Ameerika politoloog John J. Mearsheimer on viimastel aastatel saanud tuntuks kui kõige häälekam Lääne kriitik Ukraina sõja teemal. Tema mõtteviis ei piirdu pelgalt akadeemilise analüüsiga, vaid muutub avalikes sõnavõttudes aktiivseks üleskutseks: väikeriigid peavad arvestama suurriikide nõudmistega, isegi kui need rikuvad rahvusvahelist õigust. See on jõhker ja Eestile ning Euroopale ohtlik loogika, sest õigustab agressiooni ja õõnestab meie julgeoleku alustalasid.
Tugevama õigus kui poliitiline programm
Mearsheimer väidab, et maailma juhivad suurriigid ning rahvusvaheline õigus või väärtused ei loe, kui need lähevad vastuollu nende huvidega. Tema kuulus tees on, et väikeriigid peavad vältima suurriikide huvidega ristiteed. See tähendab sisuliselt, et väikeriikide suveräänsus on vaid paberil – tegelikkuses tuleb alluda tugevama tahtele.
2015.aasta loengus ütles ta Ukraina kohta: „The West is leading Ukraine down the primrose path, and the end result is that Ukraine is going to get wrecked.“ Sõnum oli selge: Lääs ei tohtinuks lubada Ukrainal läheneda NATO-le ja EL-ile, sest see läheb vastuollu Venemaa „eluliste huvidega“.
Ka 2025. aasta intervjuus kordas ta sama loogikat veelgi jõhkramalt: Ukraina peab loobuma olulisest osast idapoolsest territooriumist, neutraliseeruma, olema ilma julgeolekutagatiseta ja leppima Venemaa ülemvõimuga. Mearsheimer ei nimeta seda agressiooni premeerimiseks, vaid „realistlikuks kompromissiks“.
„Ennetussõja“ õigustamine
Veelgi ohtlikum on tema väide, et Venemaa alustas 2022. aastal Ukraina vastu „ennetussõda“. Mearsheimeri sõnul „sundis“ NATO laienemine Putinit ründama, et vältida Ukraina liitumist Läänega. Selline seletus muudab sõjalise kallaletungi „paratamatuks enesekaitseks“ ja loob pretsedendi, et iga suurriik võib oma naabreid rünnata, kui tajub „ohtu“. See on otsene üleskutse tallata jalge alla ÜRO põhikiri ja Helsingi lõppakt, mille järgi on riikide piirid puutumatud ja jõu kasutamine keelatud.
Multipolaarsus kui mõjusfääride maailm
Mearsheimer esitleb end sageli kui kainet realistlikku mõtlejat, kes kirjeldab paratamatuid arenguid. Tegelikkuses on tema maailmapilt normatiivne: ta pooldab multipolaarset korda, kus suurvõimud juhivad oma mõjusfääre ja väikeriikidel pole iseseisvat välispoliitilist valikut. Tema soovitused Ukrainale ja Gruusiale tähendavadki sisuliselt, et nad peaksid loobuma oma suveräänsusest, et „suurriigid rahule jääksid“.
Selline mõtlemine meenutab 19. sajandi jõupoliitikat ja Müncheni kokkulepet 1938, mil Tšehhoslovakkia ohverdati Saksamaa huvide nimel. Eestile ja teistele Balti riikidele, kes on ajalooliselt kogenud mõjusfääride poliitika tagajärgi, ei saa see olla midagi muud kui eksistentsiaalne oht.
Miks see on meile kahjulik
Esiteks õõnestab see Euroopa julgeoleku alusnorme. Kui agressiooni tulemusi tunnustatakse ja ohvrit sunnitakse loobuma oma territooriumist, hävib väikeriikide kaitsemehhanism. Teiseks tähendab see väikeriikide suveräänsusest ja subjektsusest loobumist – Eesti ja meie naabrid ei saaks ise otsustada, kuhu kuuluda. Kolmandaks loob see pretsedendi, et rahu saavutatakse ainult ründaja nõudmiste täitmisega, mis on tegelikult kapituleerumine.
Lõpuks on Mearsheimeri diagnoos väär. Uuringud näitavad, et NATO laienemine ei ole Venemaa agressiooni põhjus, vaid pigem tagajärg: just agressiivne poliitika on pannud naaberriigid otsima kaitset. Venemaa imperialistlik ideoloogia, mitte Lääne sammud, on sõja tegelik allikas.
Järeldus
Mearsheimeri seisukohti ei saa käsitleda pelgalt akadeemilise teooriana. Need on avalikud ja normatiivsed üleskutsed tunnustada suurriikide mõjusfääre ning allutada väikeriigid nende huvidele. Eestile ja Euroopale on see äärmiselt kahjulik ja ebasõbralik, sest see devalveerib meie iseseisvuse ja julgeoleku.
Meie huvi on vastupidine: tugevdada reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, kaitsta riikide suveräänsust ning tagada, et agressioon ei tasuks end ära. Tugevama õiguse propageerimine ei too rahu, vaid valmistab ette uusi sõdu.