Iga erakonna kohus on võidelda oma valijate ja ideede eest

Dannar Leitmaa artikkel EPL onlines ( http://www.epl.ee/artikkel/590021 ) on kantud väga kummalisest mõttest: sotsid peaks Tallinnas loobuma kõigist poliitilistest ametikohtadest, ka neist mis pole seotud linnavalitsusega. Paraku on selline lähenemine vastuolus demokraatliku riigi toimimisega, mis peaks toimima võimude lahususe põhimõttel Volikogu on rahva esinduskogu, kus kõik sinna valitud erakonnad peavad tegutsema võimalikult efektiivselt ja seisma oma valijate huvide eest. Täidesaatev võim (antud juhul siis linnavalitsus) nimetatakse volikogu poolt ning kannab valitsusvastutust. Kui üks erakond lahkub valitsusest, siis peab ta tegelikult olema oluliselt aktiivsem volikogus, et tagada arvamuste paljusus ning linnakodaniku jaoks parim valitsemine. Selleks on loomulik, et kõik parteid peavad hõivama võimalikult kõrgema positsiooni volikogus, sõltumata sellest, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis. Paralleelina võib tuua näite Riigikogust, kus maaelukomisjoni juhib Kalev kotkas ning kultuurikomisjoni Peeter Kreitzberg, mõlemad sotsid ja mõlemad on opositsioonis. Niimoodi tehaksegi poliitikat. Volikogu kohtade jaotus on ainult niivõrd seotud koalitsiooniga, et näitab koalitsiooni võimekust, võimu. Kui erakond tuleb ära VALITSUSEST siis peabki ta püüdma ennast tugevdada opositsioonina ehk hõivata volikogus nii palju võimupositsioone, kui lubatakse. Sotside kohus on hoida kinni kõigist juhtivatest kohtadest volikogus, komisjonides, nõukogudes. Nendelt kohtadelt vabatahtlik taandumine on põgenemine ning poliitikategemisest loobumine. Tundub, et selle artikli ja artikli kommentaatorite soov ongi ainult saavutada olukord, kus sotsid peaksid poliitikast loobuma.

Inimeste rahakott ei luba optimismi

Faktum & Ariko viimane tarbijate kindlustunde uuring näitab, et tarbijate kindlustunde indeks on juuli 50 punkti tasemelt langenud 47-le ja seda 100 punkti skaalas. See on ka arusaadav kui vaadata meie “majanduskriisist väljumist”. Tegelikult pole me veel kuidagi kriisist väljumas. Statistika räägib sellele vastu, mistõttu ei saa ka tavainimene olla kuidagi oma tuleviku suhtes optimistlik. Rahvas vaesub. 
Kui võrdleme 2009 ja 2010 kolmandat kvartalit, siis näeme, et keskmine brutopalk on kasvanud ainult 0,9%. Samal ajal on hõivatute arv vähenenud 598 tuhandelt 578 tuhandele, ehk 3,3%. Sotsiaaltoetused ja pensionid pole tõusnud. Kõige selle juures on tarbijahinnad tõusnud ca 8%.
Seega on keskmine reaalpalk praktiliselt aastaga langenud 7%.
Sellised numbrid ei saagi kahjuks sisestada tarbijates optimismi, sest rahakott lihtsalt ei luba seda.

Savisaar ja Keskerakond on ühtne: toetades üht, toetad teist

Pärast Keskerakonna juhtkonna otsust toetada Edgar Savisaare jätkamist erakonna esimehe ja Tallinna linnapeana on ka Keskerakond heaks kiitnud ja õigeks tunnistanud Savisaare tegemised. Pärast sellist otsust ei ole enam võimalik lahutada Edgar Savisaart ja Keskerakonda. Ühe tegevusele antud hinnang on koheselt ka hinnang teise tegevusele.
Kui täna ütleb Reformierakond või IRL, et ei tee enam koostööd Savisaarega, peab ta ka astuma järgmise sammu ning ütlema, et ei tee enam koostööd Keskerakonnaga. Poliitikat teevad Eestis ikkagi erakonnad läbi oma esindajate. Kui üldse on mingid väärtused olulised poliitikas, siis ei saa sellest põhimõttest kõrvale vaadata.
Kõik erakonnad, kes on tauninud Savisaare käitumist ja välistanud koostöö Savisaarega, peavad välistama ka koostöö Keskerakonnaga. Kui käitutakse teisiti, siis on tegemist pragmaatiliste poliitikutega, kes tegutsevad ainult võimu nimel ning nad ei vääriks seetõttu võimu. Võimu ei tohi erakondadele anda sellepärast, et nad seda väga-väga tahavad, vaid selleks antakse erakondadele võim, et nad oleksid ausad ning viiksid ellu oma avalikke valimislubadusi ning seisaksid oma väärtuste kaitsel.
Kui Reformierakond tahab üldse ajada edaspidi väärtuspõhist poliitikat ning olla erakond, keda võib usaldada, siis tuleb Reformierakonnal loobuda Tartus koostööst Keskerakonnaga. Ma tahaks väga uskuda, et Reformierakonnas on säilinud riigimehelikkust, ausust ja sirgeseljalisust ning kõike seda pole varjutanud poliittehnoloogia ja võimuiha.

Parteipank – valimismull

Rahvaliit on välja tulnud ideega luua parteipank. Parteipanga loomist võib ju arutada, kuid ilmselt sellist panka ei teki kunagi. Üks poliitiline erakond ei ole kindlasti kõige õigem alus kommertspanga loomiseks. Eestis on ettevõtlusvabadus ja kui keegi tunneb, et tahab panka luua, siis palju edu neile. Tänane Rahvaliidu idee asutada oma panka on siiski ainult koomiline valimismull.
Eesti pangandusmaastikul tegelikult on probleeme või nähtusi mis vajaks minu arust küll riiklikku sekkumist. Kirjutasin sellest juba aasta tagasi ning veel ka hiljem:
http://jarvelill.blogspot.com/2009/12/rahvapank.html ja http://jarvelill.blogspot.com/2010/11/positiivne-eeskuju-pangandusest.html

Isegi USA-s tegutseb riiklik kommertspank: Bank of North Dakota.See Põhja Dakota valitsusele kuuluv pank on selle osariigi valitsust, põllumehi ja rahvast teeninud juba ligi sada aastat ning viimastel aastatel tekitanud küsimusi, kas mitte teised osariigid ei peaks ka oma riigile kuuluvaid pankasid asutama.
Vaata panga kohta: http://www.cbsnews.com/stories/2010/02/16/business/main6212789.shtml  ja  http://www.banknd.nd.gov/

Eesti on jõudmas 5 vaesema EL riigi hulka

Reformierakonna vale majanduspoliitika on Eestit viimas 5 vaesema Europaa Liidu liikmesriigi sekka. Kui 2007 oli meie SKP elaniku kohta 69% EL keskmisest ja Eesti asus sellega tagantpoolt kaheksandal kohal, siis 2009.aastaks oleme langenud tagantpoolt kuuendale kohale oma 64% EL keskmisest. Viies koht pole enam kaugel, Poola majandus on kriisist osanud hästi välja tulla ja muutub kiirelt rikkamaks ja ma arvan, et käesolevaks aastaks on ta juba meist suutnud ette minna. Meist on mööda kihutanud aga Ungari ja Slovakkia.
Valitsuserakonnad ütlevad, et meil oli kriis, sellepärast. Mina vastan, et kriis oli kõigil, aga kõigil ei olnud nii tubli valitsust, kes saab enda sõnul kriisiga väga hästi hakkama ning väärib enda sõnul seetõttu tagasivalimist.
Vaata: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/2-15122010-BP/EN/2-15122010-BP-EN.PDF

IMF ja meie majanduspoliitika

IMF tegevuse peamiseks eesmärgiks on finantsstabiilsuse tagamine, kuigi nad tegelikult käsitlevad oma tegevust ise laiemalt, Nimelt, et nad edendavad rahapoliitilist koostööd, et tagada finantsstabiilsust ning rahvusvahelist kaubandust ja seda kõike selleks, et soodustada kõrget tööhõivet, majanduslikku jätkusuutlikkust  ning vähendada maailmas vaesust. ( http://www.imf.org/external/about.htm )


 IMF jaoks on esikohal just finantsstabiilsus ja natuke tagaplaanil sotsiaalne turvalisus. Seetõttu  tuleb IMF seisukohtadesse tihti suhtuda kriitiliselt ning mõelda, kas ühiskond ikka on võimeline rakendama nende kõiki soovitusi. Viimane IMF raport oli tegelikult Eesti valitsuse tegemiste suhtes küllaltki kriitiline. Seekord siis tegelikult majanduse pehmema poole osas, mis tähendab, et meie valitsus on isegi IMF arvates liiga parempoolne ja vähe hooliv! IMF juhib tegelikult tähelepanu sellele, et selline valitsuse poliitika pole jätkusuutlik ja ei taga tegelikult ka stabiilsust ega kõrget tööhõivet. Seda kummalisem on lugeda rahandusminister Ligi kommentaare, siit edasi tsitaat: “Meie nägemus majanduse väljavaadetest on väga sarnane. See annab kindlust, et teeme õigeid asju.”


Kõigepealt muidugi üks positiivne suundumus. Nimelt tundub, et nii Reformierakond kui ka IRL on lõpuks loobumas tasakaalus eelarvepoliitikast. Tasakaalus eelarvepoliitikat on näiteks sotsiaaldemokraadid kritiseerinud vähemalt viimase dekaadi. Vaikselt ja areldi on nii Reformierakond kui IRL rääkimas vastutsüklilisest eelarvepoliitikast ning Ligi juba kinnitab, et lisaeelarved tuleks täielikult ära keelata. Tahaks loota, et tasakaalus eelarvepoliitika on lõplikult visatud ajaloo prügikasti ning sellega ei tulda enam kunagi reaalselt välja. Ka viimases IMF raportis on just kesksel kohal soovitus loobuda tasakaalus eelarvepoliitikast ning rakendada vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning lasta automaatsetel stabilisaatoritel vabalt toimida Maastrichti kriteeriumide piires.


Mul on hea meel, et seekord on IMF pööranud suurt tähelepanu aktiivsetele tööhõive meetmetele, haridusele, teadus-arendustegevusele ning investeeringutele. IMF näeb siin probleemi või nii nagu on moodne öelda väljakutset valitsusele. Nimelt kardab IMF, et edasine kärpimine ja eelarvetasakaalu poole püüdlemine seab ohtu just eelpool toodud valdkonnad. IMF püüab anda valitsusele mõista, et enam ei ole võimalik kärpida, pigem vastupidi, et majandus ja finantssüsteem oleks jätkusuutlik ja jääks toimima tuleb makse tõsta. Valitsuse vastus sellele on aga teada: Peaministri sõnul on täna peamine sõnum Eesti elanikele see, et maksutõusudele võib järgmisel aastal öelda kindlalt «ei». «Mingeid maksetõuse ei tule, samuti ei tule uusi makse. ” Sellest saab teha ainult ühe järelduse, kui püüeldakse eelarve tasakaalu poole ja makse ei tõsteta peavad vähenema kulutused ja seda siis ilmselt sotsiaalsfäärile ja haridusele, on ju need riigi suuremad kuluartiklid. Ja ehk siis satuvad löögi alla ka investeeringud nagu kardab IMF. 


Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti majanduspoliitika vajab suunamuutust, senine Reformierakonna ja IRL poliitika ei  vii meid enam edasi, vaid viib riigi tupikteele. Meie riigi majandusrong on ikka väga kõvasti paremale poole kaldu, kui isegi IMF arvab, et võiks ikka natuke vasakule hoida:)



IMF missiooni järeldused, 13.detsember 2010

IMF delegatsioon tegi oma viimasest visiidist alljärgnevad esialgsed järeldused.

IMF delegatsioon tõdeb, et:
1. Eesti on edukalt liitumas euroalaga. Kiita saab valitsuse pingutus ülemäärase defitsiidi ohjamisel.
2. Tõdetakse, et Eesti majanduskasvu allikaks on eksport. Samal ajal jääb sisenõudlus nõrgaks, kuna on liiga kõrge tööpuudus, mis taandub aeglaselt. Kuna tööjõu kvalifikatsioon ei vasta vajadustele ning tööjõud on väheliikuv.
3. Lähimas tulevikus on võimalikud positiivsed üllatused. Samas on Eesti majandus väga tihedalt seotud väliskeskkonna ja välispankadega ning nendes toimuda võivad negatiivsed muutused kahjustaksid ka otseselt Eesti majandust.

IMF hinnangul seisab Eesti valitsusel ees kolm väljakutset, et tagada stabiilne majanduskasv:

1. Tagada eelarve tasakaalustamine ning juurutada vastutsükliline eelarvepoliitika.

Viidatakse vajadusele, lasta automaatsetel stabilisaatoritel toimida Maastrichti kriteeriumide piires ehk siis planeeritust suurema languse puhul jätta eelarve kulud samaks ning suurema kasvu korral mitte suurendada kulutusi. Keskpika perioodi fiskaalpoliitiline eesmärk peab olema tasakaalus eelarve. Tasakaalus eelarvepoliitika on saavutatav maksutulude tõusuga ja seda just käibemaksu, keskkonnamaksude ning varamaksude tõusuga ning samal ajal hoides kontrolli all muud kulutused ning tagades kindlasti hariduse ja investeeringute finantseerimise. Eesti vajab vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning parima praktika kohast eelarveraamistiku. Tegelikult ei tohiks see olla Eesti jaoks keerukas, kuna omatakse kõrget kärpimise võimekust.

2. Finantseerida majanduse taastumist selliselt, et oleks tagatud jätkusuutlikkus.

Põhjamaade pangad on suhteliselt hästi vastu pidanud ja leevendamas oma laenutingimusi. Liitumine euroga vähendab finantsriske. Lähiaastate finantsala õigusliku raamistiku muudatuste suhtes tuleks olla valvas, et need ei kahjustaks finantssektori toimimist. Kõrge lõimumise tase Põhjamaa pangandusega nõuab siiski edaspidist koostööd kriisireguleerimis mehhanismide edasiarendamiseks.

3. Kasutada mõistlikult kogu riigi potentsiaali ja tagada konkurentsivõime taastamine.

Eelkõike on siinjuures silmas peetud vajadust rakendada aktiivset tööturupoliitikat, hariduspoliitikat ning rahastada vajalikul määral teadus- ja arendustegevust.

Vaata täpsemalt: http://www.imf.org/external/np/ms/2010/121310.htm

Riigieelarve 2011: Reformierakonna juhitud valitsuse eelarvepoliitika on saamatu ja käpardlik

Reformierakonna juhitud valitsuse eelarvepoliitikat kokku võttes võime selle kokku võtta alljärgnevat: buumi ajal kütame majandusele hoogu juurde ning kriisi ajal kärbime ja pidurdame majandust.
Lugesin täna Facebookist Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase kriitikat sotside suunas: “2011. aasta eelarve vastu võetud. Tänase arutelu kõige suurem üllatus oli sotside tõsine sõnavõtt eelarvedefitsiidi kiireks kasvatamiseks. Kas me nii vähe siis õpimegi kogu maailmas möllavast riigivõlgade kriisist?”
Reformierakond võiks ikka ka kriisist midagi õppida. Asjadel on alati ka teine külg ja teistsugune vaade kui ainult reformierakondlik. Vastavalt riigieelarve seletuskirjale on 2011.aasta eelarve kohaselt SKP lõhe -6,3%. Mis peaks siis tähendama, et majandus ei kasva nii kiirelt, et see oleks ohtlik ülekuumenemise mõttes, tegelikult on majanduskasv oluliselt allpool oma potentsiaalset taset. Tulenevalt sellest oleks mõistlik majandust elavdada ja riik saab seda teha ainult läbi eelarvedefitsiidi, nii nagu ka tehakse. Reformierakond on planeerinud järgmise aasta defitsiidiks 1,6% SKP-st. Tehniliselt on sellisest stimuleerimisest siiski veel vähe, sest eelarvepositsioon on vastavalt riigieelarve seletuskirjale ja ka eelpool toodud numbritele vastutsükliline. Ehk, kui me oleme 2011 väikeses majanduskasvus, siis eelarvepositsioon pidurdab majanduskasvu.
Mida sotsid väidavad, on see, et reformierakonna poolt pakutud 1,6% defitsiiti ei ole piisav kiiremaks majanduskriisist väljumiseks. Tegelikult arvestades kõike eeltoodut võiks olla defitsiit vabalt 3% SKP-st. Ka sellisel juhul oleksime ühe eesrindlikuma eelarvepoliitikaga riik euroalas.
Mida tähendaks siis näiteks 2,6% defitsiidiga eelarvepositsioon. See oleks tähendanud riigieelarvesse tegelikult täiendavaid vahendeid ligi 3 miljardit krooni. Täiendava 3 miljardi krooni lisamine oleks riigile tagasi toonud maksutuludena, arvestades ka seda, et riigisektor on üldiselt aus maksumaksja, ligi 1 miljardi (kuna meie maksukoormus on 33%). Seda muidugi juhul, kui selle täiendava 3 miljardit krooni riik kulutaks kodumaisesse majandusse: infrastruktuuri, ehitusse, haridusse, toimetulekusse.
Mõelge, mida oleks tähendanud 3 miljardit lisakäivet majandusele. See oleks olnud sama, kui riik oleks loonud 3 miljardise käibega ettevõtte. See oleks toonud olulist leevendust ühele suuremale probleemile: töötusele. Lisaks sellel oleks see suurendanud kodumaist nõudlust ning võimendanud meie majanduskasvu +1,5%. See oleks olnud valitsuse poolne mõistlik vastus tänasele majandusolukorrale, inimeste toimetulekule ja töötusele.

Eestis raske eraisikul, Lätis raske ettevõtjal

2000-2007 toimus Balti riikides laenuralli. Siiski olid need “rallirajad” natuke erinevad Eestis, Lätis ja Leedus. Kõige tublimad laenajad on olnud Eestis ning Kõige tagasihoidlikumad Leedus. Vaadates eraisikute ja ettevõtete osakaalu kogu laenuportfellis, siis näeme, et Eesti ja Leedu on selles osas samas proportsioonis. Meist oluliselt erinev on Läti, kus põhiliseks laenajaks ei olnud mitte eraisikud vaid ettevõtted. Sellest tulenevalt ka erinevad tagajärjed majandus- ja finatskriisil Balti riikidele.
Finantskriisi ületamine on ilmselt kõige vähemvalulik Leedule. Eesti ja Läti puhul on probleem suurem. Läti puhul on ilmselt tõsistes raskustes ettevõtlussektor ning kuna ettevõtlussektoris on laenud lühiaegsemad, siis majanduslangus pidi seal kaasa tooma tõsiseid probleeme ka pangandusele, kelle välja laenatud raha kadus pankrotistuvate ettevõtete pankrotipesadesse. Nagu teame, nii ka läks ning Läti valitsus pidi kulutama väga suuri summasid, et Läti pangandussektorit päästa. Paremini läheb Lätis inimestel, sest neil pole nii suurt võlakoormust ning neid ei ähvarda isiklikud pankrotid.
Eesti puhul on ettevõtlus ilmselt kõige kergemini pääsemas võlakriisist, sest ettevõtete osakaal laenuportfellis oli Balti riikidest madalaim. Eestis jäävad kõige keerulisemasse olukorda eraisikud. Neil on kõige suurem laenukoormus ning samal ajal rakendas nii eraettevõtlus kui riik majanduse tasakaalustamiseks jõulisi võtteid kärpimiste ja koondamiste teel. Töötus, langenud palgad on põhjused, mis viivad raskesse olukorda just eraisikud. Neile saab täna appi tulla ainult pankade paindlikkus ning kiire majanduskasv, koos palkade ja töökohtade kasvuga.
Vaata lisaks: http://www.imf.org/external/pubs/ft/wp/2010/wp10250.pdf

Globaliseerumise mõju Euroopa Liidu inflatsioonitasemele

Viimase kahe kümnendi jooksul on Lääne-Euroopa turg üha enam lõimunud areneva majandusega riikidega. Selline konkurentsiolukord on mõjutanud inflatsioonitaset Lääne – Euroopas. Ida-Aasia odava tööjõuga riigid – eriti Hiina – on kahandanud inflatsioon Lääne-Euroopa riikides. Suurem integratsioon Türgi ja Kesk-ja Ida-Euroopa riikidega on oluliselt väiksema mõjuga Lääne-Euroopa riikide inflatsioonitasemele.

Ida-Aasia ja endise Varssavi pakti riikide tihedama integratsiooni mõju EL-i inflatsiooni keskkonnale viimasel kümnendil on uuritud mitmetes töödes, sealhulgas Glatzer (2006), Pain  (2006), Borio ja Filardo (2007), Wheeler (2008) ja Bugamelli (2010). 

Artikli autorid on uurinud ekspordi ja tootjahindade koosmõju riikidele, ühelt poolt Hiina, India, Malaisia, Mehhiko, Filipiinid, Poola, Rumeenia, Slovaki Vabariik, Tai ja Türgi ning teiselt poolt  Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi ja Suurbritannia. Uuring kattis ajavahemikku 1995-2008 ja 110 tööstusharu. Uuring näitas, et impordi konkurents madalama palgatasemega riikidest mõjutab tugevalt hinnataset Euroopas. Euroopa tootja hinnad langevad vahel 3,2% kuni 4,8%, kui madalama palgatasemega riikide eksport kasvab 1% võrra.

Peamine empiiriline järeldus on, et kaubavahetusel kiiresti areneva majandusega riikidega oli sügav mõju Euroopa tootjahindadele, kusjuures tulemust mõjutab siiski suures osas Hiina eksport. Täpsemalt, kui Hiina eksport kasvas 1% Euroopa turul siis Euroopa tootjahinnad langesid umbes 5%. Vastupidiselt leiti, et pole erilist seost areneva Euroopa (st, Poola, Rumeenia, Slovaki Vabariik ja Türgi) ekspordi kasvul ja Lääne-Euroopa tootjahindadel, küll aga on teatud mõju Rumeenia ekspordi kasvul. Mis näitab, et tegelikult on Rumeenia ka sisuliselt “madalapalgaline”.  Rumeenia ekspordi kasv 1% langetas Euroopa turul tootjahindasid umbes 1%.

Käesolev lugu oli refereering Raphael Aueri ja Andreas Fischeri artiklist 5.detsembrist 2010 Globalisation’s impact on inflation in the European Union : http://www.voxeu.org/index.php?q=node/5889


Raphael Auer
Šveitsi keskpanga analüütik

Andreas Fischer
Šveitsi keskpanga analüütik