Möödunud sajandi teisest poolest pole riikide raha mitte raha vaid valuuta ja me elame inflatsioonimajanduses, milles kehtivad omad reeglid. Inflatsiooni tekitajad koguvad meie käest maksu, mida pole keegi kehtestanud ja mille maksmisest pole ühelgi majandusagendil pääsu. Maksumäära seejuures ei arutata avalikult riikide parlamentides vaid kehtestatakse meie teadmata ning sellest loeme tagantjärgi statistilistest aruannetest. Maksumäärad võivad olla väga erinevad, vaadake mis on meie inflatsiooni numbrid – need ongi meie maksumäärad.

Kellele me seda maksu maksame?
Inflatsioonimaks on tänapäeva majanduses kõige parem ja lihtsam teenimise viis. Selle maksu pealt teenimiseks pole praktiliselt peale võimu midagi vaja. Kui selle maksu kehtestab riik (emiteerides katteta raha või kulutades läbi eelarve rohkem, kui raha on), siis lõpptulemusena pole sellest eriti hullu, sellest võidavad üldiselt kõik riigi kodanikud ja selle “maksu” abil teostatakse lihtsalt suuremat tulude ümberjaotust.
Kui selle “maksu” aga kehtistavad kapitali omanikust eraõiguslikud isikud on lugu keerukam, siis toimub vastupidiselt kapitali akumulatsioon nende samade kapitali omanike kätte. Eesti tingimustes on kõige suuremad inflatsioonimaksu kehtestajad pangad. Tänu selle, et pankadel on lubatud raha võimendus, akumuleerivad nad vara, ilma, et ise seda omaksid.
Seega tuleb tänapäeva maailmas leida Lollidemaa, kus oma kapital kasvama panna. Ja see maa on leitud. Maa kus riigi valitsus ise ei kasuta seda “maksu” ning lubab kapitali omanikel vabalt, ilma omapoolset matti võtmata ehk maksuvabalt oma dollaripuud kasvatada.
Eestis on kapitalimaksude osakaal kogu maksutuludest 1,9%, mis on Euroopa Liidu väikseim osakaal. EL keskmine on 7,1 ja maksimum 14,9%. Kapitalimaksude väikest osakaalu teeb veelgi mikroskoopilisemaks Eesti madal üldine maksukoormus.