Praegune Eesti ala vabanes mandriliustikust umbes 11 000 aastat tagasi, pärast seda oli võimalik ka inimasustus siinsel alal, ehk siis inimasustus saab olla ligi 9000 aastat vana. Ega me täpselt keegi ei tea kuidas oli elukorraldus 9000 aastat tagasi, kuid ajalooliste märkide järgi on siiski üht-teist teada ja me saame rääkida hilisrauaaegsest (ehk siis umbes 1000 aastat tagasi) haldussüsteemist, kus olid külad, kihelkonnad ja maakonnad. Kindlasti ei saanud me siis veel rääkida Eesti riigist ja eestlastest selles tähenduses, millises me kasutame neid mõisteid tänapäeval. Sisuliselt oligi siis maakond suurim haldusüksus oma struktuuridega: valitsemise ja ka sõjaväega.
Eesti ala maakonnad kujunesid arvatavalt juba 1000 aastat tagasi välja kihelkondade liitumise teel, põhinedes hõimu- ja kultuurikontaktidele. Maakonnad olid ennekõike sõjalis-poliitilised organisatsioonid ja olid loodud naabermaakondadest ja naaberrahvastest lähtuva ohu tõrjumiseks. Tundub, et oluline on olnud sealjuures just ühine kultuuriruum. 13.sajandi alguses võis täna teada olev Petseri maakond (petserimaa, setomaa) kuuluda Ugandi maakonda, kus “Liber Census Daniae” kohaselt oli umbes 3000 adramaad ja mis oli toona üks suuremaid maakondi. Siiski on setode asuala kuulumine Ugandi maakonda spekulatsioon, millel puudub kindel tõestus. Me ei tea ka täpselt kus asus Valgatapalve maakond, kas see oli Ugandist eraldi seisev maakond ja kas sinna kuulusid ka seto alad.
Setode asuala kohta on Eesti ajalookirjanduses üldiselt vähe andmeid ja seda ala käsitletakse Eesti ajalookäsitluses vähe, sest see ala arenes rauaajast oma teed pidi ja ei sobitu eriti Eesti ajaloo pilti. Küll aga on enam.vähem täpselt teada Petserimaa tekkimise lugu. Maakond asutati Saksa okupatsioonivõimude poolt mais 1918, see koosnes Slobodka, Petshorõi ja Panikovitshi valdadest ja Isborski valla väiksemast läänepoolsest osast. Samal aastal arvati Petserimaa Balti hertsogiriigi koosseisu. Vabadussõja tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi liideti Eesti Vabariigiga ka Setomaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse said Petseri ja veel mõned suuremad asulad nagu Irboska ja Laura.
Rääkides nüüd Petserimaast ja Setomaast siis esimene neist omab valdavalt administratiivset sisu ehk siis viitab Petseri maakonnale, mis oli vajalik valitseva võimu teostamiseks kas siis Saksa okupatsioonivõimudel või Eesti Vabariigil. Seevastu Setomaa viitab rohkem ajaloolis-kultuurilisele piirkonna määratlusele mis oli enne Petseri maakonda ja ka jääb pärast Petseri maakonna formaalset kadumist. Tänapäeval me tõesti ei tea kuidas seda kultuuriruumi, mida me tänapäeval tunneme Setomaana, nimetati 200 või 1000 aastat tagasi. Sellel polegi väga suurt tähtsust, sest meil on olemas ühtse identiteediga (sama religioon, keel, kombed, rahvarõivad, laul, tantsud) inimeste asuala, mille kohta me saame kasutada koondnime Setomaa ja meil on üks rahvakild, keda saame kutsuda setodeks. Vägagi mitmete tunnuste põhjal võime setosid nimetada Eestimaa põlisrahvaks.
Loomulikult on Petserimaa taastamine olnud väga paljude setode suureks sooviks viimase 30 aasta jooksul. Meil on olnud valitsuse poolt kinnitatud Petserimaa eriesindaja, meil oli plaan kunagi 4 seto valla baasil luua tänases Eesti Vabariigis Petseri maakond, meil on inimesed võidelnud Tartu rahu järgsete Eesti Vabariigi piiride taastamise eest, et tekiks jälle kord Petserimaa, kuid poliitiline reaalsus on olnud kahjuks teistsugune. Petserimaa on taastamata ja selle riismed on tänase haldusreformi käigus pudenemas kolme tulevase Eest suurvalla: Rõuge, Vastseliina ja Räpina vahel. Petserimaa kadumises on lisaks Tallinna ja Moskva vastuolule olnud määrav roll ka setode endi erinevad arusaamad Setomaast ja Petserimaast, mis on viinud setodelt ühtse meele ja külvanud inimeste vahele tüli ja arusaamatust, võitlust ja vaenu. Lõhestatud rahvast aga väljastpoolt liita on peaaegu et võimatu.