Seitsme sammu kaitseks ehk Rothschildi õpilane

Mayer Amschel Rothschild

Üks hilisõhtune ajugümnastika: seitse sammu, tõi kaasa pisikese tormi veeklaasis. Üle 2000 postituse lugeja ning hulgaliselt kommentaare fb-s. Paraku on minuni jõudnud tagasiside üsnagi ühepoolne ning või kokku võtta neoliberaalia all vaevleva eestlase tüüpilise argumendiga: loll oled.
Kuigi minu postitus oli ainult minu isiklik arvamus ning ei ähvarda seetõttu ühtegi “austerlast” isiklikult veel lähiaastatel, tahaks siiski neoliberaalidelt küsida, mis on teie lahendus ilmselgele majanduse tupikteele Euroopas.
Kaks aastat tagasi rääkisin euroala võlakriisi (ainu)võimalikust lahendusteest läbi Euroopa Keskpanga “rahatrüki”. Kulutati hulk rahandus- ja peaministrite töötunde, moodustati igasuguseid fonde (ESM), koguti riikidelt, ka Eestilt hulk eurosid kokku, lõpptulemusena rahustas turge ainult Euroopa Keskpanga otsus osta kokku järelturult piiramatus koguses riikide võlakirju. Paraku pole kriis kaugeltki lahenenud. Võlakriisi lahendused, mis on suunatud kärpimisele, on viinud mitmed euroala riigi rahvad üpris meeleheitliku tööpuuduseni. Riikide majandused on languses ja seda pole võimalik pidurdada tasakaalus riigieelarvega. Usun, et euroala jõuab lõpplahenduses selleni, et Keskpangal lubatakse rahastada otse riigieelarveid ning piiratakse lõpuks kommertspankade vabadust luua raha, mis euroala kontekstis on isegi nende monopoolne õigus. Kui sellele mõelda, siis tundub olukord olevat tõsiselt õudne ning riikide valitsused tõsiselt pangandustööstuse kanna all. Kui keegi tahab sellel teemal edasi argumenteerida, siis peab vastama enne ühele lihtsale küsimusele, et kust tuleb juurde uusi eurosid, kuidas raha kogus kasvab ning kelle otsuse alusel raha tekib.
Rahval on tekkinud või tegelikult tekitatud meeletu vastuseis valitsussektorist palka saavate inimeste suhtes ning nende palgatõusu suhtes. Samas on valdav enamus selle valdkonna inimesed need kes loovad tegelikku väärtust: annavad meie lastele ja mitte enam nii lastele haridust, hoolitsevad meie tervise ja turvalisuse eest. Mida annavad aga meie majandusele, laiemalt ühiskonnale finantssektori töötajad. Valdavalt mitte midagi: müüvad õhku, optsioone, futuure ja kasvatavad suurt mulli ning inflatsiooni, mingit reaalselt heaolu loovat toodet või teenust sellest sektorist ei tule. Raharinglust saaks korraldada ka ilma selleta, et maksta finantssektorile teistega võrreldes märgatavalt kõrgemat palka ning finantssektoris ei peaks töötama nii palju inimesi, enamik neist võiks minna “tootvale tööle”, meil on ju hulgaliselt puudus 300-400 eurot kuus palka saavaid töötajaid. Ettevõtjad otsivad neid tikutulega taga ja vaatamata meie kõrgele tööpuudusele ei leia ikka endale sobivaid töötajaid. Tegin nüüd natuke pangandussektorile liiga aga tahaks natuke üle võlli keerata, kui hakatakse lahmima ilma igasuguse põhjenduseta, et meie ühiskonna jaoks olulistele inimestele tuleks ka normaalset palka maksta.
Eestis kipume me unustama, et me pole enam ammu üks pisike riigike kinnise turu ja oma valuutaga. Õigemini oma valuutaga, mis nagu tegelikult polegi oma valuuta vaid teise riigi raha, kohandatud nimega kroon. Sellest ajast on justkui aksioomina pähe raiutud, et majanduskasv tuleneb ainult ekspordist. STOPP… kui see on nii ka suuremate koosluste puhul, siis on küsimus selles kuidas saab maailmamajandus tervikuna kasvada?? Ometigi ta kasvab. Kasvab märgatavalt ja suhteliselt kiiresti. Huvitav kuhu see maailmamajandus siis ekspordib, et ta kasvab? Kas kuule? Vastus peitub ikkagi selles, et majanduskasv tuleb ikkagi nõudluse kasvust, sealhulgas olulisel määral just sisemajanduse arvelt. Meie süsteemi juures on kasvu aluseks ettevõtjate ja tarbijate usk tulevikku, millele järgneb siis pankade poolne usu rahastamine ehk majandus kasvab siis võla arvelt, mis loob tegelikult majandusse raha juurde. Seega on majanduskasvuks hea, kui suudame panna inimesi uskuma tulevikku ning kasvatama nõudlust ka läbi suuremate palkade. Siis külmub lahti ka meie oma koduturg, milleks on teatud mõttes ikkagi kogu Euroopa Liit.
Lõpetuseks: “Give me control of a nation’s money and I care not who makes the laws.” Mayer Amschel Rothschild. Peame võtma raha üle kontrolli tagasi valitsusele. Me ei võta seda pangandustööstuselt läbi riigistamise aga me loome sinna kõrvale valitsuse oma panga, sest Rothschildi panka peab valitsus päästma minema nagunii, kui pangandussektor on mulli piisavalt suureks puhunud ja see lõhkeb. Hispaania just on küsimas raha oma riigi pankade päästmiseks.

Seitse sammu Eesti elu edendamiseks

Inimesi on viimastel aastatel hullutatud juttudega kriisist ning sellest, et meie heaolu saab tulevikus ainult langeda. Hirmutatakse inimesi negatiivse tulevikuperspektiiviga ning kujutatakse ette meie virelevat pensionipõlve. Selline saatus võib meid tõesti tabada, kui jätkatakse senise neoliberaalse kursiga. Kuigi meie majandusruumi arengu võtmed peituvad paljuski euroala rahapoliitikas annab ometi midagi teha ka riigi fiskaalpoliitika tasandil ja lõppude lõpuks oleme me ju üks euro omanikest ja õigustatud ning kohustatud ka hoolitsema euro tuleviku eest.
Pakun välja seitse sammu mida võiksime siiski juba praegu ette võtta heaolu kasvatamiseks Eestis.

1. Lõpetata inimeste sissetulekute kasvu piiramine. Selleks peab riigi- ja kohalikust eelarvest palka saavate inimeste palkasid tõstma ca 20% aastas. Palgatõus võiks jätkuda kuni euroala keskmise palgataseme saavutamiseni. Selline palgatõus elavdaks oluliselt siseturgu ning looks õiglasema tulude jaotamise. Samuti peaks sellega kaasnema lastetoetuste märgatav tõstmine ning vanemahüvitise võrdsustamine kõigile lapsevanematele.
2. Valitsussektor peaks lõpetama kõik kindlustuslepingud ning riigi vara peaks olema kindlustatud riikliku kindlustusega. Kindlustuskaitsega on kaitstud kogu riigile kuuluv vara ning kindlustusjuhtumite kahju hüvitatakse riigieelarves vastavateks kulutusteks ette nähtud fondist.
3. Kommertspankade kõrvale luuakse täielikult riigi kontrolli all olev pank, kes korraldab riigis raharinglust pakkudes tasuta või minimaalsete hindadega pangateenuseid, sealhulgas kaardimakseid. Samuti rahastaks pank elamuehitu- ja renoveerimisprogramme. Kogu valitsussektor kasutaks pangateenusteks ja riigi reservide haldamiseks riigile kuuluvat panka.
4. Kohustusliku kogumispensioni haldamiseks kasutatakse riiklikku pensionifondi. Pensionifond investeerib valitsuse võlakirjadesse, mis tooks meie pensioniraha Eesti majandusruumi.
5. Kulutusteks vajalike kulude katmiseks kasutatakse kuni täistööhõive saavutamiseni kinnisvara, autode ning ettevõtlustulu maksustamist. Üksikisiku tulumaks viiakse progresseeruvaks. Kuni täistööhõive saavutamiseni võib valitsus kulutada defitsiitselt. Täistööhõive saavutamisel võib kasutada maksukoormuse tõusu keskvalitsuse võla vähendamiseks.
6. Tööhõive suurendamiseks kasutatakse eelarvekulutuste suurendamist läbi riiklike investeeringuprogrammi (lasteaedade-, teaduse-, haridusasutuste- ning infrastruktuuri investeeringud).
7. Valitsus ja keskpank peavad taotlema euroala rahapoliitika muutmist suunas, mis piirab oluliselt kommertspankade omavoli ning võimaldab euroala riikide valitsusi finantseerida otse keskpankade kaudu (anda keskpangale õigus fikseeritud intressimääraga osta riikide võlakirju). Selline samm lõpetaks päevapealt euroala võlakriisi ning viiks euroala majanduse kasvule.

Kõigi nende sammude tagajärjel väheneks regionaalne ning otsene ebavõrdsus. Majandused ning inimesed vabastatakse pangaorjusest ning üldine heaolu ja toimetulek kasvaks.

VIITED:
Ideedel on toetajaid:Rõtov: Siseturgu ergutaks riigitöötajate järsk palgatõus
Ka Kaire Uusen toetab
Josing: Eesti ei saa jätkata palkade kunstlikult madalal hoidmisega

Heaolust või majanduskasvust

On tekkinud põnev kirjavahetus minu blogi ja Eesti Panga analüütikute vahel. Kui Eesti pank rõhutab, et liiga kiire palgakasv võib kujuneda ohuks majandusele, siis mina püüan väita, et majanduskasvu võtmetegur pole mitte palgakulude all hoidmine, vaid palgatase võiks olla hoopis heaolu mõõdikuks ning mida kõrgem palgatase, seda parema tulemuse oleme oma majanduskasvust saavutanud. Ehk siis, mis on meil eesmärgiks, kas heaolu ja palkade kasv või makromajanduse näitajaks olev majanduskasv.
Olen Eesti Panga analüüsiga nõus, et mida madalamal suudame töötajate palgataseme hoida, seda suuremat lisandväärtust suudab ettevõtja pakkuda ning seda suurem on ettevõtja tootlikkus. Polegi seda kunagi vaidlustanud. Vastuvõetamatu tundub lihtsalt tootlikkuse kasvu peamise allikana tööjõu hinna nägemist.
Kindlasti on veel ka oluline teema veelgi kestva majanduskriisi õppetunni küsimus. Õppetunni või kogemuse saamise seisukohalt on oluline teha õigeid järeldusi kriisist ning kriisi põhjustest. Euroopat ja eriti Eestit tabanud kriisi põhjuseks ei olnud eestlaste kiire palgakasv. Sellise kriisi põhjuse põhistamine viib paraku valede lahendusteni. Põgusalt olen võlakriisi põhjuste teemal ka varem kirjutanud kuid peamiseks põhjuseks oli siiski finantssüsteemi, pangandussektori osaline kokkukukkumine, mis tõi kaasa endaga tarbijate ebakindluse kasvu ning finantsturgudel äri teinutele (sealhulgas ka pensionifondid) suuri kahjumeid. Tarbijad ja ettevõtjad muutusid tuleviku suhtes ebakindlaks ning hakkasid mõtlema säästmisele, üldine nõudlus turul langes. See omakorda tõi kaasa äriplaanide hävimise ning tootmismahtude kokkutõmbamise. Koos nõudluse langusega tekkis tööpuudus. Hirm tuleviku ees sundis inimesi säästma, mis omakorda jahutas majandust. Eesti residentide hoiused on kasvanud kriisiaja 8 miljardilt eurolt 12 miljardi euroni.
Inflatsioonist tondi maalimine pole kindlasti kohane. Tänapäeva majandussüsteem püsib kasvus ja toimib normaalselt ainult inflatsioonilises olukorras. Vasasel juhul lakkaks senine süsteem lihtsalt toimimast. Normaalseks ja soovitavaks võiks lugeda 1-2% inflatsiooni. Eesti puhul on paraku olukord teine, ning inflatsioon näitab siin ka meie hinnakonvergentsi liitumise järel ühtse majandusruumiga, Euroopa Liiduga ning euroalaga. Kui kaupade hinnad on juba kohati saavutanud kõrgema taseme kui  euroalal keskmiselt siis tööjõu hind on veel ligi 4 korda madalam kui Saksamaal näiteks. Selline Eesti tööjõu ekspluateerimine pole kohane ühtsele majandusruumile ning seetõttu peaks olema valitsuse ja ka Eesti Panga üheks eesmärgiks võimalikult kiirelt saavutada ka tööjõuhindade ühtlustumine euroalaga.
Kõrgemad palgad aktiveerivad siseturgu ning loovad eeldused majanduskasvuks. Tõsi tööjõu hinna konvergentsi teel on ka ohtusid ja riskikohtasid. Nimelt võib probleemiks kujuneda meie ettevõtete tootmisstruktuur ning tehnoloogiline areng. Kui kõrgemad palgad võimaldavad kaasata kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaid ning tõsta seeläbi tootmise efektiivsust siis ettevõtjate ja ka riigi ülesanne peaks olema leida Eesti tööstusele kõrgema lisandväärtusega kaupadele ja teenustele turgu ning arendada innovatsiooni- ja teadusmahukat ning loomingulist majandust.

Samal teemal kirjutas Äripäev:

Kriisi õppetunnid kipuvad liigkiiresti ununema

15.11.2012

Rasmus KattaiEesti Panga majanduspoliitika allosakonna juhataja
Eesti Pank järeldas oma viimases tööturu ülevaates, et liiga kiire palgakasv võib ohustada kestlikku majanduskasvu. Rein Järvelill tõlgendas oma blogipostituses seda järeldust, justkui oleks odav tööjõud jätkuvalt Eesti majanduse edukuse võti (ÄP 12.11.2012).
Eestis õppetunnid. Kiirema palgakasvuga  saavutatav palgataseme tõus kõlab kena väljavaatena, kuid paraku valitseb palga- ning majanduskasvu vahel kindel seaduspära, mille kohaselt ei saa palgakasv pikemaajaliselt ületada palgasaajate tootlikkuse kasvu.
Piltlikult öeldes sõltub töötaja palk tema töö viljakusest ning palgakasvu allikaks saab olla üksnes töötaja loodava li-
sandväärtuse suurenemine. Sellest seaduspärast kõrvalekaldumise kogemus on Eestil olemas viimasest buumist ja sellele järgnenud kriisist.
Tööjõu vähesus ja ettevõtete konkureerimine töötajate pärast võivad palgakasvu survestada ning sellega palgakasvu lühiajaliselt kiirendada.
Kui seda ei toeta tootlikkuse kasv, siis on tulemuseks üksnes kiirenenud inflatsioon, mis võib palga reaalkasvule hoopis negatiivselt mõjuda ning ohustada edaspidist majanduse väljavaadet.
Eestis kasvasid buumi ajal palgad tootlikkusest kiiremini ning kriisi kestel toimus palkades tugev korrektsioon allapoole, et vähendada varasemalt tekkinud ebakõla. See aga omakorda võimendas kriisi mõjusid.
Euroopale järele. Eesti tootmisstruktuur ning -tehnoloogia võimaldasid mullu ühes kuus luua lisandväärtust keskmiselt 2256 eurot töötaja kohta ning palkadeks maksti sellest umbes 1025 eurot ehk 45%. Selline palgakulude osakaal
lisandväärtuses oli lähedal ELi keskmisele, mis on 46%.
Samas jääb lisandväärtus ehk SKP töötaja kohta maha vanade ja arenenumate Euroopa riikide näitajatest. Vahe vähendamine eeldab mitut olulist arengut, nende hulgas muutust majanduse struktuuris, majanduse tehnoloogiamahukamaks muutumist, arengut tööjõu kvalifikatsioonis ning selle rakendamist kõrgema lisandväärtusega tegevusaladel.
Kindlasti ei taga elatustaseme ja heaolu tõusu ajutine, majanduse fundamentaalnäitajatest lahknev palgakasvu kiirenemine.

Kasinusmeetmete pomm

Tundub, et euroala valitsused ei väsi veel uskumast kasinusmeetmete edukusse. Samas lähevad asjad järjest hullemaks. Saksamaa on sunnitud juba alandama oma kasvuprognoose, rääkimata eriti keerukast olukorrast Lõuna-Euroopas. Lõuna-Euroopa majandust on haaranud üldstreigid ning tööpuudus vallutab uusi kõrgusi. Lahendusi ei näi kuskilt tulevat. Kasinusmeetmed on kujunemas viitsütikuga pommiks, mis võib lõpuks plahvatada ning viia mitmedki riigid kaosesse. Töötu, perspektiivi kaotanud rahvamass võib muutuda ettearvamatuks ja destruktiivseks. On tekkimas olukord, kus sellisel rahvahulgal pole enam midagi kaotada…

Ametnikud kaovad…. kas ikka?

Uus avaliku teenistuse seadus mis valmis Justiitsministeeriumis likvideerib lõpuks vihatud ametnikkonna. Alates järgmise aasta aprillist kaob suur hulk ametnike samal ajal tekib juurde samavõrd töölepingu alusel töötavaid, rahva arusaamas „ametnike“. Uued „töötajad“ täidavad täpselt samu funktsioone mida varem täitsid ka rahva jaoks aru saadava mõistega ametnikud.
Kuulan juba teist päeva Rahandusministeeriumi koolitust uuest Avaliku teenistuse seadusest ning hakkab järjest enam tunduma, et elame mingi kummalise valitsusega riigis, kus võimuparteid püüavad oma valimislubadusi realiseerida lihtsalt paberil ning tegelik tulemus inimeste ja ametnike jaoks on lihtsalt suur kaos, arusaamatus ning tohutu bürokraatlik lisakoormus. Päris õudne, palju bürokraatiat ning mitmeti- ja valestimõistmisi toob kaasa uus Avaliku teenistuse seadus. Tulu seadusest aga ei tõuse ja puudub igasugune vajadus tegelikult sellise arusaamatu reformi teostamiseks. Ametnike hüved oleks saanud lihtsalt kaotada väikese ja lihtsa ning arusaadava seadusemuudatusega.
Selline valitsuse asendustegevus on muutumas juba riiki halvavaks. Avaliku teenistuse seadus pole ju ainuke näide:
  • ·         Lubadus viia kodukulud alla pole realiseerunud ning kulutused on tõusnud.
  • ·         Kodualuse maamaksu vabastusega seotud maksustamisesegadused pole veel avalikkuseni jõudnud, kuid koos maksuvabastuse jõustumisega tuleva aasta esimesel jaanuaril kindlasti ilmnevad. Maamaksuseaduse muudatus tõi kaasa hulka bürokraatiat, rikkus ära ühe väga lihtsa ja arusaadava maksuvaldkonna.
  • ·         Vajaduspõhine lastetoetus süvendab vaesuslõksu, tekitab klassiviha jagades lapsed vaesteks ja rikasteks, kogu süsteemi ülalpidamine on töömahukas ja bürokraatiat kasvatav.

Tahaks näha reaalseid samme ning tegelemist probleemidega mitte näivuse ja bürokraatia kasvatamist.

Eesti inimeste heaolu kasv saab tulla ainult palkade kasvust

Valdav osa tööealistest inimestest on palgatöötajad ning saavad peamise osa oma sissetulekutest palgatööst. Valdava osa pensionäride sissetulek sõltub sellest kui kõrged on eestlaste palgad. Inimeste heaolu mõõdupuuna võiks seetõttu kasutada reaalpalkade kasvunumbrit ning seda kui kiiresti jõuame oma palganumbrites järele Euroopa keskmisele.

Selles valguses on järjekordselt valus lugeda Eesti edu valemina odavat tööjõudu. Viimases Eesti Panga tööturu ülevaates tuuakse välja ühe olulise valitsuse tegevuse eesmärgina hoida kinni palgakasv riigis. Vastava pressiteate pealkirjaks on Kestlik majanduskasv eeldab liigse palgasurve taandumist, mida võiks tõlkida ka, et Meie majandusedu aluseks on odav tööjõud. Kindlasti võiks tekkida meie palgasaajatel küsimus, et mis kasu saan ma majanduskasvust, kui minu sissetulekud ja heaolu ei kasva.

Eesti majanduse edust räägiks pigem see, kui tööjõu nappus hakkab suurendama palgasurvet ning toimima hakkab ka tööjõu turg. Tänases olukorras kui inimestel ikka veel on väga keerukas tööd leida ja seda eriti noortel, oleks tööjõu turu tekkimine igati tervitatav. Viimastel aastatel oleme välisrände tõttu kaotanud 20-34-aastaste põlvkonnast 8,5%. Neid inimesi ei saa tagasi madalate palkade ning kõrge tööpuudusega.

EKP on liikumas õiges suunas

EKP president Mario Draghi

Euroopa Keskpanga (EKP) nõukogu otsus asuda järelturult ostma riikide võlakirju oli lõpuks üks mõistlik samm võlakriisi lahenduse poole. Euroala võlakriisil saabki olla ainult üks ja kiire lahendus: Euroopa Keskpank refinantseerib hädas olevate riikide võlad ning surub alla riikide võlakirjaintressid. Selliselt on võimalik keerata ka hädas olevate riikide majandused kasvule. Lisaks riikidele laenu andmisele tuleks Euroopa Keskpangal väga tugevalt kärpida kommertspankade vabadust pakkuda igasuguseid raha taolisi vahendeid.

Kuigi EKP pakutud lahendus ei ole lõplik, on see samm õiges suunas. Mingite mõtetute ESM-ide loomine ning sellega ka Eesti rahvale otsese vastutuskoorma panemine oli oma sisult Eesti jaoks vägagi valus samm. Me oleks parem võinud ESM sissemakse kulutanud oma majanduse elavdamiseks või infrastruktuuri rajamiseks. Kui EKP asub riikide võlakirju kokku ostma puudub tegelikult igasugune vajadus ESM järele.

Mis veelgi huvitavam, tegelikult võib piisata ainult EKP valmisolekust piiramatult osta kokku riikide võlakirju, kui juba turg rahuneb ning riikide rahaprobleemid saavad lahendatud ning riikide võlakirjade intressid lähevad alla.

Samal teemal: http://jarvelill.blogspot.com/2012/01/euroopa-volakriis-on-majandushuvide.html

Reform ja maksud

Ajakirjanduses on hakatud õhutama sotsiviha. Milles see seisneb ja mis on põhjus? Põhjuseks on senise peavoolu ja reformierakonna hirm kaotada oma positsioon. Hirm on nii suur, et tihti ei suudeta enam säilitada kainet mõistust ja elementaarset viisakust. Samuti tundub, et demagoogial ja poolvaledel pole piire. Viimase aja lööklauseks on kujunenud väide, et sotside eesmärk on maksutõus ja ega rohkem muid eesmärke neil polegi. Sellist seisukohta kostub peaministri suust ning seda võimendab avalik meedia.
Reformierakond on avastanud, et neil on keerukas kuidagi sotsiaaldemokraate rünnata, neil pole jäänud enam peaaegu ühtegi maailmavaatelist eelist peale stabiilsuse millest on rahvas väsinud ning  mis on endaga kaasa toonud ühe Euroopa suurima majanduslanguse ning tööpuuduse.  Paraku on maksutõusu alane vastandumine mittesisuline ning avalikus debatis kergelt kokku varisev ja reformierakonna enda vastu pöörduv. Sotside vastaseks rünnakuks aga kõlbab ehk küll. Avalikus debatis peaks reformierakond tunnistama, et just reform on ise see erakond kes on viimastel aastatel tegelenud maksutõusuga ja selleks rahva mandaati omamata. Valimiste eel lubas reformierakond maksukoormust langetada, võimul olles aga tõstis aktsiise, käibemaksu, töötuskindlustusmakseid, riigilõive. Sellega tegelikult pettis reformierakond oma peamist valijat, seda kes valis reformi lootuses saada madalama maksukoormuse osaliseks.
Kui nüüd tulla tagasi sotsiaaldemokraatide juurde, siis tegelikult on sotside üks põhilisi põhimõtteid hoida maksukoormus võimalikult madal ning jagada seda selliselt ümber, et maksu maksaksid need kes on maksuvõimelised. Maksud on sotside jaoks ainult vahend eesmärgi saavutamiseks ning seda on raske mõista neil, kelle eesmärk on ainult maksukoormuse ja maksumäära numbrid ning fiskaalne tasakaal. Olen kindel, et inimese heaolu ei sõltu sellest milline on maksunumber või eelarvetasakaal, heaolu sõltub ikkagi sellest milline on elukeskkond ning milline on riigi majandusareng. Just elanike heaolu tõus on sotsiaaldemokraatide eesmärk ning seetõttu ei sea sotsiaaldemokraadid maksumäärade tõusu või langust oma tegevuse eesmärgiks.
Miks sotsid siis räägivad maksutõusust? Aga ikka sellepärast, et sotside haridusprogramm, sotsiaalprogramm, majandusprogramm jne nõuavad rahalisi vahendeid. Raha ei kasva puu otsas ning sotsiaaldemokraatidel on terviklik lahendus kuidas edu ma muutusi saavutada.  Tegelikult oli sotsidel ka viimati valitsuses olles alati mõistlikud lahendused olemas. Sotside juhtimisel saavutati liitumine euroalaga (vormistamine – tulemuse ootamine jäi ainult reformile), sotsid tahavad lõpetada laste vaesumise Eestis, sotsid tahavad maksukoormust ümber jagada vaesematelt töötajatelt suurema sissetuleku ja varaga inimestele ja ettevõtetele, sotsid tahavad anda kõigile kes on selleks võimelised hea hariduse, sotsid tahavad võidelda tööpuuduse ja regionaalse tasakaalustamatusega ning näevad ka kus kõigeks selleks on võimalik rahalisi vahendeid saada. Sotsid on ausad ja ütlevad välja, et jah, kõige selle positiivse saavutamiseks on ilmselt vaja ka maksukoormuse mõne protsendine tõus ning sotsidel on olemas ka ettepanekud kuidas seda teha, et see kõige vähem koormaks keskmist või keskmisest väiksema sissetulekuga inimest. Sotsid ei valeta rahvale nagu seda on teinud reform: lubades maksulangetust on tegelikult tõstetud makse ning juhitud Eesti majandus Euroopa suurimasse langusesse.

Valitsus toetab pigem Swedbanki omanikke kui õpetajat

Haridus- ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt on õpetajate streigi põhinõudmiste täiendav maksumus tänavu vähemalt 69 miljonit eurot. Kas see on suur või väike summa? Kas valitsusel pole tõesti sellist raha olemas? Tundub siiski, et küsimus pole mitte rahas vaid poliitilise tahte puudumises. Kreeka suhtes oleme solidaarsed, õpetajatele ütleme EI.

Tänavu vastu võetud riigieelarve on puudujäägiga. Vaatamata sellele, et koalitsioonierakonnad räägivad vajadusest eelarvet tasakaalus hoida, pole nad ise seda lubadust suutnud hoida. Mis oli see argument või milline oli see hädavajalik kulutus mis viis riigieelarve defitsiiti, ei oska öelda. Kas oli selleks 340 miljonit kaitsekulusid, või mingi muu kulutus polegi ehk oluline. Lõpptulemusel jäi valitsussektori defitsiidiks igatahes 2,1% SKP-st. Igatahes oli valitsuskoalitsiooni tahe võtta vastu defitsiidiga eelarve. Aga miks ei võiks siis olla eelarve defitsiidiks 2,4 protsenti? Muidugi võiks aga selleks puudub valitsusel lihtsalt poliitiline tahe.

Kui veel korraks tagasi tulla puudu oleva 69 miljoni euro juurde, siis sisuliselt on ju tegemist poole tõega. Valitsusel pole ju nii palju raha tarvis leida. Kuna tegemist on palgamaksetega, siis ligi pool sellest on ju maksukulu, mille valitsus saab maksudena tagasi. Seega on puudu ju ainult ca 35 mln eurot. 

Kindlasti tasuks ka meenutada aasta alguse uudist, kus saime teada, et Swedbank viis Eestist välja ca 750 mln eurot omanikutulu. Ehk oleks piisanud ettevõtte tulumaksust ja riigieelarves oleks olnud kohe 150 mln eurot. Seega oleks ainuüksi ühe äriühingu tulumaksust jagunud õpetajate palgatõusuks ning kindlasti oleks raha jäänud ka naeruväärselt väikese lastetoetuse tõstmiseks.