Peaminister kardab?

Kui ühe vallavanema mõtted leiavad kajastamist peaministri aastalõpu kõnes on see muidugi esimese jaoks väga meelitav ning tõeline suursündmus. Võrreldes siis nende kahe inimese positsiooni ühiskonnas, võiks arvata, et vallavanem jääbki seda sündmust meenutama kui oma elu kõrghetke. Mingil põhjusel pole see aga nii. Kriipima jäi üks küsimus: kas mulle meeldib selline peaminister?

Kas  mulle meeldib peaminister kes tõstab kõiki hindu 2%, tõstes käibemaksu?

Kas mulle meeldib peaminister kes tõstab elektri hinda?

Kas mulle meeldib peaminister kes on riigi viinud ühte Euroopa suurimasse majanduslangusse?

Kas mulle meeldib peaminister kes lubas meile eelarvetasakaalu, kuid koostab riigieelarveid defitsiidiga?

Kas mulle meeldib peaminister kes lubas meid viia viie rikkama riigi sekka, kuid kelle juhtimise ajal oleme 70% Euroopa keskmisest langenud tasemele 64% Euroopa keskmisest rahvuslikust rikkusest elaniku kohta?

Kas mulle meeldib peaminister kes esitab ebaõigeid või ebatäpseid andmeid ning pole faktide valikul õiglane ja aus, püüdes moonutada selliselt tegelikkust?

Mulle ei meeldi selline peaminister ning seetõttu tuleb otsida alternatiive senisele valitsemisele. Ei ole korrektne kui peaminister maalib oma oponentidest hirmupilte püüdmata diskuteerida sisulistel teemadel. Sotsiaaldemokraatide jaoks pole maksutõus olnud mitte kunagi eesmärgiks. Maksud on ikkagi ainult vahendiks teatud poliitikate elluviimiseks ning eesmärk on olnud alati hoida maksud võimalikult madalal ning maksustada vähem endaga mitte toimetulevaid inimesi ning rohkem neid, kes on võimelised maksu maksma.

Ma tahaks näha sellist peaministrit kes tunneks muret rahva heaolu eest. Keda teeks sügavalt murelikuks kõrge tööpuudus, inimeste reaalpalkade vähenemine, noorte ja spetsialistide lahkumine Eestist. Tahaks näha peaministrit kes näeb ka ettevõtete ja pankade sotsiaalset vastutust ühiskonna ees ning ootaks neilt ka vastavat panust maksude näol. Meil ei pea nii olema, et toidukaubad ja toasoe on maksustatud 20% käibemaksuga ning sellest rahast peetakse ülal infrastruktuuri ja õiguskaitseorganeid, mis tagavad siis pankade ja suurettevõtete toimimise Eestis. Tahan näha peaministrit kes hoolib lastest ning nende igakülgsest arengust ning ei sunni lapsevanemaid mõnekümne lisaeuro eest ette võtma alandavat täiendava vajaduspõhise lastetoetuse anumist omavalitsusest. Tahan peaministrit, kes peab valdavalt vaesusriskis elavate laste toetamist ilma liigse bürokraatiata ja alandamiseta loomulikuks ühiskonna kohuseks oma järelkasvu ees. Ma tahan näha peaministrit, keda teeb murelikuks ühiskonna kihistumine ning elu järk-järguline välja suremine maapiirkondades.

Eestimaa rahvas ei saa söönuks riigieelarve tasakaalust või mingist sisemajanduse kogutoodangu numbrist. Turg ilma valitsuse sekkumiseta ei saa meil lihtsalt rahuldavalt toimida. Korporatsioonid ja suurpangad ei tohi meie elu dikteerida ja juhtida. Meremäe vallas 700 eurot teenivate inimeste jaoks (kõrgepalgalised!) jäävad kättesaamatuks maksuvaba investeerimine ja selliselt kapitali kogumine, kinnisvara kokkuostmine ning iga paari aasta tagant uue ja uhke linnamaasturi ostmine. Need inimesed, kellel on sellisteks investeeringuteks võimalus, peavad siiski rohkem maksma ühiskonna toimimiseks ja tasakaalustatud arenguks. Sellest lähtuvalt ka vajadus muuta maksusüsteemi selliselt, et me mitte ei kogu maksu neilt inimestelt kes teenivad 300-700 eurot kuus, vaid suuremas osas neilt kellel on ettevõtted, majad ja uued autod, neilt kes on ka tegelikult võimelised maksu maksma.

Rahvas ootab valitsuselt ja peaministrilt rohkem ausust ja hoolivust. Poliitiliste oponentidega hirmutamine pole mõistlik valik. Üks lihtne vallakodanik ütles täna, kommenteerides peaministri aastalõpu intervjuud, et peaminister kardab. Võib-olla see ongi nii.

12 Comments On “Peaminister kardab?”

  1. Nii kommunist Rein! Räägite, et makse peaksid maksma inimesed, kes ka tegelikult on võimelised makse maksma. Sooviks teada, et kuidas te kavatsete kindlaks teha, et millised inimesed nendest n.ö. mitte toime tulevatest on tegelikult lihtsalt laisad, mugavad, joodikud jne. Ja miks siis see teine grupp, kes on enda üles töötamiseks tohutult vaeva näinud, peaks selliseid doteerima?

  2. Demagoogia kuubis.

    Väidate, et “Kas mulle meeldib peaminister kes esitab ebaõigeid või ebatäpseid andmeid ning pole faktide valikul õiglane ja aus, püüdes moonutada selliselt tegelikkust?”.

    Ja samal ajal ise lahmite täiesti süüdimatult faktidega.

    1. Kas mulle meeldib peaminister kes on riigi viinud ühte Euroopa suurimasse majanduslangusse?
    Eesti ja Euroopa suurim majanduslangus. Tegelikkus on hoopis vastupidine.
    http://uudised.err.ee/index.php?06265375

    2. Kas mulle meeldib peaminister kes lubas meile eelarvetasakaalu, kuid koostab riigieelarveid defitsiidiga?
    Teile ei meeldi defitsiidiga eelarve, aga ise promote hoopis vastupidist.
    http://jarvelill.blogspot.com/2012/12/7-ettepanekut-tolgituna-sde.html

    3. Kas mulle meeldib peaminister kes tõstab elektri hinda?
    Ja siis veel muidugi see, et peaminister tõstab elektri hinda. See on ikka Eesti rahva õnnistus, et teid Padari nõuniku kohalt omal ajal lahti lasti. Jumal teab, kus me muidu praegu oleksime.

  3. 1.Andrus Ansip oli 2008, 2009 EV peaminister. 2008 oli Eesti majanduslangus EL suurim -4.2% ja 2009 aastal -14,1% millest suurem langus oli ainult Lätil ja Leedul. Vaata statistikat: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=tec00115&plugin=1
    2. Mulle võib meeldida või mitte meeldida eelarvetasakaal. Kui aga peaminister on valijatele lubanud tasakaalus eelarvet aga teeb defitsiidiga eelarve, siis on see ju valijate petmine.
    3.Andrus Ansip oli peaminister kui tõsteti elektri aktsiisi ning lasti elekter vabaturule. Mõlemad sammud tõstsid lõpptarbija jaoks elektri hinda. Milles on küsimus?

  4. Majanduslangusest veel nii palju, et me pole oma majandusega saavutanud kriisieelset taset. Mis tähendab, et me pole veel kriisist väljunud, neli kaotatud aastat eesti majandusele. Kuidas saab seda edukaks kriisiga toimetulekuks nimetada, ei tea. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp

  5. Streigitoetaja ütles…
    Tegelikult ongi nii, et mida suurem on langus, seda suurem on ka järgnev tõus ja hea raporteerida suurtest kasvuprotsentidest. Suur rahapuudus tekkis ka peale rublainflatsiooni ja krooni kasutuselevõtmist, järgnevat suurt kasvu aga hakati millegipärast pidama buumiks kuigi võrreldes rikaste naabritega olime ka 2007 aastal üsna vaesed.

  6. Mis see 2009. aasta enam siia puutub. Ime, et sa ei vali 1868. aastat. Ja vaataks ikka veidi suuremat pilti ka. Kuidas teised oluliselt suuremad riigid on kriisiga toime tulnud? Eesti on selles osas oluliselt edukam olnud. Võrrelda tuleb ikka võrreldavaid asju, mitte siga ja kägu.

  7. Kuna kommunist Rein on jätnud targu esimesele postitusele vastamata, siis võib sellest järeldada, et ta ise kuulub ka sellesse esimesse gruppi. Täiesti loogiline ju ka. See on ikka nii olnud, et varasid soovivad ümber jagada need, kes ise tööd teha ei viitsi, on lihtsalt andetud, ebapädevad jne.

  8. Streigitoetaja ütles….

    Kuidas siis 2009 aasta siia ei puutu, see on ju W-kujulise majanduslanguse esimene faas.

  9. Tuleb ju arvestada ka sellega, et tehnoloogia järjest areneb ja järjest rohkem tööd hakkavad tegema masinad, kuidas siis sellisest olukorrast maksutõusuta välja tulla? Minevikust on ju teada ka näiteks masinapurustajate liikumisest.

    Samas pean tunnistama, et praguses olukorras maksutõus Eestis ei pruugi olla vajalik.

  10. Tehnoloogia arenedes muutubki riik efektiivsemaks ja kulubaas alaneb. Eraisiku tulumaks moodustab riigi eelarvest vaid ca 4%. Kui tulumaksumäär tõsta 33%-ni, tõuseb see ca 5%-ni ja riik saab juurde vaid ca 25 MEURi. Seega jutud, et astmeline tulumaks on võluvits ja annab riigile tohutult raha juurde, on lihtsalt jaburdus kuubis.

  11. “Tehnoloogia arenedes muutubki riik efektiivsemaks ja kulubaas alaneb.”

    Tehnoloogia arenedes muutuvad nii avalik kui erasektor efektiivsemaks järelikult pole tarvis ka nii palju töötajad. Mida hakkavad tegema need kelle tööd enam ei vajata? Vahet pole kas nad jäävad töötuteks või hakkavad tegutsema mittetootmissfääris tähendab see ikka suuremat reaalvarade ümberjaotust.

  12. “Kas mulle meeldib peaminister kes lubas meile eelarvetasakaalu, kuid koostab riigieelarveid defitsiidiga?”
    Parem küsige kellele seda eelarvetasakaalu vaja on? Eelarve tasakaal on tühi, kui mitte majanduslikult võhiklik, loosung mida majandussurutise ajal hõisata. Praegu tunneme häbi, et suure osa eelarvest moodustavad “eurorahad”, kuid meil pole häbi, et me võtsime euroraha kasutusele või sellele eelnevalt sidusime krooni nagu koera DEM posti külge. Kui mitte eurorahad/valuutakomiteed, siis trükiks Eesti Pank ise vajaliku osa eelarvest meie omas valuutas juurde, katmaks tegemata jäänud erasektori kulutusi (taristu, haridus, tervis jmt sotsiaalhoolekanne).

Comments are closed.