Külmutaja

“See tähendas eelarvedefitsiidi suhtes väga suurt ehmatust. Valitsuses vaadati ka tagantjärele numbritele otsa, mis oli toimunud detsembris, mis oli toimunud kolmandas kvartalis, see oli ootamatu. Me arvame, et 2008 mahub kolme protsendi sisse. Mitte küll uhkelt, nagu varem arvasime, aga mahub,” rääkis Ligi. Samuti oli praegune rahandusminister kriitiline selles osas, et hakati rääkima lisaeelarvest ja mitte lihtsalt ei külmutatud kulutusi. “Lisaeelarve tähendas seda, et me kaotasime tempos kolm kuud ja aprillis viskas tegevuskulud lakke,” nentis Ligi. (DELFI)

Kumaline arusaam meie rahandusministril demokraatliku ühiskonna toimimisest. Kui Riigikogu on vastu võtnud riigieelarve ja kui valitsus ning valitsusasutused suudavad seda täita, siis on kõik kontrolli all. Seega eelarve kulude täitmine on üsna loomulik protsess. Ligi soovitud külmutamised aga ebademokraatlikud ja ka tegelikult ilma seadusliku aluseta tegevused. Seega kutsub Ligi üles autoritaarsele, ebademokraatlikule rahandusministri ainuvõimule. Ligi sooviks, et rahandusminister saaks oma suva järgi otsustada kes tohib eelarves ette nähtud kulutusi teha ja kes mitte, ilma selleks Riigikogu õnnistust saamata. See ongi “külmutamise” tegelik sisu.

Seadus rahandusministrile aga sellist volitust ei anna ega saagi anda. Kui rahandusministril tuleb tuju mingi riigiasutuse kulutusi piirata, siis peab ta välja tulema vastava lisaeelarve eelnõuga, ning viima selle läbi valitsuse parlamenti.

Kahju, et Ligi kritiseerib eelmist rahandusministrit seetõttu, et too oli demokraatlikult mõtlev minister, mitte diktaatorlikke õigusi taotlev “Külmutaja”.

Eesti Energia

Meenutagem raudtee müüki, tallinna vee müüki. Tulemuseks on kõrge hind tarbijale või firma riigile tagasi ostmine.
Minu arust ei tohiks me lubada Eesti Energia erastamist (börsile viimine). Mõne aasta pärast ostame siis jälle kaks korda kallimalt tagasi või maksame oluliselt kõrgemat elektri hinda tulevikus, ning teenitud kasum viiakse näiteks suures osas välja Eesti riigist Leedu tuumajaama ehituseks.
Kui EE on börsiettevõte, siis saab elektri hinnale piirid panna ainult konkurents, kuna aga konkurentsi hetkel eriti pole ning meie hinnad on naabritest madalamad, siis omanike nõue on kasvatada ettevõtte kasumid maksimaalseks ja teha sellest börsi musternäidis. Aktsia, mille hind muutkui kasvab ning aktsia, millega on hea teenida, sest makstakse häid dividende. Selle maksame aga kinni kõik meie tarbijad.
Kui täna käsitleme Eesti Energiast dividendide võtmist, kui riigi poolset energia tarbimise maksustamist, siis võime sellega teatud tingimustel leppida. See raha tuleb läbi riigieelarve meile tagasi, toimub teatav ümberjaotus ja maksumaksja ei kaota sellest. Kui EE on börsiettevõte, siis suur osa kasumist viiakse aga elektri tarbijate käest uutele aktsionäridele.

Ligi ei tohi liiga teha

“Administreerimiskulude, tegevuskulude kokkuhoid – seda on seaduse järgi lubatud teha haldusala piires ja nagunii on iga aasta jäänud raha kasutamata. Ka sel aastal suudame me teatud summa lihtsalt jätta kasutamata ja kokku hoida,” ütles Ligi, kui selgitas, kuidas pole vajalik Riigikogu ette tulla käesoleval aastal kolmanda eelarvega. Kardan, et selline kokkuhoid ilma valitsuse poolse surveta pole võimalik. Õigemini pole võimalik märkimisväärne kokkuhoid. Ametlikku korraldust kokkuhoiuks aga valitsus oma allasutustele anda ei tohi, see oleks riigieelarve seaduse vastane ja ka põhiseaduse vastane. Kogu valitsussektor peaks siis administreerimiskulude ja tegevuskulude osas üles näitama lihtsalt head tahet.

Kas on võimalik Justiitsministril öelda prokuratuurile, et nuud te enam ei saa nii palju raha kulutada, kui Riigikogu teile andis? Või Parts ütleb Maanteeametile, et ärge nüüd enam nii palju kulutage, kui palju Riigikogu teile andis. Mina arvan, et see pole võimalik.

Kas palgad kõrged või hoopis kasumid kõrged

Täna toimuval konverentsil «Palga päev» ütles SEB makroanalüütik Ruta Arumäe, et Eestis on praegu liiga kõrged palgad.


Täpselt sellise järelduse võib teha. Teha võib aga ka palju teisi järeldusi:
  • Teiste tootmissisendite hinnad on liiga kõrged- nafta hind, elektri hind, juhtimiskulud on liiga suured, rendihinnad on liiga kõrged, kinnisvara hinnad on liiga kõrged
  • Kasumimarginalid on liiga kõrged
  • Tootmine on ümber profileerimata ning toodetakse liiga väikese lisandväärtusega kaupa
  • Toodetakse lihtsalt ebavajalikku, konkurentsivõimetut kaupa, teenust (meenub viimatine autoteenenduse lugu, kus teeninduse tase ja kultuur oli alla igasugust arvestust)
  • Aga kindlasti tuleks välja tuua ka ülemääraseid finantskulusid (SEB makroanalüütik võiks hinnata ka seda, kas pole mitte Eestis tegutsevate pankade kasumid olnud viimastel aastatel pöörased, kas pole mitte Eestis tegutsevate pankade tehingu tasud üle mõistuse, kas pole mitte pankade poolt pakutav raha hind liiga kõrge, mis välistab normaalse palga maksmise ja ettevõttel kasumi teenimise)
Ei ole õige survestada töötajat, et tema peab majanduslanguse kinni maksma. Töötaja oli kõige vähem süüdi majandusbuumis. Selle majanduslanguse peavad kinni maksma ikkagi need, kes selle buumi tekitasid ning kes sellest kõige rohkem teenisid. Ehk siis eelkõige pangad peavad natuke kahjumiga töötama, kinnisvara ettevõtjad peavad kahjumit kandma jne.

Nii raske on oma viga tunnistada ja mitte ainult raske, vaid arusaadavatõl põhjustel tuleb pankadel leida süüdlane, kes nende valearvestuse kinni maksaks, ehk siis tööline.

Hakka ministriks

Jälgisin huviga, kuidas rahvas Delfi soovitusel asus riigieelarvet koostama: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=25554313
Lugedes kommentaare saab teha järelduse, et need inimesed, kes püüdsid ratsionaalselt ja mõistusega ülesandele lähenesid jõudsid järeldusele, et riigieelarvet saab tasakaalustada kas maksukoormust oluliselt tõstes või siis vähendades pensione, õpetajate, politseinike päästjate ja teiste riigipalgaliste palka 20-40%. Selline järeldus on tegelikult väga adekvaatne ja valitsusel ongi just sellised valikud, olukorras, kui tahetakse eelarvet tasakaalu saada.
Valitsusel on muidugi valikuid rohkem, eelarve võib ju jääda ka märgatavasse defitsiiti, nagu ka käesoleva aasta riigieelarve ning kogu valitsusektor. Peaminister aga praegu vaikib. Mis on Eesti riigi plaan käesolevaks ja järgmisteks aastateks? Kas tõstame maksu, vähendame pensione ja palka või läheme eelarvega suurde defitsiiti?

Vanad blogid aga nii aktuaalsed

Võtsin kätte ja vaatasin oma blogi raamatut, lugesin neid kirju mis kirjutasin paar aastat tagasi ja pean tunnistama, et paljugi on sellest tänaseks realiseerunud. Ja seda kahjuks. Olen võtnud sõna majanduspoliitilistel teemadel ja esile toonud mõningaid riskikohtasid. Nendest aga natuke hiljem. Täna tahan aga kõigepealt välja öelda ühe seisukoha, millele annab vastuse jällegi aeg.


Vaadates tänase Reformierakonna valitsuse tegemisi on tunne, et need inimesed ei suuda leppida oma kaotusega ja tulla kahe jalaga maa peale. Kaotus on nimelt see, et nende promotud ideoloogial on mõrud viljad. Ootan huviga seda valitsuspoliitikut, kes täna julgeks tunnistada, et me ei suuda täita eelarvekriteeriumit ning kindlasti ei lähe me 2011.aastast üle eurole. Kes vähegi teab Eesti majandusnäitajaid ning valitsusektori tasakaalunumbreid, sellel on see selge, et käesoleva aasta valitsusektori eelarvedefitsiit kujuneb ca 4% suuruseks ja sellega pälvib Eesti riik ülemäärase eelarvedefitsiidi menetsuse ning euroalaga liitumine pole võimalik. Valitsusel puudub aga julgus ja aeg seda probleemi lahendada. Võimujanu on seatud esiplaanile ning Eesti majandus toodud selle ohvriks.

Aga nüüd tagasi minu eelnevate kirjade juurde. Täna on väga huvitav lugeda:
Kõigepealt käes jällegi valimiste aeg ja kohane oleks 30.01.07 kirjutatu:
“Valijate ootusi kajastava valimistulemuse saaksime, kui muudaksime valimissüsteemi ja d´Hondi meetodi asemel võtaksime kasutusele rahavõimu vähendava rahakoefitsendi! Kui erakonna valimiskampaania kulud olid võrreldes teiste erakondadega keskmisel tasemel korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,0, kui valimiskulutused olid keskmisest kaks korda väiksemad, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,5 ning kui valimiskulutused olid kaks korda suuremad keskmisest, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 0,5 jne.”

Reformierakonna lubadustest ja nende lubatud poliitika võimalikes tagajärgedest ning ilmselgest valijate petmisest 31.01.07 :
“Eestis on väga jämedalt võttes ühe pensionäri kohta poolteist töölkäivat inimest. Selleks, et nelja aasta pärast oleks keskmine pension üle 8000 krooni, peaks keskmine töötaja teenima üle 26 000 krooni kuus ehk iga aastane palgatõus kõigile töötajatele, mitte ainult lubatud avaliku teenistuse ametnikele, üle 20%. Kas te usute, et see on kuidagi võimalik? Mina ei usu, et on võimalik sundida kõiki tööandjaid tõstma igal aastal palka üle 20%. Selliseid numbreid on võimalik saavutada ainult rahareformiga aga kas me oleme siis õnnelikud? Seega on tegelikut tegemist teadliku valijate petmisega.

Kuidas jõutakse 15 aastaga Euroopa jõukaimate hulka? Tänane majanduskasv on peamiselt tingitud tohutust laenuraha ja euroraha sissevoolust Eestisse. Varsti kuulub kogu Eesti riigi kinnisvarasektor Rootsi pankadele. Kui oleme oma riigi selliselt maha müünud, saadud raha maha prassinud, tuleb üks hommik räige pohmell, kus me avastame, et ei suuda oma riiki tagasi osta. Majanduses tähendab, see lihtsalt seda, et meil saavad ühel hetkel tagatised otsa ja me ei suuda enam riiki raha juurde laenata ning tarbimine hakkab väga kiiresti kokku kuivama ja koos tarbimisega hakkab väga kiirelt kokku kuivama ka majanduskasv mis võib muutuda majanduslanguseks. Tahan öelda lihtsalt seda, et tänane kiire majanduskasv on ajutine ning valitsuse poolt kontrollialt välja lastud elukalliduse kasv on need ratsud, millega Euroopa 5 rikkama riigi hulka pole kuidagi võimalik ratsutada.”


Nüüd olemegi olukorras, kus 8000 kroonine pension on väga kaugel ning oleme suures majanduslanguses. Aga lugege ise, mida ma arvasin toona majanduspoliitikast:)