Reform ja maksud

Ajakirjanduses on hakatud õhutama sotsiviha. Milles see seisneb ja mis on põhjus? Põhjuseks on senise peavoolu ja reformierakonna hirm kaotada oma positsioon. Hirm on nii suur, et tihti ei suudeta enam säilitada kainet mõistust ja elementaarset viisakust. Samuti tundub, et demagoogial ja poolvaledel pole piire. Viimase aja lööklauseks on kujunenud väide, et sotside eesmärk on maksutõus ja ega rohkem muid eesmärke neil polegi. Sellist seisukohta kostub peaministri suust ning seda võimendab avalik meedia.
Reformierakond on avastanud, et neil on keerukas kuidagi sotsiaaldemokraate rünnata, neil pole jäänud enam peaaegu ühtegi maailmavaatelist eelist peale stabiilsuse millest on rahvas väsinud ning  mis on endaga kaasa toonud ühe Euroopa suurima majanduslanguse ning tööpuuduse.  Paraku on maksutõusu alane vastandumine mittesisuline ning avalikus debatis kergelt kokku varisev ja reformierakonna enda vastu pöörduv. Sotside vastaseks rünnakuks aga kõlbab ehk küll. Avalikus debatis peaks reformierakond tunnistama, et just reform on ise see erakond kes on viimastel aastatel tegelenud maksutõusuga ja selleks rahva mandaati omamata. Valimiste eel lubas reformierakond maksukoormust langetada, võimul olles aga tõstis aktsiise, käibemaksu, töötuskindlustusmakseid, riigilõive. Sellega tegelikult pettis reformierakond oma peamist valijat, seda kes valis reformi lootuses saada madalama maksukoormuse osaliseks.
Kui nüüd tulla tagasi sotsiaaldemokraatide juurde, siis tegelikult on sotside üks põhilisi põhimõtteid hoida maksukoormus võimalikult madal ning jagada seda selliselt ümber, et maksu maksaksid need kes on maksuvõimelised. Maksud on sotside jaoks ainult vahend eesmärgi saavutamiseks ning seda on raske mõista neil, kelle eesmärk on ainult maksukoormuse ja maksumäära numbrid ning fiskaalne tasakaal. Olen kindel, et inimese heaolu ei sõltu sellest milline on maksunumber või eelarvetasakaal, heaolu sõltub ikkagi sellest milline on elukeskkond ning milline on riigi majandusareng. Just elanike heaolu tõus on sotsiaaldemokraatide eesmärk ning seetõttu ei sea sotsiaaldemokraadid maksumäärade tõusu või langust oma tegevuse eesmärgiks.
Miks sotsid siis räägivad maksutõusust? Aga ikka sellepärast, et sotside haridusprogramm, sotsiaalprogramm, majandusprogramm jne nõuavad rahalisi vahendeid. Raha ei kasva puu otsas ning sotsiaaldemokraatidel on terviklik lahendus kuidas edu ma muutusi saavutada.  Tegelikult oli sotsidel ka viimati valitsuses olles alati mõistlikud lahendused olemas. Sotside juhtimisel saavutati liitumine euroalaga (vormistamine – tulemuse ootamine jäi ainult reformile), sotsid tahavad lõpetada laste vaesumise Eestis, sotsid tahavad maksukoormust ümber jagada vaesematelt töötajatelt suurema sissetuleku ja varaga inimestele ja ettevõtetele, sotsid tahavad anda kõigile kes on selleks võimelised hea hariduse, sotsid tahavad võidelda tööpuuduse ja regionaalse tasakaalustamatusega ning näevad ka kus kõigeks selleks on võimalik rahalisi vahendeid saada. Sotsid on ausad ja ütlevad välja, et jah, kõige selle positiivse saavutamiseks on ilmselt vaja ka maksukoormuse mõne protsendine tõus ning sotsidel on olemas ka ettepanekud kuidas seda teha, et see kõige vähem koormaks keskmist või keskmisest väiksema sissetulekuga inimest. Sotsid ei valeta rahvale nagu seda on teinud reform: lubades maksulangetust on tegelikult tõstetud makse ning juhitud Eesti majandus Euroopa suurimasse langusesse.

8 Comments On “Reform ja maksud”

  1. Üldjuhul vägagi õige jutt, kuid samamoodi natuke “liiga hea, et tõsi olla”. Olles ise täiesti parteitu, näen sotsidel seda potentsiaali uutel valimistel senisest kordades parem tulemus teha.

  2. Eks ta kindlasti ole natuke subjektiivne arvamus. Aga vastus demagoogiale ei saagi olla väga tuhka pähe raputav. Kui sotside käest küsitakse: Mida te võimule saades tahate teha ning sotsid vastavad ja toovad välja oma tegevuskava ja visiooni, siis küsitakse kust te selleks raha saate ja sotsid on ka selle läbi mõelnud ning vastus olemas. Sellest tehakse kokkuvõte: sotsid tahavad maksu tõsta. See on väga ebaaus ja alatu ja ajab vihale.

  3. Nõustun Reinu arvamusavaldusega täielikult. Kas Sa kirjutaksid artikli ka teemal, kustkohast raha võtta. Maksude tõstmine on lihtsaim viis. Loogiline peaks olema suhete korrastamine eelkõige oma naabritega. Õnnetuseks on Eesti juba pea täielikult välistoetustest sõltuv riik ning kannapöörde tegemine võib võrduda ajutise pankrotiga. Samas pikk perspektiiv oleks selgem.

    Lugupidamisega

    Ove Pärtelson
    Parteiline kuuluvus- Keskerakond

  4. Ma ei tahaks siin sotside suhtes mingisugust positsiooni võtta. Pigem üks naljakas lugu ülikooli lõpetamise ajast.

    See juhtus majandusteaduskonnas ja ei ole meeles, et kus see siis välja hõigati täpselt, et saite kraadi sotsiaalteaduses. Mõnede kursusekaaslaste näod vajusid imestusest mossi. Mis sotsiaalteadus, nad olid enda arvates ärimehed ja juhid. :) Sõna sotsiaal- tekitas neis nördimust.

  5. Ove, selle kohta, kust võiks raha tulla saab lugeda näiteks: http://money4nothingchicks4free.wordpress.com/

    Hea lugemine. Eesti puhul on asi tiba keerukam aga eks ma kunagi kirjutan kah, kuigi olen sellest ka juba kunagi kirjutanud:
    http://jarvelill.blogspot.com.br/2010/11/euroala-tuleb-ravida-inflatsiooniga.html
    http://jarvelill.blogspot.com.br/2009/10/eesti-majanduspoliitikast-eesti-riigi.html

    Viimase peaks ehk juba tänases kontekstis üle vaatama…:)

  6. Sain jälle mahti vaadata Reinu blogi.
    Õnnetuseks püüab Rein leida lahendusi fiskaalpoliitika kaudu. See ei ole minu arvates mingi lahendus. Makse saab korjata vaid seal, kus on aktiivne äritegevus.
    Toon lihtsa näite: oletame, et mingi vallavolikogu Eestis otsustab, et tema territooriumil on alates aastast 2013 kogu äritegevus maksuvaba. Kaasa arvatud tööjõumaksud. Ainus tingimus on see, et äritegevus peab toimuma valla territooriumil.
    Jättes kõrvale erinevad JOKK skeemid, siis mitu toitlustusasutust avaks oma esinduse näiteks Misso valla territooriumil.
    Püüan selgitada, et ei maksud ega nende puudumine ei too riiki investeeringuid, vaid rahateenimise võimalus on see, mis meelitab erinevaid investoreid.
    Õnnetuseks on meie senine valitsemisstiil pehmelt öeldes Rootsi ja Soome väikeärikate nägu. Õhutades erinevaid eestlaste ajaloolisi foobiaid, on neil edukalt õnnestunud meie suurepärast majandusgeograafilist positsiooni ellimineerida.
    Kokkuvõttes tahan öelda, et ma ei ole üheski maailma paigas reisides märganud naabrite vahel sellist vaenuõhutamist, nagu meie riigis tänaseni toimub. Ei ole ka kohanud ühtegi eestlast, kes seda mistahes põhjusel õigeks peaks.
    Äkki on lähitulevikus, seoses poliitilise liini tõenäolise muutusega lootust, et miskit muutuma hakkab.

    Lugupidamisega
    Ove Pärtelson

  7. Tegelikult olen rohkem MMT (modernse rahateooria) pooldaja aga seda ei saa eriti Eesti tingimustes rakendada kuna meil puudub suveräänne rahapoliitika ning me kasutame võõrast raha.
    Tegelikult annab avalik sektor ka väga olulise panuse majanduskasvu, seega ei ole kuidagi mõeldav see olukord, et kuskil teeme täieliku maksuvabastuse ja siis loodame, et majandus hakkab tohutult arenema. Siis peab valitsussektor ikkagi kulutusi tegema ja sellisel juhul tahan mina Ove sinult küsida, et mille arvelt. Variante on muidugi mitu aga tahaks sinu oma kuulda.

  8. Tere Rein,

    Avaliku sektori mõju koha pealt majanduskasvu soovin jääda eriarvamusele. Raha ümberjaotajad ei saa raha tekitada. Seega ka majanduskasvu ei saa ümberjaotamisest tekkida. (Loe K.Marxi loomingut)
    Seega püüan nüüd kirjutada asjadest nii, nagu nad olla võiksid.
    Avaliku sektori-riigi- ülesandeks võiks olla peamiselt soodsa majanduskeskkonna loomine. St. tavainimesele rahateenimise võimaluste loomine. Kui riik hakkab arvama, et ettevõtte loomise tagamine viie minuti jooksul elavdab majanduskeskkonda, siis on tegu lihtsalt rumalusega.
    Riigi ülesandeks võiks olla oma naabritega heade suhete loomine, mis avaks võimaluse kõikidele inimestele äritegevuseks. Mingite valdkondade eelistamine või mitte-eelistamine on riigi jaoks kindlasti ülejõu käiv ülesanne. Laseme ikkagi inimestel endil vabalt otsustada kellele ja mida müüa. Rahvamasse peetakse enamasti arututeks olevusteks, aga rahateenimise koha pealt on see kohe kindlasti vale ettekujutus.
    Seega otsene küsimus minule, midamoodi jagada maksuraha, on täiesti valel aadressil. Ma ei ole kunagi mõelnud, et selline jagamine mingitki tulemust annaks. Pigem vastupidi. Vaja on mõelda, kuidas luua normaalsed suhted oma naaberriikidega. Suhete arendamine Hiina, India, Jaapani ja muude kaugete suurriikidega parandavad riigi kodanike heaolu sama palju, kui lehekonna viimine 100m2 elukeskkonnast 1000m2 keskonda.

    Ove Pärtelson

Comments are closed.