Rein Järvelill elust ja poliitikast

Millal võiks tähistada patriotismipäeva?

 

Vene tank teelVana asja ei tohiks meenutada ja peaks vist leppima olukorraga, et mis läinud, see läinud. Siiski alati kriibib hinge, kui räägitakse Eestimaast ilma Petserimaata. Seda eriti sellistel puhkudel kui on järjekordne tähtpäev, näiteks 20 aastat Vene vägede lahkumisest Eestist. Muidugi teeb selline sündmus heameelt, muidugi on see peaaegu ime, et ENSV territoorium on vaba ja iseseisev riik ilma soovimatu võõrarmeeta. Ja seda kõike eriti tänaste Ukraina sündmuste valguses.

Siiski tahaks sellise pidupäeva puhul meenutada mõningaid argimuresid, mis on jäänud peolava kulisside taha. Seda ikka sellepärast, et me täpselt ette kujutaksime millist hinda me oleme riigi ja rahvana maksnud, et olla seal, kus me oleme praegu. Seoses juulilepetega räägiti rohkem vene sõjaväelaste sotsiaaltagatistest ja elamislubadest, märgatavalt vähem aga Tartu rahu järgsest Eesti Vabariigi territooriumist. Samas, polnud sellest ka väga põhjust toona rääkida, sest eestimaalastele paistis ju kõik korras olevat. Ühelt poolt kinnitas valitsus, et me oleme 1918 aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglased ning et meie põhiseadusse kirjutatud sätted Eesti Vabariigi riigipiiri kohta kehtivad. Teiselt poolt oli juulilepetes kirjas, et lepped on loodud püüdes luua lepingulist alust küsimuste lahendamiseks, mis on seotud Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisega Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustega kuni täieliku väljaviimiseni. Vägede välja viimise lepingu artiklis 2 viidatakse järjekindlalt, et väed viiakse täielikult välja Eesti Vabariigi territooriumilt. Aga uut piirilepingut pole veel Venemaaga ratifitseeritud, mis tähendab, et Vene väed asuvad jätkuvalt osal Eesti Vabariigi territooriumil ning Venemaa poolt on leping täitmata.

Kindlasti toetan Tunne Kelami ideed, et hakata nõukogude okupatsioonivägede Eestist lahkumise päeva edaspidi tähistama patriotismipäevana. Ainuke mure on selles, et ei tea millal seda päeva tähistama hakata. Kas minu silmad näevad seda, kui okupatsiooniväed on lahkunud mu esivanemate küladest ning kodusurnuaiale minekuks pole enam vaja Vene viisat ja naaberriigi miilitsa propuskit? Me peame rõõmustama selle üle, et ENSV territoorium on saanud võõrvägede vabaks, kuid omade piiritaha jätmine pole patriootlik tegu. Ühe osa oma riigist loovutamine Vene vägede lahkumise eest pole patriotism, vaid kaine tehing, vältimaks hullemat.

 

Kogumispensionisüsteemi pankrot

pensKas me saame maksta kõigile töötajatele üle keskmise palka? Normaalse inflatsiooni oludes on vastus ei. Miks me siis usume, et kui teeme kogumispensioni kõigile kohustuslikuks, siis saame maksta kõrgemat pensionit kui seda mitte tehes?

Üleüldine kohustusliku kogumispensioni süsteem on müüt, mis ei kindlusta meie vanaduspõlve, vaid teeb meid täna vaesemaks kui me võiks olla. Põhjus sellise järelduse tegemiseks on väga lihtne. 30 aasta pärast ei vaja me pensionile minnes mitte raha vaid toitu, riideid ja eluaset. Küsimus on lihtsalt selles, kas 30 aasta pärast suudame toota vajaliku koguse toodangut ja teenuseid ning kas meil on selleks olemas toorained, vesi, puhas õhk ja energia.

Kindlasti pole see probleem, et meil võib olla siis ühe töötaja kohta üks ülalpeetav pensionär. Olen kindel, et meie tootmise efektiivsus on 30 aasta pärast kordades suurem kui täna. Seega kindlasti ei ole probleem selles, kas töölkäijad inimesed suudavad luua pensionäride jaoks piisavalt tooteid, kaupu ja teenuseid.

Kui meil pole 30 aasta pärast piisavalt ressurssi, siis ei suuda meie tulevasi pensionäre toita ka pensionifondidesse kogutud säästud, sest nende säästude väärtus on sellistes tingimustes lihtsalt naeruväärne. Vaadake juba täna meie pensionifondide tootlikkust. Kas nad suudavad katta inflatsiooni?

Arvamusliider Andres Arrak on korduvalt juhtinud oma sõnavõttudes tähelepanu sellele, et tänastel 40-aastastel ja noorematel ei tasu enam loota riiklikule pensionile. Arrakul on mõnes mõttes õigus, aga seda ainult juhul, kui senine majanduspoliitiline mõtlemine ja neoliberaalne majandusparadigma jääb kehtima.

Selleks, et meie tänased noored saaksid ka kunagi vanaduspõlve ja pensionit nautida, tuleb muuta süsteemi – luua selline majandusmudel, mis ei nuuma pensionifonde ja pankasid, mis ei raiska inimressurssi töötuse näol ja lubab inimestel luua rikkust ja nautida elu. Oleme oma tehnoloogia ja teaduse arendamisel ju nii kaugele jõudnud – miks me siis ei suuda ennast vabastada pankade orjusest, kes kõik meie loodud rikkuse enda kontrolli alla kahmavad?

Tänane kohustusliku kogumispensioni süsteem ei taga meile tulevikus elamisväärset pensionit. Tahaks loota, et ükskord mõistavad meie poliitika kujundajad, et raha ei ole piiratud ressurss, raha ei saa kunagi otsa ja raha ei tohi olla piirang, mis keelab meil normaalselt elada. Tuleb vaadata ja muuta seda, mis piirab meie majanduse ja inimeste heaolu toimimist.

Kas meil jätkub selleks tarkust? Kas me suudame oma ühiskonda muuta selliselt, et me ka 30 aasta pärast anname osa oma loodud rikkusest oma vanematele, või ütleme, et vabandust, raha ei ole?