Rein Järvelill elust ja poliitikast

Kogumispensionisüsteemi pankrot

pensKas me saame maksta kõigile töötajatele üle keskmise palka? Normaalse inflatsiooni oludes on vastus ei. Miks me siis usume, et kui teeme kogumispensioni kõigile kohustuslikuks, siis saame maksta kõrgemat pensionit kui seda mitte tehes?

Üleüldine kohustusliku kogumispensioni süsteem on müüt, mis ei kindlusta meie vanaduspõlve, vaid teeb meid täna vaesemaks kui me võiks olla. Põhjus sellise järelduse tegemiseks on väga lihtne. 30 aasta pärast ei vaja me pensionile minnes mitte raha vaid toitu, riideid ja eluaset. Küsimus on lihtsalt selles, kas 30 aasta pärast suudame toota vajaliku koguse toodangut ja teenuseid ning kas meil on selleks olemas toorained, vesi, puhas õhk ja energia.

Kindlasti pole see probleem, et meil võib olla siis ühe töötaja kohta üks ülalpeetav pensionär. Olen kindel, et meie tootmise efektiivsus on 30 aasta pärast kordades suurem kui täna. Seega kindlasti ei ole probleem selles, kas töölkäijad inimesed suudavad luua pensionäride jaoks piisavalt tooteid, kaupu ja teenuseid.

Kui meil pole 30 aasta pärast piisavalt ressurssi, siis ei suuda meie tulevasi pensionäre toita ka pensionifondidesse kogutud säästud, sest nende säästude väärtus on sellistes tingimustes lihtsalt naeruväärne. Vaadake juba täna meie pensionifondide tootlikkust. Kas nad suudavad katta inflatsiooni?

Arvamusliider Andres Arrak on korduvalt juhtinud oma sõnavõttudes tähelepanu sellele, et tänastel 40-aastastel ja noorematel ei tasu enam loota riiklikule pensionile. Arrakul on mõnes mõttes õigus, aga seda ainult juhul, kui senine majanduspoliitiline mõtlemine ja neoliberaalne majandusparadigma jääb kehtima.

Selleks, et meie tänased noored saaksid ka kunagi vanaduspõlve ja pensionit nautida, tuleb muuta süsteemi – luua selline majandusmudel, mis ei nuuma pensionifonde ja pankasid, mis ei raiska inimressurssi töötuse näol ja lubab inimestel luua rikkust ja nautida elu. Oleme oma tehnoloogia ja teaduse arendamisel ju nii kaugele jõudnud – miks me siis ei suuda ennast vabastada pankade orjusest, kes kõik meie loodud rikkuse enda kontrolli alla kahmavad?

Tänane kohustusliku kogumispensioni süsteem ei taga meile tulevikus elamisväärset pensionit. Tahaks loota, et ükskord mõistavad meie poliitika kujundajad, et raha ei ole piiratud ressurss, raha ei saa kunagi otsa ja raha ei tohi olla piirang, mis keelab meil normaalselt elada. Tuleb vaadata ja muuta seda, mis piirab meie majanduse ja inimeste heaolu toimimist.

Kas meil jätkub selleks tarkust? Kas me suudame oma ühiskonda muuta selliselt, et me ka 30 aasta pärast anname osa oma loodud rikkusest oma vanematele, või ütleme, et vabandust, raha ei ole?