Mis läks valesti?

23.september 1991

Eesti on iseseisvunud ja Eesti Panga presidendiks saab Siim Kallas.

Kallasel on suur ülesanne luua iseseisev keskpank. Samas jääb välisarvelduste korraldamisel üks suur probleem. Välisarveldusi ettevõtetele teeb Eesti Panga Välisoperatsioonide valitsus ning panga välisoperatsioonid käivad endiselt läbi Venemaa Vneshekonompanga. Kallas keskpanga presidendina ei suuda orienteeruda läände ning avada Eesti Pangale korrespondentkontot mõnes lääne pangas. Tagajärjed ei lase kaua oodata. 1991.aasta lõpus hakkavad ülekanded läbi Vneshekonompanga hanguma, Venemaa on valuutanäljas ja kasutab Eesti Panga valuutat enda huvides. 13.jaanuaril 1992 külmutatakse Eesti Panga korrespondentkontod ca 800 miljoni krooni suuruse valuutavarudega. See oli iseseisva Eesti jaoks ülisuur summa ja põhjustas kriisi Eesti pangandusmaastikul. Olukord oleks välditav olnud, kui välisarveldused oleks toimunud näiteks läbi Swedbanki.

18.juuni 1992

Moodustatakse Eesti Panga Välisoperatsioonide valitsuse baasil iseseisev riigile kuuluv pank Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP). See on Eesti Panga päästeoperatsiooni algus, et mitte lasta panganduskriisist põhja viia Eesti Panka, kellel olid kohustused oma klientide ees aga raha polnud, see oli Venemaal kinni. Seda tehakse vahetult enne eesti krooni kasutuselevõttu. Panga nõukogusse pannakse Vahur Kraft, Andres Penjan, Heli Ruussaar, Urmas Kaju, Andres Aruvald. Pank aga ei ole võimeline sellise musta auguga bilansis tegutsema ning midagi peab ette võtma. Osade klientide nõuded rahuldatakse olemasolevate valuutavahendite arvelt. Olukord on ikka kriitiline, mille põhjal tehakse valik, kelle nõudeid rahuldada, ei oska öelda. Mis alusel valik tehti, ka seda ma ei tea. Panga kliendid on rahulolematud ja nõuavad oma raha, mida pangal pole. Eesti Panga president on ikka Siim Kallas, kes on kogu selle päästeoperatsiooni eest otseselt vastutav ja selle taga.

18.november 1992

Eesti Pank kehtestab oma pangale PEAP moratooriumi. Enam pole kuidagi võimalik auke lappida. Eesti Pank Siim Kallase juhtimisel hakkab välja mõtlema skeemi, kuidas oma kohustustest lahti saada ning samal ajal jätta toimima Eesti pangandussüsteem. Püütakse teha skeemi mille kohaselt valida välja teatud panga kliendid ning need koos oma nõuetega panga bilanist välja viia. Seda pole aga kehtiva seaduse kohaselt võimalik teha, sest põhiseaduse kohaselt on siiski eraomand puutumatu ning lihtsalt niisama ei saa isegi Eesti Pank (selleks ajaks siis juba PEAP) oma kohustustest loobuda. Kui seadus ei luba siis mõeldakse kasutada selleks Riigikogu abi.

20.jaanuar 1993

Siim Kallase ettepanekul moodustab Riigikogu oma otsusega Riikliku VEB Fondi. Siim Kallas nimetab VEB Fondi tegevdirektori kohusetäitjaks kuni fondi nõukogu kokkukutsumiseni Enn Teimani. Riigikogu otsus ei ole päris selline, mis lubaks kõike otsusele järgnevat ellu viia, kuid ilmselt pole see hetkel oluline. Oluline on, et on vastutus jagatud ja pandud Riigikogule kuigi see otsus ei võimalda teha kõike seda mis tehakse Eesti Pangas peale otsuse vastuvõtmist.

Riigikogu otsusel iseenesest ei olegi väga viga. Otsustatakse moodustada fond, fondi osakute omanikud peaksid kokku tulea ja paika panema fondi juhid ning hakkama siis fondi juhtima. Segasem on punkt nõuete koondamisest fondi. Sellel puudub kehtiva õiguse raames legaaldefinitsioon ning see võimaldab teatud õigustust Eesti Pangale teatud sammude astumiseks. Kuna Eesti Panga idee oli leida katet oma ebaseaduslikule isikute varatuksjätmisele ja oma kohustustest loobumisele siis tõlgendas Eesti Pank nõuete koondamise otsuse punkti kui juba jõustunud otsust nõuete tõstmiseks Riiklikku VEB Fondi. Toonane (ja ka kehtiv) õiguskord aga seda ei lubanud ja ei luba ka praegu. Eesti ettevõtete nõuete koondamine VEB Fondi oleks saanud toimuda ainult lepingu alusel ja nõude omaniku nõusolekul. Ühtegi sellist lepingut ei tehtud ja ühtegi nõusolekut ei küsitud. Nõuded lihtsalt konfiskeeriti. Vastutab sellise põhiseaduse ja toona kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi vastase sammu eest Eesti Panga juhtkond, kelle korraldada anti Riigikogu otsuse täitmine.

See polnud ainuke seaduse rikkumine

Kuigi Riigikogu otsuse kohaselt oli kohustus Eesti Pangal kokku kutsuda sertifikaadiomanike üldkoosolek, kes valiks fondi juhtorganid, seda ei tehtud. Riigikontrolli survel tehti seda alles 16.juunil 2000.a, seitse aastat hiljem! Samuti jäi selle ajani fondi Tegevdirektoriks Enn Teimann. Riigikogu otsuse täitmise eest vastutas Eesti Pank ja tema president.

Ridamisi ebaseaduslikke tehinguid tehti Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega. Algselt olid sertifikaadid väljastatud selle valuuta nominaalis, millised vahendid olid Eesti Panga klientidel pangas külmunud. Kuna fondi põhimõte oli, et sertifikaat näitab soodustatud isiku osa suurust fondi varades, siis pidi korra kohaselt kõik sertifikaadid ümber konverteerima saksa markadesse. Seda aga pole tänaseni tehtud mistõttu on tänaseni ebaselge sertifikaadiomanikele kuuluv fondi varade proportsioon. Mis veelgi kummalisem müüdi Vabariigi Valitsusele eesti krooni sertifikaate, mida aga ei saanud mingil juhul olemas olla. Nende ebaseaduslike tehingute eest vastutab otseselt Eesti Pank ja tema juhtkond.

30.jaanuar 1995

Siim Kallasele saabub Venemaalt Vneshekonompangast kiri, kus teatatakse, et Vene valitsuse otsuse kohaselt vabastatakse Eesti pankades olnud Venemaa residentide nõuete ulatuses Eesti Panga valuutavahendid. Vneshekonompank palub Vene residentide nimekirja ja nende külmutatud kontode summasid. Enn Teiman palub vastusega oodata, sest on tarvis arutada kuidas kujunenud olukorda kasutada võimalikult kasulikult. Kirjast avalikus ega VEB Fondi sertifikaadiomanikud midagi ei tea. Avanenud raha lahtikülmutamise aknast on teadlikud ainult siseringi inimesed ja toonaseks juba PEP-iks muutunud PEAP juhid.

5.aprill 1995

Plaan on valmis, summad on põhimõtteliselt olemas. Vahur Kraft Eesti Panga presidendi kohusetäitjana saadab Vneshekonompangale võltsitud kirja TSL Internationalile juurde kirjutatud summaga.

27.aprill 1995

Vahur Kraftist saab Eesti Panga president.

3.jaanuar 1997

Riikliku VEB Fondi tegevdirektoriks nimetatakse Vladimir Mihailov. Vladimir Mihailov nimetab erinimelise VEB Fondi sertifikaate ümber teisenimelisteks, tehes seda suvalise kursiga. Selliseid ümbervormistamisi nimetatkse „sertifikaatide konverteerimiseks“. Selliste sammudega rikutakse sertifikaadiomanike osakaale fondi varades. Tehingud olid vajalikud selleks, et TSL Internationali arvele saaks vajalik kogus just USD sertifikaate.

5.jaanuar 1997

Riigile kuuluv pank PEP lõpetab tegevuse ja liitub Ühispangaga. Eesti Pangal kaob kontroll PEP-is toimuva üle. Samal ajal jätkab siis PEP asemel Ühispank Riikliku VEB Fondi raamatupidamise ja VEB Fondi sertifikaatide registri pidamist. See tundub väga imelik, et Eesti Pank laseb sellisel asjal toimuda. Sellega on üks sertifikaadiomanikest eelisseisus ning valdab kogu infot ja võimalusi, mis on tekkinud seoses VEB Fondiga.

28.mai 1998

TSL Internationalile kantakse Vneshekonompangast üle viimane osa valuutat 20,5 mln USA dollarit. Raha lahtikülmutamise operatsioon on lõpule viidud.

29.september1998

Riiklik VEB Fond kujundatakse ümber Sihtasutuseks VEB. Sihtasutuse nõukogusse nimetatakse Mart Opmann, Vahur Kraft ja Vladimir Mihailov. Vahur Kraft on ka nõukogu esimees.

25.märts 1999

Siim Kallas rahandusministrina saab SA VEB nõukogu liikmeks.

1.veebruar 2002

Vladimir Mihailov lahkub SA VEB juhataja kohalt, asemele nimetatakse Aili Lindpere.

7.juuni 2005

Eesti Panga presidendiks saab Andres Lipstok

2007

SA VEB nõukogu liikmeks saab rahandusminister Ivari Padari poolt nimetatud Rein Järvelill, kes nõuab juhatajalt ülevaadet SA VEB tegevuse kohta, tahab näha raamatupidamist ja VEB Fondi sertifikaatide registrit. Selgub, et kõik eelpool nimetatud dokumendid ja kogu SA VEB arhiiv asub SEB pangas. Sertifikaatide registrit pole peetud nõuetekohaselt ning puudub selge ülevaade sertifikaatide registris toimunu kohta.

21.veebruar 2008

Lõpetatakse SEB-iga kõik lepingud ja dokumendid tuuakse Eesti Panka. Juhataja asub nõukogu ülesandel koostama VEB Fondi sertifikaatide registri algbilanssi.

Oktoober 2009

Aili Lindpere lahkub SA VEB juhataja kohalt. VEB Fondi registri korrastamisega hakkama ei saanud.

10.veebruar 2010

Teen ettepaneku SA VEB nõukogule, et võin tulla VEB Fondi dokumente ja registrit korrastama. Mõne aja pärast sõlmin Eesti Pangaga töövõtu lepingu registri korrastamiseks. Kuna SA VEB puuduvad kõik algdokumendid siis on täielikku sertifikaatide registrit võimatu kokku panna. Samas leian sihtasutusele üle antud dokumentide hulgast Vahur Krafti poolt allkirjastatud võltsitud kirja, mis andis selgituse toimunud tehingutele.

2.juuli 2010

Asun SA VEB juhatajaks.

18.märtsil 2011

Kohtun riigiprokurör Norman Aasaga ja teavitan teda VEB Fondis ja Eesti Pangas toime pandud õigusrikkumistest.

 

 

0 Comments On “Mis läks valesti?”

Lisa kommentaar