Tsirkust ja leiba eelarve

Valitsus peaks avalikkust teavitama, et meie eelarve- ja maksupoliitika pole eriti jätkusuutlik, ning nii madala tulubaasiga pole võimalik meile talutavat riiki pikemas perspektiivis pidada. Tulude poole nõrkust iseloomustab see, et kui 2009.aasta tuludest moodustas eurotoetus 15,1% siis tuleva aasta eelarve tuludest moodustavad eurotoetused juba pea viiendiku, 19,5%. Meie riiki peab juba viiendiku osas ülal euroopa maksumaksja. Aastaiks 2013-2014  on ette näha toetuste mahu väga järsku langust seoses programmiperioodi  vahendite ammendumisega.
Eesti eelarvepoliitika oli 2008. ja 2009. aastal protsükliline, mis näitab, et nende aastate eelarved võimendasid majanduslangust. Kui 2009 poleks loobutud eelarvetasakaalust oleks eelarvepoliitika veelgi suuremal määral võimendanud majanduslangust. Aastatel 2010-2011 on eelarve mõju muutunud vastutsükliliseks ja seda tänu majanduskasvu polaarsuse muutumisele. Kuni majanduskasvu potentsiaalse taseme saavutamiseni oleks aga vajalik just protsükliline eelarvepoliitika, ehk 2010-2011 planeeritud eelarvedefitsiit ei ole piisav, et toetada kiiremat majanduse taastumist. 

Tuleb tunnistada valitsusliidu otsust loobuda tasakaalus eelarvepoliitikast ning asendada see pikemas perspektiivis tasakaalu otsiva eelarvepoliitikaga. Tasakaalus eelarvepoliitika kibedaid vilju saime maksta viimatise majanduskriisi ajal, kus selline tasakaalus eelarvepoliitika võimendas meie majanduslangust üheks euroopa suuremaks. 

2011. aasta valitsussektori tekkepõhine eelarvepuudujääk on 1,6% SKP-st. Lubamatu on olukorras, kus meie töötus on väga kõrge ning majanduskasv väga tagasihoidlik, seada eesmärgiks kiirem eelarvetasakaalu poole jõudmine. Sellise sammuga jätab valitsus 2011.aasta eelarves teadlikult kasutamata üle 3 miljardi krooni. Eriti valus on vaadata, kui riigieelarve tasakaalu suunas püüeldakse selliselt, et ei kasutata töötuskindlustusse kogunenud vahendeid ja ei lubata kasutada Haigekassa reserve seaduses lubatud mahus (Töötukassa ja Haigekassa koondülejäägiks on planeeritud 0,6% SKP-st ehk 1,4 mld krooni). Miks valitsus püüdleb abstraktse tasakaalu eesmärgi poole haigete ja töötute arvelt, jääb sügavalt arusaamatuks ja ebamoraalseks. 

Riik saaks tööhõivet tõsta kulutades raskel ajal rohkem infrastruktuuri objektide rajamisse. Tuleva aasta eelarves aga näeme, et eelarvelised vahendid teede ehituseks, liikluskorralduseks, remondiks ja korrashoiuks võrreldes käesoleva aastaga vähenevad. 

Oluline valdkond tööhõive tagamise ning energiasäästu suurendamise seisukohalt on elamu- ja kommunaalmajandus. Keskvalitsuse tasandil puudub sisuliselt elamu- ja kommunaalpoliitika, kuna vastavateks kuludeks on ette nähtud riigieelarves kõigest 4 mln eurot ehk vastavateks kuludeks planeeritakse 2011. aastal 55,5 mln krooni, mida on ilmselgelt ebapiisavalt. Tõelist effekti selles valdkonnas saavutab oluliselt suuremate summade investeerimisel elamute energiasäästu. Isegi raskel 2009.aastal olid elamu- ja kommunaalmajanduse riiklikud kulud ligi 4 korda kõrgemad – 16 mln eurot. 

Jutud 2011 aasta riigieelarve hariduskulude mahu kasvust ning valdkonna eelisarendamisest on suures osas osav demagoogia. Vaadeldes hariduskulusid COFOG-i (Classification of the Functions of Government) järgi, näeme, et kui aastal 2010 olid hariduskulud 711 miljonit eurot, siis 2011.aastal ainult 701 miljonit. 

Vaadates riigi kulutusi avalikule korrale ja julgeolekule on tunne, et aastate eest saavutatud positiivsed tulemused võitluses liiklus- ja tulesurmadega tahetakse kanda ajaloo prügikasti. Meenutagem viimase aasta traagilisi uppumissurmasid selles valdkonnas. Valitsus vastupidiselt vajadustele, vähendab pidevalt avaliku korra ja julgeoleku kulutusi. 2009.aastast kuni 2011.aastani siis vastavalt 344, 328 ja 326 mln eurot. 

Märkimisväärne negatiivne muudatus ootab järgmisel aastal ees riigi majanduskuludes. Nimelt vähenevad need võrreldes käesoleva aasta 933 miljoni euroga järgmise aasta 905-le miljonile eurole. Riigi majanduskulude taga on eelkõike ühiskondlik transport, teed ning regionaalpoliitilised vahendid. Kokkuvõtvalt tähendab see, et regionaalpoliitikat tabab 3% tagasilöök. 

Riigi tegevuskulude (nii personalikulude, kui majanduskulude ca 4 % kasv) märgatavat kasvu järgmisel aastal võib hinnata kaheti. Kui sellega tõstetakse valitsemise kompetensust ja läbi selle ka valitsemise efektiivsust on asjad hästi ning pannakse piir keskvalitsuse nõrgenemisele, kui lisavahendid raisatakse ära mõtlematult oleks ehk mõistlik kulutada riigi tegevuskuludesse lisatud 40 mln eurot elamumajanduse energiasäästu suurendamiseks (praegune planeeritud kogukulu on ainult 4 mln eurot). 

Riigi jätkusuutlikkuse seisukohalt on hariduskulude kõrval oluline teadus-arendustegevusele tehtavad kulutused. Ka siin näeme märgatavat tagasilööki järgmisel aastal, T&A kulud vähenevad 65 miljonit krooni ning nende kulude osakaal SKP-st langeb 1,21%-lt 1,09%-le. 

Kaitsekulud jätkavad samas kindlat kasvutrendi vaatamata siseriiklikele süvenevatele sotsiaalsetele probleemidele. Riigikaitse kulud on käesoleval aastal 242 mln eurot, järgmiseks aastaks kasvavad 263 mln eurole. 

Üheks suuremaks kulude kasvu kohaks on loomulikult sotsiaalkindlustuse valdkond ja seda mitte tulenevalt valitsuse viimase aja otsustest vaid seaduste täitmisest ning elanikkonna vananemisest. Tõsisemaks kulude kasvu allikaks on pensionikindlustuse II samba maksete taastamine riigi poolt. Samas on jätkuvalt tõsised süvenevad disproportsioonid sotsiaalkulutuste sees. Väga suur osa sotsiaalkindlustuse vahenditest läheb inimestele, kes tegelikult abi ei vaja ja kõige raskemas olukorras olevate inimeste olukord ei parane. Rohkem jõukaid toetava vanemahüvitise kasvuks kulub järgmine aasta 293 mil krooni, samas jäävad samaks lastetoetuse määr ning toimetulekutoetuste ja täiendava sotsiaaltoetuse summad. Toimetulekutoetuseks ja täiendavaks sotsiaaltoetuseks on ette nähtud 2011 eelarves ainult 350 mln krooni, mis on võrreldav suurus ainuüksi vanemahüvitise kasvuga! 

Kokkuvõtvalt võib valitsuse poolt esitatud 2011.aasta riigieelarvet käsitleda kui „tsirkust ja leiba“ eelarvena. Kuna riigieelarves kasvavad kulutused sotsiaalsfääri ja kultuuri ning valdkondadesse, kus valitsus saab näidata meie riiki välispartneritele igati positiivsest valguses. See tähendab, et me suurendame märgatavalt kaitsekulusid, keskkonnakaitse ja riigivalitsemise kulusid ning näitame, et oleme ühed maailma tublimad eelarvetasakaalu poole liikujad. 

Samas käriseb riigieelarve jätkusuutlikkuse seisukohalt: panustame vähem haridusse ning teadus-arendustegevusse, meie turvatunne ja sisejulgeolek kannatab, me ei hooli regionaalarengust ning meie sotsiaalsüsteem on täiesti ebaõiglane. 

Allikad: 

Pensioniiga, milleks selline võitlus?

Pensioniea küsimus peaks olema riigis lahendatud suhteliselt konsensuslikult. See ei ole teema, kus peaks pidama kangelaslikku poliitilist võitlust. Mis on need põhjused, miks valitsuskoalitsioon püüab ühte ideed läbi suruda, pimesi ning kuulamata teise poole argumente.

Kas peab juba hakkama mõtlema, et reform ja irl tahavad loobuda kohustuslikust kogumispensionist? Kui me loobume omale tulevikuks pensioni kogumisest, siis on tõepoolest kriitilise tähtsusega pensioniiga. Sellisel juhul on tulevikus oluline kui palju töötavad inimesed jõuavad pensionäridele pensioni maksta ning siis on oluline, et pensioni saajate arv oleks võimalikult väike. Kui arendada aga kogumispensioni süsteemi, siis kogub igaüks endale ise pensioni ning pole enam nii suure tähtsusega pensionäride ja töötajate suhe.

Rahandusministri nõunik annab aru

Sotsid valitsuses

Viimasel ajal on ilmunud palju arvamusavaldusi euro teemal ning vaikselt on hakanud ilmuma kriitikat endise rahandusministri Ivari Padari suunal. Panen siis kirja väikese, faktidel põhineva ülevaate rahandusministri tegemistest euro jaoks määrava tähtsusega aastatel 2008-2009. Eks siis need, kes asjast aru saavad, savad oma hinnangu anda, kes olid need inimesed, kes kõige rohkem mõjutasid euro tulemist või mitte tulemist.

Alates 2005.aastast on olnud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga eesmärk saada Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (Economic and Monetary Union, EMU) täisliikmeks niipea kui võimalik, et kiirendada pikaajalist majandusarengut ja monetaarstabiilsust. Sellest tulenevalt liitus Eesti vahetult peale liitumist Euroopa Liiduga vahetuskursimehhanismiga ERM II (exchange rate mechanism). Sellest edasi ka Padari eesmärk liituda võimalikult kiirelt eurotsooniga.

Sotsiaaldemokraadist rahandusministri tegutsemise põhimõtted olid:

1.Säästlikus, ettevaatamine: hoiatame raiskamise eest ja tahame säästlikku riiki; läbipaistev palgakorraldus, ühtsed teeninduskeskused (riigi ühtne personali- ja raamatupidamisteenindus).
2. Tegutseda arendavalt, otseselt seotud tavalise inimesega: Kindlustame pensioni (II samba väljamaksete tehnika väljatöötamine, pensioniindeksi rahastamise tagamine), rakendame TÕKSi jätkusuutliku skeemina, riigieelarve strateegiline planeerimine- RES.
3. Tegutseda arendavalt, otseselt seotud makromajandusega: EURO peab tulema, riigi finantsjuhtimise uus kontseptsioon, riigieelarve tervendamine (hoida 2008, 2009 riigieelarved sellises seisus, et oleks tagatud riigi toimimine, ei süveneks majanduslangus, oleks tagatud eelarvete jätkusuutlikus ning Eestil oleks võimalik üle minna eurole alates 1,jaanuarist 2009

4. Ausus ja avatus: rääkida asjadest otse ja avameelselt, nii nagu on.

Olles sotsiaaldemokraadist rahandusminister ei olnud tegelikult võimalik oluliselt ja järsult muuta senist majanduspoliitikat, sest kõik otsused tehti valitsuses konsensuse alusel ning alati tuli leida kompromiss. Isiklikult arvan ka, et liiga järsud muutused majanduspoliitikas pole eriti mõistlikud ja tekitavad teisest küljest ebastabiilsust ning ebakindlust.

Valitsuse reaalne tegevus algas keerukalt, pronkssõduri saaga ja aprillimäsu. See programmeeris teatud mõttes ka valitsuse edasist tegevust, kus sotsiaaldemokraatidel oli raske koorem kanda: Pihl pidi aprillis tagama korra, Padar leidma raha kahjude likvideerimiseks ja Palo võitlema tagajärgedega. Tulime toime.

Sellele järgnes finants- ja majanduskriis. Tõsised häirekellad Eesti majanduse kohal hakkasid lööma 2008.aasta sügisel. Valitsusliit reageeris sellele viimase minuti kärbetega, mis tehti ära vahetult enne 2009. aasta eelarve kinnitamist. Enamat ei võimaldanud siis eelarveprotsessi jäikus. Samal ajal omandas ülemaailmne majandussurutis globaalse kriisi mõõtmeid. Pankrotid ja massilised koondamised muutusid kõikjal tavapäraseks. Majanduse kiire kukkumise tõttu on osa riike ja suurpanku loobunud prognooside tegemisest! Pööris haaras endasse Läti, vähemal määral ka Leedu, Ukraina ja Rootsi, kes kõik on Eestile olulised kaubanduspartnerid. Ekspordi kokkukuivamine sundis paljusid tööstusettevõtteid oma tootmist koomale tõmbama. Tuleviku ees ebakindlust tundvad inimesed tarbivad varasemast märksa vähem. Kõik see kajastub riigi maksutulude järsus kahanemises.

Need olid protsessid mis mõjutasid rahandusministri sihiseadmisi ja tähelepanu. Kuid tegutsemine ministrina toimus alati eesmärgistatult. Rahandusministrina seadis Padar endale kindlad eesmärgid, mida tuli siiski väga kiirelt muutuvates majandusoludes pidevalt korrigeerida.

Esmane eesmärk oli ülemineku eurole, et tagada raha usaldusväärsus ning anda majandusarengule uus hingamine pikemas perspektiivis. Eesti ei saa lõputult olla odava tööjõu maa ning omada ainult globaalse majanduse konkurentsieelist. Seetõttu oli kindel, et tugev valuuta on meie majanduse edasise arengu seisukohalt äärmiselt
oluline. Eelkõike oli küsimus siin usalduses. Usaldusväärsuse langus ning devalveerimisriski suurenemine majanduslanguse tingimustes oli üheks olulisemaks probleemiks, miks nii välisinvestorid kui ka kaubanduspartnerid võivad vältida majandussuhteid Baltikumi, sealhulgas Eesti ettevõtjatega. Praegu on Eesti teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest selgelt eristunud, kuna on suutnud oma eelarvet piisavalt kokku tõmmata ning hoidnud valitsussektori puudujääki allpool 3% SKP-st piiri.

Euro kasutusele võtmiseks peab Eesti täitma EL Maastrichti lepinguga sätestatud konvergentsi kriteeriumid eelarve puudujäägi (mitte rohkem kui 3% SKPst), riigivõla (mitte rohkem kui 60% SKPst), inflatsiooni ja intressimäärade kohta (lähedased EL kolme madalaima tulemusega riigi keskmisele) ning olema liitunud vahetuskursimehhanismi ERM IIga. Just nende kriteeriumide täitmisest olid lähtunud Padari otsustused rahandusministrina ja õnneks jätkab ka praegune valitsus jõupingutusi just lähtudes võimalikult kiirest euro kasutusele võtmise vajadusest.
Eurotsooniga ühinemine võiks toimuda reaalselt 2011. aastal ning see annab Eestile võimaluse riigi usaldusväärsuse tõstmiseks ning tekitab eelise majanduskriisist võimalikult kiireks väljumiseks.

Euro võimalikult kiire kasutuselevõtmise eesmärgist loobumine ning selle perspektiivi edasilükkumine kaugemasse tulevikku vähendab usaldust Eesti riigi vastu, mille tagajärjel halvenevad oluliselt Eesti võimalused majanduskriisist väljatulekuks.

Oma korrektiivid rahandusministri tegemistesse tõi ülemaailmne finants- ja majanduskriis. Rahandusministrina tuli:
• asuda võitlusse finantssüsteemi stabiilsuse eest, tagada meie finantssüsteemi usaldusväärsus.
• leida lahendusi majanduslangusest välja tulekuks, unustamata sealjuures kaugemaid eesmärke (euro, majanduse jätkusuutlikkus)
• tagada riigi maksevõime, et teha riigi igapäevaseid kulutusi

Valitsuses ei saanud sotsiaaldemokraadid osaleda siiski käesoleva valitsuse lõpuni. Suuresti said just ideoloogilised erimeelsused saatuslikuks 2009. aasta kevadel ning sotsiaaldemokraadid heideti seetõttu ka valitsusest välja. Määravaks said:
• Erimeelsused töölepingu seaduse jõustamise osas
• Erimeelsused maksumäärade muutmisel: käibemaks versus tulumaks
• Erimeelsused kärpe kohtades: kaitsekulud, vanema hüvitise lagi

• Sotsiaaldemokraatide ja Padari suhteliselt kõrge populaarsus enne Euroopa Parlamendi ja kohalikke valimisi
Siiski toimus sotsiaaldemokraatide valitsuses oleku ajal teatud ideoloogiline nihe Eesti majanduspoliitikas kahe aasta jooksul. Eks siin oli lisaks sotsidele suur roll mängida ka majanduslangusel, mis näitas senise poliitika
nõrgad kohad kätte.

Tahaks nimetada ühte uut mõistet, mida kasutatakse nüüd riigi eelarvestamisel. See on tsükliliselt tasandatud eelarvepositsioon (seni kehtis monetaristlik tasakaalus eelarve doktriin):
Tsükliliselt tasandatud eelarvepositsiooni leidmisel eemaldatakse nominaalsest eelarvepositsioonist majandustsükli mõju. Selleks mõõdetakse eelarve tulude ja kulude n.ö tsüklitundlikkust. Vastavalt tulemustele korrigeeritakse nominaalset eelarvepositsiooni leitud tsüklilise komponendi võrra. See tähendab seda, et näiteks maksutulude osas vaadeldakse maksulaekumiste dünaamikat võrreldes majanduskasvuga – kui palju mõjutab üheprotsendine nominaalse majanduskasvu muutus tulude laekumist.
Eelarvetulude ning -kulude tsüklilisust iseloomustab asjaolu, et majanduse kiires kasvufaasis ületavad tulud oma tavapärast taset ning madala majanduskasvu tingimustes jäävad sellele alla. Samal ajal peaks
kulude kasv tsükli tõusufaasis jääma alla tulude kasvule ning langusfaasis ületama selle. Tuludega võrreldes ei ole kulud nii tundlikud majandustsüklile ning võivad majanduskasvu kiirenemisele või aeglustumisele reageerida vastupidiselt. Näiteks majandustsükli tõusufaasiga kaasneb tööturu olukorra paranemine, mistõttu riik peab
vähem tegema kulutusi toetustele. Majandustsükli tõusufaasis eelarvepositsioon reeglina tsükli mõju tõttu paraneb ja majandustsükli langusfaasis jällegi halveneb. Lisaks võimaldab tsükliliselt tasandatud eelarvepositsioon muuhulgas
hinnata riigi eelarvepoliitika tasakaalustavat mõju majandusele, ehk kas tegemist on vastu- või protsüklilise eelarvepoliitikaga. Vastutsüklilise eelarvepoliitikaga on tegemist kui tegeliku SKP tase ületab potentsiaalset taset ja eelarvepositsioon võrreldes eelmise aastaga paraneb.

Tänaseks on ka aktsepteeritud vastutsüklilise eelarvepoliitika vajadust, mis vastandub otseselt nominaalses tasakaalus eelarvepoliitikale. Vastutsüklilise eelarvepoliitikaga on tegemist sobiva ja majandust tasakaalustava eelarvepoliitikaga, kuna eelarveülejäägi suurendamisega (või puudujäägi vähendamisega) jahutatakse majandust turult osa raha eemaldamisega ning selle lisatulu säilitamine vähendab kogunõudlust ja aitab majandust suunata potentsiaalse taseme suunas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sotsiaaldemokraadid olles valitsuses ning hoides rahandusministri portfelli suutsid:
• tagada riigi maksevõime säilimise
• tänu rahvusvahelisele koostöö rahustada finatskriisi
• säilitada kõik eeldused Eurole üleminekuks alates 1.jaanuarist 2011: 2008 valitsussektori eelarvedefitsiit jäi alla 3% ning inflatsioon langeb nõutud tasemele.
• edukalt käivitada uue perioodi eurorahade kasutamise, mis on täna väga suureks abiks majanduslangusest väljumiseks.
• muuta eelarvepoliitilist mõtlemist, tuua välja vastutsüklilise eelarvepoliitika olulisust.
• kiirelt reageerida muutustele majanduses, viies sisse vastavad korrektuurid eelarvetesse.

Kärpimine

Rahandusministrina oli Padar siiski teatud mõttes ettevaatlik riigieelarve kärpimiste suhtes. Tähendab ju iga 100 miljoni krooni kärpimine riigieelarvest majandusele sama, mis eraettevõtluses läheks pankrotti üks 100 miljonilise käibega ettevõte. Riigieelarvest aga olime me sunnitud kärpima miljardeid! Seega ei saa ma nõus olla nende kriitikutega, kes väitsid, et miks te kohe ei kärpinud nii palju kui vaja, miks tegite mitu lisaeelarvet. Probleem ongi just selles, et kärpida tuli nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik euro kriteeriumi saavutamiseks. Vastasel korral oleks me valitsuse poolt veelgi süvendanud majanduskriisi.

Riigieelarve

Eelarve menetlused:

2007 lisaeelarve, vastu võetud 05.12.2007
2008 eelarve, vastu võetud 12.12.2007
2008 lisaeelarve, vastu võetud 19.06.2008
2008 eelarve muutmine, vastu võetud 03.12.2008
2009 eelarve, vastu võetud 10.12.2008
2009 esimene lisaeelarve, vastu võetud usaldushääletusega 20.02.2009
2009 teine lisaeelarve, vastu võetud 18.06.2009. See oli ka viimane lisaeelarve 2009.aastal, mistõttu on tegelikult kõik eurokriteeriumide täitmise aluseks olevad otsused tehtud rahandusminister Ivari Padari ajal, kuna 2008 ja 2009.aasta on just hindamise aluseks olevad aastad.

2007 lisaeelarve, vastu võetud 05.12.2007

Eesti majandus kasvas 2007. aastal kiiresti. Riigieelarve laekumine osutus prognoositust kiiremaks, suvine majandusprognoos toob võrreldes kehtiva 2007. aasta riigieelarve seadusega tulusid riigikassasse täiendava 6 miljardi ulatuses. Lisaeelarvega suurendatakse maksuliste tulude prognoosi 7,78 miljardi krooni võrra ning vähendatakse mittemaksuliste tulude prognoosi 1,56 miljardi krooni võrra. Maksuliste tulude ülelaekumisest annavad suurema osa sotsiaalmaksu, käibemaksu ning füüsilise isiku tulumaksu oodatust parem laekumine. Mittemaksustatud tulude prognoosi vähenemine tuleneb eelkõige toetuste laekumise prognoosi vähenemisest.
2007. aasta lisaeelarves on kulusid 2,70 miljardi ulatuses. Seega ei kasuta kõiki täiendavaid tulusid. See otsus on põhjalikult läbi kaalutud ning reservidesse suunatakse sel aastal tervelt 3,5 miljardit krooni. Suurem osa lisaeelarve kuludest on tuludega seotud kulud, mida peab tegema ja see raha on tulnud hasartmängumaksu ja aktsiiside
laekumisest, kütuseaktsiisi laekumisest, pensionideks sotsiaalmaksu laekumisest ja haigekassale sotsiaalmaksu laekumisest.
Enamik lisaeelarve artikleid ei ole suunatud siseturule. Suurimad kuluobjektid on rahvusvahelised ning raha suundub pigem Eestist välja. Riigist välja ehk mitte sisetarbimisse läheb ca 1,4 miljardit krooni. Valitsus on lisaeelarve kokkupanekul arvestanud, et see ei õhutaks sisemist tarbimisbuumi.

2008 eelarve, vastu võetud 12.12.2007

Selle eelarvega saavutame kolm suurt eesmärki. Need on, esiteks, palga ja pensionitõus, teiseks, hariduskulude ja ettevõtlustoetuste tuntav kasv, kolmandaks, meie rahandusajaloo suurim planeeritud eelarveülejääk. Selleks ajaks olid majandusbuumiga erasektori palgad pikalt eest ära läinud.
2008. aasta riigieelarve eelnõu tulude maht on 96,3 miljardit ja kulude maht 93,6 miljardit krooni. Võrreldes 2007. aastaga, on riigieelarve kasvanud ligi veerandi jagu. Teist korda Eesti ajaloos on riigieelarve planeeritud ülejäägiga.
Planeeritud ülejääk on suurem kui eelmisel korral. Valitsussektori eelarve ülejäägiks prognoositi tulevaks aastaks 3,6 miljardit krooni ehk 1,3% SKT st.
Eelarve aluspõhimõtted on säästlikkus ja ettenägelikkus. Teiseks on arusaam, et mainitud aluspõhimõtted on meile ainuvõimalikud ja möödapääsmatud. Eesmärk oli olla kindlalt teel ühisraha euro poole.
2008. aasta riigieelarve näeb ette Eesti ajaloo suurima pensionitõusu.
2008. aastal kasvab keskmine pension 22%, jõudes 4580 kroonini.
2008. aastal tõstetakse tulumaksuvaba miinimumi, mis aitab kõige enam just väiksema sissetulekuga inimesi. 2008 aastast rakendub ka esimese lapse eest antav tulumaksusoodustus ja väheneb tulumaksuprotsent.
Soov oli liikuda majanduses sellises suunas, mis loob rohkem väärtust. See tähendab paremat haridust, investeerimist teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, ettevõtluse ja ekspordi toetamist.
Kui me tahame, et Eesti inimesed elaksid sama hästi või paremini kui mujal Euroopas.

Teaduse ja arenduse edendamiseks on 2008. aastaks kavandatud ligi kaks miljardit krooni, seda on peaaegu poole rohkem kui 2007 Riigieelarve ülejäägiga eelarvestamine on tõsine rahapoliitiline hoiak, säästlik ja ettenägelik. See tähendab, et kasvutsüklite ajal valmistume langustsükliks, et oleks varu, kust ammutada ressursse uueks kasvuks. Rahandusministeerium võttis täie tõsidusega neid Eesti Panga ja teiste finantsinstitutsioonide prognoose, mis ütlesid, et reaalne majanduskasv järgmisel 2008 aastal jääb väiksemaks. Olime valmis, et kui majanduses toimuvad kiired muutused, peab valitsuse poliitika suutma neile kiiresti reageerida. Planeeritud eelarveülejääk oli ka arvestatav puhver võimalikke kiiremaid muutusi silmas pidades.

2008 lisaeelarve, vastu võetud 19.06.2008

Küsimus oli: Kas riigi rahanduspoliitika peab vastu ka survele? Milline on suutlikkus reageerida muutustele? Millised vajadused ja võimalused on prioriteetsed?
Nii maailma kui ka Eesti majanduse olukord oli järsult muutunud. See väljendus väga kiires majanduskasvu pidurdumises. Meie suutlikkus kärpida vajaduse korral kiiresti riigi kulutusi osutas, et valitsus oli siiski otsustusvõimeline. 2008. aasta lisaeelarve koostamine oli samm eelarvepoliitika paindlikumaks muutmise ja tervendamise teel. Lisaeelarve eesmärk oli hoida valitsussektori eelarve tasakaalus. Lisaeelarvega vähendati 2008. aasta eelarve tulusid 6,1 miljardi krooni võrra ning kulusid 3,2 miljardi krooni võrra, millest suurima osa ehk 1,6 miljardit moodustas ministeeriumide, põhiseaduslike institutsioonide ja Riigikantselei plaanitud kulude kokkuhoid.
Kõik riigi arenguks esmavajalikud investeeringud ja kulud saavad tehtud plaanitud mahus. Lisaks sellele 1,6 miljardi kroonisele avaliku sektori kulude kärpimisele moodustas ligi 700 miljonit krooni maksutulude laekumise alanemisest tingitud kulude vähenemine.
Rahandusminister rõhutas, et välistoetuste arvel kokku hoida ei saa ning, et järgmistel aastatel peab Euroopa Liidu vahendite kasutamine intensiivistuma. See on üks viis meie majandust elavdada. Muutused majanduses on tingitud nii sise- kui ka välisteguritest. Maailma majanduse kasvu väljavaated olid tunduvalt halvemad, kui eelmisel aastal osati oodata.

2008.eelarve muutmine, vastu võetud 03.12.2008

Maailma majandust räsinud finantskriis ja Eesti enda muutustes majandus on toonud majanduskasvu ette miinusmärgi. Turbulentses ja keerulises majandusolukorras ei tohi aga riik olemasolevat ebastabiilsust veelgi süvendada ega lubada endale heitlikku käitumist iga paari kuu tagant lisaeelarve koostamisega. Oli otstarbekas riigiasutuste seatud eesmärkide saavutamise sihil algatada riigieelarve muutmine, kohandumaks muutunud oludega. Samuti oli riigieelarve muutmine vajalik, et vajaduse korral eelmise eelarveaasta lõpuks riigieelarve kulusid ületav tulude summa, millest on maha arvatud seaduskohased mahaarvamised, suunata mujale kui stabiliseerimisreservi. Eelnõu kohaselt tehti ettepanek suunata neli miljardit krooni möödunud aasta ülejääki kassareservi, et ühest küljest hoida reserve piisavalt likviidsena võimalike plaanimata muutuste katteks ning teiselt poolt tagada võimekus jätkata europrojektide elluviimist ja sihtfinantseerimist, sest välisvahendid olid oluliseks tõukeks riigi majanduse elavdamisel.
Muudatused mõjutavad kõiki valitsemisalasid, välja arvatud Õiguskantsleri Kantselei ja Riigikontrolli eelarve. Enamjaolt olid muudatused valitsemisalasisesed ning valitsemisala eelarve kogumahtu ei mõjuta. Eelnõu kohaselt kavandai muudatusi mittemaksuliste tulude vahel, vähendatakse riigiasutuste tegevuskulusid pea 30 miljoni krooni võrra, suunates täiendavaid eelarvelisi vahendeid eraldistena riigisektorist väljapoole. Lisaks eelnevale tehakse täpsustusi järgnevate sotsiaaltoetuste väljamaksete vajaduste prognoosides.
Muudatusettepanekute tulemusena kasvab Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve ning vähenevad Rahandusministeeriumi valitsemisala eelarve ja Vabariigi Valitsuse rea all olnud kulutused.

2009 eelarve, vastu võetud 10.12.2008

Üleilmsed finantsraputused tabavad praegu riike, mis on meist sadu ja tuhandeid kordi suuremad. See on tsükliline kriis demokraatliku turumajanduse maailmas. Tormiline majanduskasv – aastast 2004 alates keskmiselt 8,4% aastas – on peatunud, kasvunumbrid on nüüd suisa miinusmärgiga. Ametlikult olime majanduslanguses.
Soomes kestis eelmine majanduslangus kokku kolm aastat, ulatudes halvimal aastal suisa üle 6%. Tööpuudus kerkis 18% ni, hakates alanema alles viis aastat pärast tõusma hakkamist.
Suures plaanis ja põhjanaabrite kogemusele tuginedes peab eesmärk olema selge: majanduse vundamendi tugevdamine ning usalduse tagamine. Selle eeldus on majanduse restruktureerimine, lihtsamalt öeldes: et
kellu asemel ikka keerulisemad riistad kätte passiks. 2003. aasta erasektori võlgnevuse tasemelt 35% siseriiklikust
kogutoodangust oleme 2008.aastal jõudnud tasemele 108%. Rahandussektori võimendus maailma turgudel oli ilmselgelt liiga suur. See tähendab, et rahandussektori kasv eemaldus reaalse majanduse kasvust, nagu eriti teravalt on näha praegu Ameerika Ühendriikides. Õppetund on see, et selle valdkonna regulatsiooni ja tegutsemiseeldusi
tuleb ümber hinnata. Teatud määral tugevam järelevalve on vajalik. Vajalik on olnud ka see, et hoiustajate kindlustunne peab olema tagatud, sest just nende eest, mitte panga aktsionäride eest, on valitsus väljas ka siis, kui puhkeb kriis. Eesti valitsuse otsus tõsta hoiuste tagamise määra oli hädavajalik ja õiglane.
Riigi reservide maht oli 2008.aasta lõpu seisuga 28 miljardit krooni, moodustades 11% prognoositavast siseriiklikust kogutoodangust 2008. aastal ning 29% 2009. aasta eelarve prognoositavast mahust.
Eelarve ülejäägid oleksid pidanud olema suuremad, kasvutempo oleks pidanud olema aeglasem. Planeeritud eelarve tähendas seda, et riigi kulude kasvu alandamine samasse rütmi eelarve prognoositavate tuludega on juba tähendanud
2009.aastaks eelarvekasvu kahandamist sisuliselt poole võrra.
Olukorras, kus sisuliselt kolm neljandikku riigi kuludest oli fikseeritud, on see väga ränk kärbe.
Eelarvepoliitika ülesanne oli tagada, et sellised eelarvelised sektorid nagu meditsiin, sotsiaalsfäär, haridus ja julgeolek ei langeks kriisi, mis oleks süvendanud ebakindlust veelgi. Valitsuse ülesanne oli tagada, et riigi investeeringud ja ka eurotoetused hoiaksid tööhõivet ja kindlustunnet. See tähendab, et kui majanduskasv jääb prognoositust madalamaks, on riigi ülesanne mitte tagasi tõmbuda, vaid kasutada jõulisi vahendeid kriisi kiireks ületamiseks, majandustegevuse taastamiseks ja turu elavdamiseks. See omakorda tähendab, et tuli suund võtta eelarve defitsiidile ning kasutusse võtma reservid.
Riigieelarve tulude maht oli 97,8 miljardit krooni ja kulude maht 98,7 miljardit krooni. Kuigi riigieelarve seaduse projektis ületab kulude maht tulude mahtu, siis nii nagu paljudel eelnevatel aastatel on ka 2009. aasta eelarve koostamisel lähtutud veel tasakaalus valitsussektori eelarve eesmärgist, mitte otseselt riigieelarve tasakaalust.
2009. aasta eelarve ei lahenda veel kõiki probleeme ning raskete otsustega silmitsi seismist jätkub valitsusel veelgi. Me keegi ei teadnud, mis pöördeid toob maailmamajandus Eestisse tulevikus.
Vajasime eelarvepoliitika kriitilist ümberhindamist. Vajasime eelarvepoliitikat, mis võimaldab kiiremini ja paindlikumalt muutustele reageerida. Eelarve stabiliseerivat rolli saame suurendada parema planeerimisega. Me peaksime eelarvet tegema riigi eelarvestrateegia alusel ja pikemaks perioodiks ning me ei tohi kaasa mängida majanduskasvu muutustega. Kui on järsk majanduslangus, peab meil olema võimalus vastutsükliliseks eelarvepoliitikaks.
Eelarve esmane eesmärk on kindlustunne, palju on viimastel aegadel ka öeldud, et finantsjulgeolek.

2009.esimene lisaeelarve, vastu võetud usaldushääletusega 20.02.2009

Ministrid ja peaminister ei tahtnud tunnistada lisaeelarve vajadust. Survestamiseks tuli rahandusministril jaanuaris välja anda kulude piiramise käskkiri.
Survestati ministeeriume eruvahendite kiiremale kasutamisele. Ministrite seas valitses arusaamine, et kärpida tuleb aga mitte minu valdkonnast. Eriti paistsid silma IRL ministrid, kelle valitsemisalad olid nende arust kõik prioriteetsed: kaitsekulud, hariduskulud, majanduskulud.
Rahandusministri käskkirjaga kehtestatud ajutiste piirangute eesmärgiks oli paremini planeerida ja juhtida riigi rahavoogusid ning tagada kokkuhoidlik eelarve vahendite kasutamine kuni lisaeelarve vastuvõtmiseni.
Käskkirjaga määratakse kõikidele riigiasutustele ajutised piirangud väljamaksete tegemisel riigieelarvest. Riigiasutustel on võimalik igas kuus välja maksta kuni 7 protsendi ulatuses kehtivas eelarves nii kinnitatud tegevuskuludest, eraldistest kui ka varade soetamisest ja renoveerimisest. Lisaks ei ole asutustel võimalik paari kuu jooksul võtta täiendavaid kohustusi ega sõlmida lepinguid. Kulupiirangud kehtivad kuni 2009. aasta lisaeelarve vastuvõtmiseni riigikogus või hiljemalt aprilli lõpuni.
Käskkiri hakkas kehtima 1. veebruarist 2009. aastal

Lisaeelarvega tehtud muudatused (vähendamised):
o Tegevuskulude ja tegevustoetuste ning programmide (sh lasteaedade õpikeskkonna arendamise toetus) vähendamine (välja arvatud kaitsekulud) 1,698 miljardit
o Pensionide tõusu vähendamine – keskmine pension suureneb 5% võrra 1.aprillist 2009 1,223 miljardit
o Kaitsekulude vähendamine (sisaldab ka tegevuskulude kokkuhoidu) 548 miljonit
o Teehoid vahendite vähendamine 600 miljonit
o Kohalike omavalitsustele teedehoiuks määratud vahendite vähendamine 200 miljonit
o Kohalike omavalitsuste laenuvõtmise täiendav piiramine – laenude võimaldamine vaid kaasfinantseerimise tarbeks 500 miljonit
o KOV tasandusfondi vähendamine 300 miljonit
o Kohalikele omavalitsustele laekuva tulumaksu osa vähendamine (1.aprillist 2009) – 11,93%lt 11,4%le 300 miljonit
o Muudatused haiguspäevade hüvitamisel ja haigekassa muude kulude vähendused (sh majandusprognoosi muutuse mõju) 925 miljonit
o KIK siseriiklike programmide vähendamine 350 miljonit
o Arengufond vahendite vähendamine 325 miljonit
o Põllumajandustoetuste vähendamine 100 miljonit
o EL makse vähendus (majandusprognoosi muutuse mõju) 170 miljonit
o Muud tuludest sõltuvad kulud (majandusprognoosi muutuse mõju) 85 miljonit
o Omanikutulu suurendamine 400 miljonit
Kokku 7, 724 miljardit

Selle lisaeelarve otsusega oli valitsus kärpekäärid haaranud juba kolmandat korda. Esimene kord oli läinud kevadel, kui tehti toonast negatiivset lisaeelarvet, teine oli sügisel, kui lisaks karmile eelarveprotsessile otsustati halvenevatele oludele eraldi reageerida viimase minuti kärbetega, mis tehti ära vahetult enne 2009. aasta eelarve kinnitamist. Kolmas kord selle lisaeelarvega. Rahandusminister oli valmis vajadusel muutusi tegema ka tulevikus.
Maailmamajanduse pöörded on kiiresti suundunud allapoole. Nõudluse tohutu järsk kadumine meie eksporditurgudel, sündmused naaberriikides ja nende mõju meie majanduskeskkonnale on olnud dramaatilised. Pankrotid ja koondamised on muutunud kõikjal tavapäraseks, ka väljaspool Eestit.
Jaanuari alguseks oli meile selge, et eelarvest otsustavalt lõikamine saab olla ainuvõimalik samm. Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi riskistsenaarium pakkus, et 2009 riigieelarvet võib oodata kuni 15 miljardi kroonine puudujääk. Lisaeelarve parandab valitsussektori eelarve positsiooni kokku 8 miljardi krooni ulatuses.
Eelnõu vähendab tulude mahtu 9,63 miljardi ja kulude mahtu 6,57 miljardi krooni võrra. Lisaeelarve järgi on 2009. aasta riigieelarve tulude maht 88,2 miljardit ning kulude maht 91,89 miljardit krooni.
Selle 8 miljardi krooni sees on otseselt riigieelarve tasakaalu puudutavaid kulude vähendamise otsuseid 5,3 miljardi krooni jagu ning tulude suurendamise otsuseid 0,85 miljardi krooni jagu. Kogu valitsussektori kokkuhoiupaketi meetmete elluviimiseks hõlmab lisaeelarve seaduse eelnõu ka 20 muu seaduse muutmist.
Ühe suurima kokkuhoiukohana vähendati keskvalitsuse tegevuskulusid ja riigieelarvest antavaid tegevustoetusi ligikaudu 1,8 miljardi krooni võrra. Võrreldes 2008. aasta lõpus planeerituga ulatub sääst siin keskmiselt 10% ni. Alates eelmisest suvest on avaliku sektori tegutsemiskulusid, arvestades ka tehtud erandeid, vähendatud kokku üle
18%. Avaliku sektori kärbe mõjutab kahjuks väga paljude inimeste sissetulekut ning hoiab kokku mitmete programmide ja tegevuste kuludelt. Teatud erandina käsitleb lisaeelarve õpetajaid, sisejulgeoleku ning kultuuritöötajaid. Kaitsekulud vähenevad 1,75% ni SKT st, mis tähendab kulude vähendamist 593,7 miljoni krooni võrra 2009.aasta lisaeelarves, lisaks vähendatakse ka 2008. aasta jääke.
Riigi majandusel oli raske aeg ja raske südamega tuli minna kohalike omavalitsuste rahakoti kallale. Avalikku võimu teostatakse meil keskvalitsuse ja omavalitsuste kaudu ning negatiivsed muutused eelarvetuludes ei saa kummastki mööda minna. Omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa langeb alates 1. aprillist 11,93% lt 11,4% le. Samas jäävad eelarvesse täismahus alles peamiselt investeeringuteks mõeldud euroraha ja muud välistoetused –
jutt käib 12,9 miljardist kroonist. Suur osa sellest summast peab jõudma omavalitsusteni. Seaduspaketis on just seda silmas peetud ning säilitatud omavalitsuse õigus võtta euroraha kaasfinantseerimiseks laenu.
Olulise mõju ning suurusega muudatused puudutavad sotsiaalvaldkonda. Sotsiaalmaksu halb laekumine tähendab selget tagasilööki haigekassa eelarvele. Siin üritati säästa just raviks mõeldud raha, mistõttu jäävad edaspidi inimeste endi kanda kolm esimest ja tööandjate kanda viis järgmist haiguspäeva. Aprillis tõusevad pensionid 5%, mis teeb keskmiseks pensionitõusuks 230 krooni.
Kärpeotsustega tugevdasime Eesti finantsstabiilsust, me kindlustasime, et Eesti on majanduslanguse aegadel jätkuvalt usaldusväärne.

2009 II lisaeelarve, vastu võetud 18.06.2009

Eelnõu ettekandja juba põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kuigi ettevalmistajaks oli veel Ivari Padar.
2009. aasta teise lisaeelarve seaduse eelnõu teenib kahte suurt eesmärki. Esiteks, Eesti riigi stabiilse ja jätkusuutliku eelarvepoliitika tagamine, mille tulemuseks on võimalik lisaboonus euro.

Teiseks, kõikide vajalike eelarvekulude, nagu pensionide, toetuste ja palkade väljamaksmise kindlustamine lähiaastatel. 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega vähenevad riigieelarve tulud 4,29 miljardit ning kulud 2,81 miljardit krooni. Lisaeelarve vastuvõtmise järel kujuneks 2009. aasta riigieelarve tulude mahuks 83,9 ning kulude mahuks 89,1 miljardit krooni.
Koos 2009.aasta eelarve vähendamisega on valitsus kokku 2009. aasta jooksul valitsussektori eelarvepositsiooni parandamiseks otsuseid teinud juba 14 miljardi krooni ehk 6,3% ulatuses SKT-st.
Lisaeelarve suurim kokkuhoid hõlmab kõikide ministeeriumide valitsemisalade kulukärpeid 9,8 miljardi krooni ulatuses, mis tähendab ligikaudu 11,8% säästu iga valitsemisala eelarvest aasta teisel poolel. Sellest ainuüksi riigiasutuste tegevuskulude vähendamine moodustab 620 miljonit krooni. Lisaeelarvega vähendatakse ministeeriumide palgakulusid 8%, mis arvestades juba 2009. aasta esialgse eelarve koostamisel tehtud 8%-list ning esimese lisaeelarvega otsustatud 7%-list kärbet vähendab riigivalitsemise kulusid tänavu pea viiendiku võrra.
Suur osa kulude kokkuhoiust hõlmab kohustusliku kogumispensioni sissemaksete peatamist 1. juunist. Selle otsusega oli riigil võimalik kulutusi vähendada ligikaudu 1,3 miljardi krooni ulatuses.
Lisaks puudutab lisaeelarve kulude kärbe mitmeid teisi ministeeriumide valitsemisalades olevate kulude ärajätmisi. Näiteks kasutatakse riigieelarvest planeeritud vedelkütusevaru soetamiseks ettenähtud summasid väiksemas mahus, vähendatakse Eesti Raudtee aktsiakapitali suurendamiseks ettenähtud vahendeid ja palju teisi muudatusi.
Teiselt poolt suurendatakse toimetulekutoetuseks mõeldud summasid.
Suurima osa tulude kasvust peaks andma 1,2 miljardit krooni, mis on planeeritud maade müügist ja dividenditulu laekumisest. Kütuse- ning tubakaaktsiisi tõstmine ja kange alkoholi maksumärgistamine peaks
2009. aasta eelarvesse lisaks tooma 410 miljonit krooni.
Majanduslangus jätkub ka järgmistel aastatel ja ei piisa esitatud negatiivsest lisaeelarvest. Rahandusministeeriumi hinnangul vähendab teise lisaeelarve seaduse eelnõu valitsussektori eelarvedefitsiiti
4,1%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Selleks, et saavutada stabiilne ja jätkusuutlik eelarvepoliitika ning jõuda euroga liitumise tingimuseks oleva Maastrichti 3%-lise defitsiidi kriteeriumi
täitmiseni, tuleks valitsussektori piires leida 2009. aastaks lahendusi veel vähemalt 2,6–3 miljardi krooni ulatuses. Riigi eelarvestrateegia raames on valitsuse eesmärk saavutada puudujääk 2,9% sisemajanduse kogutoodangust.

2009.aasta eelarve tasakaalustamiseks oli rahandusminister Padaril
ettepanekud olemas:
• tõsta töötuskindlustusmakseid
• tõsta aktsiise
• sisse viia automaks
• tõsta tulumaksu
• vähendada kaitsekulutusi
• alandada vanemahüvitise lage Neid lahendusi ei pidanud koalitsioonipartnerid võimalikuks ning viskasid sotsid koalitsioonist välja.

Vähemusvalitsus saavutas eelarve tasakaalu:
• tõstes töötuskindlustusmakseid
• tõstes aktsiise
• müües maha Telekomi aktsiad (kaotades igaastase riigieelarve tuluallika ca veerand miljardit)
• tõstes käibemaksu

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik olulised eelarvepoliitilised otsused, mis võiksid mõjutada euro kasutuselevõttu olid tehtud väga keerulisel 2008-2009.aastatel, rahandusminister Ivari Padari ajal.

Kas Padar ei tahtnud kärpida?

Tegin väikese analüüsi rahandusminister Padari viimase ettepaneku valguses, mille Padar esitas oma viimasel kabinetiistungil valitsusele 19.05.09. See analüüs ei kajasta sotsiaaldemokraatide poolt varem välja pakutud erinevaid lahendusi eelarvetasakaalu parandamiseks.

2009.aasta viimase tasakaalustamise eesmärk oli vähendada defitsiiti ca 6 miljardi krooni võrra, Padari ettepanek oli 5938 miljonit krooni, sellest saavutati kokkulepe 3433 miljoni krooni osas. Hiljem kaksikliit aktsepteeris veel 1085 miljoni krooni ulatuses Padari ettepanekuid (olles eelnevalt Padari nende ettepanekute pärast valitsusest välja visanud) ning tegi omalt poolt täiendavaid muudatusi 1518 miljoni krooni ulatuses (aktsiiside tõusud, Telekomi müük jne), saavutades 5,5 miljardilise tasakaalustamise paketi, mis oli koos üldise kulude piiramisega piisav eelarvetasakaalu saavutamiseks.
Kui vaadata nende viimaste muudatuste jätkusuutlikust, siis Padari ettepanek oleks 2010 kontekstis ja sama ka tulevaste aastate osas tähendanud eelarvepositsiooni parandamist 9,5 miljardi krooni võrra aastas (2010) ja kaksikliidu poolt kehtestatud muudatused 7,7 miljardi võrra aastas (2010).
Vahe tuleneb sellest, et Padari ettepanek oli teha suuremad kärped ning mitte ära lõigata muud tulu, samal ajal valitsusliit pani suurema rõhu maksutõusudele ning tulevikutulude äralõikamisele.

Külmutaja

“See tähendas eelarvedefitsiidi suhtes väga suurt ehmatust. Valitsuses vaadati ka tagantjärele numbritele otsa, mis oli toimunud detsembris, mis oli toimunud kolmandas kvartalis, see oli ootamatu. Me arvame, et 2008 mahub kolme protsendi sisse. Mitte küll uhkelt, nagu varem arvasime, aga mahub,” rääkis Ligi. Samuti oli praegune rahandusminister kriitiline selles osas, et hakati rääkima lisaeelarvest ja mitte lihtsalt ei külmutatud kulutusi. “Lisaeelarve tähendas seda, et me kaotasime tempos kolm kuud ja aprillis viskas tegevuskulud lakke,” nentis Ligi. (DELFI)

Kumaline arusaam meie rahandusministril demokraatliku ühiskonna toimimisest. Kui Riigikogu on vastu võtnud riigieelarve ja kui valitsus ning valitsusasutused suudavad seda täita, siis on kõik kontrolli all. Seega eelarve kulude täitmine on üsna loomulik protsess. Ligi soovitud külmutamised aga ebademokraatlikud ja ka tegelikult ilma seadusliku aluseta tegevused. Seega kutsub Ligi üles autoritaarsele, ebademokraatlikule rahandusministri ainuvõimule. Ligi sooviks, et rahandusminister saaks oma suva järgi otsustada kes tohib eelarves ette nähtud kulutusi teha ja kes mitte, ilma selleks Riigikogu õnnistust saamata. See ongi “külmutamise” tegelik sisu.

Seadus rahandusministrile aga sellist volitust ei anna ega saagi anda. Kui rahandusministril tuleb tuju mingi riigiasutuse kulutusi piirata, siis peab ta välja tulema vastava lisaeelarve eelnõuga, ning viima selle läbi valitsuse parlamenti.

Kahju, et Ligi kritiseerib eelmist rahandusministrit seetõttu, et too oli demokraatlikult mõtlev minister, mitte diktaatorlikke õigusi taotlev “Külmutaja”.

Madalate maksude lõks

Rahandusministeeriumi sügisprognoosi kohaselt pole meie eelarve väljavaated roosilised. Järgmisel aastal langeb avalik sektor 2%-ga sisemajanduse kogutoodangust (SKP) defitsiiti ja 2012.aastaks on defitsiit kasvanud juba 2,4%-ni ning väljatulekut defitsiidist pole ette näha. Ja seda kõike juhul, kui rakendub majandusprognoosi keskne stsenaarium ja me jätkame eelarves seniste poliitikatega. Samas on õhus väga palju riske, mille rakendumisel defitsiit või kujuneda mitme protsendi võrra suuremaks. Olukorrast väljumiseks pole lihtsaid lahendusi. Sellesse olukorda oleme sattunud lisaks üleilmsele majanduskriisile osalt ka möödunud aastate ebamõistliku maksu- ja eelarvepoliitika tõttu. Olukorrast väljatuleku teeb aga eriti keeruliseks ideoloogiline vastasseis koalitsioonis. Põhiküsimus on selles, kelle arvel tullakse välja majanduslangusest. Kas selle nimel peavad pingutama pensionärid, vähekindlustatud ja töölised või tuleb rohkem oma kasumist loobuda ettevõtjatel ja jõukatel inimestel. Ehk küsimus on selles, milline on majanduslanguse sotsiaalne hind. Riigipoolsete lahenduste piiratuse sätestab aga madalate maksude lõks.

 

 

Tagasi aga eelarvedefitsiidi juurde. Defitsiiti on võimalik katta põhimõtteliselt neljal erineval moel: suurendada riigi tulusid, vähendada eelarve kulusid, võtta kasutusele reservid või kasutada eelarve tasakaalustamiseks laenuraha.

 

 

Riigi tulude suurendamine tähendab sisuliselt maksukoormuse tõstmist. Kuigi me pole rahul eelarvekulutustega haridusele, tervishoiule, regionaalarengule ega kultuurile, pole siiski palju võimalusi majanduslanguse tingimustes maksukoormuse tõstmiseks. Majanduslangus nõuab hoopis vastupidist käitumist. Nõuab maksukoormuse langetamist, et elavdada majandust. Selline on ka Euroopa Komisjoni üleskutse majanduse elavdamiseks. Aga kuhu olekski meil maksukoormust langetada? Meie riigi tulude ja kulude osakaal SKP-st on üks Euroopa Liidu (EL) madalamaid. Kui 2007.aastal EL keskmine riigi tulude osakaal oli 44,9% SKP-st ning Taanil ja Rootsil 55% kanti, siis meil ainult 38,2%. Meie langetasime kahjuks majandusbuumi tingimustes tulumaksu! Võimendades sellega inflatsiooni ning majanduse ülekuumenemist. Seega pole võimalik lähiaastail kata defitsiiti olulisel määral maksutõusuga.

 

 

Eelarve kulutuste kokkuhoiul oleme jällegi madalate maksude lõksus. Kuna riigi kulutused on olnud väga madalad, siis kulutuste kokkuhoiud on väga valulised ja kanduvad suuresti tavakodaniku kanda. Ligi pool meie eelarve mahust on seotud sotsiaalkulutustega, samas nende kulutuste tase võrreldes teiste EL riikidega on suhteliselt madal. Möödunud aastal oli EL keskmine riikide kogukulutuste osakaal 44,7% SKP-st ning Prantsusmaal ja Rootsil üle 50%, siis Eestil ainult 35,5%. Tõepoolest riigieelarves on mõningaid sotsiaalkulutusi, mis on suunatud jõukamatele inimestele ja on seetõttu piiratud eelarve tingimustes raskesti põhjendatavad. Kas on põhjendatud 30 000 kroonine vanemahüvitis, kui selle peavad kinni maksma 10 000 krooni kuus teenivad tavalised töötajad. Kas selline äraspidi solidaarsus on õiglane? Ehk on ka õiglane kaotada ära tulumaksusoodustus laste pealt ja riigile seetõttu enam laekuv miljard krooni või vähemalt pool sellest kasutada ära paljulapseliste perede toetamiseks. Eelarvekulude täiendav kokkuhoid on keeruline, kuid võimalik ja nõuab õiglast lähenemist.

 

 

Valitsusel on tänaseks kogutud reserve ca 9% SKP-st. Tänases ebastabiilses olukorras on riigi reservide omamine kriitilise tähtsusega. Me ei tea täpselt mis võib juhtuda maailma finantssektoris, me ei tea, kuidas väljub Läti oma panganduskriisist, ning millised on selle tulevased mõjud Eestile. Meie riigi reitingut on aidanud hoida meie reservide olemasolu, meie reservid on riskide kindlustus, millel on väga kaugele ulatuv positiivne mõju. Täna on riigi reservid ka mõistlikult paigutatud ning toodavad täiendavat intressitulu. Samas jätkub reserve valitsussektori defitsiidi finantseerimiseks ainult 3-4 aastaks ja negatiivse stsenaariumi kohaselt ainult paariks aastaks.

 

 

Üle mitme aasta räägime jälle võimalikust riigi laenukoormuse kasvatamisest. Kuna meil on piisavalt suured reservid ning seetõttu ei ole me täna eelarvelise surve all, on praegu just paras aeg tegelda mõistliku hinnaga välisvahendite leidmisega. Sellega Rahandusministeerium ka tegeleb. Laenu saab ja ehk ka tuleb võtta valdkondadele, mis pakuvad uut arengutõuget meie majandusele. Riiklikud investeeringud, läbi eurorahade kaasfinantseerimise, on just see valdkond, kus on mõistlik kasutada laenuraha. Esialgsetel andmetel tundub see olevat ka majanduslikult põhjendatud, sest riigil on ilmselt võimalik saada laenu madalama intressiga kui on hetke valitsuse reservide tootlus, mistõttu välisraha oleks odavam, kui oma reservide kasutuselevõtt.

 

 

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et lähiaastate eelarvepositsiooni parandamiseks on meil vähe maksupoliitilisi võimalusi. Me peame ümber kujundama eelarvestruktuuri ning kasutusele võtma laenu- ja reserviraha. Majanduskasvu taastumise järel peame tõsiselt üle vaatama meie riigi maksukoormuse ja maksusüsteemi, et luua eeldus inimväärse ja solidaarse riigi ülesehitamiseks.