Vananemine ja tootlikkus

Andres Arrak on mures Euroopa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse pärast (Lastetu ühiskond pensione ei maksa (Õhtuleht, 31.07.2013)), kuid mulle tundub, et see koer haugub pidevalt vale puu all. Kas tõesti on paanikaks põhjust ja kas tõesti ootab tulevasi pensionäre murelik ja masendav vanaduspõlv? Tundub, et senise ideoloogiaga ja süsteemi muutmata võib see tõesti nii juhtuda. Kuid kas haiguse ravi saab teostada tuginedes valele diagnoosile? Ehk teisiti öeldes tuleks haukuda õige puu all, mille otsas ikkagi kass on.
Püüan sõber Andrese seisukohti ümber kummutada tema enda toodud riikidegrupi andmetega, pretendeerimata selles kiirartikliss mingile teaduslikkusele või eriliselt sügavale uuringule. Kusjuures kasutan täpselt samu andmebaase ning aegridasid. Samas ei tahaks teha selliseid meelevaldseid tõlgendusi nagu: „Kreeklane peabki nagu tumm leilis tööd uhama…
Üheks oluliseks probleemiks on siis ülalpeetavate osakaal elanikkonnast, mis kõigub 2012 aasta andmetel (Age dependancy ratio 2012 http://data.worldbank.org/indicator/SP.POP.DPND) 56 protsendist Prantsusmaal (Rootsi 55%, Soome, Suurbritannia ja Belgia 53%) kuni 41 protsendini Poolas (Tšehhis 44%, Ungaris ja Luksemburgis 46%). Samas pensionisüsteemi või laiemalt sotsiaalsete tugisüsteemide jätkusuutlikkuse seisukohalt on oluline dünaamika, mis suunas ja kui kiiresti muutused toimuvad. Sama tabel näitab valitud riikide lõikes, et alates aastast 2000 kuni 2012 on ülalpeetavate osakaal kasvanud keskmiselt 1,4%, kõikudes valitud riikide rühmas -5% kuni 6%-ni. See tähendab, et näiteks Poolas, Rootsis, Norras on ülalpeetavbaid hoopis suhteliselt vähemaks jäänud. Ilmselt jätkab ka tulevikus vananeva ühiskonna kontekstis ülalpeetavate arv kasvamist, kuid seda tasakaalustab teiselt poolt vähene laste arv, mis vähendab noorte ülalpeetavate arvu. Ehk siis me peame arvestama, et ülalpeetavate arv kasvab, kuid kasvu tempo jääb loodetavasti 1-2% piiresse dekaadi jooksul (need numbrid vajaks muidugi rahvastikuekspertide heakskiitu või ümber lükkamist).
Nüüd on tõesti küsimus selles, mille arvelt me siis selle ülalpidamisvajaduse katame? Andres Arrak toob välja erinevad probleemi lahenduse variandid ning pakub välja lahendusi:
  • nihutada pensioni koormus (ja laiemalt kogu sotsiaalkoormus) solidaarselt ehk avalikult süsteemilt eraalgatuslike süsteemide poole;
  • suurendada tööhõive määra ehk töövõimelise elanikkonna (15-74 4luaastat) tööturul laialdasem rakendamine;
  • tuua sisse migrandid;
  • pikaajalise tööpuuduse kahandamine;
  • tõsta pensioniiga;
  • suurendada töötundide arvu ja töö tootlikkusest.
Vaatame nüüd, kas süsteemi tõepoolest ähvardab krahh ja kas muid lahendusi polegi? Lisaks ühiskonna ülalpeetavatele on olemas ka ühiskonna aktiivne osa, kes tegeleb ettevõtluse ning muu tegevusega (näiteks ka avalik sektor ja MTÜ-d). Nüüd ilmselt jõuamegi „laiskade kreeklaste ja eestlaste“ ning „üliusinate luksemburglasteni“. Statistikaga võib kõike tõestada aga väga keerukas on tuua statistiliselt arvutatud tootlikkus näitama inimeste usinust või laiskust, sest selle tootlikkuse juures on oluliseks näitajaks hinnatase. Tootlikkus on võrreldav ainult võrdsetel tingimustel ehk siis võrdsel hinnatasemel (nii kaupade teenuste kui ka tööjõu hind peab olema võrdne). Seega on suhteliselt mõttetu võrrelda sakslase, kreeklase, luksemburglase või eestlase statistilist tootlikkust kui hinnatasemed on erinevad. See ei näita väga palju inimeste laiskuse või tubliduse kohta. Oluline on aga ülalpeetavate kontekstis küll tootlikkuse kasv aastate lõikes.
Kui meil (laiemalt siis Euroopas) on liigi pool ülalpeetavad, siis ülalpidajate tootlikuse kasv peab olema vähemalt kaks korda kiirem kui ülalpeetavate juurdekasv. Sellisel juhul peaks järgi jäänud ülalpidajad toime tulema ülalpeetavatega. Nagu siis viimased kümme aastat on näidanud, on ülalpeetavaid juurde tulnud 1,4% ja samal ajal on tootlikkus kasvanud keskmiselt 20,7%, kasvades erinevates riikides väga erinevalt: 0,6% Itaalias ja 2,2% Luksemburgis ning ulatudes 50,7% Poolas ja 58,6%-ni Eestis.
Nagu näha, on tootlikkuse kasv viimase 12 aasta jooksul olnud 15 korda kiirem kui ülalpeetavate juurdekasv, mis tähendab seda, et ühiskonna võimekus oma ülalpeetavaid ülal pidada on kasvanud mitte kahanenud ning tänu tehnoloogia arengule kasvab see võimekus ilmselt lähisajandil märgatavalt kiiremini kui on ülalpeetavate juurdekasv. Lähtudes sellest peaks olema kõige efektiivsem just pay-as-you-gopensionisüsteem.
Milles aga siis probleem? Probleem on selles, et meil on kõrge tööpuudus ehk ülalpidajaid on vaja ülal pidada ning teiseks probleemiks on kasvava efektiivsuse tingimustes toimub kapitali akumulatsioon ehk siis sellest jagu saamiseks on vaja vähenevate ülalpidajate olukorras pidevalt tõsta efektiiset maksukoormust ja kasvatada maksusüsteemi progressiivsust (mis kipub muutuma regressiivseks). Maksukoormuse kasvatamise asemel võib muidugi kasutada ka valitsuse defitsiitset kulutamist (mis oleks ka õiglasem), kuid see nõuab valitsuste suveräänset rahapoliitikat, mida euroalal ei ole.
Kokkuvõtteks siis Arraku ettepanekute krtiitika:
Nihutada pensioni koormus (ja laiemalt kogu sotsiaalkoormus) solidaarselt ehk avalikult süsteemilt eraalgatuslike süsteemide poole;
Sellise ettepaneku tagajärg on ilmselge solidaarsuse vähenemine ehk siis see põhjustab tuleviukus tohutuid pensionilõhesid. Ma ei usu, et me sellist tulevikku tahame. Juba tänases kontekstis, kus meil on kogumispensioni süsteem tasub meenutada rahva pahameelt pensioniindeksi üle. Ikka ja jälle küsitakse, et miks alla keskmise palka saav inimene poeab töötama mitu aastat ühe pensionistaazi aasta eest. Nagu juba eelpool öeldud peaks tegelikult tagasi minema pay-as-you-go pensionisüsteemi juurde ja kogumispension võiks olla puhtalt eralõbu, mitte kohustuslik.
Suurendada tööhõive määra ehk töövõimelise elanikkonna (15-74 4luaastat) tööturul laialdasem rakendamine ja pikaajalise tööpuuduse kahandamine;
See ettepanek on väga õige ja kohane! Paraku on tööpuudus meil kõrge ja keegi ei taha kuulda juttu töökohtade loomisest. Nagu eelpool toodud on tööviljakus viimasel 12 aasta jooksul kasvanud 15 korda kiiremini kui ülalpeetavate arv, mis tähendab, et kõigile ei saagi tööd jätkuda kui ei toimu suuremat ümberjagamist (maksu tõusu), tööaja lühendamist või valitsuse defitsiitset kulutamist. Igatahes selle teemaga tasub tegelda ja siin peitub ka võti heaolu kasvuks. Samas võimaldab tänane tööhõive määr ikkagi oma pensionärid ülal pidada. Edusammud hõive valdkonnas aga lubaks meil kõigil lihtsalt paremini elada.
Tuua sisse migrandid;
Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse mõttes puudub selle meetme jaoks igasugune vajadus. Olemasolev tööealine elanikkond jõuab oma pensionärid ülal pidada ning tänu tootlikuse kasvule jääb seda võimekust isegi pidevalt üle.
Tõsta pensioniiga;
See meede süvendab märgatavalt probleeme tööjõutrurul. Nagu nägime ei ole probleemiks tööealiste võimekus pensionäre ülal pidada vaid viimase aja probleemiks on tööpuudus! Miks peaksime seda probleemi süvendama.
 
Suurendada töötundide arvu ja töö tootlikkusest.
Töö tootlikkuse suurendamine on positiivne eesmärk, kuid hetke olukorras pole tarvis sellele eesmärgile oluliselt panustada. Konkurents maailmaturul kannustab selle eesmärgi saavutamist piisavalt. Nagu nägime on valitud riikides tootlikkus kasvanud viimase 12 aastaga 21%. See on olnud penionisüsteemi kontekstis piisav kasv, et tagada ülalpeetavate ülalpidamine. Töötundine arvu suurendamine selles kontekstis on ilmselgelt kohatu. Kasvava tööpuuduse tingimustes suruda töötundide arvu kasvule süvendab ainult probleeme. Pigem peaks käituma hoopis vastupidiselt. Tingimustes kus tootlikkuse kasv ületab oluliselt ülalpeetavate arvu kasvu peaksime pidevalt vähendama töötundide arvu.
Tabel: Ülalpeetavad ja tootlikkus

 

Riik Vanadussõltuvuse määr 2012 Vanadussõltuvuse määr 2000 Vanadussõltuvuse kasv 2000-2012 Tootlikkus h/eur 2000 Tootlikkus h/eur 2012 Tootlikkuse kasv %
Holland 51 47 4 41,3 45,6 10,4
UK 53 53 0 34,5 39,3 13,9
Soome 53 49 4 34,4 39,5 14,8
Taani 54 50 4 45,3 52,7 16,3
Iirimaa 50 49 1 39 51,3 31,5
Poola 41 46 -5 6,9 10,4 50,7
Rootsi 55 56 -1 37 45 21,6
Hispaania 49 46 3 27,3 31,3 14,7
Portugal 50 48 2 15 16,9 12,7
Norra 52 54 -2 65 69,7 7,2
Tshehhi 44 43 1 9,3 13,3 43,0
Saksamaa 52 47 5 37,3 42,4 13,7
EESTI 50 50 0 7 11,1 58,6
Austia 49 48 1 33,5 39,5 17,9
Itaalia 54 48 6 32 32,2 0,6
Belgia 53 53 0 NA NA NA
Ungari 46 47 -1 8,4 11,4 35,7
Lux 46 49 -3 58,7 60 2,2
Prantsusmaa 56 54 2 40,7 45,4 11,5
Kreeka 52 47 5 17,6 20,3 15,3
Kokku: 26,0 392,5
Keskmine: 1,4 20,7

Valitsuse ideoloogilised dogmad piiravad riigi arengut

Eesti on juba paar aastat olnud OECD liige. Selles kontekstis oleme maailma arenenud riikide peres, samas meie sotsiaalmajanduslikud näitajad on üpris kesised ning väga üldistavalt võiksime öelda, et oleme alates aastast 2005 (Ansipi peaministriks asumise aasta) tammunud paigal. Tõsi küll, meil on olnud väga kiire kasvu aastad, kuid ka sama kiired languse aastad ning nüüd oleme jälle alguspunktis tagasi. Kas meil on põhjust selle üle uhkust tunda? Vist mitte.
Tagasi aga OECD juurde. Juba mitu aastat on juhtinud see organisatsioon tähelepanu kitsaskohtadele, mis takistavad meie majanduse arengut ning on pakkunud välja lahendusi olukorra muutmiseks. Paljud nendest on tavainimese jaoks täiesti arusaadavad ja mõistlikud samas ei leia nad mingit toetust valitsuse poolt. Aastast aastasse on kordunud samad rõhuasetused (nii ka käesoleva aasta mai kuus ilmunud OECD väljaandes Majanduspoliitika reformid 2013).
Esiteks rõhutatakse vajadust reformida tööjõuturgu. Suurendada vahendeid aktiivse tööturu meetmetesse, elukestvasse õppesse ning alandada madalapalgaliste maksukoormust. Kuna sellised meetmed tähendavad üldiselt suuremaid eelarvekulusid ning väiksemaid eelarvetulusid siis OECD näitab ära ka tulude poole katteallikad. Nendeks on keskonnatasude tõstmine, kinnisvaramaks või ka automaks. Paraku on need olulised sammud jäänud astumata ning valitsus on jäämas pealtvaatajaks olukorras, kui on tegelikult vaja jõuliselt sekkuda töötuse probleemi lahendamisse.
Teiseks tunneb OECD muret meie madala ekspordipotentsiaali pärast. Tõsi ta on, ka meie ise räägime sellest, et on vaja minna üle odava tööjõuga alltöövõtu riigist kõrget lisandväärtust loovaks kõrgtehnoloogilise tootmisega maaks. Selline arenguhüpe saab olema keerukas ning ei tule iseenesest. Soovitus on kulutada rohkem raha teadus-arendustegevusele, tagada kvaliteetne elukestev õpe ning anda kvaliteetne haridus kõigile noortele, kes on selleks võimelised. Ja jällegi ei aita siinjuures mitte kulude kärpimine ja väiksemad kulutused vaid vastupidi, peab rohkem riigieelarvelisi kulutusi tegema. Meil soovitatakse luua hästitoimiv õppelaenude süsteem ning näha ette tulumaksuvabastused õppelaenude kustutamiseks.

 

Üks vana soovitus, mida ei võetud kuulda:)

31.jaanuar 2007 kirjutasin: “Täna oleks riigimehelik ja tulevikku vaatav natuke jahutada majandust ning saada inflatsioon kontrolli alla ehk toimida vastupidiselt Reformierakonna pakutule. Tuleb kehtestada astmeline tulumaks, tõsta otseste maksude (tulumaks, maamaks või kinnisvaramaks) üldist määra ning riigi lisatulusid mitte paisata Eesti majandusse vaid koguda reservidesse. Veel võiks alandada kaudseid makse, et suruda esmatarbe kaupade hinnakasv alla (pean silmas eelkõike toidukaupade käibemaksu). Ainult nii säilitame stabiilse majanduskasvu ja kõigi eestimaalaste heaolu kasvu, sest mis kasu on 5% -st palga kasvust, kui inflatsioon on 7%.”
Vaata: http://jarvelill.blogspot.com/2007/01/kahjutuld-ei-kustutata-bensiiniga.html

EI Eesti Energia börsile viimisele!

Poole aasta pärast käivituv osaline elektri vabaturg toob praeguste hindade juures, ning 35% müügi viimisega energiabörsile Eesti Energiale (EE) lisatulu aastas ca 340 miljonit krooni. Kui kogu müük hakkab minema läbi börsi kasvab EE aastane lisatulu ca 1 miljardile kroonile. Sellise kasumi kasvu saab EE just meie kõigi taskust. Meie taskust, kellele läbi riigi täisosaluse kuulub täna EE. Need arvestused on tehtud, arvestades kodumaist elektri tarbimist. Kui EE-l õnnestub kasvatada veel ka müüki väljapoole Eestit kasvab kasum veelgi, aga see ei puuduta Eesti tarbijat.

Sellisele hüppelisele kasumi kasvule on tekkimas hulga kosilasi. Ansipi valitsust on survestatud, et valitsus viiks EE börsile, ehk sisuliselt erastaks osaliselt EE. Ütleksin, et selline samm oleks väga-väga Eesti rahva ja ettevõtjate vaenulik tegevus.
Juhul, kui sellest kasumist hakkavad osa saama uued aktsionärid, viiakse see osa kasumist minema ja meie saame ainult selles osas elektrihinna tõusu.
Juhul kui EE jääb 100% riigile, on meil kõigil võimalus oma elektrihinna tõusust tingitud kaotus tagasi saada läbi riigieelarve, läbi dividenditulu. Sellisel juhul pole see raha meie ja meie majanduse jaoks kadunud vaid tuleb läbi riigieelarve meie haridusse, infrastruktuuri jne. See raha teeb meie elu paremaks.

Eesti majanduspoliitikast

Eesti senine majanduspoliitika

Eestis on suuresti valitsenud alates taasiseseisvumisest kuni 2008.aastani liberaalne majanduspoliitika. Ajaline määratlus on siiski suhteliselt subjektiivne ning poliitika muutus pole toimunud üleöö, kuid on muutunud vastaval muutunud oludele ja kindlasti on oma roll ka sotsiaaldemokraatidel, kes olid murdelisel ajal valitsuses ning hoidsid ka rahandusministri portfelli.

Aga liberaalne majanduspoliitika tähendas seda, et peamine makromajanduslik eesmärk oli kiirendada reaalset konvergentsi läbi kiire majanduskasvu. Oldi kindlad turumehhanismides, mis pidid toimima konvergentsi katalüsaatorina.

Valitsus nägi enda peamise rollina konservatiivse fiskaalpoliitika säilitamist koos selgesõnalise reegliga hoida valitsus­sektori eelarve nominaalselt tasakaalus. Eelarve nominaalse tasakaalu reeglit on Eestis kasutatud alates üleminekuaja algusest ning seda on eelistatud kompleksemale, mis oleks eelarve tasakaalustamine majandustsükli piires.

Valitsuse tahet iseloomustas soov olla rohkem efektiivne vahendaja kui proaktiivne majandus­arengu kavandaja. Majanduskasvu ja konvergentsi peamise mootorina nähti rahvus­vaheliselt konkurentsivõimelist ja dünaamilist ärisektorit. Seetõttu oli keskpika perioodi majandus- ja fiskaalpoliitika eesmärk pakkuda soodsat ettevõtluskeskkonda, mis stimuleeriks töö­hõive suurenemist ja välisinvesteeringute sissevoolu.

Alates 2005.aastast on olnud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga eesmärk saada Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (Economic and Monetary Union, EMU) täisliikmeks niipea kui võimalik, et kiirendada pikaajalist majandus­arengut ja monetaar­stabiilsust. Sellest tulenevalt liitus Eesti vahetult peale liitumist Euroopa Liiduga vahetuskursi­mehhanismiga ERM II (exchange rate mechanism).

Eesti majanduspoliitika üheks nurgakiviks kujunes Eesti valuutakomitee süsteem, mis on opereerinud koos kapitali vaba liikumisega juba alates 1994. aastast.

Valitsuse vähene sekkumine majandusse tähendas ka maksukoormuse alandamist, proportsionaalsed maksusüsteemi, kaudsete maksude osatähtsuse tõstmist ning võimalikult neutraalset maksupoliitikat. Neutraalne maksupoliitika tähendas kõikvõimalike maksuerisuste ja maksusoodustuste pidevat vähendamist. Heaks näiteks on siinjuures meie käibemaksu süsteem, kus järjekindlalt on erisusi kaotatud ja liigutud ühtse maksumäära poole.

Senise majanduspoliitika positiivsed küljed

  • Saavutati suhteliselt kiire majanduskasv
  • Majandusmudel on olnud suhteliselt lihtne ning majanduse juhtimine pole nõudnud valitsuselt erilist võimekust. Lihtne on olnud kinni pidada ainult teatud printsiipidest ning lasta majandusel ise reguleeruda.
  • Maksude administreerimine on olnud lihtne

Senise majanduspoliitika probleemid

  • Kiire ühiskonna kihistumine, mis tuleneb suuresti meie maksu- ja eelarvestamise süsteemist, kus püütakse maksusüsteem hoida neutraalsena, ehk taotletakse, et maksusüsteem ei teostaks ümberjagamist, ei piiraks kiiret rikastumist ning et eelarvekulud oleks väiksed, et ei toimuks suuremat ümberjagamist.
  • Regionaalsete erinevuste kasv, tuleneb vähesest ressursi ümberjagamisest.
  • Majandustsüklite võimendumine. Tasakaalus eelarvepoliitika võimendab otseselt majandustsüklit. Kui on majanduskasv siis võiks seda pidada positiivseks, sest majanduskasv kiireneb veelgi, kuid probleemiks on see, et selline võimendus kasvatab majandust üle majanduse potentsiaalse taseme, mis pole jätkusuutlik ning sellisele majanduskasvule järgneb kindlasti langemine potentsiaalilähedasele tasemele. Kui aga eelarvepoliitika jätkab majandustsüklite võimendamist, siis ka majanduslangus võimendub. Kindlasti on sellise eelarvepoliitika tulemus meie üle 14% majanduslangus. Kui võrrelda meie majanduskasvu ja majanduslangust eurotsooniga, siis näeme, et meil on majandustsüklid võimendatud ning kasvud ja langused isegi kordades suuremad.
  • Madalast riigi tulubaasist tingitud hariduse ja sotsiaalteenuste kättesaadavuse vähenemine. Tänagi seisab valitsus raskete otsuste ees, kust ja kellelt kärpida. Riigieelarves on juba täna suur defitsiit, mida kaetakse välisvahendite, reservide ja laenudega. Oleme oma riigi pidamisega jõudnud väga piiri peale. Ilustamata võib välja öelda, et 32 protsendilise maksukoormusega Eesti riik enam pikalt ülal pidada ei saa. 2010 aasta riigieelarve eelnõu tuludest
  • Kas Eesti maksusüsteemi muuta, kas on maailma parim? Meie maksusüsteem on lihtne, laia baasiga, madala maksumääraga, proportsionaalne (isegi kohati regresseeruv, kui vaatleme tulumaksu ja käibemaksu koosmõjus). Kuid sellise maksusüsteemi puhul:
      • Ei toimi eriti automaatse stabilisaatorina (sellest hiljem)
      • Tööjõud kõrgelt maksustatud (eriti kõrge on meil odava tööjõu maksustamine, tulenevalt proportsionaalsest tulumaksusüsteemist ja kõrgest sotsiaalmaksu määrast)
      • Ei võimalda toetada (väike-) ettevõtlust ning pole võimalust majanduslangusele reageerida ettevõtlust mõjutavate maksude langetamisega, sest maksumäärad on majanduskasvu ajal alla surutud.
  • Riigi koguvälisvõlg (kaasa arvatud erasektor ja pangad) kasvas 2005-2007 kohutava kiirusega: 2005 aasta alguses oli koguvälisvõlg 117 mld, siis see oli juba 2007 aasta lõpuks 271 mld ehk kolme aastaga riigi välisvõlg rohkem kui kahekordistus. Just see oli meie suure majanduskasvu mootor ning valitsus astus sel ajaperioodil väga valesid samme ning vaatas suuresti protsessi kõrvalt ning ei püüdnud kuidagi sekkuda sellise mulli tekkimisse. Valitsus oleks pidanud karmistama koheselt pankade kohustuslike reservide nõuet, oleks pidanud reageerima tulumaksu tõstmisega ning palju suurema riigieelarve ülejäägiga. Selle asemel teostati liberaalset majanduspoliitikat, asuti alandama riigi maksukoormust ning tehti lisaeelarveid ja kulutati võimalikke riigieelarve ülejääke, millega programmeeriti Eesti majandusse üle 10% majanduslangus.

Sotsiaaldemokraadist rahandusminister

Sotsiaaldemokraadist rahandusministril ei olnud tegelikult võimalik oluliselt ja järsult muuta senist majanduspoliitikat, sest kõik otsused tehti valitsuses konsensuse alusel ning alati tuli leida kompromiss. Isiklikult arvan ka, et liiga järsud muutused majanduspoliitikas pole eriti mõistlikud ja tekitavad teisest küljest ebastabiilsust ning ebakindlust.

Valitsuse reaalne tegevus algas keerukalt, pronkssõduri saaga ja aprillimäsu. See programmeeris teatud mõttes ka valitsuse edasist tegevust, kus sotsiaaldemokraatidel oli raske koorem kanda: Pihl pidi aprillis tagama korra, Padar leidma raha kahjude likvideerimiseks ja Palo võitlema tagajärgedega. Sellele järgnes finants- ja majanduskriis. Probleem süvenes läinud sügisel. Valitsusliit reageeris sellele viimase minuti kärbetega, mis tehti ära vahetult enne 2009. aasta eelarve kinnitamist.

Euro kasutusele­võtmiseks peab Eesti täitma EL Maastrichti lepinguga sätestatud konvergentsi­kriteeriumid eelarve puudujäägi (mitte rohkem kui 3% SKPst), riigivõla (mitte rohkem kui 60% SKPst), inflatsiooni ja intressimäärade kohta (lähedased EL kolme madalaima tulemusega riigi keskmisele) ning olema liitunud vahetuskursimehhanismi ERM IIga. Eurotsooniga ühinemine võiks toimuda reaalselt 2011. aastal ning see annab Eestile võimaluse riigi usaldusväärsuse tõstmiseks ning tekitab eelise majanduskriisist võimalikult kiireks väljumiseks. Tahaks loota, et Reformierakonna ja IRL valitsusel jätkub võimekust kinni pidada ülemäärase defitsiidi kriteeriumist (hetkel küll tundub, et 2009.astal seda ei suudeta ning ka Riigikogusse esitatud 2010.aasta eelarve eelnõu on ülepaisutatud).

Euro võimalikult kiire kasutuselevõtmise eesmärgist loobumine ning selle perspektiivi edasilükkumine kaugemasse tulevikku vähendab usaldust Eesti riigi vastu, mille tagajärjel halvenevad oluliselt Eesti võimalused majanduskriisist väljatulekuks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sotsiaaldemokraadid olles valitsuses ning hoides rahandusministri portfelli suutsid:

 

  • tagada riigi maksevõime säilimise
  • tänu rahvusvahelisele koostöö rahustada finatskriisi
  • säilitada kõik eeldused Eurole üleminekuks alates 1.jaanuarist 2011: 2008 valitsussektori eelarvedefitsiit jäi alla 3% ning inflatsioon langeb nõutud tasemele.
  • edukalt käivitada uue perioodi eurorahade kasutamise, mis on täna väga suureks abiks majanduslangusest väljumiseks.
  • muuta eelarvepoliitilist mõtlemist, tuua välja vastutsüklilise eelarvepoliitika olulisust.
  • kiirelt reageerida muutustele majanduses, viies sisse vastavad korrektuurid eelarvetesse.

Uued väljakutsed

Viimased majandusarengud

 

Majandusprognooside allapoole kärpimised on praeguseks hetkeks peatumas ning positiivseid märke majanduskasvu taastumisest võib näha juba mitmete riikide puhul. Näiteks Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Portugali ja Slovakkia majandused aasta teises kvartalis võrreldes esimesega isegi kasvasid.

Statistikaameti esialgsel hinnangul vähenes Eesti majandus 2009. aasta esimesel poolel 15,6%. Kaupade ja teenuste eksport vähenes II kvartalis eelmise aasta sama perioodiga võrreldes püsihindades 11,1%. Sisenõudluse jätkuva kokkutõmbumise tõttu on impordi langus II kvartalis süvenenud, ulatudes -30,9%ni.

Jooksevkonto tasakaalustus aasta alguses ning II kvartalis suurenes ülejääk 4,9%ni SKPst. Jooksevkonto ülejääki pöördumise taga on kaupade ja teenuste bilansi oluline paranemine impordimahtude kiire languse tõttu.

Möödunud aasta lõpus alguse saanud inflatsiooni kiire aeglustumine jätkus käesoleva aasta alguses ning mais pöördus negatiivseks.

Seega oleme sügavas majanduslanguses, kuid silmapiirilt hakkab pilvisus hõrenema ja esimesed päiksekiired paistma. Majanduslangusest väljatulekuks ning uue stabiilse kasvu tagamiseks vajab Eesti uut majanduspoliitikat.

Automaatsed fiskaalsed stabilisaatorid

Automaatsed fiskaalsed stabilisaatorid (AFS) on maksu- ja eelarvepoliitikasse sisse programmeeritud mehhanismid, mis käivituvad ilma valitsuse sekkumata (maksu- ja toetuspoliitikat muutmata) ning töötavad sümmeetriliselt (omavad tsüklit tasandavat mõju nii languse kui tõusu perioodidel). AFSid ei tasanda majandustsükleid täielikult, kuid reageerivad muutunud olukorrale kiiresti ning ilma valitsuse või keskpanga sekkumata. ELis on rõhk asetatud AFSide toimimisele ning reguleeriva fiskaalpoliitika meetmeid on pigem erandlik stabilisatsioonivahend. Kuna praegune globaalne majanduskriis on erandlik, siis rakendavad pea kõik riigid AFSidele lisaks ka muid nõudlust stimuleerivaid ning sedakaudu tööpuudust leevendavaid ühekordseid meetmeid. Eestil on tänu liberaalsele majanduspoliitikale AFS mõju peaaegu olematu. Selleks, et AFS hakkaks ka meil toimima, tuleb muuta maksu- ja eelarvepoliitikat.

Reguleeriv fiskaalpoliitika

Reguleeriva fiskaalpoliitika meetmed tähendavad majanduskonjunktuurist sõltuvaid muudatusi riigieelarves ja maksupoliitikas, et suunata kogunõudlust potentsiaalse kogutoodangu taseme suunas. Me peame aktiivsemalt kasutama, eriti oma eelarvepoliitikat, et tasandada majandustsükleid, samuti peame õigeaegselt „mängima“ maksudega. Mitti nii nagu siiamaani, et majanduskasvu ajal langetatakse tulumaksu ning majanduslanguse ajal tõstetakse käibemaksu! Hoopis vastupidiselt peab käituma.

Mis on ettevõtja jaoks oluline?

Kõige tähtsam ei ole ettevõtja jaoks maksupoliitika. Erinevad uuringud annavad hoopis umbes sellise oluliste asjade järjestuse:

  • Korruptsiooni tase
  • Turvalisus
  • Tööjõu kvaliteet ja kvantiteet
  • Asjaajamise kiirus ja lihtsus
  • Infrastruktuur
  • Maksuküsimused: stabiilsus, efektiivne määr

Mis tähendab, et riik peab ettevõtluse arendamiseks panustama võitlusse korruptsiooniga, tagama turvalisuse, panustama haridusse, muutma valitsemist efektiivsemaks ja oluliselt parandama infrastruktuuri. Ning on selge, et selle nimel on ettevõtjad valmis ka panustama läbi suurema maksustamise.

Kärpimine

Olen olnud ja olen ka praegu väga ettevaatlik riigieelarve kärpimiste suhtes. Tähendab ju iga 100 miljoni krooni kärpimine riigieelarvest majandusele sama, mis eraettevõtluses läheks pankrotti üks 100 miljonilise käibega ettevõte. Riigieelarvest aga olime me sunnitud kärpima miljardeid! Seega ei saa ma nõus olla nende kriitikutega, kes väitsi, et miks pole eelarvet kohe kärbitud nii palju kui vaja, miks tehti mitu lisaeelarvet. Probleem ongi just selles, et kärpida tuli nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik euro kriteeriumi saavutamiseks. Vastasel korral oleks me valitsuse poolt veelgi süvendanud majanduskriisi ja siis ehk me ei räägiks täna 14%-sest majanduslangusest aga näiteks -17%.

Uus tulubaas

Meil ei ole tulevikus valikut, tuleb riigi tulubaasi suurendada ja seda just saabuva majanduse tõusufaasis. Võimalikud valikud:

 

  • Kinnisvaramaks
  • Muu varamaks- autod
  • Keskkonnatasude suurendamine, ressursimaksud, aktsiisid
  • Progresseeruv tulumaks
  • Pärandimaksud

Vanad blogid aga nii aktuaalsed

Võtsin kätte ja vaatasin oma blogi raamatut, lugesin neid kirju mis kirjutasin paar aastat tagasi ja pean tunnistama, et paljugi on sellest tänaseks realiseerunud. Ja seda kahjuks. Olen võtnud sõna majanduspoliitilistel teemadel ja esile toonud mõningaid riskikohtasid. Nendest aga natuke hiljem. Täna tahan aga kõigepealt välja öelda ühe seisukoha, millele annab vastuse jällegi aeg.

Vaadates tänase Reformierakonna valitsuse tegemisi on tunne, et need inimesed ei suuda leppida oma kaotusega ja tulla kahe jalaga maa peale. Kaotus on nimelt see, et nende promotud ideoloogial on mõrud viljad. Ootan huviga seda valitsuspoliitikut, kes täna julgeks tunnistada, et me ei suuda täita eelarvekriteeriumit ning kindlasti ei lähe me 2011.aastast üle eurole. Kes vähegi teab Eesti majandusnäitajaid ning valitsusektori tasakaalunumbreid, sellel on see selge, et käesoleva aasta valitsusektori eelarvedefitsiit kujuneb ca 4% suuruseks ja sellega pälvib Eesti riik ülemäärase eelarvedefitsiidi menetsuse ning euroalaga liitumine pole võimalik. Valitsusel puudub aga julgus ja aeg seda probleemi lahendada. Võimujanu on seatud esiplaanile ning Eesti majandus toodud selle ohvriks.
Aga nüüd tagasi minu eelnevate kirjade juurde. Täna on väga huvitav lugeda:
Kõigepealt käes jällegi valimiste aeg ja kohane oleks 30.01.07 kirjutatu:
“Valijate ootusi kajastava valimistulemuse saaksime, kui muudaksime valimissüsteemi ja d´Hondi meetodi asemel võtaksime kasutusele rahavõimu vähendava rahakoefitsendi! Kui erakonna valimiskampaania kulud olid võrreldes teiste erakondadega keskmisel tasemel korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,0, kui valimiskulutused olid keskmisest kaks korda väiksemad, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,5 ning kui valimiskulutused olid kaks korda suuremad keskmisest, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 0,5 jne.”
Reformierakonna lubadustest ja nende lubatud poliitika võimalikes tagajärgedest ning ilmselgest valijate petmisest 31.01.07 :
“Eestis on väga jämedalt võttes ühe pensionäri kohta poolteist töölkäivat inimest. Selleks, et nelja aasta pärast oleks keskmine pension üle 8000 krooni, peaks keskmine töötaja teenima üle 26 000 krooni kuus ehk iga aastane palgatõus kõigile töötajatele, mitte ainult lubatud avaliku teenistuse ametnikele, üle 20%. Kas te usute, et see on kuidagi võimalik? Mina ei usu, et on võimalik sundida kõiki tööandjaid tõstma igal aastal palka üle 20%. Selliseid numbreid on võimalik saavutada ainult rahareformiga aga kas me oleme siis õnnelikud? Seega on tegelikut tegemist teadliku valijate petmisega.

Kuidas jõutakse 15 aastaga Euroopa jõukaimate hulka? Tänane majanduskasv on peamiselt tingitud tohutust laenuraha ja euroraha sissevoolust Eestisse. Varsti kuulub kogu Eesti riigi kinnisvarasektor Rootsi pankadele. Kui oleme oma riigi selliselt maha müünud, saadud raha maha prassinud, tuleb üks hommik räige pohmell, kus me avastame, et ei suuda oma riiki tagasi osta. Majanduses tähendab, see lihtsalt seda, et meil saavad ühel hetkel tagatised otsa ja me ei suuda enam riiki raha juurde laenata ning tarbimine hakkab väga kiiresti kokku kuivama ja koos tarbimisega hakkab väga kiirelt kokku kuivama ka majanduskasv mis võib muutuda majanduslanguseks. Tahan öelda lihtsalt seda, et tänane kiire majanduskasv on ajutine ning valitsuse poolt kontrollialt välja lastud elukalliduse kasv on need ratsud, millega Euroopa 5 rikkama riigi hulka pole kuidagi võimalik ratsutada.”

Nüüd olemegi olukorras, kus 8000 kroonine pension on väga kaugel ning oleme suures majanduslanguses. Aga lugege ise, mida ma arvasin toona majanduspoliitikast:)

Madalate maksude lõks

Rahandusministeeriumi sügisprognoosi kohaselt pole meie eelarve väljavaated roosilised. Järgmisel aastal langeb avalik sektor 2%-ga sisemajanduse kogutoodangust (SKP) defitsiiti ja 2012.aastaks on defitsiit kasvanud juba 2,4%-ni ning väljatulekut defitsiidist pole ette näha. Ja seda kõike juhul, kui rakendub majandusprognoosi keskne stsenaarium ja me jätkame eelarves seniste poliitikatega. Samas on õhus väga palju riske, mille rakendumisel defitsiit või kujuneda mitme protsendi võrra suuremaks. Olukorrast väljumiseks pole lihtsaid lahendusi. Sellesse olukorda oleme sattunud lisaks üleilmsele majanduskriisile osalt ka möödunud aastate ebamõistliku maksu- ja eelarvepoliitika tõttu. Olukorrast väljatuleku teeb aga eriti keeruliseks ideoloogiline vastasseis koalitsioonis. Põhiküsimus on selles, kelle arvel tullakse välja majanduslangusest. Kas selle nimel peavad pingutama pensionärid, vähekindlustatud ja töölised või tuleb rohkem oma kasumist loobuda ettevõtjatel ja jõukatel inimestel. Ehk küsimus on selles, milline on majanduslanguse sotsiaalne hind. Riigipoolsete lahenduste piiratuse sätestab aga madalate maksude lõks.

 

 

Tagasi aga eelarvedefitsiidi juurde. Defitsiiti on võimalik katta põhimõtteliselt neljal erineval moel: suurendada riigi tulusid, vähendada eelarve kulusid, võtta kasutusele reservid või kasutada eelarve tasakaalustamiseks laenuraha.

 

 

Riigi tulude suurendamine tähendab sisuliselt maksukoormuse tõstmist. Kuigi me pole rahul eelarvekulutustega haridusele, tervishoiule, regionaalarengule ega kultuurile, pole siiski palju võimalusi majanduslanguse tingimustes maksukoormuse tõstmiseks. Majanduslangus nõuab hoopis vastupidist käitumist. Nõuab maksukoormuse langetamist, et elavdada majandust. Selline on ka Euroopa Komisjoni üleskutse majanduse elavdamiseks. Aga kuhu olekski meil maksukoormust langetada? Meie riigi tulude ja kulude osakaal SKP-st on üks Euroopa Liidu (EL) madalamaid. Kui 2007.aastal EL keskmine riigi tulude osakaal oli 44,9% SKP-st ning Taanil ja Rootsil 55% kanti, siis meil ainult 38,2%. Meie langetasime kahjuks majandusbuumi tingimustes tulumaksu! Võimendades sellega inflatsiooni ning majanduse ülekuumenemist. Seega pole võimalik lähiaastail kata defitsiiti olulisel määral maksutõusuga.

 

 

Eelarve kulutuste kokkuhoiul oleme jällegi madalate maksude lõksus. Kuna riigi kulutused on olnud väga madalad, siis kulutuste kokkuhoiud on väga valulised ja kanduvad suuresti tavakodaniku kanda. Ligi pool meie eelarve mahust on seotud sotsiaalkulutustega, samas nende kulutuste tase võrreldes teiste EL riikidega on suhteliselt madal. Möödunud aastal oli EL keskmine riikide kogukulutuste osakaal 44,7% SKP-st ning Prantsusmaal ja Rootsil üle 50%, siis Eestil ainult 35,5%. Tõepoolest riigieelarves on mõningaid sotsiaalkulutusi, mis on suunatud jõukamatele inimestele ja on seetõttu piiratud eelarve tingimustes raskesti põhjendatavad. Kas on põhjendatud 30 000 kroonine vanemahüvitis, kui selle peavad kinni maksma 10 000 krooni kuus teenivad tavalised töötajad. Kas selline äraspidi solidaarsus on õiglane? Ehk on ka õiglane kaotada ära tulumaksusoodustus laste pealt ja riigile seetõttu enam laekuv miljard krooni või vähemalt pool sellest kasutada ära paljulapseliste perede toetamiseks. Eelarvekulude täiendav kokkuhoid on keeruline, kuid võimalik ja nõuab õiglast lähenemist.

 

 

Valitsusel on tänaseks kogutud reserve ca 9% SKP-st. Tänases ebastabiilses olukorras on riigi reservide omamine kriitilise tähtsusega. Me ei tea täpselt mis võib juhtuda maailma finantssektoris, me ei tea, kuidas väljub Läti oma panganduskriisist, ning millised on selle tulevased mõjud Eestile. Meie riigi reitingut on aidanud hoida meie reservide olemasolu, meie reservid on riskide kindlustus, millel on väga kaugele ulatuv positiivne mõju. Täna on riigi reservid ka mõistlikult paigutatud ning toodavad täiendavat intressitulu. Samas jätkub reserve valitsussektori defitsiidi finantseerimiseks ainult 3-4 aastaks ja negatiivse stsenaariumi kohaselt ainult paariks aastaks.

 

 

Üle mitme aasta räägime jälle võimalikust riigi laenukoormuse kasvatamisest. Kuna meil on piisavalt suured reservid ning seetõttu ei ole me täna eelarvelise surve all, on praegu just paras aeg tegelda mõistliku hinnaga välisvahendite leidmisega. Sellega Rahandusministeerium ka tegeleb. Laenu saab ja ehk ka tuleb võtta valdkondadele, mis pakuvad uut arengutõuget meie majandusele. Riiklikud investeeringud, läbi eurorahade kaasfinantseerimise, on just see valdkond, kus on mõistlik kasutada laenuraha. Esialgsetel andmetel tundub see olevat ka majanduslikult põhjendatud, sest riigil on ilmselt võimalik saada laenu madalama intressiga kui on hetke valitsuse reservide tootlus, mistõttu välisraha oleks odavam, kui oma reservide kasutuselevõtt.

 

 

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et lähiaastate eelarvepositsiooni parandamiseks on meil vähe maksupoliitilisi võimalusi. Me peame ümber kujundama eelarvestruktuuri ning kasutusele võtma laenu- ja reserviraha. Majanduskasvu taastumise järel peame tõsiselt üle vaatama meie riigi maksukoormuse ja maksusüsteemi, et luua eeldus inimväärse ja solidaarse riigi ülesehitamiseks.