kriitikat meie majandus- ja sotsiaalpoliitika kohta, vaid ikka ainult kui kõrvaltvaataja heatahtlikku näpunäidet ja soovitust parema majandus- ja elukeskkonna kujundamiseks. OECD soovitused ei ole üldiselt poliitiliselt kallutatud ning selliselt, neutraalsena, avardavad meie valikuvõimalusi ja sisepoliitilist diskussiooni majanduspoliitiliste otsuste langetamisel. Eesti majanduspoliitilise diskursuse suureks puuduseks on ideede paljususe välistamine ja ühe „õige“ majanduspoliitika domineerimine, naeruvääristades ebakompetentsena teisi nägemusi.

Aprillis avaldatud majandusülevaates tunnustab OECD Eesti valitsuse pingutusi ettevõtjasõbraliku majanduskeskkonna loomisel, eelarve tasakaalustamisel kriisi ajal ning meie liitumist euroalaga. Siiski peitub dokumendi olulisem osa just soovitustes erinevate poliitikate muutmiseks või täiendamiseks. OECD soovitused võiks üldistatult koondada ühe nimetaja alla: Eesti valitsus peab olema aktiivsem – reageerima jõulisemalt probleemidele ning muutma oma lihtsat, majandusse mittesekkumise poliitikat. OECD soovitused on inimesest lähtuvad ja arusadavad kõigile neile, kes vaatavad avatud pilgul Eestis ringi ning näevad probleeme mis vajavad lahendamist. Olgu selleks siis kõrge tööpuudus ning sellega kaasnevad hädad või ravimite ja hambaravi kättesaamatus nende kalliduse tõttu, tervishoiutöötajate madalad palgad ja nende lahkumine välismaale või pikale venivad ja kulukad pankrotiprotsessid, töötukassa ja omavalitsuste võimetus pakkuda vajalikus mahus ja kvaliteedis teenuseid või vaesuse kasv.

Tööpuudus

Erasektori lähiaastate edukuse ja ellujäämise küsimus on efektiivsemaks muutumine, mis tähendab vähemate kuludega (vähemate töötajatega) rohkem toodangut. Seetõttu on ka ebatõenäoline, et erasektor suudaks lähiaastatel luua piisavalt uusi töökohti hõive märgatavaks suurendamiseks. OECD peab oluliseks riigipoolset tuge uute töökohtade tekitamisel. Soovitatakse rakendada tähtajalisi ja täpselt suunatud palgasubsiidiume, uute töökohtade loomiseks ning teha madalapalgaliste ja väiksema konkurentsivõimega inimeste osas maksusoodustusi sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksete osas.

Fiskaalraamistiku tugevdamine

Eelarvepoliitika tasakaaluküsimus on ainult üks osa fiskaalraamistiku tugevdamisest. Kindlasti on oluline riigi tulupoliitika, mis tagab riigi jaoks oluliste kulutuste tegemise ja kogu eelarvepoliitika võimalikkuse. Kulude ja tulude osas on OECD majandusülevaade väga tasakaalustatud dokument. Kui nähakse ette vajadus suurendata tervishoiu ja Töötukassa rahastamist, siis pakutakse välja ka selleks sobivaid maksupoliitilisi lahendusi. Maksupoliitilised valikud aga on suures osas väga selged poliitilised valikud. Mis võib olla parim lahendus enamusele inimestele ja Eesti majandusele ei pruugi sobituda parteide ideoloogilisse arhitektuuri. Siit ehk tuleks otsida ka põhjuseid, miks valitsus on selgelt kriitiline OECD maksuettepanekute suhtes.
OECD on lähtunud meile maksupoliitilisi ettepanekuuid tehes põhimõttest, et need ei kahjustaks Eesti majanduse konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust ning võimaldaks rahastada olulisi tegevusi kahjustamata eelarvetasakaalu. OECD nägemuses võiks Eesti maksukoormust tõsta:

·       käibemaksuerisuste kaotamisega;

·       kinnisvaraga seotud maksude tõstmise ja selle vara väärtusega sidumisega;

·       saastemaksude tõstmisega;

·       automaksu kehtestamisega.

Õigusruumi arendamine

Valitsuse toimimine efektiivsemaks

Meie tervishoiusüsteemi hinnatakse üldiselt suhteliselt heaks. Samas juhitakse tähelepanu tervishoiusüsteemi üldisele alarahastatusele, mis võib pikemas perspektiivis kaasa tuua ohu süsteemi jätkusuutlikkusele. Madalad palgad toovad kaasa spetsialistide lahkumise riigist ning arstide ja õdede defitsiidi. Liiga kõrgeks hinnatakse meie inimeste omaosalust tervishoius ja seda just ravimite ja hambaravi osas. Vähemjõukate inimeste jaoks on muutumas hambaravi ja ravimid kättesaamatuks, mistõttu mitmed haigused võivad muutuda krooniliseks ja lõpptulemusena inimeste tervislikust seisundist tulenev kahju ühiskonnale vägagi suureks. Kuna vanemaealised on üldiselt suuremat ravimite ja tervishoiuteenuse tarbijad, juhib OECD tähelepanu ka pensionäride olukorra halvenemisele ning vajadusele tõsta lähiajal pensione, et pensionärid ei vaesuks. Kogu olukorra parandamiseks tervishoius soovitab OECD jällegi suunata rohkem vahendeid süsteemi, tõsta arstide ja õdede palka ning muuta haiglavõrku ratsionaalsemaks.

OECD saab oma valdkonna parimate ekspertidega anda riikidele kõrvaltvaataja soovitusi erinevate poliitikate muutmiseks ja täiendamiseks, poliitikate teostamine jääb aga ikkagi riikide valitsuste poliitiliseks valikuks. Eesti valitsuse senine reaktsioon ja ka poliitikadokumendid on olnud siiamaani üsna ignorantsed OECD soovituste suhtes. Rahandusminister on kahelnud selles, kas OECD soovitused on ikka antud Eesti kohta, väljendanud arvamust, et osad OECD soovitused ei ole Eestile sobilikud.[iv] Selline arvamus põhineb usul, et on olemas üks  „õige“  majanduspoliitika ning teistsugused nägemused ei saagi olla seetõttu sobilikud. Jagan siiski seisukohta, et kõik OECD ettepanekud on Eesti jaoks sobivad, sest nad on ju esitatud lähtudes Eesti vajaduste ja poliitikate analüüsist. Pigem on küsimus selles, millised ettepanekud on meie erakondadele poliitiliselt vastuvõetavad, millised mitte.

OECD maksuettepanekute rakendamist me valitsuse tegevusprogrammist me ei leia, välja arvatud tööjõumaksude osa. Valitsusel on plaan alandada tulumaksu ja töötuskindlustusmakseid ning osaliselt sotsiaalmaksu. Samas käitub valitsus siiski OECD soovitustele vastupidiselt, alandades ennekõike kõrgepalgaliste maksukoormust, mitte madalama konkurentsivõimega isikute maksukoormust. Otse vastupidine suund aga on valitsusel võetud kinnisvaraga seotud maksude osas, sest tegevusprogrammis on eesmärgiks seatud maamaksu osas laiendada elamualuse maa maksuvabastust, mis viib veelgi alla maamaksu osakaalu maksulaekumistes ning nõrgendab omavalitsuste tulubaasi.

Lisaks vastuolulisele maksupoliitikale on valitsuse tegevuskavast keerukas välja lugeda ka soovi kiiresti kasvatada Töötukassa võimekust. Töötukassa võimekuse kasv on planeeritud realiserida alles 2013.aasta IV kvartalis, kuid kas siis pole juba hilja? Samas on positiivne, et töötuse ja ümberõppe teemale on ka valitsuse tegevuskavas palju tähelepanu pööratud. Kindlasti tuleb märkida positiivsena valitsuse soovi leida tervishoiule lisarahastamist ning saavutada tarbija jaoks odavamad ravimid. Samas jääb üles küsimus – kust saada lisavahendeid kõigi planeeritud tegevuste rahastamiseks. Täiendavate vahendite leidmine riigieelarvest ongi tegelikult väga keerukas, kuna väga selgeks valitsuse prioriteediks on seatud maksukoormuse alandamine koos tasakaalus või ülejäägiga eelarve saavutamisega.

Valitsuse toimimise efektiivsemaks muutmisel oli OECD üheks ettepanekuks haldusreformi läbiviimine: omavalitsuste tugevdamine ja liitmine. Samasuguse lähtekohaga asus koalitsioonikõnelustesse ka Isamaa ja Respublica Liit, viidates selgelt, et nende jaoks on üks kindel teema haldusreform[vi] kuid valitsuse tegevuskavva pole haldusreform siiski jõudnud ja jääb ilmselt ka seetõttu taaskord läbi viimata.

Valitsus on vähe arvestanud OECD ettepanekutega ja nimetanud neid osaliselt mittesobilikuks. Tõepoolest on valitsustel see vabadus olemas, kuid kas heade soovituste ignoreerimine annab Eesti masinavärgile võimsust juurde? Sellele küsimusele ei saa me lõpplikku vastust ilmselt kunagi, sest me ei saa kunagi teada, mis oleks läinud teisiti, kui oleksime rakendadud teistsugust poliitikat. Siiski tundub, et Eesti ei taha minna OECD jõusaali ning jätab vähemalt osaliselt selle jõusaali raua roostetama.