Mäluvärskendus Siim Kallasele

Siim kallas esitas 2013. aastal avalduse VEB Fondi tegevust uurivale Riigikogu komisjonile ja on nüüd seda avaldust taaskord kinnitanud soovides ümber lükata olulisemad otsesed valed, mis ühel või teisel viisil võiksid teda kui Eesti Panga endist presidenti ja tänast avaliku elu tegelast kompromiteerida. Samuti oma intervjuu katsetes või õigemini intervjuudest keeldumiste korral pole vastanud olulistele küsimustele või kinnitanud, et ei mäleta täpselt toonaseid sündmusi. Alljärgnevalt püüan siis meenutada Eesti Panga algusaegade sündmusi kuni nende järelkajadeni tänasesse päeva.

PEAP moodustamine

Siim Kallase vastutav seotus Eesti Pangaga algas 1990.aasta jaanuaris tema nimetamisega Eesti Panga Nõukogu liikmeks. Alates 1991.aasta novembrist asub Kallas täitma Eesti Panga presidendi kohuseid. Toona tegutses Eesti Pank Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pangaseaduse alusel, mis andis Eesti Panga presidendile väga suure iseseisvuse ja otsustusõiguse. Siim Kallase presidendi aeg algas üpris ebamugavalt, Märtsis 1992 teatas Vneshekonompank (VEB) ametlikult Eesti Panga korrespondentkontode külmutamisest, kuigi reaalselt olid kontod külmunud juba aasta algusest ja Eesti Pank polnud võimeline teenindama oma lepingulisi pangakliente nende valuutaarvete kasutamisel.

Kaks päeva enne rahareformi asutab Eesti Pank (Siim Kallas) kommertspanga Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP), PEAP saab asutajalt 1.juulil 1992 tegevusloa. PEAP asutamine on olnud vastuolus panga klientide huvidega ning Eesti Panga kohustusega tagada kommertspankade kreeditoride huve ning Eesti Pank poleks tohtinud selliste varadega pangale üldse tegevusluba anda kuna see pank (PEAP) rikkus juba asutamisel sel ajal kehtinud norme ja seadust panga varalise tagatuse ja kreeditoride huvide kaitse tagamise osas. Seda kinnitab ka neli kuud peale panga tegutsemise algust pangale moratooriumi kehtestamine Eesti panga (Siim Kallase) poolt. Moratooriumi kehtestamise aluseks oli PEAP suutmatus täita oma kohustusi kreeditoride ees panga varalise tagatuse ja kreeditoride huvide kaitse tagamise osas. Seega sai PEAP moodustamise motiiv olla ainult üks: Eesti Panga probleemsetest nõuetest lahti saamine ning Eesti Panga kohustuste ebaseaduslik üleviimine kommertspanka. See oli esimene samm, kus Siim Kallas asus otseselt oma klientide – kreeditoride huvide kaitsmise vastu. Sellise sammu eest oleks pidanud Eesti Panga presidendi koheselt ametist vabastama aga kogu informatsioon tehingu sisust ilmselt ei jõudnud ei Riigikogu ega Eesti Panga nõukoguni ega õiguskaitseorganiteni.

Riiklik VEB Fond

Alates 17.novembrist 1992 on PEAP ja UBB moratooriumi all. Eesti Panga on vaja välja käia lahendus probleemi lahendamiseks. Kuigi Eesti Panga otsene vastutus panga kreeditoride ees formaalselt puudub, on ikkagi tegemist PEAP näol 100% Eesti Pangale kuuluva rämpspangaga. Taaskord tuleb Siim Kallas välja plaaniga probleemide lahendamine enda pealt ära lükata, seekord siis kasutades Riigikogu teema mittevaldamist. Riigikogus esinedes riigi võlakirjade emiteerimisel rõhutab Siim Kallas: “ Ma rõhutan, et küsimus on eelkõige klientide summade lahtipäästmises ja klientide päästmises, mitte nende pankade päästmises…..Teine variant: Balti Ühispank läheb täielikult pankrotti, mis tähendab klientidele umbes 60-70% raha kättesaamist.” (Teise variandi all pidas Kallas silmas, et Riiklikku VEB Fondi ei moodustata, Eesti Pank päästab PEAP-i ja laseb UBB pankrotti.) Veel rääkis kallas Riigikogule: “Seetõttu on välja töötatud ettepanek, et valitsus laseb välja obligatsiooni, ostab kokku nende pankade bilanssi ilmunud VEB-i sertifikaadid………Kui raha tagasi saadakse, saavad ka omanikud raha tagasi. Kui ei saa, on neil see paber, millega kas on midagi ette võtta või ei ole ette võtta” millega tunnistas ta VEB Fondi sertifikaatid paberiks, millega on midagi ette võtta või ei ole midagi ette võtta. Riigikogu võttis vastu otsuse “NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod”, millega moodustati Riiklik VEB Fond. Paraku jättis Siim Kallas Riigikogu otsuse punkti 6 täitmata. See punkt kohustas Riiklikul VEB Fondil kutsuda kuue kuu jooksul kokku fondi kreeditoride (sertifikaatide omanike) üldkoosolek fondi juhatuse valimiseks.

Eesti Pank (Kallas) kasutas riigi poolt emiteeritud võlakirju pankade, mitte panga klientide päästmiseks, ei täitnud Riigikogu otsust ning jättis oma panga kliendid täielikult rahast ilma, kompenseerides nende hoiused “ilmunud” paberiga, millega ei ole midagi ette võtta.

Sellise tegevuse eest oleks pidanud Eesti Panga presidendi koheselt ametist vabastama usalduse kaotuse tõttu. Seda aga ei juhtunud. Teistkordselt oli Eesti Pank oma vastutusest vabanenud järjekordse oma klientide “nõuete väljatõstmisega.”

Kallase valetamine

Kallas valetas taaskord. Aga siis Kallase avaldatud punktide järgi:
1. Midagi pole varastatud väidab Kallas.

Kui süüdistust pole aegumise tõttu esitatud, ei tähenda see seda, et vargust suures ulatuses pole toime pandud. Kui vastab tõele väide, et Eesti pankade (UBB ja PEAP) nõuded läksid üle Riiklikule VEB Fondile, siis kuidas sai olematu Põhja Eesti Pank (pank oli varguse hetkeks likvideeritud) teostada enda olematu nõude alusel ülekandeid 32,3 miljoni dollari ulatuses. Neid ülekandeid tehti Eesti Panga valedokumentide alusel ja heakskiidul. Viimased on dokumentaalselt tõestatud ning nende tehingute eest on vabandust palunud tänane Eesti Panga president. See on VEB Fondi vahendite vargus, mille tõttu jäid reaalselt kannatanuks sertifikaadiomanikud. Kui eeldada teistsugust õiguslikku konstruktsiooni, et VEB Fondil polnud üldse mingeid nõudeid, siis varastas Eesti Pangale kuulunud PEAP (PEP) oma klientide raha, kes hoiustasid oma raha selles pangas.

2. Mingid isikud üritavad Eesti riigi käest raha välja pressida ja luua selleks õiguslikku raamistikku ning et VEB-is külmusid Eesti kodanikele ja Eesti ettevõtetele kuulunud hoiused väidab Kallas.

Esiteks on vale väide, et VEB-is külmusid Eesti kodanike ja ettevõtjate hoiused. VEB külmutas Eesti Panga (selles osas moodustas hiljem Eesti Pank PEAP-i ning UBB valuutakontod. Veel 1993.aasta jaanuaris Riigikogus VEB Fondi otsuse menetlemisel teadis seda ka Kallas: “Ülemöödunud aastal külmutati Eesti pankade hoiused Moskvas endise NSVL-i Vnešekonompangas. Osa sellest külmutamisest on seadusandliku organi poolt fikseeritud, osa on fikseerimata. Nii või teisiti, Eesti pankadel, täpsemalt öeldes, kahel pangal on Moskvas kinnikülmutatud raha kokku 890 miljoni Eesti krooni eest. Seda raha ei ole vahetatud Eesti krooniks, nagu vahepeal ajakirjanduses vilksas. See on tüüpiline välisvaluuta deposiit selle väikese eripäraga, et seda ei saa kasutada.” Eesti kodanikel ja ettevõtetel olid hoiused ja lepingud Eesti Pangas ja UBB-s. See kõik on dokumentaalselt tõestatud. Kuna Eesti riik sekkus pangaklientide ja pankade suhetesse läbi VEB Fondi moodustamise siis polegi nendel inimestel mitte kuhugi pöörduda oma raha tagasisaamiseks, kui ainult Eesti riigi poole. Selline seisukoht on kinnitatud ka Riigikohtu otsusega. Need isikud nõuavad tagasi oma raha sellelt kes ei ole selle raha omanik, ning kellel on kohustus nende isikute ees tulenevalt tsiviilõiguslikust võlasuhtest.

3. Eesti Pank pole ei minu ega minu eelkäija Rein Otsasoni isikus kunagi sõlminud Vene Välismajanduspangaga (edaspidi VEB) ühtegi lepingut, millega ta oleks taganud sellest pangast võetud laenude tagasimaksmise väidab Kallas.

Eesti Panga iseseisvumine toimus erinevate lepingute alusel, millega tagati panga toimimise järjepidevus ja säilisid pangandussuhted Venemaaga ja välisarveldused läbi VEB-i. Õhe sellise lepinguga võttis Eesti Pank kohustuse kaasa aidata VEB-il tagasi saada oma Eesti ettevõtetele ja asutustele laenatud raha. See leping oli olemas Eesti Pangas ja VEB Fondi dokumentide hulgas. Olen ise seda lepingut lugenud ja käes hoidnud.

4. Tänase Eesti Panga juhtide väide, et Eesti Panga juhid kavandasid 1995. aasta alguses mingeid ebaseaduslikke või muidu kuritahtlikke tegusid seoses VEB fondiga, on vale väidab Kallas.

See on tänaseks avaldatud dokumentidega tõendatud, et Enn Teimann ja Vahur Kraft (üks neist EP hallatava VEB Fondi juht ja teine EP presidendi kohusetäitja) koostasid ja allkirjastasid valeandmetega kirja, mille eesmärk sai olla ainult üks – kuritegelikul teel VEB-ist mingi osa raha kätte saada.
5. Eesti ajakirjanduses toodud väide, et Eesti Pank pani VEBile kuuluva raha oma tasku, on vale väidab Kallas. Muidugi on selline väide, et Eesti Pank oleks Venemaa Vneshekonompanga raha oma tasku pannud vale. Probleem on selles, et seda pole ma eriti kuulnud kuskil ka väidetavat, seetõttu puudub igasugune vajadus selliseid väiteid ümber lükata.
Seega pole Kallase viies punktis mitte ühtegi sisuliselt õiget väidet, ainult vanade valede kordamine.

Millal võiks tähistada patriotismipäeva?

 

Vene tank teelVana asja ei tohiks meenutada ja peaks vist leppima olukorraga, et mis läinud, see läinud. Siiski alati kriibib hinge, kui räägitakse Eestimaast ilma Petserimaata. Seda eriti sellistel puhkudel kui on järjekordne tähtpäev, näiteks 20 aastat Vene vägede lahkumisest Eestist. Muidugi teeb selline sündmus heameelt, muidugi on see peaaegu ime, et ENSV territoorium on vaba ja iseseisev riik ilma soovimatu võõrarmeeta. Ja seda kõike eriti tänaste Ukraina sündmuste valguses.

Siiski tahaks sellise pidupäeva puhul meenutada mõningaid argimuresid, mis on jäänud peolava kulisside taha. Seda ikka sellepärast, et me täpselt ette kujutaksime millist hinda me oleme riigi ja rahvana maksnud, et olla seal, kus me oleme praegu. Seoses juulilepetega räägiti rohkem vene sõjaväelaste sotsiaaltagatistest ja elamislubadest, märgatavalt vähem aga Tartu rahu järgsest Eesti Vabariigi territooriumist. Samas, polnud sellest ka väga põhjust toona rääkida, sest eestimaalastele paistis ju kõik korras olevat. Ühelt poolt kinnitas valitsus, et me oleme 1918 aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglased ning et meie põhiseadusse kirjutatud sätted Eesti Vabariigi riigipiiri kohta kehtivad. Teiselt poolt oli juulilepetes kirjas, et lepped on loodud püüdes luua lepingulist alust küsimuste lahendamiseks, mis on seotud Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisega Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustega kuni täieliku väljaviimiseni. Vägede välja viimise lepingu artiklis 2 viidatakse järjekindlalt, et väed viiakse täielikult välja Eesti Vabariigi territooriumilt. Aga uut piirilepingut pole veel Venemaaga ratifitseeritud, mis tähendab, et Vene väed asuvad jätkuvalt osal Eesti Vabariigi territooriumil ning Venemaa poolt on leping täitmata.

Kindlasti toetan Tunne Kelami ideed, et hakata nõukogude okupatsioonivägede Eestist lahkumise päeva edaspidi tähistama patriotismipäevana. Ainuke mure on selles, et ei tea millal seda päeva tähistama hakata. Kas minu silmad näevad seda, kui okupatsiooniväed on lahkunud mu esivanemate küladest ning kodusurnuaiale minekuks pole enam vaja Vene viisat ja naaberriigi miilitsa propuskit? Me peame rõõmustama selle üle, et ENSV territoorium on saanud võõrvägede vabaks, kuid omade piiritaha jätmine pole patriootlik tegu. Ühe osa oma riigist loovutamine Vene vägede lahkumise eest pole patriotism, vaid kaine tehing, vältimaks hullemat.

 

Kellele esitada arve piirilepingu eest?

 

Valitsus kiitis tänasel istungil heaks Eesti-Vene riigipiiri lepingu eelnõu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu eelnõu, millega reguleeritakse riigipiiri puudutavaid küsimusi. Valitsuse pressiteenistuse sõnul kiitis valitsus lepingud heaks lähtudes põhiseadusest tulenevast riikliku järjepidevuse põhimõttest.
Kuigi uue piirilepingu saaga on aastakümnete pikkune, sunnib uus sõlmitav piirileping siiski sulge haarama. Hingasin kergendatult, kui Venemaa võttis tagasi oma allkirjad juba meie poolt ratifitseeritud piirilepingult. Selline samm avas Eesti jaoks võimaluse uuesti läbirääkida ühepoolse lepingu tingimuste üle. Ühepoolse seetõttu, et lepingu kohaselt saab Venemaa suure osa põhiseaduse ja Tartu rahu kohase Eestimaa maa-alade omanikuks. Eesti ei saa selle eest vastutasuks mitte midagi. Ei maad ega rahalist kompensatsiooni. Selline kokkulepe on alandav. Veelgi enam, tegemist pole inimtühja asustamata maaga. Kagu-Eestis loovutatud maad on olnud seto rahva põliseks asualaks, nende kodumaaks. Seega pole küsimus ainult riiklikust suveräänsusest või riiklike huvide mittekaitsmisest, vaid küsimus on ka tuhandete Eesti kodanike õigusest olla kaitstud oma riigi poolt. Kõik need Eesti kodanikud, kellel on mingeid sidemeid või varalisi õigusi loovutatud maade osas, tunnevad ennast valitsuse poolt reedetuna ning kaitseta jäetuna.
Tühiseks on muutunud meie põhiseaduse deklaratsioon, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Miks pole valitsus lähtunud põhimõttest, et Eesti loodusvarad (Setomaa metsad ja maavarad) ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Kas ressursside tasuta loovutamine on säästlik kasutamine? Kuhu on kadunud põhiseaduslik põhimõte, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud? Kuidas kaitses valitsus nende setode omandid – talumaad, linnamajad, millele rakendub juba pikemat aega Venemaa seadus ning mille omandiõiguse teostamine on märkimisväärselt piiratud?
Vastus neile küsimustele on ainult üks, valitsus pole toime tulnud oma rahva jaoks õiglase valitsemise ja riiklikke huvisid kaitsva välispoliitikaga. Jääb ainult üks küsimus, kellele tuleb esitada arve piiratud õiguste, õigustest- ja varast ilmajätmise eest?