Mis on Eesti valik?

Kuidagi vaikne on… Saksamaa ja Prantsusmaa langetavad rahapoliitilisi otsuseid Brüsselis, aga meie seisukohtadest pole midagi kuulda. Kas euro ja euroala riikide majandus ongi ainult Sarkozy ja Merkeli otsustada?

Arvan, et see ei tohiks nii olla ja tegelikult polegi. Täna on valida, kas toetada Saksamaa positsiooni või toetada Prantsusmaa seisukohta. Tegemist on väga sisulise vaidlusega, mis määrab euroala tuleviku ja selle, kas euroala väljub kriisist või mitte.
Sakslaste jäigalt senisest rahasüsteemist kinni hoidev positsioon on tegelikult võlakriisi süvendav positsioon. Sama poliitika jätkamine ei võimalda kriisist väljuda, vaid lükkab selle lahendust ainult edasi. Kui jätkata Merkeli pakutud valikuga, läheb see Eesti maksumaksjale lõpuks kalliks maksma ja ei saa teisiti peale krahhi lõppeda, kui esialgu Kreeka lahkumisega eurotsoonist. Hiljem ehk veel mõni riik.
Saksa tee valikuga otsustatakse jätkata senise neoliberaalse rahapoliitikaga, mis on viinud maailmamajanduse kriisi ning kutsunud esile 99% ilmajäetute liikumise “Okupeerige Wall Street”. Ehk teisisõnu on andnud selline rahapoliitika Euroopas võimu valitsustelt pankadele ning pannud riikide kodanikud süsteemi vigu kinni maksma. Pankadele kasum, rahvale kahjumi katmine.
Prantslased on olnud võimelised avaramalt mõtlema ja on pakkunud lahenduse, mis võib aidata võlakriisist üle saada. Sarkozy pakutu on samm õiges suunas. Euroala valitsused peavad rahatrüki oma kontrolli alla tagasi võtma, kui esialgu kõike ei saa siis vähemalt osaliselt. Prantslaste plaanil on jumet. Sellest võib isegi midagi välja tulla, vähemalt on eeldusi probleemi lahendamiseks. Loomulikult võib iga plaani detailide ja piirangutega tuksi keerata.
Milles peitub siis Prantsuse plaani võlu. Tundub, et prantslaste plaan lähtub natuke modernsest monetaarteooriast. Nimelt võtab nende plaani kohaselt valitsus endale tagasi raha emissiooni õiguse, mis tähendab, et valitsustel ei saa enam raha otsa  ja sellega on võlakriis päevapealt likvideeritud. Sellisel moel on tegutsenud näiteks Jaapan ja USA. Eesti jaoks tähendab see seda, et meie antud garantii ei realiseeru kunagi, sest EFSF muutub pangaks ning saab Euroopa keskpangast laenu sama mõistlikel tingimustel kui teised kommertspangad ning saab seda raha edasi laenata vajalike kokkulepete alusel hätta sattunud riikidele.
Prantsuse välja pakutud tee on küll väga keeruline ja pikk tee lihtsa lahenduseni, kuid parem siis juba nii keerukalt, kui et jätkata saksa mudeliga, mis viib euroala majanduse stagnatsiooni ning inimesed töötuks ja tänavale protestima. Lihtne lahendus on muidugi muuta Euroopa Keskpanga regulatsioone ning tuua riikide valitsused rahaturult ära. Euroopa Keskpangal peab olema õigus laenata otse euroala valitsustele. Loomulikult peab selleks karmid reeglid kehtestama, kuid see on ainuvõimalik tee euroala võlakriisist jagu saamiseks ilma, et riikide majandusi ei viidaks langusse või stagnatsiooni.
Millise poole valib meie peminister ja valitsus? Arvatavasti minnakse Saksamaa selja taha. See aga tähendab lahenduse edasilükkamist ja läheks ilmselt Eesti maksumaksjale kalliks maksma, nii umbes 2 miljardit eurot. Tegelikult tahaks nii olulises küsimuses märgatavalt suuremat debatti näha. Lähipäevadel otsustatakse Brüsselis meie tulevikku rohkem, kui euroalaga liitumisel. Kui euroalaga liitumisel vahetasime lihtsalt oma jäigalt fikseeritud krooni (sisuliselt ju euro) päriseuro vastu siis päevade küsimus on see, kas jätkame senise rahapoliitikaga või muutub see oluliselt. Mõlemal juhul on oodata olulisi muudatusi euroala majandus- ja sotsiaalelus.