Angel Gurria

Rohkem raha majandusse!

Angel Gurria

Loen Äripäevast: “„Tean, et see on Eestis tundlik teema,“ ütles Gurria reedel Tallinnas, kus ta andis tervise- ja tööministrile Jevgeni Ossinovskile üle OECD värskeima analüüsi Eesti majanduse seisust. „Teil on võimalus kasvada kiiremini ja saate seda teha ilma riigi rahandust ohustamata,“ keelitas Gurria, osutades, et Eesti riigi võlatase on OECD riikide seas kõige madalam. Kui Eestil on see 10% SKPst, siis OECD riikides keskmiselt 100%. Kui majandus investeeringutest kiiremini kasvama hakkab, jääb võlatase osakaaluna SKPst väiksemaks, osutas ta.

Eesti Panga president Ardo Hansson laitis selle OECD soovituse kohe maha. „Ma ei ole nõus selle OECD soovitusega,“ vastas Hansson Äripäeva kommentaaripalve peale. …..”

Selline keskpanga reaktsioon teeb väga murelikuks ja näitab, et meie valitsuse (valitsus laiemas mõttes) mõttestambid on jätkuvalt aheldatud neoliberalismi ahelaisse, ning meie majandusruumil ei lasta areneda meie potentsiaali ja võimaluste kohaselt.

Hanssoni kiire kasvu vastased väited põhinevad sellel, justkui oleks Eesti riik üks pisike iseseisva majanduse ning oma valuutaga riik. Aga ometi me pole seda, me oleme osa ühtsest EL majandusruumist ja rahasüsteemist. Me oleme nii väike riik, et ükski fiskaalpoliitiline otsustus (olgu see otsus rumal või tark) ei kõiguta euro hinda ega vahetuskurssi. Seetõttu peame tegema selliseid otsuseid mis oleks kasulikud meie inimestele ja meie majandusele, muretsemata euro tervise pärast. Peamine eesmärk peaks olema, et Eesti majanduses oleks võimalikult palju eurosid ja et need eurod leiaksid kasutust Eestis ning tõstaks sellega meie tootlikkust ning majanduse koguprodukti. Ja selleks on väga hea riiklikud investeeringud mis on tehtud laenurahadega.

Kuna me oleme ühtses majandusruumis ülejäänud Euroopa liidu riikidega, siis olukorras, kus väga paljud majandusnäitajad: keskmine palk, SKP inimese kohta – jäävad väga oluliselt maha El keskmisest, siis rääkida majanduse ülekuumenemisest on täiesti kohatu. Samuti pidada sellistes oludes 4%-list majanduskasvu tähendab ainult seda, et eestimaalased ei jõua kunagi EL rikkamate riikide sekka. Surudes alla palgakasvu ja majanduskasvu jääme tegelikult väga pikaks ajaks nendeks, kes EL majandust oma odava tööga hoiavad konkurentsivõimelisena. See tähendab, et ühtses majandusruumis, maksame kõige eest kõrget hinda (vabaturg) aga oleme nõus tööd tegema kaks korda väiksema tasu eest (kõvasti allpool turuhinda). Sellisest meie majandusruumi ekspluateerimisest saab välja tulla kiiresti ja edukalt just selliselt, et võtame kuulda OECD soovitust: Rohkem raha majandusse, ilma, et me selleks kahjustaks maksukoormusega oma ettevõtteid ja töötajaid!

Samal teemal:

http://jarvelill.seto.ee/2011/05/kas-eesti-jatab-oecd-jousaali-raua-roostetama/

http://jarvelill.seto.ee/2011/04/oecd-rohkem-sotsiaalset-turvalisust-ja-paremat-eelarvepoliitikat/

Pangad on endiselt parasiidid…

sorosÄrileht.ee kirjutab: Miljardärist investor George Soros hoiatab oma raamatus, et midagi ei ole muutunud – pangad on endiselt parasiidid, mis hoiavad majandust tagasi, kirjutab The Telegraph.

Sorose sõnul ei ole pangad ega ka nende reguleerimisega tegelevad ametid kriisist midagi õppinud.

„Pangandussektor on majandusele parasiidiks,” kirjutab Soros oma uue raamatus „Euroopa Liidu traagika” (The Tragedy of the European Union”)

„Finantssektori tulusus on olnud väga suur. Pikka aega tuli 35% Suurbritannia ja USA ettevõtlustulust just sellest sektorist. See on absurdne,” kirjutab ta.

„Väga vähe on tehtud selleks, et hoida kontrolli all ülemäärast finantsvõimendust Euroopa pangandussüsteemis. Omakapitali osa bilansis on muutunud väga väikeseks, mis teeb pangad haavatavaks.”

Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/george-soros-annab-oma-raamatus-tuld-pankade-ja-saksamaa-pihta.d?id=68205565

Kuidas mõtleb Eesti Panga nõukogu?

100E24 majanduslehel avaldati väga huvitavad intervjuud mis peegeldavad väga ilmekalt Eesti Panga nõukogu ja presidendi arusaamisi Eesti Panga ülesannetest ning näitava nõukogu liikmete võimekust tegutseda Eesti Panga nõukogu liikmena ( http://e24.postimees.ee/2710892/olukorrast-riigis-eesti-panga-uus-noukogu-annab-aru ).

Küsimus 3 kõlas: Kui palju peaks Eesti Pank oma kasumist andma riigieelarvesse? Mingis mõttes on sellele sõna-sõnalt võttes väga lihtne vastata. Tulenevalt Eesti Panga seadusest oleks õige vastus, et Eesti Pank peab kogu kasumi, mida ei otsustata nõukogu poolt kanda reservkapitali täiendamiseks või Eesti Panga põhikirjas ette nähtud sihtkapitalide ja -fondide moodustamiseks ja täiendamiseks kandma riigieelarvesse. Selline on Riigikogu poolt vastu võetud seaduse mõte, kuid seda põhimõtet on Eesti Panga nõukogu oma pikaajalise kasumijaotuse strateegias moonutanud, kehtestades põhimõtte, et keskpank annab oma kasumist 0-25% riigieelarvesse. Tundub, et selline enesele kehtestatud piirang, et antakse riigieelarvesse ainult kuni 25% kasumist, tundub olevat seaduse mõtte vastane.

Ja mida siis vastavad meie Eesti Panga nõukogu liikmed? Ka nende vastused kõlavad sellest äraspidi loogikast lähtuvad, mitte seaduse mõttest tulenevad. Valdavalt arvataksegi, et riigieelarvesse võib anda kuni 25% kasumist ning mitmed liikmed arvavad, et see protsent võiks olla veelgi väiksem või 0. Selline nõukogu liikmete arvamus tundub peegeldavat rohkem Eesti Panga tegevjuhtide seisukohta kui iseseisvat mõtlemist ning seadusest lähtumist, sest mitte ükski vastanud nõukogu liige ei kinnitanud, et riigieelarvesse tuleb anda kõik kasum mis jääb järgi fondide täiendamisest.

Kas selline Eesti Panga nõukogu käitumine on mõistlik ning kuidas see aitab kaasa Eesti majanduse edendamisele? Mulle tundub selline käitumine ebamõistlik ning Eesti arengut pidurdav. Eesti majandus ei ole just üle kuumenemas, mistõttu tundub pidurdamissoov ebamõistlik ja rumal.

Reservide kogumine Eesti Panga poolt on üldiselt veidi põhjendamatu. Eesti Pank on osa Euroopa Keskpangast kes ise on euro emitent. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et Euroopa Keskpangal ei saa mitte kunagi eurod otsa. Ehk kui on tegemist väga suure kriisiga, mis ohustab keskpankasid, siis alati on võimalus eurosid “juurde trükkida”. See aga on selline riskistsenaarium, mida ei tahaks päriselus väga näha ja kujutab juba vägagi erakorralist olukorda. Sellisel juhul nagunii meie keskpanga kogutud reservidest ei piisaks, olgu need kasvõi mitmekordsed.

Teisest küljest on tänaseks Eesti Panga põhikapital 100 mln eur juba täis ning sinna enam kasumieraldisi ei pea seaduse kohaselt tegema. Seega on keskpanga nõukogul valik, kas suunata kasum reservkapitali või riigieelarvesse. Arvestades Eesti majanduse hetkeolukorda oleks tark suunata kogu kasum riigieelarvesse. Eelmine aasta oleks see summa olnud 34,1 miljonit eurot. Riigieelarvesse suunati sellest aga ainult 25%.

Eesti valija vajab alternatiivset valikut

newLähenemas on Euroopa Parlamendi valimised aga vaadates hetkeseisu Eesti poliitilisel maastikul puudub valija jaoks alternatiivne valik. Kõik võimalikud Euroopa Parlamenti pääsevad parteid ei paku lahendust Euroopa (sealhulgas ka Eesti) ees seisvatele probleemidele. Euroala on kriisist räsitud ja lahendust ei paista kuskilt tulevad. Meetodid millega kriisi on ravitud ei ole tulemust andnud vaid on viinud Euroopa stagnatsiooni. Tohutule tööpuudusele (ressursi raiskamine) ning konkurentsivõime langusele pole suudetud leida lahendust, pakutud kasinusmeetmed ja riikide eelarvetasakaalu nõudele rõhumine on andnud ainult negatiivset tulemust.

Nii ongi, et kriisi lahenduse võtmed on tegelikult peidus euro funktsionaalsuse tagamises (või siis eurost loobumises) ja euroala fiskaalpoliitika muutmises. Kõik arvestatavad Eesti erakonnad aga ei taha loobuda kasinusmeetmetesse uskumisest ning korrutavad tasakaalus eelarve mantrat, mis ei saagi pakkuda lahendust ning Euroopa majanduse ja heaolu kasvule viimist.

Kevadised Euroopa Parlamendi valimised on seetõttu meile ja ka kõigile eurooplastele seetõttu äärmiselt olulised. Nende valimistega on võimalik murda defitsiidi terroristide võim ja muuta Euroopa poliitikat selliselt, et saaksime meie ühise majandusruumi viia kasvule ning anda inimestele tagasi töö ja osaluse ühiskonnaelus. Kuna Eestis puudub selline partei, kes pakuks toimivat lahendust, siis tuleks Euroopa Parlamenti saata selline üksikkandidaat, kes näeks reaalset lahendust Euroopa probleemidele.

Hääletaksin sellise üksikkandidaadi poolt, kes:

  • seab Euroopas hetke tähtsaimaks prioriteediks täistööhõive saavutamise;
  • ei ületähtsusta tasakaalus eelarvet;
  • mõistab, et valitsus on raha väljaandja ning valitsuse defitsiit ei kujuta mingit ohtu majandusele;
  • näeb, et pangandustööstuse võimu ja tegutsemisvabadust tuleb oluliselt piirata.

Eesti ja Euroopa vajab alternatiivset valikut.

Tahaks 2 sendiseid ülekandetasusid

varasSoovin kiirelt, et Eesti Pank lubaks mul avada Eesti Pangas arvelduskonto ning soovin, et Eesti Pank võtaks üle minu pangamaksete teostamise. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks meie oma pank ei luba seda teha. Põhjus saab olla ainult see, et Eesti Pank tahab, et me maksaks liigkasuvõtjale pangale Eesti Panga poolt pakutud 2 sendise ülekandetasu asemel näiteks 16 senti nagu on minu “kodupangas”.

Meie kommertspangad loobusid  kasutamast Eesti Panga 2 sendilist ülekandeteenust, mis oleks säilitanud pangaülekannete toimimise kiiruse. Selle asemel võtsin nad kasutusele mingi muu välismaise panga teenuse, mis osutus veelgi odavamaks. Kui te arvate, et minu 16 sendine pangaülekande teenus läks nüüd odavamaks, siis eksite. Sain lihtsalt aeglasemad maksed ning pangale suurema kasumi minu ülekannete pealt.

Vaata ka: http://www.rmp.ee/uudised/uldmajandus/16288

Milla tuleb riigi oma pank?

bankTundub, et avalik arvamus hakkab aru saama meie tulumaksuseaduse ebamõistlikkusest. Meie tulumaksuseaduse moto tundub olevat: mida suuremad sissetulekud seda väiksem maksukoormus. Jah, juba kirjutatakse, et pangad maksavad pea olematut tulumaksu: http://e24.postimees.ee/2675912/pangad-maksavad-pea-olematut-tulumaksu Aivar Sõerd teeb täiesti uskumatu ettepaneku, et pangad hakkaks ise vabatahtlikult mingit maksu maksma: http://e24.postimees.ee/2675040/soerd-pangad-voiksid-maksta-vabatahtlikult-ettevotte-tulumaksu.

Olen veendunud, et sellisest ainult jutuvadast ja olukorra konstanteerimisest ei piisa. Mida kiiremini paneme päitsed pähe pangandustööstusele, seda paremini me elama hakkame. Kuigi paljud regulatsioonid on kehtestatud Euroopa Liidu tasandil ja rahvusvaheliste lepingutega, annab selles vallas ka meie omal valitsusel väga palju ära teha.

Kõigepealt loomulikult tuleks taastada ettevõtete tulumaks. Taastada see selliselt, et see ei koormaks algavaid ettevõtjaid ning pakuks maksusoodustusi ettevõtete liikumisele Tallinnast väljapoole.

Teise kindla võimalusena olukorda parandada saaks läbi riigile kuuluva panga, mis korraldaks raharinglust, riigieelarve vahendite haldamist, pakuks mõistliku hinnaga kaardimakse teenust, haldaks riigi pensionifonde, kindlustaks avaliku sektori vara, pakuks muid pangateenuseid ning käsutaks riigi fondide vahendeid.

Samal teemal varem kirjutanud:

http://jarvelill.seto.ee/2011/10/mis-on-valismaiste-pankade-panus-eesti-majandusse/

http://jarvelill.seto.ee/2011/06/kingitus-pankadele/

http://jarvelill.seto.ee/2010/12/parteipank-valimismull/

http://jarvelill.seto.ee/2009/12/rahvapank/

http://jarvelill.seto.ee/2012/11/seitse-sammu-eesti-elu-edendamiseks/

Kas Eestis peaks olema riiklik kommertspank?

View Results

Loading ... Loading ...

Deflatsiooni?

mynt“See, kuidas euroala püüab kriisi lahendada, on tulemuseks andnud deflatsioonilise võlakriisi” Wolfgang Münchau.

Euroala majandustes kestab või isegi süveneb väga nõrk seis. Töötus on jätkuvalt rekordtasemel, ettevõtluslaenud vähenevad, inflatsioon on muutumas deflatsiooniks (oktoobriks inflatsioon ainult 0,7%). Kui arvame, et see Eestit ei peaks puudutama, siis see arvamus on küll ekslik. Meie majandus sõltub otseselt sellest, mis toimub euroalas.

Ameerika Ühendriikidel läheb veidi paremini. Kuigi kuuleme pidevalt “fiskaalkuristikust” ja “riigi sulgemisest”, pole siiski keegi eriti arvanud, et USA peaks rakendama sellist kärpepoliitikat nagu on püütud ellu viia euroalas ja seda eelkõike sakslaste eestvedamisel. Kuigi ka USA-s kostub hääli, et valitsus peaks defitsiitset kulutamist piirama, siis nähakse selgelt selle tõsiselt negatiivseid tagajärgi majandusel. Saadakse aru, et niikaua kui erasektor ei julge kulutada ja laenuriske võtta on ainuke majanduse arengumootor valitsuse kulutamisvõime läbi defitsiitse kulutamise.

Ega Euroopa Keskpangal käesoleva majandusfooni taustal ei jäägi muud üle, kui veelgi alandada niigi madalat intressimäära või jõuda praktiliselt 0 intressini. Kardan, et sellest siiski ei piisa majanduse elavdamiseks. Euroala valitsused peavad hakkama lihtsalt defitsiitselt kulutama, eriti Saksamaa. Kuigi valitsused peaks defitsiitselt kulutama, seavad euroala valitsused endale aga tõsiseid fiskaaltõkkeid. On ju otsustatud, et riigieelarved peaks olema keskpikas perioodis struktuurses tasakaalus või siis ülejäägis ning erijuhtudel võib olla kuni 1%-line defitsiit. Sellega on euroala end seadnud olukorda, kus mõistlikke otsuseid ei luba teha enda poolt kehtestatud, kuid mitte millegagi põhjendatud reeglid.

Riigikontroll on oma viimases aastaraportis märkinud täiesti põhjendatult, et meie valitsuse soov kehtestada Euroopa Liidu nõutust veelgi rangemate eelarvereeglite kehtestamist on üsna põhimõtteline eelarvepoliitiline otsus ja väärib tegelikult avatud arutelu.

 

Kustkohast siis raha ikkagi tuleb?

Tänases Äripäeva kolumnis küsib professor Raul Eamets (http://www.ap3.ee/?PublicationId=ae2485de-80ed-4332-a76f-5dfa5bdd9f0a )  kust raha tuleb, kuid selgelt arusaadavat vastust ei andnudki.

Kuidagi jääb mõtleja lugeja jaoks segaseks, millest on siis jutt, kas rahast, rikkusest või koguni palgast. Kõik need on aga vägagi erinevad asjad. Kas tõesti on riigi roll ainult väärtuste ümberjagamine?

Prooviks siis rääkida riigi rollist ja väärtuste loomisest. Tänapäeval on kahtlematult riik üks suuremaid väärtuste loojaid. Juba ammu enam ei ole väärtusteks kott kartuleid ja paar saapaid. Väärtusteks, mida ollakse valmis teiste kaupade vastu vahetama on näiteks teatrielamus, kontserdielamus ja kui soovite siis ka hasartmängu lõbu ning graafiline disain jne. Riik on üks suuremaid hariduse andmise teenuse pakkujaid ehk siis loob haritust kui väärtust. Riik loob turvalisust ja seda nii sise- kui välisjulgeoleku mõttes. Riik loob liikumisvõimalust kui väärtust ning pakub tervishoiuteenust, rääkimata siis veel erinevatest kultuuriväärtustest. Lihtsalt rahana ümberjagatav osa jääb valdavalt kanda siis pensionisüsteemil ja sotsiaaltoetustel, mis ei moodusta siiski valdavat osa valitsuse kogukulutustest. Seega ei saa kuidagi nõus olla professori väitega, et avalik sektor on ainult valdavalt ümberjagaja.

Küsitav on ka väide, et tõelised maksumaksjad asuvad ainult erasektoris. Milleks selline liigitamine: tõelised maksumaksjad versus mittetõelised maksumaksjad. Kas selline maksumaksjate liigitamine omab üldse mingit sisu või tähendust? See tundub sama mõttetu vastandamine kui öelda, et väärtusi ei loo mitte ettevõtjad (kapital) vaid hoopis reaalsed töötajad (kellest enamuse moodustavad palgatöölised) või siis teisest küljest, et väärtusi loovad ainult ettevõtjad. Selline lahterdamine ei paku midagi muud peale vaidlemise lusti.

Nüüd aga tagasi siis põhiküsimuse juurde, et kustkohast tuleb siiski raha. Siin saab ja tohib olla ainult üks vastus- raha tuleb valitsuselt, kellel on õigus läbi oma keskpanga süsteemi emiteerida dollareid või eurosid või zlotte. Kui erasektor hakkab raha tegema on tegemist üldiselt igas riigis taunitava tegevusega ning sellised eraettevõtjad pannakse vangi.

Professor kirjeldas küll osaliselt kuidas toimub lihtsustatult raharinglus, kuid ei vastanud küsimusele kust tuleb raha. Kust tuleb raha on kohane majanduskasvu kontekstis. Nagu teada tähendab majanduskasv eelmise aastaga võrreldes suurema koguse raha eest ostetud kaupu ja teenuseid. Siinjuures tuleb silmas pidada, et isegi maailmamajandusel on võime kasvada??? Panin siia kolm küsimärki, sest Eamets soovitab majanduskasvu saavutamiseks eksportida. Kuhu aga siis maailmamajandus ekspordib, kas Kuule? Seetõttu on makropildis rahatekke uurimise juures mõistlik eksport-import kõrvale jätta ja seda eriti Eesti kontekstis kus eksport ja import ellimineerivad üksteist. Olles väliskaubandusdefitsiidi puhul isegi raha riigist välja viia.

Uurides nüüd lähemalt meie rahasüsteemi avastame, et raha ei tule mitte valitsuse käest (valitsuse tulud-kulud on ju ootuste kohaselt tasakaalus?) vaid tuleb hoopis kuskilt mujalt. Raha tuleb meie suurtööstusest, meie majanduse lipulaevast: pangandustööstusest. Tegemist siis erasektoriga. Sektoriga kus on ühed kõrgemad palgad ja suuremad kasumid kuigi see sektor ei loo küll mingeid materiaalseid väärtusi. Ainuke asi mida see sektor loob on võlg, mille najal siis toimub majanduskasv. Pangandustööstus loob kokkuvõtvalt raha eimilestki ning kogub selle eest veel kopsakat maksu intresside näol ning varjatud müügimaksu näol, mis on umbes 1% käibelt (kaardimakse tasu poodides, mida me oma kaubatshekilt ei näe).

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et selleks, et me kõik rikkamaks saaksime, tuleks anda inimestele tööd. Panna töötud tee-ehitusele, elamuehitusele, koolimaju ehitama. Valitsus peaks aga raha tekitamise õiguse enda kätte ning majanduskasv võiks tulla vabalt valitsuse defitsiitse kulutamise arvelt võlg tuleks erasektorilt ära võtta ja majanduskasv ei peaks olema pangalaenu põhine vaid ettevõtjate teenitud tulu põhine.

Teel kuristikku

Eesti Pank on saamas uut nõukogu esimeest. Seekord siis selgelt poliitilist figuuri. Mart Laar on selgelt poliitiline, ühe ideoloogia kandja ning see ei jäta kindlasti jälge jätmata ka Eesti Panga poliitilistele valikutele. Laar on öelnud Postimehele, et ta on kuulunud vaid ühte erakonda ja sellest ta ei loobu. Samuti mäletame Laari kui kadunud Margaret Thatcheri suurepärast õpilast ja järgijat. Need märgid on üpriski hirmuäratavad ja seda just möödaniku kogemust silmas pidades.
Just selline poliitika on viinud euroala kriisi ning ka Thatcheri valitsemisaja tulemused olid üpriski õudsed. Thatcheri poliitika tulemusel kasvas UK senine 3-4%-ne tööpuudus üle 14%, kogu ühiskonna kihistumine kasvas tohutult. Veelgi karmimate tagajärgedega ähvardab ebaõnnestunud mittefunktsionaalne euroala. Juba on kasvanud veebruari seisuga euroala töötus kõigi aegade tipptasemele – 12% ning töötuse kasv jätkub. Majanduskasv on täielikult kängunud. Võlakriisi lahendus ei olnud mitte ESM vaid Euroopa Keskpanga otsus asuda kokku ostma riikide võlakirju. Just keskpanga jõuline sekkumine taastas turgude usalduse ning viis alla intressimäärad.
Euroala vajab täna Euroopa Keskpanga jõulist sekkumist, nõrgemat eurot ning valitsuste defitsiitset kulutamist, et taastada majanduskasv ja tööhõive ning inimeste toimetulek. See nõuab uusi euroala riikide kokkuleppeid ja loobumist neoliberaalsest poliitikast. Euroala võiks vähemalt õppida USA-lt, kuidas vältida fiskaalset kuristikku. Kogu maailm tundis muret aastavahetusel USA majanduse käekäigu üle, kõik kartsid, et USA hakkab tasakaalustama oma eelarvet ning tõstma maksukoormust, viies sellega oma majanduse langusse. Õnneks päris nii ei läinud ja USA valitsus jätkas kulutamist, et hoida majandust toimimas. Euroala poliitikutele aga ei lähe korda rahva ja tervete riikide sammumine kuristikku.
Kas Laari asumine Euroopa Keskpanga ühe liikmespanga nõukogu esimehe kohale annab meile lootust muutusteks? Pigem mitte, sest eeldatavalt kujuneb Eesti Panga poliitikaks: tasakaalus eelarve, senise vigase rahapoliitika kindlustamine, kommertspankade tegevusele veelgi vabamate käte andmine. Sellise poliitika tulemus on aga tööpuudus, majanduse konkurentsivõime langus, tohutu ühiskonna kihistumine ning ebastabiilsuse ja mässumeelsuse kasv ühiskonnas.
Eesti Pank vajab ilmselgelt teistsuguse maailmavaatega juhti aga kahjuks pole midagi sinna parata, koalitsioon on oma valiku teinud.