Midagi on meie maksusüsteemis mäda…

Lugesin äsja Delfi kommentaariume ja tooksin teile lugemiseks kaks näidet. Näited iseloomustavad meie maksusüsteemi vildakat ülesehitust. Tasakaalustamata maksupoliitika teeb selle näite puhul peaaegu võimatuks reaalse (AUSA) kauba tootmise, samal ajal kui vahendamisega on võimalik praktiliselt maksudest mööda hiilida. Aga lugege ja mõelge ise:


Arvestame kasumlikust jätkusuutlikust, 27.02.2011 11:45
EUR
Palgafond: 1 008,00
Sotsiaalmaks: 247,50
Töötuskindlustusmakse (tööandja): 10,50
Brutopalk: 750,00
Kogumispension (II sammas): 7,50
Töötuskindlustusmakse (töötaja): 21,00
Tulumaks: 121,28
Netopalk (2011): 600,22

———————
Tööandja kulu kokku (palgafond): 1 008,00
Riigile laekub maksudena 38,2%: 385,28
Töötaja saab palgana kätte 59,5%: 600,22
Kogumispensioni fondi laekub 2,2%: 22,50

1 008,00 X 1,20 = 1209,6 raha vajadus
ühe töötaja töötasuks, käibemaks on vaja
enne palgaraha ära tasuda.

Firmas on:
Juhataja
Raamatupidaja
8 töölist.

10 X 1209,6 = 12096 EURI raha vajadus iga kuu.
Iga tööline saab kätte 600,22 EURi.
Ülejäänu maksudeks peab maksma iga kuu.
Lisaks veel maamaksud, müügimaksud, aktsiisid,
raskeveokimaksud jne….

Kui leiva hind 1 EUR, siis 12096 leiba kuus vaja
toota ja vaja ära realiseerida jäägitult, et teenida
600 EURi kätte.

Puudu on veel leiva vedamise kütus, tehnika, hooned jne…
Tooraine kohale vedamise kütus, tehnika, tooraine maksumus.

Lootusetu ettevõtlus Eestis ja laenu ei suuda mitte iial tasuda.

Penskar raiakest tahaks, kuid saiake maksab?



Arvestame kasumlikust27.02.2011 12:18
Ma ei saa aru, miks Arvestame kasumlikust…. sellist äri ajab. Meie Reformierakond on ette näinud ju teistmoodi äri ajamise.
1. Ostad 12096 leiba 1 eroga ja müüd 1.50-ga edasi.
1000 eurot kulutad ametiautole
1000 eurot kulutad kontori ülalpidamiseks (kontor on rekreatsiooni võimalustega:saun, puhkeruum, bassein)
1000 euro eest ostad börsil aktsiaid (ost-müük on maksuvaba)
1000 euro eest ostad ametiriietust
2000 eurot laenad naisele või naiseõele 100 aastase tagasimaksmise tähtajaga.
Ja nii iga kuu ja riigile ei pea selle eest midagi maksma. Arvate, et unustasin käibemaksu, ei unustanud, käibemaksu maksab ju lõpptarbija.




Liberaalid kaotavad võimu Iirimaal

Täna, 25.veebruaril toimuvad Iirimaal parlamendi valimised. Kõik eksperdid on arvamusel, et liberaalid kaotavad võimu ning konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid on valimiste võitjad.
Milles võiks olla Iirima majandusime, ja majanduspoliitika meile eeskujuks või hoiatavaks eeskujuks? Iirimaad on juhtinud 15 aastat liberaalid ning saavutanud märkimisväärset edu riigi majanduse ülesehitamisel. Aastaid on olnud Iirima madalad maksud ja väga liberaalne majanduspoliitika meie juhtiva partei, Reformierakonna tugevaks eeskujuks.
Majanduskriisi läksime aga kahjuks nii Iirimaa kui ka Eesti ja seda oluliselt sügavamalt kui teised suuremat valitsuse sekkumist harrastavad riigid. Mõlema riigi puhul oli suuresti põhjuseks liig kiire kasv ehk kinnisvaramull ja pangandusbuum. Valitsus ei suutnud õigeaegselt reageerida ja majandusbuumi pidurdada. Tagajärjeks tohutu majanduslangus ja tööpuudus ning kriisist väljumine on väga vaevarikas. Kui võrrelda majanduskasvu muutusi 2007.aasta baasil, siis Eesti majanduslangus on olnud veel oluliselt suurem ja sügavam, kui Iirimaal.
Täna annavad iirlased hinnangu oma poliitikutele. Valitseva partei Fianna Fail (liberaalid) toetus, mis oli veel 2007. aastal 40% lähedal on valimiste päevaks langenud 15%-le, Fine Gael (konservatiivid) toetus on kasvanud 30%-lt 35%ni ning Labour (sotsiaaldemokraatide) toetus on kasvanud 10%-lt 20%-le. See on valija vastus valitsuse ebaõnnestumisele.
Kas Eesti valija leiab, et meie majanduslangusel pole midagi pistmist valitsusega? Kas valija, vaatamata reaalsele kriisile, tahab samamoodi jätkata näeme 6.märtsil.

Vastuseks kommentaarile:
Keeruline on hinnata, kas Eesti valitsus on ikka Iiri valitsusest paremini kriisiga toime tulnud, vaatame näiteks SKP muutust:

Kuidas targalt valida

Selleks, et targalt valida ja nii, et peale valimist ei peaks pettuma, selleks tuleb tunda meie valimissüsteemi. Valimissüsteem on küll juba teatud mõttes ajale jalgu jäänud aga selline ta meil paraku on ning valima minnes peaks teadma, mis juhtub sinu poolt antud häälega.
Kõigepealt peab ütlema, et meie valitsemine on üles ehitatud põhimõttel, et riiki juhitakse parteide kaudu (läbi) ja seda põhimõtet toetab ka valimissüsteem, mis annab eelise valimisnimekirjadele ja nimekirju saavad moodustada ainult parteid. Üksikkandidaadid on seega suhteliselt diskrimineeritud.
Riigikogu kohad jagatakse ära 3 erineval moel, kusjuures üksikandidaadid osalevad ainult niiöelda esimeses voorus, isikumandaatide jagamisel. Isikumandnaadi saamisel ei ole oluline partei nimekiri ega see, kas oled üksikkandidaat. Siin on kõik kandidaadid võrdsed. Mingit rolli ei mängi koht nimekirjas. Vaja on koguda lihtsalt mandaadi jagu hääli, mis on umbes 5000 häält. Viimati jagati nii 10 kohta Riigikogus.
Enamus hääli jagatakse aga ära ringkonnas. Üksikandidaatidel enam asja ei ole ringkonnamandaadi püüdmisel. Siin võistlevad nimekirjad juba meeskonnana. Valituks osutumiseks on vaja koguda nimekirjal ühe või mitme mandaadi jagu hääli ja valituks osutuvad enam hääli saanud kandidaadid, sõltumata nende asendist kandidaatide nimekirjas. Viimati jagati selliselt 65 kohta.
Kolmandana jagatakse üleriigilise nimekirja alusel Riigikokku pääsenud erakondade vahel ära kompensatsioonimandaadid. Ka sellele jagamisele pole asja üksikkandidaatidel. Kusjuures keerukas valem annab rohkem mandaate valimistel parema tulemuse teinud nimekirjadele, võimendab nende valimistulemust. Viimati jagati selliselt 26 Riigikogu kohta.
Tulenevalt valimissüsteemist ei kujuta üksikandidaadid mingit ohtu ei valimissüsteemile ega valimistel parimat tulemust näidanud erakondadele. Vastupidi, kuna üksikandidaadid vähendavad võimalust rohkem mandaate jagada ringkonnas, siis jagatakse lihtsalt rohkem mandaate kompensatsioonimandaadina millega võimendatakse üleriigiliste nimekirjade tähtsust ning tugevdatakse suurerakondade võimu.

Pangad, kes põhjustasid finantsmulli ainult võitsid kriisist

Pangad raporteerivad oma väga headest majandustulemustest: Swedbank 75 mln, SEB 50 mln ja Nordea 25 mln eurot kasumit 2010.aastal. Need tulemused ei tulnud üllatusena, kuigi tavainimese jaoks ehk natuke arusaamatud. Pole küll näinud veel pankade kasumiaruandeid, kuid ma kahtlustan, et seal on väga palju erakorralist tulu. Miks ma nii arvan, aga sellepärast, et eelnevatel aastatel deklareerisid pangad väga viletsaid tulemusi, mis oli tingitud peaasjalikult provisjonidest. Mäletatavasti deklareeris Swedbank 2009.aastal, et jäi 1,1 miljardi krooniga miinusesse. Kes viitsis toona süveneda, millest selline tulemus, siis oli Swedbanki laenukahjum 3,8 mld krooni. Laenukahjum tähendas ju seda, et viivisesse langenud laenud kanti kiiresti kahjumisse. Samas oli ilmselge, et enamus laenusid oli siiski tagatud päris kindlate tagatistega, ning pank ei kaotanud praktiliselt midagi, vaid vastupidi, pangal avanes võimalus lepinguid ümber sõlmida, võtta lepingu muutmise tasu, nõuda lisatagatisi, ning tõsta intressimäärasid. Kõik need sammud aga tõstavad ju ainult panga kasumit. Ja kui nüüd oluliselt kallima eluaseme laenu maksed taastusid, võeti 2010.aastal eelmine aasta provisjoneeritud laen tagasi kui erakorraline tulu.
Võiksime vaadata pankade kasumeid ka kaotatud ettevõtte tulumaksu valguses. Kui meil kehtiks klassikaline ettevõtte tulumaks oma 21%-lise määraga peaksid nimetatud 3 panka tasuma ettevõtte tulumaksu 31 mln eurot. Mis oleks väga märkimisväärne riigieelarve tulu ja moodustaks ligi 14% kogu 2011 ettevõtte tulumaksust.

Kas üksikandidaat on meie päästja?

Hurraa!! Meie võit, valisime üksikkandidaadi Euroopa Parlamenti! Sellisena võiks kirjeldada mõne aja tagust eufooriat. Eufooriat mis sarnanes Res Publica tubli saavutusega kunagistel Riigikogu valimistel. Täna on juba teatud aeg mööda läinud Euroopa Parlamendi valimistest ning võiks siis analüüsida, mida oleme saavutanud üksikkandidaadi poolt hääletamisega.
Tegelikult pole me saanud midagi uut, oleme saanud ühe uue nimega poliitiku, kes kuulub Euroopa Parlamendi ühte pisemasse roheliste fraktsiooni. Tegelikult oleme ka natuke petta saanud, sest tuleb välja, et üksikandidaadist poliitikul on maailmavaade, millega on ta ennast sidunud aga mida ta enne valimisi meie eest varjas.
Lisaks sellele oleme kaotanud ka Euroopa Parlamendis mõjuvõimu, sest üksikandidaadile antud mandaat on praktiliselt Eesti jaoks kaduma läinud, sest otsuseid langetavad sotsialistid ja rahvapartei.
Vaadates teatud eufooriat Riigikogu valimistel üksikandidaatide ümber, on tunne, et astume samasse ämbrisse.
Esiteks on kõik üksikkandidaadid juba automaatselt poliitikud, kui nad on asunud võitlusse võimu pärast. Seetõttu ei saa nad kuidagi olla paremad nendest poliitikutest, kes on saanud Riigikogu liikmeks erakonna nimekirjas.
Teiseks, kui juhtub ime ja pääseb mõni üksikkandidaat Riigikokku, ei sõltu temast mitte midagi enne, kui ta pole valinud poolt. Ta peab valima, kas hakkab toetama valitsust või on valitsusega opositsioonis. Kui ta ei tee valikut koalitsiooni kasuks, siis pole tal üldse võimalik neli aastat midagi oma ideedest realiseerida ja isegi valides poole, on raske ette kujutada üksikandidaati koalitsiooniläbirääkimistel otsustava jõuna.
Kolmandaks aga juhtub ilmselt see, et valija raiskab oma hääle ja tahtmatult tegelikult toetab reformi ja keski valimisvõitu, sest suure tõenäosusega ei osutu ükski üksikkandidaat valituks ja meie valimisseadus võimendab ümberjagatavad hääled valimised võitnud erakondade kontosse.