Milla tuleb riigi oma pank?

bankTundub, et avalik arvamus hakkab aru saama meie tulumaksuseaduse ebamõistlikkusest. Meie tulumaksuseaduse moto tundub olevat: mida suuremad sissetulekud seda väiksem maksukoormus. Jah, juba kirjutatakse, et pangad maksavad pea olematut tulumaksu: http://e24.postimees.ee/2675912/pangad-maksavad-pea-olematut-tulumaksu Aivar Sõerd teeb täiesti uskumatu ettepaneku, et pangad hakkaks ise vabatahtlikult mingit maksu maksma: http://e24.postimees.ee/2675040/soerd-pangad-voiksid-maksta-vabatahtlikult-ettevotte-tulumaksu.

Olen veendunud, et sellisest ainult jutuvadast ja olukorra konstanteerimisest ei piisa. Mida kiiremini paneme päitsed pähe pangandustööstusele, seda paremini me elama hakkame. Kuigi paljud regulatsioonid on kehtestatud Euroopa Liidu tasandil ja rahvusvaheliste lepingutega, annab selles vallas ka meie omal valitsusel väga palju ära teha.

Kõigepealt loomulikult tuleks taastada ettevõtete tulumaks. Taastada see selliselt, et see ei koormaks algavaid ettevõtjaid ning pakuks maksusoodustusi ettevõtete liikumisele Tallinnast väljapoole.

Teise kindla võimalusena olukorda parandada saaks läbi riigile kuuluva panga, mis korraldaks raharinglust, riigieelarve vahendite haldamist, pakuks mõistliku hinnaga kaardimakse teenust, haldaks riigi pensionifonde, kindlustaks avaliku sektori vara, pakuks muid pangateenuseid ning käsutaks riigi fondide vahendeid.

Samal teemal varem kirjutanud:

http://jarvelill.seto.ee/2011/10/mis-on-valismaiste-pankade-panus-eesti-majandusse/

http://jarvelill.seto.ee/2011/06/kingitus-pankadele/

http://jarvelill.seto.ee/2010/12/parteipank-valimismull/

http://jarvelill.seto.ee/2009/12/rahvapank/

http://jarvelill.seto.ee/2012/11/seitse-sammu-eesti-elu-edendamiseks/

Kas Eestis peaks olema riiklik kommertspank?

View Results

Loading ... Loading ...

Kuld pole olnud kõige parem investeering

kuld2008.aasta kevadel esitas Alar Tamming Postimehe arvamusloos ideed siduda Eesti kroon euro asemel kullaga: “See tähendaks inimeste rikkuse suurenemist, mitte inflatsiooni tõttu säästude vähenemist nagu praegu,” kinnitas kullaärimees toona. Vahepeal oleme kasutusele võtnud euro ning kuld on teinud peadpööritavaid hinnatõuse. Vahepeal olen pidanud Facebookis tuliseid vaidlusi Meelis Atoneniga kullas säästmise kasulikkuse teemal. Olen olnud seisukohal, et ei tohiks pimesi tormata kulda investeerima ning, et tegelikult on kulla hind vägagi volatiivne ning ei pruugi kuidagi tagada säästude säilimist. Kuld ei ole mingi kuldne päästerõngas riikide majandustele ega inimestele.

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus kahetsevad kõik need kes paigutasid oma varad kulda ning seejärel hakkas kulla hind kukkuma. Kullaga seotud kroon oleks muidugi olnud ehk päris huvitav. Siis naudiksime me väga suurt ekspordivõimekuse kasvu, sest krooni hind oleks kõvasti langenud. Tõsi küll, paljud meist ehk pahandaksid, et miks on nii kalliks läinud bensiin ning välismaa kaubad ja välismaa reisid.

Rahvusvaluuta sidumine mingi teise valuuta või kullaga on üldiselt nõrkuse tunnus, ning ei võimalda optimaalselt kodumaist majandust juhtida. Ometi peaks selleks tänapäeval teadmist ja maailmamajanduse kogemust olema. Iseseisev ja vabalt kaubeldav rahvusvaluuta olekski ilmselt parim lahendus ühe riigi jaoks.

Deflatsiooni?

mynt“See, kuidas euroala püüab kriisi lahendada, on tulemuseks andnud deflatsioonilise võlakriisi” Wolfgang Münchau.

Euroala majandustes kestab või isegi süveneb väga nõrk seis. Töötus on jätkuvalt rekordtasemel, ettevõtluslaenud vähenevad, inflatsioon on muutumas deflatsiooniks (oktoobriks inflatsioon ainult 0,7%). Kui arvame, et see Eestit ei peaks puudutama, siis see arvamus on küll ekslik. Meie majandus sõltub otseselt sellest, mis toimub euroalas.

Ameerika Ühendriikidel läheb veidi paremini. Kuigi kuuleme pidevalt “fiskaalkuristikust” ja “riigi sulgemisest”, pole siiski keegi eriti arvanud, et USA peaks rakendama sellist kärpepoliitikat nagu on püütud ellu viia euroalas ja seda eelkõike sakslaste eestvedamisel. Kuigi ka USA-s kostub hääli, et valitsus peaks defitsiitset kulutamist piirama, siis nähakse selgelt selle tõsiselt negatiivseid tagajärgi majandusel. Saadakse aru, et niikaua kui erasektor ei julge kulutada ja laenuriske võtta on ainuke majanduse arengumootor valitsuse kulutamisvõime läbi defitsiitse kulutamise.

Ega Euroopa Keskpangal käesoleva majandusfooni taustal ei jäägi muud üle, kui veelgi alandada niigi madalat intressimäära või jõuda praktiliselt 0 intressini. Kardan, et sellest siiski ei piisa majanduse elavdamiseks. Euroala valitsused peavad hakkama lihtsalt defitsiitselt kulutama, eriti Saksamaa. Kuigi valitsused peaks defitsiitselt kulutama, seavad euroala valitsused endale aga tõsiseid fiskaaltõkkeid. On ju otsustatud, et riigieelarved peaks olema keskpikas perioodis struktuurses tasakaalus või siis ülejäägis ning erijuhtudel võib olla kuni 1%-line defitsiit. Sellega on euroala end seadnud olukorda, kus mõistlikke otsuseid ei luba teha enda poolt kehtestatud, kuid mitte millegagi põhjendatud reeglid.

Riigikontroll on oma viimases aastaraportis märkinud täiesti põhjendatult, et meie valitsuse soov kehtestada Euroopa Liidu nõutust veelgi rangemate eelarvereeglite kehtestamist on üsna põhimõtteline eelarvepoliitiline otsus ja väärib tegelikult avatud arutelu.

 

Omavalitsused vajavad suuremat iseseisvust mitte haldusterritoriaalset reformi

Kohalikud omavalitsused on osa tervest valitsemise süsteemist ja just see osa, mis on inimestele kõige lähemal ja tajutavam. Samas on selge, et kogu ülejäänud poliitika mõjutab tänapäeva inimest oluliselt rohkemgi ja märksa sügavamalt sest omavalitsuste roll meid ümbritseva kujundamisel on suhteliselt piiratud. Seda just omavalitsusele pandud ülesannete ja rahaliste ressursside osas. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel oma mõjuvõimu kasvatama asunud ning Eestis taasiseseisvumise järel üle võetud turuliberalism on põdemas oma ajaloo suurimat kriisi, kuid siiski teostavad meil jätkuvalt võimu just selle ideoloogia kandjad. Sellest ideoloogiast kantud võim ulatub otseselt ka omavalitsussüsteemini. Ehkki on juba selgeks saamas, et „kasinusmeetmed“ ja „struktuursed reformid“ pole kriisi lahenduseks, siis püütakse ikka veel nendega jätkata ja seda ka omavalitsuste kontekstis.
 
Tänapäeva Eestis pole omavalitsused päris iseseisvad ja sõltumatud. Ühelt poolt on omavalitsused need, kes akumuleerivad teatud inimressurssi, kes vahetult suhtlevad inimestega, pakuvad neile mingeid teenuseid: sotsiaalabi, haridust, teede ja tänavate korrashoidu jne. Selline sõltuvussuhe on tee valijate häälteni ning keskvalitsuse tasandil on see võimaluseks omama positsiooni kindlustamisel või säilitamisel. Seetõttu on ka parteide huvi saada võimalikult palju omavalitsusi oma mõjusfääri. Teisest küljest on omavalitsejad hoitud väga lühikese lõa otsas ning nende edu kohaliku elu kujundamisel on suures sõltuvuses sellest, kuidas saadakse otseselt läbi keskvalitsusega. „Omadele omavalitsejatele“ ikka leidub mõni ekstra raha enne riigieelarve vastu võtmist ning paljud asjad hakkavad positiivses suunas liikuma peale „oma ministri“ külaskäiku. Usun, et selline suur sõltuvussuhe keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel pole siiski kõige mõistlikum. Sellega kaasneb teatud sundparteistumine ning teatud juhtudel ka kohaliku algatuse kõrvale tõrjumine. Sellist pragmaatilist parteistumist aitaks kindlasti vähendada omavalitsuste märgatavalt suurem sõltumatus keskvõimust, seda just finants- ja maaküsimustes. Omavalitsuste sõltumatust iseloomustaks piisav tulubaas, mis võimaldab elu korraldamist ilma projektimajanduse ning katuserahata ja piisav omavalitsusele kuuluv maaressurs, mis võimaldab juhtida omavalitsuse ruumilist arengut. Omavalitsuse tasandilt vaadates pole probleemiks parteide puhastumine või ebaeetilisus, probleemiks on omavalitsuste liigne sõltuvus keskvõimust.
 
Eestis puudub väga selgelt väljatöötatud ja toimiv regionaalpoliitika. Regionaalprogrammid regionaalpoliitika rahastamiseks on suhteliselt tagasihoidliku mahuga ning seadused (sealhulgas maksuseadused) on väga universaalsed ja regioonide suhtes ühetaolised. Eks põhjused peitu siin jällegi ideoloogias, mida on Eesti valitsused oma tegevuse aluseks seadnud ehk siis turuliberalismis. Ideoloogiline valik pole võimaldanud ellu viia toimivat regionaalpoliitikat. Siiski on üks esmapilgul asjaga mitte seotud erand. Selleks on meie omavalitsuste süsteem. Väikesed omavalitsused on olnud viimaste aastakümnete kõige tõhusam regionaalpoliitiline meede. On ju enam kui poolte omavalitsuste suurimaks tööandjaks just omavalitsusaparaat. Seesama väike omavalitsus konkureerib kõrvuti suurlinnadega ka näiteks eurorahadele ning tihti on olnud selles tegevuses edukam ühe elaniku kohta kui suurlinn. Selle tulemusel on kerkinud võimlad, spordikompleksid, hooldekodud, koolimajad, noortekeskused, lasteaiad ning just sellistesse kohtadesse kuhu turuliberalism poleks neid lubanud rajada. Kuid nüüd on selle regionaalmeetme kohal mustad pilved. Turuliberalism ei salli sellist erandit, vaja on suuremat efektiivsust, kasinust ning struktuurseid reforme. Omavalitsustele tähendab see täna oma tõmbekeskuste välja arvutamist ning sellele järgnevat oodatavat valdade sund- või poolsundliitmist. Hetkel ei ole omavalitsused Eestis kriisis ning seetõttu puudub vajadus ka kriisireguleerimiseks. Omavalitsuste liitmine, sellega töökohtade kaotamine ja identiteedi lõhkumine ei peaks olema tänases olukorras aktuaalne teema.
Omavalitsused jätkavad Eestis ilmselt ka tulevikus liitumist kui see on mõistlik ja kui on saavutatud kogukondades ühine arusaam, et see on mõistlik ning liitumine ei kahjusta piirkonna arengut ja identiteeti. Kogu protsessi kiirendaks muidugi see, kui väikeste omavalitsuste asemele rakendaks keskvalitsus mingit efektiivset alternatiivset regionaalpoliitilist meedet. Sellisel juhul langeks ära vajadus, et omavalitsust on vaja selleks, et säiliks elu maapiirkondades.
 
Omavalitsuste liitumise puhul on alati see lihtsam ja loogilisem kui vaadata liitva omavalitsuse poolt. Identiteedi seisukohalt on olla lihtsam otsustaja ja elanik piirkonnas mis on liitev omavalitsus, mis säilitab oma nime ja vallakeskuse. Kuigi ka siinjuures on erandeid. Erandiks on linnad, kes liitumise järel muutuksid valdadeks. Mingil põhjusel Eesti kontekstis vald ei kõla nii uhkelt kui linn ning sellest kõlaerinevusest võib piisata, et maakonnakeskuse linn ei taha midagi kuulda liitumisest oma rõngasvalla või teiste valdadega. Juba otsitakse uudissõnu, et asendada senised omavalitsuste nimetused universaalsega, mis oleks mingis mõttes neutraalne. Lisan siis minagi omalt poolt ühe idee, mis ei nivelleeri kõiki omavalitsusi vaid tõstab mõnda neist esile ja võiks linnarahvale ehk sobida: kõik liituvad omavalitsused, kus on olemas ühe liituva poolena linn saavad nimeks suurvald. Suurvalla keskuseks on linn.
 
Käesoleval sügisel toimuvad kohalike volikogude valimised. Parteid on ilmselt aktiivsemad kui kunagi varem, mitmed kodanikealgatused püüavad olla aktiivsemad kui kunagi varem, kindlasti kerkib üles mitmeid üksikkandidaate, kes loodavad korrata Indrek Tarandi edu Euroopa Parlamendi valimistel. Julgen siiski ennustada, et sõltumata valimistulemusest läheb elu Eestimaa omavalitsustes edasi ilma suuremate muutusteta. Inimressurs kes tahab ja oskab omavalitsustes elu edendada ja kujundada on meil piiratud ning uue partei või valimisliidu sildi külge riputamine ei muuda neid inimesi teistsuguseks. Valdavalt on ka valitsev õigusraamistik ning valitsuse poliitika sama ning ka siit ei tule tõuget muutusteks. Kui taheme põhimõtteliselt midagi muuta või uuendada, tuleb alustada siiski seaduste ja põhimõtete muutmisest, tuleb muuta poliitikat. Enne seda peame aga küsima endalt, milleks meile muutused ja kas meil on neid vaja?
 
Regionaalpoliitika tasandil muutuste planeerimine tähendaks eelkõike ideoloogia muutust. Peame aru saama, et turuliberalistlik lähenemine ei olegi ainuõige ja ainuvõimalik. Peame otsima alternatiive, peame dogmadest lahti raputama. Vaatama ringi, mis on mujal maailmas edu toonud ning mis on probleeme tekitanud. Kui turuliberalism on meid viinud ühte suuremasse majanduskriisi, loonud tohutu ebavõrdsuse ja ülisuure töötuse, siis ei saa see olla kõige õigeim tee oma asju korraldada. Omavalitsused ei vaja struktuurseid reforme, et rohkem kärpida ja kokku hoida. Inimesed omavalitsustes vajavad valitsuse tuge ning rohkem õigust oma asju ise otsustada. Inimestele on vaja töökohti ning meeldivat ja mugavat elukeskkonda ja seda ka 200 km Tallinnast eemal.
 
Samal teemal: Sirp

Vananemine ja tootlikkus

Andres Arrak on mures Euroopa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse pärast (Lastetu ühiskond pensione ei maksa (Õhtuleht, 31.07.2013)), kuid mulle tundub, et see koer haugub pidevalt vale puu all. Kas tõesti on paanikaks põhjust ja kas tõesti ootab tulevasi pensionäre murelik ja masendav vanaduspõlv? Tundub, et senise ideoloogiaga ja süsteemi muutmata võib see tõesti nii juhtuda. Kuid kas haiguse ravi saab teostada tuginedes valele diagnoosile? Ehk teisiti öeldes tuleks haukuda õige puu all, mille otsas ikkagi kass on.
Püüan sõber Andrese seisukohti ümber kummutada tema enda toodud riikidegrupi andmetega, pretendeerimata selles kiirartikliss mingile teaduslikkusele või eriliselt sügavale uuringule. Kusjuures kasutan täpselt samu andmebaase ning aegridasid. Samas ei tahaks teha selliseid meelevaldseid tõlgendusi nagu: „Kreeklane peabki nagu tumm leilis tööd uhama…
Üheks oluliseks probleemiks on siis ülalpeetavate osakaal elanikkonnast, mis kõigub 2012 aasta andmetel (Age dependancy ratio 2012 http://data.worldbank.org/indicator/SP.POP.DPND) 56 protsendist Prantsusmaal (Rootsi 55%, Soome, Suurbritannia ja Belgia 53%) kuni 41 protsendini Poolas (Tšehhis 44%, Ungaris ja Luksemburgis 46%). Samas pensionisüsteemi või laiemalt sotsiaalsete tugisüsteemide jätkusuutlikkuse seisukohalt on oluline dünaamika, mis suunas ja kui kiiresti muutused toimuvad. Sama tabel näitab valitud riikide lõikes, et alates aastast 2000 kuni 2012 on ülalpeetavate osakaal kasvanud keskmiselt 1,4%, kõikudes valitud riikide rühmas -5% kuni 6%-ni. See tähendab, et näiteks Poolas, Rootsis, Norras on ülalpeetavbaid hoopis suhteliselt vähemaks jäänud. Ilmselt jätkab ka tulevikus vananeva ühiskonna kontekstis ülalpeetavate arv kasvamist, kuid seda tasakaalustab teiselt poolt vähene laste arv, mis vähendab noorte ülalpeetavate arvu. Ehk siis me peame arvestama, et ülalpeetavate arv kasvab, kuid kasvu tempo jääb loodetavasti 1-2% piiresse dekaadi jooksul (need numbrid vajaks muidugi rahvastikuekspertide heakskiitu või ümber lükkamist).
Nüüd on tõesti küsimus selles, mille arvelt me siis selle ülalpidamisvajaduse katame? Andres Arrak toob välja erinevad probleemi lahenduse variandid ning pakub välja lahendusi:
  • nihutada pensioni koormus (ja laiemalt kogu sotsiaalkoormus) solidaarselt ehk avalikult süsteemilt eraalgatuslike süsteemide poole;
  • suurendada tööhõive määra ehk töövõimelise elanikkonna (15-74 4luaastat) tööturul laialdasem rakendamine;
  • tuua sisse migrandid;
  • pikaajalise tööpuuduse kahandamine;
  • tõsta pensioniiga;
  • suurendada töötundide arvu ja töö tootlikkusest.
Vaatame nüüd, kas süsteemi tõepoolest ähvardab krahh ja kas muid lahendusi polegi? Lisaks ühiskonna ülalpeetavatele on olemas ka ühiskonna aktiivne osa, kes tegeleb ettevõtluse ning muu tegevusega (näiteks ka avalik sektor ja MTÜ-d). Nüüd ilmselt jõuamegi „laiskade kreeklaste ja eestlaste“ ning „üliusinate luksemburglasteni“. Statistikaga võib kõike tõestada aga väga keerukas on tuua statistiliselt arvutatud tootlikkus näitama inimeste usinust või laiskust, sest selle tootlikkuse juures on oluliseks näitajaks hinnatase. Tootlikkus on võrreldav ainult võrdsetel tingimustel ehk siis võrdsel hinnatasemel (nii kaupade teenuste kui ka tööjõu hind peab olema võrdne). Seega on suhteliselt mõttetu võrrelda sakslase, kreeklase, luksemburglase või eestlase statistilist tootlikkust kui hinnatasemed on erinevad. See ei näita väga palju inimeste laiskuse või tubliduse kohta. Oluline on aga ülalpeetavate kontekstis küll tootlikkuse kasv aastate lõikes.
Kui meil (laiemalt siis Euroopas) on liigi pool ülalpeetavad, siis ülalpidajate tootlikuse kasv peab olema vähemalt kaks korda kiirem kui ülalpeetavate juurdekasv. Sellisel juhul peaks järgi jäänud ülalpidajad toime tulema ülalpeetavatega. Nagu siis viimased kümme aastat on näidanud, on ülalpeetavaid juurde tulnud 1,4% ja samal ajal on tootlikkus kasvanud keskmiselt 20,7%, kasvades erinevates riikides väga erinevalt: 0,6% Itaalias ja 2,2% Luksemburgis ning ulatudes 50,7% Poolas ja 58,6%-ni Eestis.
Nagu näha, on tootlikkuse kasv viimase 12 aasta jooksul olnud 15 korda kiirem kui ülalpeetavate juurdekasv, mis tähendab seda, et ühiskonna võimekus oma ülalpeetavaid ülal pidada on kasvanud mitte kahanenud ning tänu tehnoloogia arengule kasvab see võimekus ilmselt lähisajandil märgatavalt kiiremini kui on ülalpeetavate juurdekasv. Lähtudes sellest peaks olema kõige efektiivsem just pay-as-you-gopensionisüsteem.
Milles aga siis probleem? Probleem on selles, et meil on kõrge tööpuudus ehk ülalpidajaid on vaja ülal pidada ning teiseks probleemiks on kasvava efektiivsuse tingimustes toimub kapitali akumulatsioon ehk siis sellest jagu saamiseks on vaja vähenevate ülalpidajate olukorras pidevalt tõsta efektiiset maksukoormust ja kasvatada maksusüsteemi progressiivsust (mis kipub muutuma regressiivseks). Maksukoormuse kasvatamise asemel võib muidugi kasutada ka valitsuse defitsiitset kulutamist (mis oleks ka õiglasem), kuid see nõuab valitsuste suveräänset rahapoliitikat, mida euroalal ei ole.
Kokkuvõtteks siis Arraku ettepanekute krtiitika:

Nihutada pensioni koormus (ja laiemalt kogu sotsiaalkoormus) solidaarselt ehk avalikult süsteemilt eraalgatuslike süsteemide poole;
Sellise ettepaneku tagajärg on ilmselge solidaarsuse vähenemine ehk siis see põhjustab tuleviukus tohutuid pensionilõhesid. Ma ei usu, et me sellist tulevikku tahame. Juba tänases kontekstis, kus meil on kogumispensioni süsteem tasub meenutada rahva pahameelt pensioniindeksi üle. Ikka ja jälle küsitakse, et miks alla keskmise palka saav inimene poeab töötama mitu aastat ühe pensionistaazi aasta eest. Nagu juba eelpool öeldud peaks tegelikult tagasi minema pay-as-you-go pensionisüsteemi juurde ja kogumispension võiks olla puhtalt eralõbu, mitte kohustuslik.
Suurendada tööhõive määra ehk töövõimelise elanikkonna (15-74 4luaastat) tööturul laialdasem rakendamine ja pikaajalise tööpuuduse kahandamine;
See ettepanek on väga õige ja kohane! Paraku on tööpuudus meil kõrge ja keegi ei taha kuulda juttu töökohtade loomisest. Nagu eelpool toodud on tööviljakus viimasel 12 aasta jooksul kasvanud 15 korda kiiremini kui ülalpeetavate arv, mis tähendab, et kõigile ei saagi tööd jätkuda kui ei toimu suuremat ümberjagamist (maksu tõusu), tööaja lühendamist või valitsuse defitsiitset kulutamist. Igatahes selle teemaga tasub tegelda ja siin peitub ka võti heaolu kasvuks. Samas võimaldab tänane tööhõive määr ikkagi oma pensionärid ülal pidada. Edusammud hõive valdkonnas aga lubaks meil kõigil lihtsalt paremini elada.

Tuua sisse migrandid;
Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse mõttes puudub selle meetme jaoks igasugune vajadus. Olemasolev tööealine elanikkond jõuab oma pensionärid ülal pidada ning tänu tootlikuse kasvule jääb seda võimekust isegi pidevalt üle.
Tõsta pensioniiga;
See meede süvendab märgatavalt probleeme tööjõutrurul. Nagu nägime ei ole probleemiks tööealiste võimekus pensionäre ülal pidada vaid viimase aja probleemiks on tööpuudus! Miks peaksime seda probleemi süvendama.

Suurendada töötundide arvu ja töö tootlikkusest.
Töö tootlikkuse suurendamine on positiivne eesmärk, kuid hetke olukorras pole tarvis sellele eesmärgile oluliselt panustada. Konkurents maailmaturul kannustab selle eesmärgi saavutamist piisavalt. Nagu nägime on valitud riikides tootlikkus kasvanud viimase 12 aastaga 21%. See on olnud penionisüsteemi kontekstis piisav kasv, et tagada ülalpeetavate ülalpidamine. Töötundine arvu suurendamine selles kontekstis on ilmselgelt kohatu. Kasvava tööpuuduse tingimustes suruda töötundide arvu kasvule süvendab ainult probleeme. Pigem peaks käituma hoopis vastupidiselt. Tingimustes kus tootlikkuse kasv ületab oluliselt ülalpeetavate arvu kasvu peaksime pidevalt vähendama töötundide arvu.
Tabel: Ülalpeetavad ja tootlikkus

Riik Vanadussõltuvuse määr 2012 Vanadussõltuvuse määr 2000 Vanadussõltuvuse kasv 2000-2012 Tootlikkus h/eur 2000 Tootlikkus h/eur 2012 Tootlikkuse kasv %
Holland 51 47 4 41,3 45,6 10,4
UK 53 53 0 34,5 39,3 13,9
Soome 53 49 4 34,4 39,5 14,8
Taani 54 50 4 45,3 52,7 16,3
Iirimaa 50 49 1 39 51,3 31,5
Poola 41 46 -5 6,9 10,4 50,7
Rootsi 55 56 -1 37 45 21,6
Hispaania 49 46 3 27,3 31,3 14,7
Portugal 50 48 2 15 16,9 12,7
Norra 52 54 -2 65 69,7 7,2
Tshehhi 44 43 1 9,3 13,3 43,0
Saksamaa 52 47 5 37,3 42,4 13,7
EESTI 50 50 0 7 11,1 58,6
Austia 49 48 1 33,5 39,5 17,9
Itaalia 54 48 6 32 32,2 0,6
Belgia 53 53 0 NA NA NA
Ungari 46 47 -1 8,4 11,4 35,7
Lux 46 49 -3 58,7 60 2,2
Prantsusmaa 56 54 2 40,7 45,4 11,5
Kreeka 52 47 5 17,6 20,3 15,3
Kokku: 26,0 392,5
Keskmine: 1,4 20,7

Kustkohast siis raha ikkagi tuleb?

Tänases Äripäeva kolumnis küsib professor Raul Eamets (http://www.ap3.ee/?PublicationId=ae2485de-80ed-4332-a76f-5dfa5bdd9f0a )  kust raha tuleb, kuid selgelt arusaadavat vastust ei andnudki.

Kuidagi jääb mõtleja lugeja jaoks segaseks, millest on siis jutt, kas rahast, rikkusest või koguni palgast. Kõik need on aga vägagi erinevad asjad. Kas tõesti on riigi roll ainult väärtuste ümberjagamine?

Prooviks siis rääkida riigi rollist ja väärtuste loomisest. Tänapäeval on kahtlematult riik üks suuremaid väärtuste loojaid. Juba ammu enam ei ole väärtusteks kott kartuleid ja paar saapaid. Väärtusteks, mida ollakse valmis teiste kaupade vastu vahetama on näiteks teatrielamus, kontserdielamus ja kui soovite siis ka hasartmängu lõbu ning graafiline disain jne. Riik on üks suuremaid hariduse andmise teenuse pakkujaid ehk siis loob haritust kui väärtust. Riik loob turvalisust ja seda nii sise- kui välisjulgeoleku mõttes. Riik loob liikumisvõimalust kui väärtust ning pakub tervishoiuteenust, rääkimata siis veel erinevatest kultuuriväärtustest. Lihtsalt rahana ümberjagatav osa jääb valdavalt kanda siis pensionisüsteemil ja sotsiaaltoetustel, mis ei moodusta siiski valdavat osa valitsuse kogukulutustest. Seega ei saa kuidagi nõus olla professori väitega, et avalik sektor on ainult valdavalt ümberjagaja.

Küsitav on ka väide, et tõelised maksumaksjad asuvad ainult erasektoris. Milleks selline liigitamine: tõelised maksumaksjad versus mittetõelised maksumaksjad. Kas selline maksumaksjate liigitamine omab üldse mingit sisu või tähendust? See tundub sama mõttetu vastandamine kui öelda, et väärtusi ei loo mitte ettevõtjad (kapital) vaid hoopis reaalsed töötajad (kellest enamuse moodustavad palgatöölised) või siis teisest küljest, et väärtusi loovad ainult ettevõtjad. Selline lahterdamine ei paku midagi muud peale vaidlemise lusti.

Nüüd aga tagasi siis põhiküsimuse juurde, et kustkohast tuleb siiski raha. Siin saab ja tohib olla ainult üks vastus- raha tuleb valitsuselt, kellel on õigus läbi oma keskpanga süsteemi emiteerida dollareid või eurosid või zlotte. Kui erasektor hakkab raha tegema on tegemist üldiselt igas riigis taunitava tegevusega ning sellised eraettevõtjad pannakse vangi.

Professor kirjeldas küll osaliselt kuidas toimub lihtsustatult raharinglus, kuid ei vastanud küsimusele kust tuleb raha. Kust tuleb raha on kohane majanduskasvu kontekstis. Nagu teada tähendab majanduskasv eelmise aastaga võrreldes suurema koguse raha eest ostetud kaupu ja teenuseid. Siinjuures tuleb silmas pidada, et isegi maailmamajandusel on võime kasvada??? Panin siia kolm küsimärki, sest Eamets soovitab majanduskasvu saavutamiseks eksportida. Kuhu aga siis maailmamajandus ekspordib, kas Kuule? Seetõttu on makropildis rahatekke uurimise juures mõistlik eksport-import kõrvale jätta ja seda eriti Eesti kontekstis kus eksport ja import ellimineerivad üksteist. Olles väliskaubandusdefitsiidi puhul isegi raha riigist välja viia.

Uurides nüüd lähemalt meie rahasüsteemi avastame, et raha ei tule mitte valitsuse käest (valitsuse tulud-kulud on ju ootuste kohaselt tasakaalus?) vaid tuleb hoopis kuskilt mujalt. Raha tuleb meie suurtööstusest, meie majanduse lipulaevast: pangandustööstusest. Tegemist siis erasektoriga. Sektoriga kus on ühed kõrgemad palgad ja suuremad kasumid kuigi see sektor ei loo küll mingeid materiaalseid väärtusi. Ainuke asi mida see sektor loob on võlg, mille najal siis toimub majanduskasv. Pangandustööstus loob kokkuvõtvalt raha eimilestki ning kogub selle eest veel kopsakat maksu intresside näol ning varjatud müügimaksu näol, mis on umbes 1% käibelt (kaardimakse tasu poodides, mida me oma kaubatshekilt ei näe).

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et selleks, et me kõik rikkamaks saaksime, tuleks anda inimestele tööd. Panna töötud tee-ehitusele, elamuehitusele, koolimaju ehitama. Valitsus peaks aga raha tekitamise õiguse enda kätte ning majanduskasv võiks tulla vabalt valitsuse defitsiitse kulutamise arvelt võlg tuleks erasektorilt ära võtta ja majanduskasv ei peaks olema pangalaenu põhine vaid ettevõtjate teenitud tulu põhine.

Valitsuse ideoloogilised dogmad piiravad riigi arengut

Eesti on juba paar aastat olnud OECD liige. Selles kontekstis oleme maailma arenenud riikide peres, samas meie sotsiaalmajanduslikud näitajad on üpris kesised ning väga üldistavalt võiksime öelda, et oleme alates aastast 2005 (Ansipi peaministriks asumise aasta) tammunud paigal. Tõsi küll, meil on olnud väga kiire kasvu aastad, kuid ka sama kiired languse aastad ning nüüd oleme jälle alguspunktis tagasi. Kas meil on põhjust selle üle uhkust tunda? Vist mitte.
Tagasi aga OECD juurde. Juba mitu aastat on juhtinud see organisatsioon tähelepanu kitsaskohtadele, mis takistavad meie majanduse arengut ning on pakkunud välja lahendusi olukorra muutmiseks. Paljud nendest on tavainimese jaoks täiesti arusaadavad ja mõistlikud samas ei leia nad mingit toetust valitsuse poolt. Aastast aastasse on kordunud samad rõhuasetused (nii ka käesoleva aasta mai kuus ilmunud OECD väljaandes Majanduspoliitika reformid 2013).
Esiteks rõhutatakse vajadust reformida tööjõuturgu. Suurendada vahendeid aktiivse tööturu meetmetesse, elukestvasse õppesse ning alandada madalapalgaliste maksukoormust. Kuna sellised meetmed tähendavad üldiselt suuremaid eelarvekulusid ning väiksemaid eelarvetulusid siis OECD näitab ära ka tulude poole katteallikad. Nendeks on keskonnatasude tõstmine, kinnisvaramaks või ka automaks. Paraku on need olulised sammud jäänud astumata ning valitsus on jäämas pealtvaatajaks olukorras, kui on tegelikult vaja jõuliselt sekkuda töötuse probleemi lahendamisse.
Teiseks tunneb OECD muret meie madala ekspordipotentsiaali pärast. Tõsi ta on, ka meie ise räägime sellest, et on vaja minna üle odava tööjõuga alltöövõtu riigist kõrget lisandväärtust loovaks kõrgtehnoloogilise tootmisega maaks. Selline arenguhüpe saab olema keerukas ning ei tule iseenesest. Soovitus on kulutada rohkem raha teadus-arendustegevusele, tagada kvaliteetne elukestev õpe ning anda kvaliteetne haridus kõigile noortele, kes on selleks võimelised. Ja jällegi ei aita siinjuures mitte kulude kärpimine ja väiksemad kulutused vaid vastupidi, peab rohkem riigieelarvelisi kulutusi tegema. Meil soovitatakse luua hästitoimiv õppelaenude süsteem ning näha ette tulumaksuvabastused õppelaenude kustutamiseks.

Kellele esitada arve piirilepingu eest?

Valitsus kiitis tänasel istungil heaks Eesti-Vene riigipiiri lepingu eelnõu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu eelnõu, millega reguleeritakse riigipiiri puudutavaid küsimusi. Valitsuse pressiteenistuse sõnul kiitis valitsus lepingud heaks lähtudes põhiseadusest tulenevast riikliku järjepidevuse põhimõttest.
Kuigi uue piirilepingu saaga on aastakümnete pikkune, sunnib uus sõlmitav piirileping siiski sulge haarama. Hingasin kergendatult, kui Venemaa võttis tagasi oma allkirjad juba meie poolt ratifitseeritud piirilepingult. Selline samm avas Eesti jaoks võimaluse uuesti läbirääkida ühepoolse lepingu tingimuste üle. Ühepoolse seetõttu, et lepingu kohaselt saab Venemaa suure osa põhiseaduse ja Tartu rahu kohase Eestimaa maa-alade omanikuks. Eesti ei saa selle eest vastutasuks mitte midagi. Ei maad ega rahalist kompensatsiooni. Selline kokkulepe on alandav. Veelgi enam, tegemist pole inimtühja asustamata maaga. Kagu-Eestis loovutatud maad on olnud seto rahva põliseks asualaks, nende kodumaaks. Seega pole küsimus ainult riiklikust suveräänsusest või riiklike huvide mittekaitsmisest, vaid küsimus on ka tuhandete Eesti kodanike õigusest olla kaitstud oma riigi poolt. Kõik need Eesti kodanikud, kellel on mingeid sidemeid või varalisi õigusi loovutatud maade osas, tunnevad ennast valitsuse poolt reedetuna ning kaitseta jäetuna.
Tühiseks on muutunud meie põhiseaduse deklaratsioon, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Miks pole valitsus lähtunud põhimõttest, et Eesti loodusvarad (Setomaa metsad ja maavarad) ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Kas ressursside tasuta loovutamine on säästlik kasutamine? Kuhu on kadunud põhiseaduslik põhimõte, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud? Kuidas kaitses valitsus nende setode omandid – talumaad, linnamajad, millele rakendub juba pikemat aega Venemaa seadus ning mille omandiõiguse teostamine on märkimisväärselt piiratud?
Vastus neile küsimustele on ainult üks, valitsus pole toime tulnud oma rahva jaoks õiglase valitsemise ja riiklikke huvisid kaitsva välispoliitikaga. Jääb ainult üks küsimus, kellele tuleb esitada arve piiratud õiguste, õigustest- ja varast ilmajätmise eest?

Teel kuristikku

Eesti Pank on saamas uut nõukogu esimeest. Seekord siis selgelt poliitilist figuuri. Mart Laar on selgelt poliitiline, ühe ideoloogia kandja ning see ei jäta kindlasti jälge jätmata ka Eesti Panga poliitilistele valikutele. Laar on öelnud Postimehele, et ta on kuulunud vaid ühte erakonda ja sellest ta ei loobu. Samuti mäletame Laari kui kadunud Margaret Thatcheri suurepärast õpilast ja järgijat. Need märgid on üpriski hirmuäratavad ja seda just möödaniku kogemust silmas pidades.
Just selline poliitika on viinud euroala kriisi ning ka Thatcheri valitsemisaja tulemused olid üpriski õudsed. Thatcheri poliitika tulemusel kasvas UK senine 3-4%-ne tööpuudus üle 14%, kogu ühiskonna kihistumine kasvas tohutult. Veelgi karmimate tagajärgedega ähvardab ebaõnnestunud mittefunktsionaalne euroala. Juba on kasvanud veebruari seisuga euroala töötus kõigi aegade tipptasemele – 12% ning töötuse kasv jätkub. Majanduskasv on täielikult kängunud. Võlakriisi lahendus ei olnud mitte ESM vaid Euroopa Keskpanga otsus asuda kokku ostma riikide võlakirju. Just keskpanga jõuline sekkumine taastas turgude usalduse ning viis alla intressimäärad.
Euroala vajab täna Euroopa Keskpanga jõulist sekkumist, nõrgemat eurot ning valitsuste defitsiitset kulutamist, et taastada majanduskasv ja tööhõive ning inimeste toimetulek. See nõuab uusi euroala riikide kokkuleppeid ja loobumist neoliberaalsest poliitikast. Euroala võiks vähemalt õppida USA-lt, kuidas vältida fiskaalset kuristikku. Kogu maailm tundis muret aastavahetusel USA majanduse käekäigu üle, kõik kartsid, et USA hakkab tasakaalustama oma eelarvet ning tõstma maksukoormust, viies sellega oma majanduse langusse. Õnneks päris nii ei läinud ja USA valitsus jätkas kulutamist, et hoida majandust toimimas. Euroala poliitikutele aga ei lähe korda rahva ja tervete riikide sammumine kuristikku.
Kas Laari asumine Euroopa Keskpanga ühe liikmespanga nõukogu esimehe kohale annab meile lootust muutusteks? Pigem mitte, sest eeldatavalt kujuneb Eesti Panga poliitikaks: tasakaalus eelarve, senise vigase rahapoliitika kindlustamine, kommertspankade tegevusele veelgi vabamate käte andmine. Sellise poliitika tulemus on aga tööpuudus, majanduse konkurentsivõime langus, tohutu ühiskonna kihistumine ning ebastabiilsuse ja mässumeelsuse kasv ühiskonnas.
Eesti Pank vajab ilmselgelt teistsuguse maailmavaatega juhti aga kahjuks pole midagi sinna parata, koalitsioon on oma valiku teinud.

Euroopa Liit vajab suuremat eelarvet

Euroopa Liit on oma tuleva perioodi eelarve heaks kiitnud. Loetakse kokku võitjaid ja kaotajaid. Eesti oleks justkui võitjate poolel aga kas suurt pilti arvestades on ikkagi tegemist parima võimaliku eelarvega? Tundub siiski, et tegemist on stagnatsiooni eelarvega, mis ei paku olulisi lahenduse Euroopa ees seisvate probleemide lahendamiseks.
Euroopa Liidu ees seisvateks väljakutseteks on liikmesriikide väga erinev majandusareng, üldine majanduslik seisak ning väga kõrge tööpuudus, millest tuleneb majanduspotentsiaali raiskamine. Euroalal lisaprobleemideks on veel võlakriis ning euro tugevnemine, mis muudab euroala järjest vähem konkurentsivõimeliseks.
Sellises olukorras vajaks Euroopa Liit jõulisi meetmeid olukorra muutmiseks ja parandamiseks. Kurb on tõdeda, et Euroopa eelarve on langenud kasinusmeetmeid propageerivate valitsuste lõksu ning on vastu võetud ilma kasvuta ja väiksem kui eelmise perioodi eelarve. Euroopa vajab praeguses arenguetapis aga vähemat kolm korda suuremat eelarvet. Ainult nii on võimalik leida reaalseid lahendusi Euroopa ees seisvatele probleemidele.
Euroopa Liidu eelarve võiks esialgu koosneda 1/3 osas praegu vastu võetud eelarvest ning 2/3 eelarvekuludest võiks moodustada Euroopa eelarve tasandusfond, millest tehakse eraldisi liikmesriikide eelarvetele. Põhimõte võiks olla midagi sarnast Eestis kehtivale omavalitsuste rahastamise skeemile, kus konkreetse valemi alusel moodustub omavalitsusele eraldatav tasandusfondi osa suurus. Liikmesriigile eraldatava osa suurus peaks sõltuma kahest näitajast: liikmesriigi tööpuudus ning SKP ühe elaniku kohta. Tööpuuduse näitaja võimaldaks eelarvetoetusi ka jõukamatele riikidele ning SKP arvutusel põhinevat toetust saaksid ainult need riigid, kelle SKP elaniku kohta on alla Euroopa Liidu keskmise. Selline eelarvetoetuste süsteem on minimaalselt bürokraatlik, selge, läbipaistev ning arusaadav.
Euroopa Liidu eelarve tasandusfondi osa on kulupõhine ning eelarvega seatakse ette ümberjagatava raha ülempiirid. Ülempiir otsustatakse eelarve kokku panemisel ja on poliitiline otsus, mis põhineb Euroopa Liidu solidaarsuse ja ühtse majandusruumi põhimõtetel. Eelarve tasandusfondi osa tulud saadakse Euroopa Liidu ühiste võlakirjade müügist ning sellega seoses peab Euroopa Keskpangale andma õiguse osta piiramatus koguses Euroopa Liidu võlakirju. Sellega oleks tagatud kontroll võlakirja intresside üle ning Euroopa Keskpank saaks tegutseda keskpangale kohase funktsiooniga. Kui majanduslik olukord muutub ning on tekkimas Euroopa Liidu ülekuumenemise oht tuleks rahastada eelarve tasandusfondi liikmesriikide liikmemaksudest ehk siis maksutulust.
Selline Euroopa Liidu eelarve võitleks reaalselt tööpuudusega, võimaldaks vaesemate ja probleemsete riikide poliitikutel langetada riigi maksukoormust ning viiks Euroopa Liidu majanduse tegelikule kasvule. Suurendaks solidaarselt inimeste ja riikide toimetulekut ning viiks euro vahetuskursi jätkusuutlikule tasemele.