Sissejuhatus

Donald Trump on oma poliitikas tõstatanud mitmeid majandusteemasid, rõhudes USA huvide kaitsmisele. Paraku ilmneb tema ideedes ja meetmetes paradoks – püüdes näiliselt lahendada probleeme, võivad tema sammud hoopis kahjustada neid samu USA eeliseid, mida ta kaitsta tahab. Järgnevalt vaatleme Trumpi “paradoksi” punkt-haaval: kuidas Trumpi arusaamad raha- ja kaubandussüsteemist, riigivõlast ning globaalsetest riskidest on viinud poliitikani, mis tihti ise tekitab soovimatuid tagajärgi. Samuti arutleme, mida saavad Eesti ja Euroopa sellest õppida, et vältida sarnaseid vigu ja valmistuda paremini üleilmseteks majandusriskideks.

Kullastandard vs fiat-raha: Trumpi vanamoelised vaated

Trump on korduvalt vihjanud, et talle meeldiks naasta kullastandardi juurde – st siduda USA dollar kindla kullahulgaga. 2016. aastal märkis ta ühes intervjuus otsesõnu: “Kullastandardi taastamine oleks küll väga raske, aga poiss, kui imeline see oleks. Meil oleks siis alus, millele oma raha väärtus rajada.”npr.org. Selline nostalgiapõhine vaade vihjab, et Trump ei usalda täielikult fiat-raha süsteemi (kus raha väärtus põhineb riigi usaldusväärsusel, mitte kulla tagatisel). Ta kaldub uskuma, et vanamoodne kulla sidumine annaks rahale kindlama väärtuse. 

Majandusteadlaste enamuse hinnangul on see siiski ekslik ja anakronistlik arusaam. USA ja teised riigid loobusid kullastandardist põhjusega: see piirab majanduse paindlikkust ning näiteks kriiside ajal takistaks keskpangal majanduse stimuleerimist. NPR-i andmetel peavad enamik majandusteadlasi kullastandardi taastamist koguni “äärmuslikuks marginaalseks ideeks”, mis tänapäeva oludes teeks rohkem kahju kui kasu npr.orgnpr.org. Trumpi soovitab seda vaid väike ringkond (peamiselt parempoolsete poliitikute seas), ent laiem majandusekspertide konsensus on, et fiat-raha süsteem, kus dollarit saab vajadusel juurde emiteerida, on tänapäeva majandustingimustes tegelikult stabiilsuse allikas. Trumpi paradoks seisneb siin selles, et püüdes rahale näilist kindlust lisada, soovitades kullasidet, eirab ta fiat-raha toimimise loogikat – ja see loogika on seni võimaldanud USA-l paindlikumalt majanduskriisidega toime tulla. 

Trumpi vaated kajastusid ka tema personalivalikutes. Näiteks üritas ta määrata Föderaalreservi üheks juhiks Judy Sheltonit – “kullastandardi* pooldajat” cfr.org. See samm tekitas muret, sest Sheltoni seisukohad olid selges vastuolus kaasaegse rahapoliitika põhialustega. Kuigi Shelton lõpuks ametisse ei saanud, ilmestas Trumpi soov teda edutada presidendi kalduvust toetuda ebatraditsioonilistele (ja laialt ümberlükatud) rahandusideedele. 

Kokkuvõte: Trumpi usk kullastandardi paremustesse näitab, et ta ei mõista täielikult tänapäevase fiat-raha süsteemi eeliseid. Kullastandard piiraks USA rahapoliitilist suveräänsust ja reageerimisvõimet kriisides. Trumpi ettepanek on seega paradoksaalselt selline, mis võiks USA majanduse hoopis haavatavamaks muuta – vastupidiselt tema lubadusele tugevdada Ameerikat.

Kaubandus ja “röövimise” retoorika vs tegelikkus

Trump on sageli väitnud, et teised riigid “röövivad” või “rüüstavad” USA-d ebaausate kaubandustavade kaudu. Tema sõnul on USA justkui kaotaja rahvusvahelises kaubanduses: importides rohkem kaupu kui ekspordib (ehk kandes kaubandusdefitsiiti), toimub Trumpi meelest rikkuse ülekandmine välisriikidele. Ta on maalinud dramaatilisi pilte, kuidas Ameerikat on “rüüstatud, vägistatud ja räsitud nii lähedaste kui kaugete rahvaste poolt” linkedin.com. See emotsionaalne retoorika kõnetab paljusid globaliseerumise kaotajaid, kuid faktid räägivad teist keelt. 

Tegelikult on USA olnud globaalse kaubandussüsteemi üks suuremaid võitjaid. USA tarbijad on saanud odavamaid kaupu, ettevõtted juurdepääsu välisturgudele ning dollar on kujunenud maailma reservvaluutaks, andes USA-le suurt mõjuvõimu. Kaubandusdefitsiit (kus import ületab eksporti) ei tähenda automaatselt riigi röövimist. Majandusajakirja The Economist sõnul tuleneb USA püsiv kaubandusdefitsiit eeskätt sellest, et ameeriklased säästavad vähe ja investeerivad palju – välismaalt tulev raha katab selle vahe linkedin.com. Oluline on, et see “pikaajaline reaalsus” pole takistanud USA majandusel üle kolme aastakümne G7 riikidest kiiremini kasvada linkedin.com. Teisisõnu, isegi suurte importide juures on USA majandus jõudsalt arenenud, mis viitab, et globaalsest süsteemist saadav kasu kaalub üles puudused. 

The Economist on iseloomustanud Trumpi arusaamu kaubandusest lausa “täielikuks jampsiks”. Ajakirja juhtkirjas toodi välja, et Trump peab USA kaubanduspuudujääki justkui “rikkuse ülekandeks välismaalastele”, kuigi tegelikult ei pidurda defitsiit kuidagi majanduskasvu linkedin.com. Trump nõuab iga riigiga kahepoolset kaubandusbilansi tasakaalu, mis on samavõrd absurdne kui nõuda näiteks, et Texas peaks iga teise USA osariigiga eraldi tasakaalus kaubelda linkedin.com. Majandusteadlased rõhutavad, et riikide vahel pole tarvis iga partneriga nulli bilanssi – oluline on üldine tasakaal ja investeeringute-tarbimise suhe. USA puhul finantseerib välismaailm selle tarbimisülejäägi, ostes USA varasid (nt riigivõlakirju), mis ongi võimalik tänu dollari kesksel rollile. 

Trumpi “Ameerika röövimise” narratiiv ignoreerib ka asjaolu, et USA on ise globaalse majandussüsteemi ülesehitaja ja kehtestaja. Pärast Teist maailmasõda loodud reeglid (GATT, WTO, IMF jne) on suuresti USA kujundatud ning teenivad ka USA huve. Iroonilisel kombel on Trumpi valitsus nende reeglite õõnestamisega (nt WTO kohtute töö blokeerimisega) ohustanud just seda süsteemi, millest USA kasu lõikab. Siin ilmneb paradoks: soovides karistada teisi riike ja vähendada USA kaubanduspuudujääki tollimakse kehtestades, õõnestab Trump rahvusvahelisi koostöömehhanisme ja USA usaldusväärsust, mis on olnud Ameerika majandusvõimu allikaks. 

Kokkuvõttes on Trump ekslikult käsitlenud rahvusvahelist kaubandust nullsummamänguna, kus USA peab kaotajaks jääma. Tegelikkuses on globaliseerumine olnud vastastikku kasulik ning USA-l on “kõva käega” kaubandussõja asemel mõistlikum tegeleda struktuursete reformidega (haridus, innovatsioon), mis aitaksid konkureerida. Trumpi protektsionistlik poliitika – teisi süüdistades ja tariife tõstes – võib lühiajaliselt poliitilist populaarsust tuua, kuid pikemas plaanis kahjustab see USA liidripositsiooni maailma majanduses.

USA riigivõlg: probleem või privileeg?

Trump on korduvalt väljendanud muret USA riigivõla pärast, võrreldes riigi finantse tihti äriettevõtte omadega. 2016. aasta kampaania ajal lubas ta üle saada USA $19 triljoni võlast kahe ametiaja (kaheksa aasta) jooksul washingtonpost.com. “Me peame lahti saama $19 triljonist võlast… ma ütleksin, et umbes kaheksa aastaga,” kinnitas Trump, pidades riigivõla vähendamist prioriteediks. See seisukoht peegeldas veendumust, et riigivõlg on nagu leibkonna krediitkaart, mis tuleb varem või hiljem nulli maksta, muidu ähvardab pankrot. 

Majanduseksperdid näevad asja teistmoodi. Suur riigivõlg võib pikas perspektiivis probleeme tekitada (nt intressimaksete kasv, eelarve paindlikkuse vähenemine), kuid USA olukord on erandlik tänu dollari staatusest tulenevale “ülemäärasele privileegile” (prantsuse poliitiku Valéry Giscard d’Estaingi kuulus väljend). USA saab laenata omaenda vääringus ja välismaalased janunevad USA valitsuse võlakirjade järele, kuna dollar on maailma reservvaluuta. See tähendab, et USA saab endale lubada suuremat võlakoormust ilma kohese kriisita – paljuski elab ta võlgu maailma arvel. Nagu märkis CFR-i majandusteadlane Benn Steil: enamik riike satuks üle 100% SKP suuruse võlakoormaga kriisi, “aga ainus põhjus, miks USA sellega pääseb, on see, et maailm vajab kaubanduseks dollareid” pbs.org. Teisisõnu annab dollari eristaatus Ameerikale finantsruumi, mida teistel pole. See on eelis, mitte kohene oht, kui sellega mõistlikult ümber käia. 

Trumpi paradoks seisneb siin selles, et kuigi ta peab riigivõlga suureks probleemiks, on USA suutnud aastaid just tänu võla emiteerimisele oma mõjuvõimu ja elatustaset hoida. Võlakirjad, mida välisinvestorid turvalise varana ostavad, toovad USA-le pidevalt odavat raha sisse. Valitsuse laenukoormus ei ole nagu tavaline laen, mis tuleb kindlal päeval tagasi maksta – riik saab võlga pidevalt refinantseerida, lastes vana võla asemel käibele uue. Ajalooliselt on USA riigivõlg harva vähenenud absoluutarvudes; tähtsam ongi võla suhe SKPsse ja intressimäärad. Näiteks Teise maailmasõja järel oli USA võlg üle 100% SKPst, kuid majanduskasvu abil muutus see hallatavaks, ilma et dollar oleks oma positsiooni kaotanud. 

Paradoksaalselt, Trumpi enda poliitika pigem suurendas riigivõlga. Presidentuuri ajal kehtestas ta ulatuslikud maksukärped ja suurendas kaitsekulutusi, mis kasvatasid eelarvedefitsiiti. Enne COVID-19 kriisi jõudis eelarveaugu suurus $1 triljoni lähistele aastas – tase, mida varem nähti vaid majanduslanguse aastatel washingtonpost.com. 2020. aasta pandeemia tõi kaasa veel trillioneid uusi kulutusi, nii et Trump lahkus ametist ligi $7,8 triljoni võrra suurema riigivõlaga kui alustas propublica.orgpolitifact.com. Tema hüüdnimi “võlakuningas” (mida Trump on ise kasutanud oma äride kohta) sai veidralt prohvetlikuks ka riigi tasandil – lubadus võlga vähendada purunes, ning tegelikkus oli vastupidine. 

Siinkohal pole eesmärk öelda, et võlg pole üldse probleem. Pigem on küsimus, kuidas ja millal sellega tegeleda. Trumpi käsitlus – kohtleda riigivõlga otsekui ärilaenu, mis tuleks agressiivselt tagasi maksta – on majanduspoliitiliselt ekslik. Liiga järsk võlakoorma kärpimine (nt kulude ränga piiramise või maksutõusudega) teeks majandusele kahju ja võiks hoopis vähendada SKP-d, muutes võla suhtarvud hullemaks. Seni kuni maailm usaldab USA-d ja dollari järele on nõudlus kõrge, saab USA end finantseerida madalate kuludega. Trump näeb riigivõlga Ameerika nõrkusena, kuid suurel määral on see hoopis Ameerika jõu tunnus – maailma usk USA majandusse on nii suur, et laenatakse talle triljoneid dollareid sisuliselt negatiivse reaalintressiga. 

Tõsi, lõputult ei saa võlakoorem kasvada. Isegi USA puhul toob võla paisumine kaasa intressimaksete kasvu (2023. a kulutas USA valitsus ligi $881 miljardit intressidele, rohkem kui riigikaitsele reuters.com) ning pikaajalised trendid (nt beebibuumi põlvkonna pensionile jäämine) suurendavad eelarvesurvet. Ent Trumpi paradoks on, et ta keskendub valesid aspekte rõhutades: ta dramatiseerib võlga kui kohest kriisi, mõistmata selle seost USA ainulaadse positsiooniga. Selle asemel, et kasutada dogmaatiliselt eraärist tuttavaid võla vähendamise võtteid, peaks USA keskenduma võla suhtelisele vähendamisele läbi majanduskasvu ja targema eelarvepoliitika, säilitades samal ajal oma “exorbitant privilege’i”. 

Kokkuvõttes: Trumpil on õigus, et pikas plaanis peab USA võlategurit jälgima, kuid tal on vale, et riigivõlg tuleks otseselt “ära maksta” nagu kodulaen. Agressiivne võlakustutamine pole vajalik (ega tihti teostatav) – oluline on hoida võlakoorem kontrolli all ja kasutada laenuraha produktiivselt. USA eelis on, et ta saab seda teha maailma toel. Trumpi liialdatud hirm võla ees jättis tähelepanuta selle eelise, mida USA on aastakümneid nautinud.

Globaalne kriis ja tarneahelate haavatavus

Ühes aspektis tabas Trump siiski märki: ta rõhutas, et üleilmne kriis – olgu pandeemia või sõda – võib katkestada globaalsed tarneahelad ja jätta USA ilma elutähtsatest kaupadest. Juba enne COVID-19 puhangut hoiatas Trump, et liigne sõltuvus välismaistest tootjatest (eriti Hiinast) on risk. Ta propageeris poliitikat “toome tootmise koju” ja püüdis tollimaksude abil väliskaubandust ohjeldada, põhjendades seda ka rahvusliku julgeolekuga. 

Aasta 2020 koroonapandeemia andis Trumpi seisukohale mõningast õigustust. Kui viirus halvas Hiina tehased ja hiljem tabas läänemaailma, ilmnes kiiresti, kui haavatavad on tarneahelad. USA-s (nagu ka Euroopas) tekkisid puudujäägid esmastele meditsiinitarvetele – maskid, kaitseriietus, hingamisaparaadid –, sest suure osa neist varudest toodab odavalt Hiina või teised Aasia riigid. Thomson Reutersi analüüs märkis, et COVID-19 “paljastas teravalt globaalse tarneahela haavatavuse ja üheainsa riigi (Hiina) tootmisvõimekusele lootmise ohtlikkuse” thomsonreuters.comthomsonreuters.com. USA kaubandusesindaja Robert Lighthizer tunnistas G20 kohtumisel sama, öeldes, et “nagu ka teised, õpime selles kriisis, et liigne sõltuvus teistest riikidest odavate meditsiinisete tarvikute hankimisel on kujundanud meie majandusele strateegilise haavatavuse” reuters.com. See on ränk tõdemus: aastakümneid kestnud efektiivsuse ja madalate kulude jaht globaalsetes tarneahelates on jätnud USA (ja teised) olukorda, kus šokid kaugel võivad tuua tühjad riiulid kodus. 

Konkreetsed näited on õpetlikud. USA importis enne pandeemiat suure osa oma meditsiinilisest isikukaitsevarustusest (maskid, kindad jne) just Hiinast. Kui Hiina 2020 algul ise kriisi sattus, vähenes eksport järsult. USA haiglad seisid silmitsi defitsiidiga. Veelgi enam, Trumpi enda algatatud kaubandussõda raskendas olukorda: administratsioon oli aastatel 2018–2019 kehtestanud tollimaksud isegi sellistele kaupadele nagu meditsiinilised maskid ja respiraatorid Hiinast piie.com. Alles 17. märtsil 2020 – kui pandeemia oli täies hoos – nõustus Trump nende tarbekriitiliste kaupade tollid ajutiselt eemaldama, leevendades impordi takistusi piie.com. Arstide ja õdede ühendused olid juba varem hoiatanud, et haiglatarvikute tõmbamine kaubandussõtta kahjustab USA valmisolekut pandeemiaks piie.com. Nii läkski: Trumpi kaitsetollid, mis pidid USA-d kaitsma, panid kriisihetkel USA hoopis keerulisemasse seisu. See on ehe näide Trumpi paradoksist: tema ravivõte (tariffid) süvendas seda haigust (tarnekatkestuse ohtu), mille eest ta hoiatas. 

Tarneahelate haprus ilmutas end ka teistes sektorites. Näiteks autotööstus kannatas üleilmse kiibipuuduse käes; paljud ravimid või nende koostisosad tulevad samuti välismaalt (mõnede hinnangute järgi toodetakse Hiinas kuni 80–90% USA-s tarbitavatest antibiootikumidest reuters.com). Trumpil oli põhimõtteliselt õigus, et selline sõltuvus kujutab julgeolekuriski. Probleem on selles, kuidas riskiga tegeleda. 

Trumpi lähenemine – šokk-tariifid ja partnerite survestamine – tekitas küll elevust, ent ei andnud suurt tulemust tarneahelate tagasitoomisel. Paljud USA firmad ei kolinud tootmist Hiinast koju, vaid parimal juhul mujale Aasiasse, nagu Vietnam või Tai (et vältida konkreetseid tariife, kuid säilitada odav tootmine) abnamro.com. Tootmine USAs on tööjõu- ja kulumahukam; pelgalt tariifidega ei meelitatud firmasid ümber struktureerima kogu oma globaallogistikat – eriti kui poliitika oli ebastabiilne (Trumpi valitsus andis sageli erandeid, muutis meelt, lükkas tähtaegu edasi). Majanduseksperdid on märkinud, et selge strateegia ja stabiilsete stiimuliteta on ettevõtetel raske otsustada kallist ümberkolimist ette võtta abnamro.com. Trumpi tollipoliitika oli aga kuulsalt ettearvamatu. 

Kokkuvõttes paljastas pandeemia vajakajäämisi, mida Trump oli instinktiivselt aimanud – aga tema rakendatud meetmed polnud parim lahendus. Tulevikus on nii USA-l kui Euroopal tarvis suurendada tarneahelate vastupidavust: see tähendab strateegiliste kaupade varu hoidmist, tootmise mitmekesistamist geograafiliselt ning liitlassuhete kasutamist, et kriisi korral vajadusel partnereilt abi saada. Trumpi paradoks tarneahelate osas on, et kuigi ta nägi probleemi ette, võis tema “raviplaan” (agressiivne protektsionism) tegelikult vähendada koostöövalmidust liitlaste seas ja seeläbi jätta USA hoopis üksi kriisiga silmitsi.

Tollimaksude tegelik maksja

Trumpi üks keskseid poliitilisi tööriistu oli imporditollide kehtestamine. Ta on väitnud, et tariifid on geniaalne viis tuua raha riigikassasse välismaalaste arvelt – justkui maksaksid hiinlased, eurooplased või teised eksportijad ise USA-le “trahvi”. Tegelikkuses maksavad tollimaksud kinni enamasti USA importijad ja tarbijad. See on majandusteadmiste ABC, mida on kinnitanud nii ajalooline kogemus kui värsked uuringud. Mitmed analüüsid (sealhulgas USA Föderaalreservi ja sõltumatute uurijate omad) leidsid, et Trumpi tariifide kulud kandusid täies ulatuses USA ettevõtetele ja tarbijatele, sest välismaised tootjad ei alandanud oma hindasid oluliselt nber.orgnber.org. Importijad maksid tolli piiril ja katsid selle kas kasumimarginaali arvelt või (sagedamini) lükkasid edasi kodumaisele ostjale kõrgema hinnana. 

Näiteks kehtestas Trump hiina kaupadele tariifid, mis tõstsid paljude tarbekaupade hindu Ameerika poodides. Reuters kirjutab, et 2025. aastaks tähendaksid Trumpi juba kehtestatud ja plaanitud tariifid keskmisele Ameerika majapidamisele umbes $2100 lisakulu aastas reuters.com. Ühtekokku arvestas mittetulunduslik Maksufond (Tax Foundation), et need tariifid kujutavad endast USA tarbijatele $3,1 triljoni suurust lisamaksukoormust kümnendi jooksul reuters.com. See on tohutu summa, mis ei tule mitte “Hiina taskust”, vaid ameeriklaste endi rahakotist. Tarbija ostab ju kauba lõpuks kõrgema hinnaga või kannatab valiku vähenemise all. 

Trump ise eitas seda reaalsust järjekindlalt. Ta kuulutas Twitteris ja kõnedes, et “Hiina maksab meile miljardeid” tänu tema tariifidele. Tegelikult näitasid USA ettevõtete kvartaliaruanded ja tarbijahinnaindeksid, et hiinlaste asemel maksid enamiku tariifidest USA importijad (kes olid tihti sunnitud hindu tõstma). Mõned välismaised tootjad alandasid veidi hindu, et USA turul konkurentsis püsida, kuid suures plaanis jäi tariifi põhiraskus impordihinna tõusuna püsima. Nii hoiataski USA keskpank juba 2019. aastal, et tariifid suurendavad inflatsiooni ning tarbijate kulutusi kaupadele, olles sisuliselt varimaks USA inimestele. 

See, et Trump selles vallas eksis, pole ainult teoreetiline nüanss, vaid kandis ka praktilisi tagajärgi. Tollimaksudele lootmine riigitulu ja tööstuse kaitse allikana osutus palju vähem efektiivseks kui Trump lootis. 2019. aasta lõpul kogus USA tollimaksudest küll rekordilise summa, kuid see jäi siiski kroonikaliselt väiksemaks kui samal ajal kasvas kahju tarbijatele ja ettevõtetele kuludes. Näiteks USA tööstuses, mis pidi tariifidest võitma, juhtus hoopis vastupidine – paljud tootjad (eriti need, kes vajasid vahekomponente Hiinast) nägid oma kulusid tõusmas ning eksporditurge ahenemas Hiina vastutollide tõttu. 

Trumpi väide, et “teised riigid maksavad”, osutus populistlikuks lihtsustuseks. Majandus on kompleksne süsteem, kus maksukoormus “veereb edasi” tarneahelas ja enamasti lõpptarbijani. Seda kinnitab ka USA valitsuse enda analüüs: 2018. aastal USA kaubandusministeeriumi tellitud uuring leidis, et USA ettevõtted kandsid tariifide tõttu olulisi kahjusid ning osa tootmist kolis lihtsalt teistesse odavatesse riikidesse, mitte tagasi Ameerikasse. Teiste sõnadega, Hiina asemel hakkas USA importima näiteks Vietnamist, kuid USA tarbija jaoks hind ei langenud. Seega Trumpi lootus, et tariifid täidavad riigikassat “võõra raha” arvelt, luhtus. 

Paradoks seisnebki: Trump kuulutas end tariifimeistriks, väites et see teeb USA rikkamaks ja karistab teisi. Tegelikkuses käitusid tariifid sisemajandusliku maksuna, mis aeglustas USA majandust (2019. a. lõpus oli näha investeeringute vähenemist ja tööstustoodangu langust, mida seostati kaubandussõja ebakindlusega). Samuti kannatas farmerite sektor Hiina vastumeetmete tõttu, nii et valitsus pidi neile miljardeid dollareid toetusi maksma – sisuliselt tunnistades, et tariifide tõttu kaotasid USA eksportijad turuosa. Trumpi poliitika püüdis kaitsta USA tööstust, kuid tekitas ühekorraga nii kõrgemaid hindu tarbijatele kui ka kättemaksuaktsioone partneritelt, tabades valusalt teisi majandusharusid (nt põllumajandus, autotööstus).

Iseenese lõks: Trumpi poliitika soovimatud tagajärjed

Eelnevate punktide põhjal joonistub välja muster: Trumpi maailmapilt majandusküsimustes kaldub olema mustvalge ning tema ravivahendid robustsed, mis viib tihti enesega vastuollu olevate tulemusteni. Vaatleme seda tervikpildis:

• Trump pidas USA-d ohvriks (olgu siis “halb” rahasüsteem, ebaaus kaubandus või ülisuur võlg) ja rakendas jõulisi meetmeid “õiglust taastada”. Ent need meetmed õõnestasid tihti USA reaalseid eeliseid. Näiteks maailma usaldus dollari vastu on USA jaoks strateegiline vara – see võimaldab jooksvat kontot rahastada ja kriisides võlgu võtta. Trumpi algatatud kaootiline kaubandussõda ja ettearvamatu majanduspoliitika hakkasid aga õõnestama usaldust USA vastu. 2018. aastal märkisid analüütikud, et investorid hakkasid dollarit ebakindluse tõttu vältima ning traditsiooniline turvasadam ei toiminud, sest riskid lähtusid seekord just USA-st enesest reuters.comreuters.com. Bloombergi dollarindeks langes periooditi, kuigi tavaliselt kriisiajal dollar tugevneb – see oli hoiatusmärk, et Trump “testib rahvusvahelise usalduse piire” pbs.org. Mõjukas majandusajaloolane Barry Eichengreen võrdles 2020. aastal Trumpi järjekordset tariifiteadet Suessi kriisiga 1956, mis murendas brittide naela ülemvõimu; Eichengreeni sõnul võib Trumpi “vabastuspäev” (nagu ta 2. aprilli tariifipommi nimetas) jääda ajalukku pöördepunktina, kui president ette ei vaata – “see on esimene samm allamäge libedal nõlval, kus rahvusvaheline usaldus USA dollari vastu kaob” pbs.org. Teisisõnu, Trumpi poliitika kiirendas ohtu, mille eest ta ise hoiatas: usalduse kaotus süsteemi vastu, mis seni hoidis USA-d tipus.
• Trump rõhutas riiklikku julgeolekut majanduses (nt tollid terasele/alumiiniumile viitega julgeolekule, või surve liitlastele panustada rohkem kaitsekuludesse). Kuid tema ühepoolne käitumine võõrandas liitlasi. EL, Kanada ja teised vastasid tema terasetariifidele omapoolsete tariifidega, hiinlastega puhkes laiaulatuslik vastastikune tollisõda. USA leidsid end olukorrast, kus nii sõbrad kui rivaalid olid pahased. Näiteks püüdis Trump veenda Euroopat ühinema ühisrindega Hiina vastu, kuid samal ajal karistas Euroopat end samade meetmetega – tulemuseks oli kõhklus Euroopa poolelt. Prantsusmaa president Macron märkis, et strateegiline autonoomia (ehk Euroopa võime ise otsustada) muutus Trumpi ajal Euroopale hädavajalikuks, sest USA ettearvamatus pani ka liitlased riskide ees seisma politico.eu. Nii juhtuski, et Hiina sai mõnes mõttes oma positsiooni hoopis tugevdada: kui USA hakkas pidama kauplemist temaga surma või ellujäämise küsimuseks, esitles Hiina end mõistlikuma partnerina teistele riikidele abnamro.com. Trumpi ennustatud ohupilt – Hiina võtmas juhtrolli – muutus tänu tema käikudele tõenäolisemaks, sest USA ise loovutas moraalset liidripositsiooni.
• Trumpi “Ameerika ennekõike” poliitika pidi vähendama sõltuvusi, kuid tõi nähtavale uued sõltuvused. Kui USA tõmbus rahvusvahelisest koostööst tagasi (nt Pariisi kliimaleppest lahkumine, kaubandusläbirääkimiste peatamine Vaikse ookeani piirkonnas), täitsid tekkinud tühimiku teised suurjõud. Hiina sõlmis innukalt kaubanduslepinguid ja lõi alternatiivseid rahvusvahelisi struktuure (nt Aasia Infrastruktuuriinvesteeringute Pank). Euroopa riigid jätkasid omavahelise koostöö süvendamist. Selle tulemusena on USA suhteline mõju mõnes valdkonnas vähenenud. Näiteks yuan (Hiina raha) kasutatakse nüüd mõnedes riikidevahelistes tehingutes seal, kus varem pruugiti alati dollarit pbs.org. Kuigi dollar on endiselt kindlalt troonil reservvaluutana, on Trumpi agressiivne lähenemine tekitanud paljudes riikides motivatsiooni leida dollari-alternatiive tulevikuks (olgu digivaluutade või muude valuutakorvide näol) pbs.orgpbs.org. See on risk, mida varem peeti kaugeks, kuid mida Trumpi ajastu hakkas materialiseerima.
• Trump püüdis kaitsta USA tööstust ja töötajaid, ent tema meetodid (tariifid, kaubandussõjad) pidurdasid majanduskasvu ja lõid ebakindlust, mis mõjus lõpuks halvasti ka ameeriklastele endile. 2019. aastal, enne pandeemiat, märkis The Economist, et Trump oli “sooritanud kaasaegse aja kõige rängema ja mittevajaliku majandusvea” oma tariifipoliitikaga linkedin.com. Tarbijahinnad tõusid, ettevõtted hoidsid investeeringuid tagasi kartuses, et tarneahelad muutuvad üleöö, ning põllumehed laostusid, sest nende saadustele sulgusid turud. Trumpi hoiatav sõnum oli, et kui USA end ei kaitse, saavad ameeriklased haiget – reaalsuses said paljud ameeriklased haiget just tema karmi kaitsepoliitika tõttu (näiteks mitmed farmerid läksid pankrotti vaatamata riigi eraldatud abirahadele). Niisiis lõi Trump endale iseenda lõksu: tema kirjeldatud tulemus (õitsvad tööstused, tasakaalus kaubandus) ei saabunud, küll aga materialiseerusid soovimatud mõjud (hinnatõusud, kaubanduspartnerite vihastamine, liitlaste võõrandumine).

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Trumpi paradoks väljendub selles, et tema rohujuuretasandi intuitsioon märkas mõningaid tegelikke probleeme (nt globaalsete süsteemide haprus), kuid tema lahendused olid niivõrd sirgjoonelised ja konfliktile orienteeritud, et saavutasid vastupidise efekti. Ta püüdis Ameerikat tugevdada, ent mõnel puhul muutis selle hoopis nõrgemaks või isoleeritumaks. See ei tähenda, et kõik tema tõstatatud teemad olnuks alusetud – kaugeltki mitte. Küsimus on meetodites. 

Trump ise oma eksimusi reeglina ei tunnistanud; ta kuulutas edu ka seal, kus tegelikke tulemusi polnud (nt väites järjepidevalt, et tariifid toovad sisse miljardeid “võõrast raha”, kuigi sisuliselt maksid need miljardid ameeriklased ise). Seega jääb õhku küsimus: kas Trumpi paradoks oli vältimatu? Või oleks saanud USA huve kaitsta targemini, ilma enese jalgealust õõnestamata? Siit jõuame Euroopa ja Eesti vaatenurgani – kuidas õppida USA kogemusest.

Õppetunnid Eestile ja Euroopale

Trumpi presidendiaja majanduslikud vastuolud pakkusid valusa, ent väärtusliku õppetunni ka Euroopale. Euroopa Liit ja Eesti said kõrvalt näha, milleni viib populistlik ja lihtsustatud lähenemine keerukatele globaalses majanduse küsimustele. Siit tuleneb mitu tähelepanekut: 

1. Ära lase end petta lihtsustustest. Trump saavutas poliitilist edu, pakkudes lihtsaid süüdlasi (Hiina, immigratsioon, “rumalad” eelkäijad) ja lihtsaid lahendusi (tariifid, müürid, väljumised lepingutest). Euroopa riigid, sh Eesti, peavad olema ettevaatlikud, et sarnane retoorika – nt süüdistada Brüsselit või globalismi kõigis majandushädades – ei võtaks võimust poliitilises diskursuses. Populistlikel jõududel ka Euroopas on kiusatus Trumpi-stiilis süüdistusi kasutada. Eesti kontekstis oleme näinud, kuidas mõni poliitik on kõnelenud euro kasutuselevõtust kui suveräänsuskahjust või globalistlikust vandenõust. Trumpi näide õpetab, et kuigi selline jutt võib populaarsust koguda, peab poliitika põhinema faktidel ja analüüsil, mitte emotsioonidel. 

2. Mõista fiat-raha reaalsust ja võla rolli. Euroopas kehtib euro, mis on samuti fiat-raha. Õnneks pole Euroopas tõsiseltvõetav poliitik nõudnud naasmist kullastandardi juurde – see debatt on meil minevik. Küll aga on Euroopa riikidel omad võlaparadoksid. Näiteks euroala riigid (sh Eesti) ei saa ise oma raha printida, nii et nende riigivõla olukord on teistsugune kui USA-l. Siin on õppetund tasakaalu leidmises: Euroopa Liit on kehtestanud eelarvereeglid (võlakriteeriumid), et hoida riigid liigsest võlast, kuid samas õppisime 2020. aasta kriisis, et vajadusel tuleb julgelt laenata (nt Euroopa taasterahastu loomine). Eesti peaks aru saama, et riigivõlg ei ole kurjajuur iseenesest – tähtis on, kuidas laenatud raha kasutatakse. Oleme seni hoidnud väga madalat võlataset, mis on olnud tark ettevaatus, aga Trumpi näide kinnitab, et teinekord võib liiga dogmaatiline võlapelgus olla kahjulik. Kui investeeringud infrastruktuuri või tervishoidu jäävad tegemata ainult võlahirmu tõttu, võib pikemas perspektiivis kahju olla suurem. Seega: mõistlik eelarvepoliitika, aga mitte paanika, on õige tee. 

3. Kaitse vabakaubandust, aga targalt. EL on traditsiooniliselt olnud vaba ning reeglitel põhineva kaubanduse kants. Trumpi protektsionism andis Euroopale võimaluse astuda globaalse kaubanduse liidri rolli – ja seda võimalust ongi üritatud kasutada, sõlmides uusi kaubanduslepinguid (Jaapaniga, Mercosuri riikidega – kuigi viimane on veel ratifitseerimisel) ja seistes WTO reeglite eest. Samas ärkas ka Euroopas teadmine, et strateegiline autonoomia on oluline. Koroonakriis näitas, et kui kõik maskid tulevad ühest kohast, on kogu blokk haavatav. Seetõttu on EL hakanud rääkima “avatud strateegilisest autonoomiast” – sisuliselt tasakaalust, kus säilib avatud kaubandus, aga teatud kriitilistes valdkondades suurendatakse iseseisvust. Euroopa Ülemkogu president Charles Michel on rõhutanud, et “autonoomia ei ole protektsionism; see on vastupidi” politico.eu. See lausung võtab tabavalt kokku Euroopa õppetunni Trumpist: me ei tohi sulguda ega hakata pimesi tollimakse laduma, aga me peame vältima naiivsust. 

Euroopa Komisjon on asunud samme, et vähendada sõltuvust üksikutest tarnijatest strateegilistes sektorites. See hõlmab nii tootmise tagasitoomist (on-shoring) ja lähemale toomist (near-shoring) kui ka varude kogumist ja tarneahelate lühendamist politico.eupolitico.eu. Näiteks on algatatud ELi mikrokiipide tootmise toetusprogramm (Euroopa Kiipide Akt) ja arutletakse ravimtootmise Europas kasvatamise üle. EL kaardistab olulisi toormeid, nagu akude valmistamiseks vajalikud haruldased muldmetallid, et leida alternatiivseid tarneallikaid (vähendamaks sõltuvust Hiinast). Samuti tugevdatakse kaubanduse kaitsevahendeid: EL rakendab nüüd näiteks rangemat investeeringute skriiningut, et vaenulikud ülevõtmised (riikidest, mis pole turumajandused) ei seaks ohtu Euroopa kriitilist infrastruktuuri. 

4. Koostöö vs unilateralism. Eesti ja Euroopa on oma ajaloolise kogemuse tõttu pigem koostööusku – väiksemad riigid eriti teavad, et mitmepoolsed reeglid kaitsevad neid. Trumpi USA kippus aga reegleid eirates üksi tegutsema. Euroopa õppetund on, et läbirääkimiste ja liitlassuhete kaudu saab sageli rohkem saavutada. Näiteks Trump ähvardas Euroopat autotariffidega, et survestada kaubandusjäreleandmisi; tulemuseks oli eurooplaste pahameel ja ajutised pinged. Hiljem, Bideniga, saavutati vastastikune terasetariifide rahu koostöös, mitte kähmlemises. Ka Hiina suunal: EL mõistis, et üksi Hiinaga jõupositsioonilt läbi rääkida on keeruline, seetõttu on hakatud rääkima enam transatlantilisest koostööst Hiina küsimuses (nt EU-US Trade and Technology Council). Eestile kui väikeriigile on eriti oluline, et suurtes konfliktides (nt USA-Hiina kaubandussõda) jääks pidama rahvusvaheline õigus ning et me ei satuks suurvõimude vahelistesse “tulevahetustesse” kannatajana. 

5. Valmistu kriisideks ette. Trumpi hoiatus globaalse kriisi kohta oli asjakohane – kuid tema meetmed polnud süsteemsed. Euroopa on nüüd püüdnud õppida ja rajada mehhanisme, mis kriisi korral lööksid automaatselt käiku. Olgu see siis ühishanked (nagu EL tegi COVID-vaktsiinide puhul, et mitte omavahel võistelda) või strateegilised reservvarud (EL loomas strateegilist tervishoiutarvete varu). Samuti käib töö hädaolukorra kaubandusvahendi loomise kallal, mis võimaldaks EL-il kriisis ühiselt tegutseda tarneahelate hoidmisel. Eesti, olles väike ja avatud majandusega riik, peab mõtlema samas suunas: mitmekesistada eksporti ja importi, hoida puhvreid (nt energiavaru, meditsiinivaru) ning osaleda aktiivselt ELi ühisalgatustes. Meie kogemus Venemaaga (gaasisõltuvus, mille vähendamine sai kiireloomuliseks pärast 2022. aastat) peegeldab sedasama printsiipi, mida Trump rõhutas – liigset sõltuvust tuleb vältida. Kuid seda saab teha koostöös (nt Balti riikide ühine veeldatud maagaasi taristu) ja turumajandust vähem kahjustaval moel kui pelgalt piire kinni keerates. 

6. Tugevda Euroopat, kuid säilita avatuse vaim. Euroopas on kerkinud esile idee “Euroopa meistritest” (euroopa suured ettevõtted, mis oleks globaalselt konkurentsivõimelised) ning soov vajadusel kaubanduses hambaid näidata. See on osaliselt Trumpi ajastu kõrvalprodukt – reaktsioon mõistmisele, et Euroopa ei saa igavesti loota USA juhitud maailmakorrale. Samas hoiatavad paljud ELis, et strateegiline autonoomia ei tohiks libiseda varjatud protektsionismiks. Näiteks Soome Euroopa-ministri Tytti Tuppuraineni sõnul on “väga tugev tendents kasvavale protektsionismile… praegune ajastu soosib seda, kuid me peame olema ettevaatlikud” politico.eu. Eestile, kes on alati olnud vabakaubanduse kindel toetaja, tähendab see jätkuvat hääleõigust: meie huvid on, et Euroopa Liit püsiks võimalikult avatud, sest meie majandus sõltub ekspordist ja globaalsest stabiilsusest. Peame vältima Trumpi-laadseid refleksreaktsioone, kus esimene lahendus igale probleemile on “tõkestada import” või “kehtestada maks”. Selle asemel võiksime suunata tähelepanu innovatsioonile, haridusele ja konkurentsivõime tõstmisele – need on jätkusuutlikud viisid riskidega toime tulla. 

Kokkuvõtteks, Trumpi paradoksi lahtiharutamine annab Euroopa ja Eesti kontekstis selge sõnumi: tasakaalusta rahvuslikud huvid rahvusvahelise koostööga. Tuleb näha suurt pilti – globaalses majanduses on kõigi edu omavahel põimunud. Eesti ei saa end iial täielikult isoleerida maailma šokkidest, kuid tark poliitika aitab leevendada mõju. Meil tuleb tugevdada Euroopa Liitu kui tervikut (sest üheskoos oleme tugevamad Trumpi-laadsete raputuste vastu) ja samas vältida suletust, mis nulliks ära globaliseerumise poolt pakutavad eelised. 

Trumpi presidendiaeg on justkui stressitest nii USA-le kui maailmale. See näitab, millised mõrad võivad tekkida, kui maailmamajanduse alusprintsiipides kahelda ja neid jõuliselt rünnata. Testi tulemus on, et rahvusvaheline süsteem on kõikumas, aga pole veel kukkunud kokku. Nüüd on oluline neid õppetunde rakendada: USA valijad ja poliitikakujundajad on edaspidi loodetavasti targemad populistlike lubaduste suhtes, ja Euroopa on ärganud vajadusele seista nii oma väärtuste kui huvide eest kindlamalt. Eesti, väikese avatud majandusena, peab jääma truuks reeglitel põhinevale maailmale, valmistudes siiski plaan B’dega halvimaks. Nagu on öeldud: looda parimat, kuid valmistu halvimaks. Trumpi paradoksi puhul näeme, kuidas halvimaks “valmistumine” valel viisil võibki halvimat esile kutsuda. Õppigem sellest ning ehitagem targemat, jätkusuutlikku ja koostööle orienteeritud majanduspoliitikat nii rahvuslikul kui Euroopa tasandil.