Kohalikud omavalitsused on osa tervest valitsemise süsteemist ja just see osa, mis on inimestele kõige lähemal ja tajutavam. Samas on selge, et kogu ülejäänud poliitika mõjutab tänapäeva inimest oluliselt rohkemgi ja märksa sügavamalt sest omavalitsuste roll meid ümbritseva kujundamisel on suhteliselt piiratud. Seda just omavalitsusele pandud ülesannete ja rahaliste ressursside osas. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel oma mõjuvõimu kasvatama asunud ning Eestis taasiseseisvumise järel üle võetud turuliberalism on põdemas oma ajaloo suurimat kriisi, kuid siiski teostavad meil jätkuvalt võimu just selle ideoloogia kandjad. Sellest ideoloogiast kantud võim ulatub otseselt ka omavalitsussüsteemini. Ehkki on juba selgeks saamas, et „kasinusmeetmed“ ja „struktuursed reformid“ pole kriisi lahenduseks, siis püütakse ikka veel nendega jätkata ja seda ka omavalitsuste kontekstis.
Tänapäeva Eestis pole omavalitsused päris iseseisvad ja sõltumatud. Ühelt poolt on omavalitsused need, kes akumuleerivad teatud inimressurssi, kes vahetult suhtlevad inimestega, pakuvad neile mingeid teenuseid: sotsiaalabi, haridust, teede ja tänavate korrashoidu jne. Selline sõltuvussuhe on tee valijate häälteni ning keskvalitsuse tasandil on see võimaluseks omama positsiooni kindlustamisel või säilitamisel. Seetõttu on ka parteide huvi saada võimalikult palju omavalitsusi oma mõjusfääri. Teisest küljest on omavalitsejad hoitud väga lühikese lõa otsas ning nende edu kohaliku elu kujundamisel on suures sõltuvuses sellest, kuidas saadakse otseselt läbi keskvalitsusega. „Omadele omavalitsejatele“ ikka leidub mõni ekstra raha enne riigieelarve vastu võtmist ning paljud asjad hakkavad positiivses suunas liikuma peale „oma ministri“ külaskäiku. Usun, et selline suur sõltuvussuhe keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel pole siiski kõige mõistlikum. Sellega kaasneb teatud sundparteistumine ning teatud juhtudel ka kohaliku algatuse kõrvale tõrjumine. Sellist pragmaatilist parteistumist aitaks kindlasti vähendada omavalitsuste märgatavalt suurem sõltumatus keskvõimust, seda just finants- ja maaküsimustes. Omavalitsuste sõltumatust iseloomustaks piisav tulubaas, mis võimaldab elu korraldamist ilma projektimajanduse ning katuserahata ja piisav omavalitsusele kuuluv maaressurs, mis võimaldab juhtida omavalitsuse ruumilist arengut. Omavalitsuse tasandilt vaadates pole probleemiks parteide puhastumine või ebaeetilisus, probleemiks on omavalitsuste liigne sõltuvus keskvõimust.
Eestis puudub väga selgelt väljatöötatud ja toimiv regionaalpoliitika. Regionaalprogrammid regionaalpoliitika rahastamiseks on suhteliselt tagasihoidliku mahuga ning seadused (sealhulgas maksuseadused) on väga universaalsed ja regioonide suhtes ühetaolised. Eks põhjused peitu siin jällegi ideoloogias, mida on Eesti valitsused oma tegevuse aluseks seadnud ehk siis turuliberalismis. Ideoloogiline valik pole võimaldanud ellu viia toimivat regionaalpoliitikat. Siiski on üks esmapilgul asjaga mitte seotud erand. Selleks on meie omavalitsuste süsteem. Väikesed omavalitsused on olnud viimaste aastakümnete kõige tõhusam regionaalpoliitiline meede. On ju enam kui poolte omavalitsuste suurimaks tööandjaks just omavalitsusaparaat. Seesama väike omavalitsus konkureerib kõrvuti suurlinnadega ka näiteks eurorahadele ning tihti on olnud selles tegevuses edukam ühe elaniku kohta kui suurlinn. Selle tulemusel on kerkinud võimlad, spordikompleksid, hooldekodud, koolimajad, noortekeskused, lasteaiad ning just sellistesse kohtadesse kuhu turuliberalism poleks neid lubanud rajada. Kuid nüüd on selle regionaalmeetme kohal mustad pilved. Turuliberalism ei salli sellist erandit, vaja on suuremat efektiivsust, kasinust ning struktuurseid reforme. Omavalitsustele tähendab see täna oma tõmbekeskuste välja arvutamist ning sellele järgnevat oodatavat valdade sund- või poolsundliitmist. Hetkel ei ole omavalitsused Eestis kriisis ning seetõttu puudub vajadus ka kriisireguleerimiseks. Omavalitsuste liitmine, sellega töökohtade kaotamine ja identiteedi lõhkumine ei peaks olema tänases olukorras aktuaalne teema.
Omavalitsused jätkavad Eestis ilmselt ka tulevikus liitumist kui see on mõistlik ja kui on saavutatud kogukondades ühine arusaam, et see on mõistlik ning liitumine ei kahjusta piirkonna arengut ja identiteeti. Kogu protsessi kiirendaks muidugi see, kui väikeste omavalitsuste asemele rakendaks keskvalitsus mingit efektiivset alternatiivset regionaalpoliitilist meedet. Sellisel juhul langeks ära vajadus, et omavalitsust on vaja selleks, et säiliks elu maapiirkondades.
Omavalitsuste liitumise puhul on alati see lihtsam ja loogilisem kui vaadata liitva omavalitsuse poolt. Identiteedi seisukohalt on olla lihtsam otsustaja ja elanik piirkonnas mis on liitev omavalitsus, mis säilitab oma nime ja vallakeskuse. Kuigi ka siinjuures on erandeid. Erandiks on linnad, kes liitumise järel muutuksid valdadeks. Mingil põhjusel Eesti kontekstis vald ei kõla nii uhkelt kui linn ning sellest kõlaerinevusest võib piisata, et maakonnakeskuse linn ei taha midagi kuulda liitumisest oma rõngasvalla või teiste valdadega. Juba otsitakse uudissõnu, et asendada senised omavalitsuste nimetused universaalsega, mis oleks mingis mõttes neutraalne. Lisan siis minagi omalt poolt ühe idee, mis ei nivelleeri kõiki omavalitsusi vaid tõstab mõnda neist esile ja võiks linnarahvale ehk sobida: kõik liituvad omavalitsused, kus on olemas ühe liituva poolena linn saavad nimeks suurvald. Suurvalla keskuseks on linn.
Käesoleval sügisel toimuvad kohalike volikogude valimised. Parteid on ilmselt aktiivsemad kui kunagi varem, mitmed kodanikealgatused püüavad olla aktiivsemad kui kunagi varem, kindlasti kerkib üles mitmeid üksikkandidaate, kes loodavad korrata Indrek Tarandi edu Euroopa Parlamendi valimistel. Julgen siiski ennustada, et sõltumata valimistulemusest läheb elu Eestimaa omavalitsustes edasi ilma suuremate muutusteta. Inimressurs kes tahab ja oskab omavalitsustes elu edendada ja kujundada on meil piiratud ning uue partei või valimisliidu sildi külge riputamine ei muuda neid inimesi teistsuguseks. Valdavalt on ka valitsev õigusraamistik ning valitsuse poliitika sama ning ka siit ei tule tõuget muutusteks. Kui taheme põhimõtteliselt midagi muuta või uuendada, tuleb alustada siiski seaduste ja põhimõtete muutmisest, tuleb muuta poliitikat. Enne seda peame aga küsima endalt, milleks meile muutused ja kas meil on neid vaja?
Regionaalpoliitika tasandil muutuste planeerimine tähendaks eelkõike ideoloogia muutust. Peame aru saama, et turuliberalistlik lähenemine ei olegi ainuõige ja ainuvõimalik. Peame otsima alternatiive, peame dogmadest lahti raputama. Vaatama ringi, mis on mujal maailmas edu toonud ning mis on probleeme tekitanud. Kui turuliberalism on meid viinud ühte suuremasse majanduskriisi, loonud tohutu ebavõrdsuse ja ülisuure töötuse, siis ei saa see olla kõige õigeim tee oma asju korraldada. Omavalitsused ei vaja struktuurseid reforme, et rohkem kärpida ja kokku hoida. Inimesed omavalitsustes vajavad valitsuse tuge ning rohkem õigust oma asju ise otsustada. Inimestele on vaja töökohti ning meeldivat ja mugavat elukeskkonda ja seda ka 200 km Tallinnast eemal.
Samal teemal: Sirp