Tahaks 2 sendiseid ülekandetasusid

veebruar 4, 2014 |   |  eesti pank, euroopa keskpank, majandus, raha

varasSoovin kiirelt, et Eesti Pank lubaks mul avada Eesti Pangas arvelduskonto ning soovin, et Eesti Pank võtaks üle minu pangamaksete teostamise. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks meie oma pank ei luba seda teha. Põhjus saab olla ainult see, et Eesti Pank tahab, et me maksaks liigkasuvõtjale pangale Eesti Panga poolt pakutud 2 sendise ülekandetasu asemel näiteks 16 senti nagu on minu “kodupangas”.

Meie kommertspangad loobusid  kasutamast Eesti Panga 2 sendilist ülekandeteenust, mis oleks säilitanud pangaülekannete toimimise kiiruse. Selle asemel võtsin nad kasutusele mingi muu välismaise panga teenuse, mis osutus veelgi odavamaks. Kui te arvate, et minu 16 sendine pangaülekande teenus läks nüüd odavamaks, siis eksite. Sain lihtsalt aeglasemad maksed ning pangale suurema kasumi minu ülekannete pealt.

Vaata ka: http://www.rmp.ee/uudised/uldmajandus/16288

Milla tuleb riigi oma pank?

jaanuar 27, 2014 |   |  eesti pank, euroopa keskpank, raha, valitsus

bankTundub, et avalik arvamus hakkab aru saama meie tulumaksuseaduse ebamõistlikkusest. Meie tulumaksuseaduse moto tundub olevat: mida suuremad sissetulekud seda väiksem maksukoormus. Jah, juba kirjutatakse, et pangad maksavad pea olematut tulumaksu: http://e24.postimees.ee/2675912/pangad-maksavad-pea-olematut-tulumaksu Aivar Sõerd teeb täiesti uskumatu ettepaneku, et pangad hakkaks ise vabatahtlikult mingit maksu maksma: http://e24.postimees.ee/2675040/soerd-pangad-voiksid-maksta-vabatahtlikult-ettevotte-tulumaksu.

Olen veendunud, et sellisest ainult jutuvadast ja olukorra konstanteerimisest ei piisa. Mida kiiremini paneme päitsed pähe pangandustööstusele, seda paremini me elama hakkame. Kuigi paljud regulatsioonid on kehtestatud Euroopa Liidu tasandil ja rahvusvaheliste lepingutega, annab selles vallas ka meie omal valitsusel väga palju ära teha.

Kõigepealt loomulikult tuleks taastada ettevõtete tulumaks. Taastada see selliselt, et see ei koormaks algavaid ettevõtjaid ning pakuks maksusoodustusi ettevõtete liikumisele Tallinnast väljapoole.

Teise kindla võimalusena olukorda parandada saaks läbi riigile kuuluva panga, mis korraldaks raharinglust, riigieelarve vahendite haldamist, pakuks mõistliku hinnaga kaardimakse teenust, haldaks riigi pensionifonde, kindlustaks avaliku sektori vara, pakuks muid pangateenuseid ning käsutaks riigi fondide vahendeid.

Samal teemal varem kirjutanud:

http://jarvelill.seto.ee/2011/10/mis-on-valismaiste-pankade-panus-eesti-majandusse/

http://jarvelill.seto.ee/2011/06/kingitus-pankadele/

http://jarvelill.seto.ee/2010/12/parteipank-valimismull/

http://jarvelill.seto.ee/2009/12/rahvapank/

http://jarvelill.seto.ee/2012/11/seitse-sammu-eesti-elu-edendamiseks/

[poll id=”3″]

Kuld pole olnud kõige parem investeering

jaanuar 11, 2014 |   |  eelarve, kuld, majandus, raha

kuld2008.aasta kevadel esitas Alar Tamming Postimehe arvamusloos ideed siduda Eesti kroon euro asemel kullaga: “See tähendaks inimeste rikkuse suurenemist, mitte inflatsiooni tõttu säästude vähenemist nagu praegu,” kinnitas kullaärimees toona. Vahepeal oleme kasutusele võtnud euro ning kuld on teinud peadpööritavaid hinnatõuse. Vahepeal olen pidanud Facebookis tuliseid vaidlusi Meelis Atoneniga kullas säästmise kasulikkuse teemal. Olen olnud seisukohal, et ei tohiks pimesi tormata kulda investeerima ning, et tegelikult on kulla hind vägagi volatiivne ning ei pruugi kuidagi tagada säästude säilimist. Kuld ei ole mingi kuldne päästerõngas riikide majandustele ega inimestele.

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus kahetsevad kõik need kes paigutasid oma varad kulda ning seejärel hakkas kulla hind kukkuma. Kullaga seotud kroon oleks muidugi olnud ehk päris huvitav. Siis naudiksime me väga suurt ekspordivõimekuse kasvu, sest krooni hind oleks kõvasti langenud. Tõsi küll, paljud meist ehk pahandaksid, et miks on nii kalliks läinud bensiin ning välismaa kaubad ja välismaa reisid.

Rahvusvaluuta sidumine mingi teise valuuta või kullaga on üldiselt nõrkuse tunnus, ning ei võimalda optimaalselt kodumaist majandust juhtida. Ometi peaks selleks tänapäeval teadmist ja maailmamajanduse kogemust olema. Iseseisev ja vabalt kaubeldav rahvusvaluuta olekski ilmselt parim lahendus ühe riigi jaoks.

Deflatsiooni?

november 8, 2013 |   |  eelarve, euroopa keskpank, majandus, raha, valitsus

mynt“See, kuidas euroala püüab kriisi lahendada, on tulemuseks andnud deflatsioonilise võlakriisi” Wolfgang Münchau.

Euroala majandustes kestab või isegi süveneb väga nõrk seis. Töötus on jätkuvalt rekordtasemel, ettevõtluslaenud vähenevad, inflatsioon on muutumas deflatsiooniks (oktoobriks inflatsioon ainult 0,7%). Kui arvame, et see Eestit ei peaks puudutama, siis see arvamus on küll ekslik. Meie majandus sõltub otseselt sellest, mis toimub euroalas.

Ameerika Ühendriikidel läheb veidi paremini. Kuigi kuuleme pidevalt “fiskaalkuristikust” ja “riigi sulgemisest”, pole siiski keegi eriti arvanud, et USA peaks rakendama sellist kärpepoliitikat nagu on püütud ellu viia euroalas ja seda eelkõike sakslaste eestvedamisel. Kuigi ka USA-s kostub hääli, et valitsus peaks defitsiitset kulutamist piirama, siis nähakse selgelt selle tõsiselt negatiivseid tagajärgi majandusel. Saadakse aru, et niikaua kui erasektor ei julge kulutada ja laenuriske võtta on ainuke majanduse arengumootor valitsuse kulutamisvõime läbi defitsiitse kulutamise.

Ega Euroopa Keskpangal käesoleva majandusfooni taustal ei jäägi muud üle, kui veelgi alandada niigi madalat intressimäära või jõuda praktiliselt 0 intressini. Kardan, et sellest siiski ei piisa majanduse elavdamiseks. Euroala valitsused peavad hakkama lihtsalt defitsiitselt kulutama, eriti Saksamaa. Kuigi valitsused peaks defitsiitselt kulutama, seavad euroala valitsused endale aga tõsiseid fiskaaltõkkeid. On ju otsustatud, et riigieelarved peaks olema keskpikas perioodis struktuurses tasakaalus või siis ülejäägis ning erijuhtudel võib olla kuni 1%-line defitsiit. Sellega on euroala end seadnud olukorda, kus mõistlikke otsuseid ei luba teha enda poolt kehtestatud, kuid mitte millegagi põhjendatud reeglid.

Riigikontroll on oma viimases aastaraportis märkinud täiesti põhjendatult, et meie valitsuse soov kehtestada Euroopa Liidu nõutust veelgi rangemate eelarvereeglite kehtestamist on üsna põhimõtteline eelarvepoliitiline otsus ja väärib tegelikult avatud arutelu.

 

Vananemine ja tootlikkus

august 1, 2013 |   |  Arrak, majandus, pension, pensionisüsteem, raha

Andres Arrak on mures Euroopa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse pärast (Lastetu ühiskond pensione ei maksa (Õhtuleht, 31.07.2013)), kuid mulle tundub, et see koer haugub pidevalt vale puu all. Kas tõesti on paanikaks põhjust ja kas tõesti ootab tulevasi pensionäre murelik ja masendav vanaduspõlv? Tundub, et senise ideoloogiaga ja süsteemi muutmata võib see tõesti nii juhtuda. Kuid kas haiguse ravi saab teostada tuginedes valele diagnoosile? Ehk teisiti öeldes tuleks haukuda õige puu all, mille otsas ikkagi kass on.
Püüan sõber Andrese seisukohti ümber kummutada tema enda toodud riikidegrupi andmetega, pretendeerimata selles kiirartikliss mingile teaduslikkusele või eriliselt sügavale uuringule. Kusjuures kasutan täpselt samu andmebaase ning aegridasid. Samas ei tahaks teha selliseid meelevaldseid tõlgendusi nagu: „Kreeklane peabki nagu tumm leilis tööd uhama…“
Üheks oluliseks probleemiks on siis ülalpeetavate osakaal elanikkonnast, mis kõigub 2012 aasta andmetel (Age dependancy ratio 2012 http://data.worldbank.org/indicator/SP.POP.DPND) 56 protsendist Prantsusmaal (Rootsi 55%, Soome, Suurbritannia ja Belgia 53%) kuni 41 protsendini Poolas (Tšehhis 44%, Ungaris ja Luksemburgis 46%). Samas pensionisüsteemi või laiemalt sotsiaalsete tugisüsteemide jätkusuutlikkuse seisukohalt on oluline dünaamika, mis suunas ja kui kiiresti muutused toimuvad. Sama tabel näitab valitud riikide lõikes, et alates aastast 2000 kuni 2012 on ülalpeetavate osakaal kasvanud keskmiselt 1,4%, kõikudes valitud riikide rühmas -5% kuni 6%-ni. See tähendab, et näiteks Poolas, Rootsis, Norras on ülalpeetavbaid hoopis suhteliselt vähemaks jäänud. Ilmselt jätkab ka tulevikus vananeva ühiskonna kontekstis ülalpeetavate arv kasvamist, kuid seda tasakaalustab teiselt poolt vähene laste arv, mis vähendab noorte ülalpeetavate arvu. Ehk siis me peame arvestama, et ülalpeetavate arv kasvab, kuid kasvu tempo jääb loodetavasti 1-2% piiresse dekaadi jooksul (need numbrid vajaks muidugi rahvastikuekspertide heakskiitu või ümber lükkamist).
Nüüd on tõesti küsimus selles, mille arvelt me siis selle ülalpidamisvajaduse katame? Andres Arrak toob välja erinevad probleemi lahenduse variandid ning pakub välja lahendusi:
  • nihutada pensioni koormus (ja laiemalt kogu sotsiaalkoormus) solidaarselt ehk avalikult süsteemilt eraalgatuslike süsteemide poole;
  • suurendada tööhõive määra ehk töövõimelise elanikkonna (15-74 4luaastat) tööturul laialdasem rakendamine;
  • tuua sisse migrandid;
  • pikaajalise tööpuuduse kahandamine;
  • tõsta pensioniiga;
  • suurendada töötundide arvu ja töö tootlikkusest.
Vaatame nüüd, kas süsteemi tõepoolest ähvardab krahh ja kas muid lahendusi polegi? Lisaks ühiskonna ülalpeetavatele on olemas ka ühiskonna aktiivne osa, kes tegeleb ettevõtluse ning muu tegevusega (näiteks ka avalik sektor ja MTÜ-d). Nüüd ilmselt jõuamegi „laiskade kreeklaste ja eestlaste“ ning „üliusinate luksemburglasteni“. Statistikaga võib kõike tõestada aga väga keerukas on tuua statistiliselt arvutatud tootlikkus näitama inimeste usinust või laiskust, sest selle tootlikkuse juures on oluliseks näitajaks hinnatase. Tootlikkus on võrreldav ainult võrdsetel tingimustel ehk siis võrdsel hinnatasemel (nii kaupade teenuste kui ka tööjõu hind peab olema võrdne). Seega on suhteliselt mõttetu võrrelda sakslase, kreeklase, luksemburglase või eestlase statistilist tootlikkust kui hinnatasemed on erinevad. See ei näita väga palju inimeste laiskuse või tubliduse kohta. Oluline on aga ülalpeetavate kontekstis küll tootlikkuse kasv aastate lõikes.
Kui meil (laiemalt siis Euroopas) on liigi pool ülalpeetavad, siis ülalpidajate tootlikuse kasv peab olema vähemalt kaks korda kiirem kui ülalpeetavate juurdekasv. Sellisel juhul peaks järgi jäänud ülalpidajad toime tulema ülalpeetavatega. Nagu siis viimased kümme aastat on näidanud, on ülalpeetavaid juurde tulnud 1,4% ja samal ajal on tootlikkus kasvanud keskmiselt 20,7%, kasvades erinevates riikides väga erinevalt: 0,6% Itaalias ja 2,2% Luksemburgis ning ulatudes 50,7% Poolas ja 58,6%-ni Eestis.
Nagu näha, on tootlikkuse kasv viimase 12 aasta jooksul olnud 15 korda kiirem kui ülalpeetavate juurdekasv, mis tähendab seda, et ühiskonna võimekus oma ülalpeetavaid ülal pidada on kasvanud mitte kahanenud ning tänu tehnoloogia arengule kasvab see võimekus ilmselt lähisajandil märgatavalt kiiremini kui on ülalpeetavate juurdekasv. Lähtudes sellest peaks olema kõige efektiivsem just pay-as-you-gopensionisüsteem.
Milles aga siis probleem? Probleem on selles, et meil on kõrge tööpuudus ehk ülalpidajaid on vaja ülal pidada ning teiseks probleemiks on kasvava efektiivsuse tingimustes toimub kapitali akumulatsioon ehk siis sellest jagu saamiseks on vaja vähenevate ülalpidajate olukorras pidevalt tõsta efektiiset maksukoormust ja kasvatada maksusüsteemi progressiivsust (mis kipub muutuma regressiivseks). Maksukoormuse kasvatamise asemel võib muidugi kasutada ka valitsuse defitsiitset kulutamist (mis oleks ka õiglasem), kuid see nõuab valitsuste suveräänset rahapoliitikat, mida euroalal ei ole.
Kokkuvõtteks siis Arraku ettepanekute krtiitika:
Nihutada pensioni koormus (ja laiemalt kogu sotsiaalkoormus) solidaarselt ehk avalikult süsteemilt eraalgatuslike süsteemide poole;
Sellise ettepaneku tagajärg on ilmselge solidaarsuse vähenemine ehk siis see põhjustab tuleviukus tohutuid pensionilõhesid. Ma ei usu, et me sellist tulevikku tahame. Juba tänases kontekstis, kus meil on kogumispensioni süsteem tasub meenutada rahva pahameelt pensioniindeksi üle. Ikka ja jälle küsitakse, et miks alla keskmise palka saav inimene poeab töötama mitu aastat ühe pensionistaazi aasta eest. Nagu juba eelpool öeldud peaks tegelikult tagasi minema pay-as-you-go pensionisüsteemi juurde ja kogumispension võiks olla puhtalt eralõbu, mitte kohustuslik.
Suurendada tööhõive määra ehk töövõimelise elanikkonna (15-74 4luaastat) tööturul laialdasem rakendamine ja pikaajalise tööpuuduse kahandamine;
See ettepanek on väga õige ja kohane! Paraku on tööpuudus meil kõrge ja keegi ei taha kuulda juttu töökohtade loomisest. Nagu eelpool toodud on tööviljakus viimasel 12 aasta jooksul kasvanud 15 korda kiiremini kui ülalpeetavate arv, mis tähendab, et kõigile ei saagi tööd jätkuda kui ei toimu suuremat ümberjagamist (maksu tõusu), tööaja lühendamist või valitsuse defitsiitset kulutamist. Igatahes selle teemaga tasub tegelda ja siin peitub ka võti heaolu kasvuks. Samas võimaldab tänane tööhõive määr ikkagi oma pensionärid ülal pidada. Edusammud hõive valdkonnas aga lubaks meil kõigil lihtsalt paremini elada.
Tuua sisse migrandid;
Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse mõttes puudub selle meetme jaoks igasugune vajadus. Olemasolev tööealine elanikkond jõuab oma pensionärid ülal pidada ning tänu tootlikuse kasvule jääb seda võimekust isegi pidevalt üle.
Tõsta pensioniiga;
See meede süvendab märgatavalt probleeme tööjõutrurul. Nagu nägime ei ole probleemiks tööealiste võimekus pensionäre ülal pidada vaid viimase aja probleemiks on tööpuudus! Miks peaksime seda probleemi süvendama.
 
Suurendada töötundide arvu ja töö tootlikkusest.
Töö tootlikkuse suurendamine on positiivne eesmärk, kuid hetke olukorras pole tarvis sellele eesmärgile oluliselt panustada. Konkurents maailmaturul kannustab selle eesmärgi saavutamist piisavalt. Nagu nägime on valitud riikides tootlikkus kasvanud viimase 12 aastaga 21%. See on olnud penionisüsteemi kontekstis piisav kasv, et tagada ülalpeetavate ülalpidamine. Töötundine arvu suurendamine selles kontekstis on ilmselgelt kohatu. Kasvava tööpuuduse tingimustes suruda töötundide arvu kasvule süvendab ainult probleeme. Pigem peaks käituma hoopis vastupidiselt. Tingimustes kus tootlikkuse kasv ületab oluliselt ülalpeetavate arvu kasvu peaksime pidevalt vähendama töötundide arvu.
Tabel: Ülalpeetavad ja tootlikkus

 

Riik Vanadussõltuvuse määr 2012 Vanadussõltuvuse määr 2000 Vanadussõltuvuse kasv 2000-2012 Tootlikkus h/eur 2000 Tootlikkus h/eur 2012 Tootlikkuse kasv %
Holland 51 47 4 41,3 45,6 10,4
UK 53 53 0 34,5 39,3 13,9
Soome 53 49 4 34,4 39,5 14,8
Taani 54 50 4 45,3 52,7 16,3
Iirimaa 50 49 1 39 51,3 31,5
Poola 41 46 -5 6,9 10,4 50,7
Rootsi 55 56 -1 37 45 21,6
Hispaania 49 46 3 27,3 31,3 14,7
Portugal 50 48 2 15 16,9 12,7
Norra 52 54 -2 65 69,7 7,2
Tshehhi 44 43 1 9,3 13,3 43,0
Saksamaa 52 47 5 37,3 42,4 13,7
EESTI 50 50 0 7 11,1 58,6
Austia 49 48 1 33,5 39,5 17,9
Itaalia 54 48 6 32 32,2 0,6
Belgia 53 53 0 NA NA NA
Ungari 46 47 -1 8,4 11,4 35,7
Lux 46 49 -3 58,7 60 2,2
Prantsusmaa 56 54 2 40,7 45,4 11,5
Kreeka 52 47 5 17,6 20,3 15,3
Kokku: 26,0 392,5
Keskmine: 1,4 20,7

Kustkohast siis raha ikkagi tuleb?

juuli 29, 2013 |   |  euroopa keskpank, raha, valitsus

Tänases Äripäeva kolumnis küsib professor Raul Eamets (http://www.ap3.ee/?PublicationId=ae2485de-80ed-4332-a76f-5dfa5bdd9f0a )  kust raha tuleb, kuid selgelt arusaadavat vastust ei andnudki.

Kuidagi jääb mõtleja lugeja jaoks segaseks, millest on siis jutt, kas rahast, rikkusest või koguni palgast. Kõik need on aga vägagi erinevad asjad. Kas tõesti on riigi roll ainult väärtuste ümberjagamine?

Prooviks siis rääkida riigi rollist ja väärtuste loomisest. Tänapäeval on kahtlematult riik üks suuremaid väärtuste loojaid. Juba ammu enam ei ole väärtusteks kott kartuleid ja paar saapaid. Väärtusteks, mida ollakse valmis teiste kaupade vastu vahetama on näiteks teatrielamus, kontserdielamus ja kui soovite siis ka hasartmängu lõbu ning graafiline disain jne. Riik on üks suuremaid hariduse andmise teenuse pakkujaid ehk siis loob haritust kui väärtust. Riik loob turvalisust ja seda nii sise- kui välisjulgeoleku mõttes. Riik loob liikumisvõimalust kui väärtust ning pakub tervishoiuteenust, rääkimata siis veel erinevatest kultuuriväärtustest. Lihtsalt rahana ümberjagatav osa jääb valdavalt kanda siis pensionisüsteemil ja sotsiaaltoetustel, mis ei moodusta siiski valdavat osa valitsuse kogukulutustest. Seega ei saa kuidagi nõus olla professori väitega, et avalik sektor on ainult valdavalt ümberjagaja.

Küsitav on ka väide, et tõelised maksumaksjad asuvad ainult erasektoris. Milleks selline liigitamine: tõelised maksumaksjad versus mittetõelised maksumaksjad. Kas selline maksumaksjate liigitamine omab üldse mingit sisu või tähendust? See tundub sama mõttetu vastandamine kui öelda, et väärtusi ei loo mitte ettevõtjad (kapital) vaid hoopis reaalsed töötajad (kellest enamuse moodustavad palgatöölised) või siis teisest küljest, et väärtusi loovad ainult ettevõtjad. Selline lahterdamine ei paku midagi muud peale vaidlemise lusti.

Nüüd aga tagasi siis põhiküsimuse juurde, et kustkohast tuleb siiski raha. Siin saab ja tohib olla ainult üks vastus- raha tuleb valitsuselt, kellel on õigus läbi oma keskpanga süsteemi emiteerida dollareid või eurosid või zlotte. Kui erasektor hakkab raha tegema on tegemist üldiselt igas riigis taunitava tegevusega ning sellised eraettevõtjad pannakse vangi.

Professor kirjeldas küll osaliselt kuidas toimub lihtsustatult raharinglus, kuid ei vastanud küsimusele kust tuleb raha. Kust tuleb raha on kohane majanduskasvu kontekstis. Nagu teada tähendab majanduskasv eelmise aastaga võrreldes suurema koguse raha eest ostetud kaupu ja teenuseid. Siinjuures tuleb silmas pidada, et isegi maailmamajandusel on võime kasvada??? Panin siia kolm küsimärki, sest Eamets soovitab majanduskasvu saavutamiseks eksportida. Kuhu aga siis maailmamajandus ekspordib, kas Kuule? Seetõttu on makropildis rahatekke uurimise juures mõistlik eksport-import kõrvale jätta ja seda eriti Eesti kontekstis kus eksport ja import ellimineerivad üksteist. Olles väliskaubandusdefitsiidi puhul isegi raha riigist välja viia.

Uurides nüüd lähemalt meie rahasüsteemi avastame, et raha ei tule mitte valitsuse käest (valitsuse tulud-kulud on ju ootuste kohaselt tasakaalus?) vaid tuleb hoopis kuskilt mujalt. Raha tuleb meie suurtööstusest, meie majanduse lipulaevast: pangandustööstusest. Tegemist siis erasektoriga. Sektoriga kus on ühed kõrgemad palgad ja suuremad kasumid kuigi see sektor ei loo küll mingeid materiaalseid väärtusi. Ainuke asi mida see sektor loob on võlg, mille najal siis toimub majanduskasv. Pangandustööstus loob kokkuvõtvalt raha eimilestki ning kogub selle eest veel kopsakat maksu intresside näol ning varjatud müügimaksu näol, mis on umbes 1% käibelt (kaardimakse tasu poodides, mida me oma kaubatshekilt ei näe).

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et selleks, et me kõik rikkamaks saaksime, tuleks anda inimestele tööd. Panna töötud tee-ehitusele, elamuehitusele, koolimaju ehitama. Valitsus peaks aga raha tekitamise õiguse enda kätte ning majanduskasv võiks tulla vabalt valitsuse defitsiitse kulutamise arvelt võlg tuleks erasektorilt ära võtta ja majanduskasv ei peaks olema pangalaenu põhine vaid ettevõtjate teenitud tulu põhine.

Madalate maksude lõks

detsember 10, 2008 |   |  eelarve, majandus, raha

Rahandusministeeriumi sügisprognoosi kohaselt pole meie eelarve väljavaated roosilised. Järgmisel aastal langeb avalik sektor 2%-ga sisemajanduse kogutoodangust (SKP) defitsiiti ja 2012.aastaks on defitsiit kasvanud juba 2,4%-ni ning väljatulekut defitsiidist pole ette näha. Ja seda kõike juhul, kui rakendub majandusprognoosi keskne stsenaarium ja me jätkame eelarves seniste poliitikatega. Samas on õhus väga palju riske, mille rakendumisel defitsiit või kujuneda mitme protsendi võrra suuremaks. Olukorrast väljumiseks pole lihtsaid lahendusi. Sellesse olukorda oleme sattunud lisaks üleilmsele majanduskriisile osalt ka möödunud aastate ebamõistliku maksu- ja eelarvepoliitika tõttu. Olukorrast väljatuleku teeb aga eriti keeruliseks ideoloogiline vastasseis koalitsioonis. Põhiküsimus on selles, kelle arvel tullakse välja majanduslangusest. Kas selle nimel peavad pingutama pensionärid, vähekindlustatud ja töölised või tuleb rohkem oma kasumist loobuda ettevõtjatel ja jõukatel inimestel. Ehk küsimus on selles, milline on majanduslanguse sotsiaalne hind. Riigipoolsete lahenduste piiratuse sätestab aga madalate maksude lõks.

 

 

Tagasi aga eelarvedefitsiidi juurde. Defitsiiti on võimalik katta põhimõtteliselt neljal erineval moel: suurendada riigi tulusid, vähendada eelarve kulusid, võtta kasutusele reservid või kasutada eelarve tasakaalustamiseks laenuraha.

 

 

Riigi tulude suurendamine tähendab sisuliselt maksukoormuse tõstmist. Kuigi me pole rahul eelarvekulutustega haridusele, tervishoiule, regionaalarengule ega kultuurile, pole siiski palju võimalusi majanduslanguse tingimustes maksukoormuse tõstmiseks. Majanduslangus nõuab hoopis vastupidist käitumist. Nõuab maksukoormuse langetamist, et elavdada majandust. Selline on ka Euroopa Komisjoni üleskutse majanduse elavdamiseks. Aga kuhu olekski meil maksukoormust langetada? Meie riigi tulude ja kulude osakaal SKP-st on üks Euroopa Liidu (EL) madalamaid. Kui 2007.aastal EL keskmine riigi tulude osakaal oli 44,9% SKP-st ning Taanil ja Rootsil 55% kanti, siis meil ainult 38,2%. Meie langetasime kahjuks majandusbuumi tingimustes tulumaksu! Võimendades sellega inflatsiooni ning majanduse ülekuumenemist. Seega pole võimalik lähiaastail kata defitsiiti olulisel määral maksutõusuga.

 

 

Eelarve kulutuste kokkuhoiul oleme jällegi madalate maksude lõksus. Kuna riigi kulutused on olnud väga madalad, siis kulutuste kokkuhoiud on väga valulised ja kanduvad suuresti tavakodaniku kanda. Ligi pool meie eelarve mahust on seotud sotsiaalkulutustega, samas nende kulutuste tase võrreldes teiste EL riikidega on suhteliselt madal. Möödunud aastal oli EL keskmine riikide kogukulutuste osakaal 44,7% SKP-st ning Prantsusmaal ja Rootsil üle 50%, siis Eestil ainult 35,5%. Tõepoolest riigieelarves on mõningaid sotsiaalkulutusi, mis on suunatud jõukamatele inimestele ja on seetõttu piiratud eelarve tingimustes raskesti põhjendatavad. Kas on põhjendatud 30 000 kroonine vanemahüvitis, kui selle peavad kinni maksma 10 000 krooni kuus teenivad tavalised töötajad. Kas selline äraspidi solidaarsus on õiglane? Ehk on ka õiglane kaotada ära tulumaksusoodustus laste pealt ja riigile seetõttu enam laekuv miljard krooni või vähemalt pool sellest kasutada ära paljulapseliste perede toetamiseks. Eelarvekulude täiendav kokkuhoid on keeruline, kuid võimalik ja nõuab õiglast lähenemist.

 

 

Valitsusel on tänaseks kogutud reserve ca 9% SKP-st. Tänases ebastabiilses olukorras on riigi reservide omamine kriitilise tähtsusega. Me ei tea täpselt mis võib juhtuda maailma finantssektoris, me ei tea, kuidas väljub Läti oma panganduskriisist, ning millised on selle tulevased mõjud Eestile. Meie riigi reitingut on aidanud hoida meie reservide olemasolu, meie reservid on riskide kindlustus, millel on väga kaugele ulatuv positiivne mõju. Täna on riigi reservid ka mõistlikult paigutatud ning toodavad täiendavat intressitulu. Samas jätkub reserve valitsussektori defitsiidi finantseerimiseks ainult 3-4 aastaks ja negatiivse stsenaariumi kohaselt ainult paariks aastaks.

 

 

Üle mitme aasta räägime jälle võimalikust riigi laenukoormuse kasvatamisest. Kuna meil on piisavalt suured reservid ning seetõttu ei ole me täna eelarvelise surve all, on praegu just paras aeg tegelda mõistliku hinnaga välisvahendite leidmisega. Sellega Rahandusministeerium ka tegeleb. Laenu saab ja ehk ka tuleb võtta valdkondadele, mis pakuvad uut arengutõuget meie majandusele. Riiklikud investeeringud, läbi eurorahade kaasfinantseerimise, on just see valdkond, kus on mõistlik kasutada laenuraha. Esialgsetel andmetel tundub see olevat ka majanduslikult põhjendatud, sest riigil on ilmselt võimalik saada laenu madalama intressiga kui on hetke valitsuse reservide tootlus, mistõttu välisraha oleks odavam, kui oma reservide kasutuselevõtt.

 

 

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et lähiaastate eelarvepositsiooni parandamiseks on meil vähe maksupoliitilisi võimalusi. Me peame ümber kujundama eelarvestruktuuri ning kasutusele võtma laenu- ja reserviraha. Majanduskasvu taastumise järel peame tõsiselt üle vaatama meie riigi maksukoormuse ja maksusüsteemi, et luua eeldus inimväärse ja solidaarse riigi ülesehitamiseks.