Kõnekeelne ütlus “raha tuleb seina seest” viitab pangaautomaadist sularaha võtmisele. See on mugav lühend igapäevasele toimingule, kuid peegeldab ka laiemat, ehkki sageli ebatäpset, arusaama raha olemusest. Enamiku jaoks on raha füüsiline – paberist rahatähed ja metallist mündid, mida trükib ja vermib keskpank. See on käegakatsutav ja arusaadav.
Vastupidiselt levinud arusaamale ei loo enamikku rahast mitte keskpank, vaid kommertspangad ise. Valdav osa rahast, mida me igapäevaselt kasutame, ei ole füüsiline sularaha, vaid digitaalne kanne pangakontol – ja see luuakse iga kord, kui pank väljastab laenu. See artikkel selgitab lihtsalt ja arusaadavalt, kuidas raha tänapäeva majanduses luuakse, kummutades levinud müüdid ja näidates, et ütlus “raha tuleb seina seest” on üllatavalt tabav metafoor modernse rahaloome protsessi kirjeldamiseks.
1. Peamiste müütide kummutamine rahaloome kohta
Enne kui saame süveneda sellesse, kuidas raha tegelikult luuakse, on oluline kummutada paar laialt levinud, kuid ekslikku arusaama. Need müüdid pärinevad sageli vananenud majandusõpikutest ega kirjelda adekvaatselt tänapäevase finantssüsteemi toimimist.
Müüt 1: Pangad laenavad välja olemasolevaid hoiuseid
Üks levinumaid väärarusaamu on, et pangad tegutsevad pelgalt vahendajatena, laenates välja raha, mille teised kliendid on neile hoiustanud. See arusaam on intuitiivne, kuid vale. Tegelikkuses ei ole pangahoiused vara, mida pank saaks välja laenata. Need on hoopis panga kohustus oma kliendi ees – lubadus maksta kliendile tema nõudmisel raha. Seega, kui pank annab laenu, ei laena ta välja kellegi teise raha. Nagu allpool selgitame, loob ta laenu andmise hetkel hoopis uut raha.
Müüt 2: Keskpank kontrollib raha hulka “rahamultiplikaatori” kaudu
Teine levinud teooria, mida õpetatakse paljudes sissejuhatavates majanduskursustes, on rahamultiplikaatori (ingl money multiplier) mudel. Selle teooria kohaselt kontrollib keskpank rangelt kommertspankadele antavate reservide hulka. Pangad saavad seejärel laenata välja teatud kordaja võrra rohkem raha, kui neil on reserve, “multiplitseerides” keskpanga raha laenudeks ja hoiusteks.
See teooria ei kirjelda aga täpselt, kuidas raha tegelikkuses luuakse. Kaasaegsed keskpangad, sealhulgas Euroopa Keskpank, ei kontrolli raha hulka majanduses otse reservide koguse kaudu. Pigem rakendavad nad oma rahapoliitikat, määrates reservide hinna ehk baasintressimäära. See intressimäär mõjutab omakorda teisi intressimäärasid majanduses ja seeläbi kaudselt ka laenude nõudlust ja pakkumist. Protsess on vastupidine: laenud loovad hoiuseid ja hoiused loovad vajaduse reservide järele.
Nende müütide kummutamine avab tee modernse rahaloome tegeliku mehhanismi mõistmisele.
2. Põhimehhanism: Kuidas kommertspangad laenude andmisel raha loovad
Valdav osa rahast tänapäeva majanduses – tuntud ka kui “lai raha” (broad money) – luuakse kommertspankade poolt hetkel, mil nad väljastavad laenu. See protsess on modernse majanduse toimimise alustala. Vaatleme seda protsessi lihtsa näite varal.
Näide: Alpha Bank ja uus laen
Kujutame ette, et Ettevõte A soovib osta uue arvuti ja taotleb Alpha Bankist laenu summas 1000 eurot. Protsess toimub järgmiste sammudena:
• Samm 1: Laenutaotlus. Ettevõte A esitab pangale laenutaotluse. Pank hindab ettevõtte krediidivõimelisust ja laenu tasuvust.
• Samm 2: Laenu heakskiitmine ja raha loomine. Olles veendunud laenuprojektis, kiidab pank laenu heaks. Sel hetkel loob pank oma bilanssi samaaegselt kaks uut kirjet:
◦ Vara poolele: Laen Ettevõttele A (+1000 eurot). See on panga jaoks tulevane sissetulekuallikas.
◦ Kohustuste poolele: Uus hoius Ettevõtte A arvelduskontol (+1000 eurot). See on panga kohustus kliendi ees.
See on protsessi kõige kriitilisem hetk. Pank ei vajanud selle laenu andmiseks eelnevalt olemasolevaid hoiuseid ega reserve. Uus raha (1000 euro suurune hoius) loodi laenu andmise aktiga – sõna otseses mõttes “õhust”. See ei ole maagia, vaid panganduse aluseks oleva kahekordse raamatupidamiskirjendi loogiline tulemus: iga loodud kohustuse (hoius) kohta tekib pangale ka samaväärne vara (laen).
• Samm 3: Raha kasutamine. Ettevõte A kasutab oma uut 1000-eurost hoiust, et osta arvuti Ettevõttelt B. Ta teeb ülekande oma kontolt Ettevõtte B kontole. Kui mõlemad ettevõtted on sama panga kliendid, liigub hoius lihtsalt ühelt kontolt teisele panga bilansi sees. Kui Ettevõte B on teise panga klient, toimub arveldus pankadevaheliselt keskpanga reservide kaudu, kuid netotulemus on sama: raha üldkogus majanduses on endiselt 1000 euro võrra suurem.
Selle protsessi peamine järeldus on selge: laenud loovad hoiuseid (loans create deposits), mitte vastupidi.
Ja siit jõuame tagasi artikli alguses esitatud metafoori juurde. Kui Ettevõtte A esindaja läheb pangaautomaadi juurde ja võtab oma uuelt hoiuselt välja 1000 eurot sularaha, siis see ongi hetk, kus vastloodud digitaalne raha ilmub füüsilisel kujul “seina seest”. See muudab levinud ütluse ootamatult tabavaks kirjelduseks modernsele rahaloomele.
See tekitab aga loogilise küsimuse: kui pangad saavad raha niimoodi luua, siis mis takistab neid seda lõputult tegemast?
3. Rahaloome piirangud
Kuigi kommertspangad loovad laene andes raha, ei ole see protsess piiramatu. Nende tegevust ohjavad mitmed tegurid, mis tagavad, et rahaloome püsiks majanduse vajadustega tasakaalus.
Kasumlikkus
Pangad on äriühingud, mille eesmärk on teenida kasumit. Nad laenavad raha välja ainult siis, kui see on neile kasumlik. Panga kasum tuleb laenudelt teenitava intressi ja hoiustele makstava intressi vahest (intressimarginaal). See marginaal peab katma panga tegevuskulud (palgad, rent, tehnoloogia) ja maandama riskid, jättes alles ka kasumi. Kui laenamine ei ole piisavalt kasumlik, pangad seda ei tee.
Riskijuhtimine
Laenude andmisega kaasnevad alati riskid, mida pangad peavad hoolikalt juhtima. Kaks peamist riski on:
• Likviidsusrisk: Oht, et hoiustajad soovivad oma raha välja võtta kiiremini, kui pank suudab oma varasid (näiteks pikaajalisi laene) rahaks teha. Selle riski maandamiseks püüavad pangad hoida osa oma kohustustest stabiilsemate, pikemaajaliste hoiuste vormis.
• Krediidirisk: Oht, et laenuvõtjad ei suuda oma laene tagasi maksta. See on pankade jaoks kõige otsesem kahjumi allikas. Pangad maandavad seda riski põhjaliku krediidianalüüsi ja tagatiste nõudmisega.
Monetaarpoliitika – ülim piirang
Kõige olulisem rahaloomet piirav tegur on keskpanga monetaarpoliitika. Keskpank, näiteks Euroopa Keskpank (EKP), ei määra küll laenude kogust, kuid ta määrab raha hinna. Keskpanga kehtestatud baasintressimäär mõjutab kõiki teisi intressimäärasid majanduses, sealhulgas intressimäära, millega pangad üksteisele üleöö laenavad (nt €STR (euro lühiajaline intressimäär)), ning seeläbi ka intressimäärasid, mida pangad pakuvad oma klientidele nii laenudelt kui ka hoiustelt.
Tõstes baasintressimäära, muudab keskpank laenamise pankade jaoks kallimaks ja vähem kasumlikuks, mis pärsib uute laenude andmist ja aeglustab rahaloomet. Langetades intressimäära, teeb keskpank vastupidist. Seega, kuigi kommertspangad loovad raha, juhib ja ohjab keskpank seda protsessi kaudselt, tagades hinnastabiilsuse ja majanduse tasakaalustatud arengu.
4. Keskpanga roll ja teised rahaloome viisid
Lisaks kommertspankade tegevuse kaudsele mõjutamisele intressimäärade kaudu saab keskpank ka ise raha luua, eriti majanduskriiside ajal kasutatavate mittestandardsete meetmete abil. Kõige tuntum neist on kvantitatiivne leevendamine.
Kvantitatiivne leevendamine (QE)
Kvantitatiivne leevendamine (ingl Quantitative Easing) on protsess, mille käigus keskpank ostab finantsturgudelt suuremahuliselt varasid, näiteks riigivõlakirju. Oluline on märkida, et keskpank ei osta neid varasid otse riigilt (see oleks keelatud monetaarfinantseerimine), vaid järelturult, enamasti mittepanganduslikelt finantsasutustelt, nagu pensionifondid või kindlustusseltsid.
Protsess toimib lihtsustatult järgmiselt:
1. Otsus: EKP otsustab osta 1 miljoni euro väärtuses võlakirju pensionifondilt.
2. Vahendus: Tehingu vahendajaks on pensionifondi kommertspank, mis tegutseb pensionifondi nimel.
3. Keskpangaraha loomine: EKP teostab ostu, kandes 1 miljon eurot uut keskpangaraha (reserve) kommertspanga reservkontole EKP-s.
4. Hoiuseraha loomine: Samaaegselt kannab kommertspank vastutasuks saadud reservide eest 1 miljon eurot uut hoiuseraha pensionifondi arvelduskontole.
Tulemusena on majandusse loodud uus “lai raha” (pensionifondi hoius) ning suurenenud on ka kommertspanga reservid keskpangas. See mehhanism erineb laenupõhisest rahaloomest, kuna uus raha ei teki laenu andmisel, vaid vara ostmisel. Euroalal on EKP rakendanud mitmeid varaostuprogramme, näiteks avaliku sektori väärtpaberite ostukava (PSPP) ja pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorraline ostukava (PEPP).
Kuigi QE on oluline tööriist keskpanga arsenalis, toimub valdav enamus rahaloomest siiski igapäevase laenutegevuse kaudu kommertspankades. On oluline mõista, et kvantitatiivne leevendamine ja laenupõhine rahaloome on kaks eriilmelist protsessi. Kui laenude andmine loob raha vastusena majanduse otsesele krediidinõudlusele (ettevõtted ja majapidamised soovivad investeerida ja tarbida), siis QE loob raha keskpanga algatusel vara ostmise kaudu, eesmärgiga mõjutada finantstingimusi laiemalt. Esimene on “põhja alt üles” ja teine “ülevalt alla” suunatud mehhanism.
Kokkuvõte: Raha tulebki seina seest
Artikli käigus oleme avastanud, et raha loomise protsess on märksa erinev levinud arusaamadest. Peamised järeldused on järgmised:
• Enamik rahast tänapäeva majanduses on digitaalne ja selle loovad kommertspangad uute laenude andmisel.
• Levinud arusaam “rahamultiplikaatorist” on eksitav; tegelikkuses on protsess vastupidine – laenud loovad hoiuseid.
• Pankade rahaloome võimet ei piira mitte niivõrd olemasolevate hoiuste hulk, kuivõrd kasumlikkuse kaalutlused, riskijuhtimine ja eelkõige keskpanga monetaarpoliitika, mis määrab raha hinna.
Pöördudes tagasi algse küsimuse juurde, võime tõdeda, et kuigi tegemist on ilmselge lihtsustusega, on ütlus “raha tuleb seina seest” tabav. See kirjeldab metafoorselt hetke, kus panga poolt digitaalselt loodud uus ostujõud muutub laenuvõtja jaoks reaalseks ja koheselt kättesaadavaks rahaks – kas või sularahaautomaadist.
Selle protsessi mõistmine ei ole pelgalt akadeemiline harjutus, vaid vundament, millel põhineb arusaam kaasaja majandusdebatist – alates valitsuste eelarvepuudujääkide rahastamisest kuni inflatsiooni ohjeldamiseni. See annab tööriistad, et kriitiliselt hinnata, kuidas meie majandus tegelikult toimib ja kuhu see on suunatud.