Laenukriis

Viimasel ajal on soovitatud võlakriisist väljumiseks tasapisi võlad ära maksta. Vaata näiteks: http://www.e24.ee/537224/erkki-raasuke-euroopa-majandus-vajab-uut-tasakaalupunkti/
Selle peale tahaks küsida, kuidas see peaks võimalik olema. Häda ju selles, et tegelikult pole kellelgi nii palju raha, kui on võlga. Praegune rahasüsteem ja sellega koos terve majandussüsteem saab toimida ainult nii, et kogu aeg pumbatakse lisaraha juurde. Kui lisaraha pumpamine peatada ongi käes võlakriis. Ehk süsteem lõpetab toimimise ning majandus pöördub võlakriisi või hüperinflatsiooni kui laenumarginalid tõusevad kuskil üle 5%. Ega laenumarginal ei näitagi sisuliselt muud, kui täiendava rahatrüki vajadust, et süsteem toimiks, sest võlg tuleb tagasi maksta ju intressidega.

Küsite, et kuidas nii? Aga väga lihtsalt. Meil on raha emitent keskpank. Keskpank ei lase lihtsalt niisama raha ringlusse vaid seda ikka läbi kommertspankade. Ehk siis kommertspank pöördub keskpanga poole ning palub laenu. Keskpank laenabki aga ei laena lihtsalt niisama vaid ikka intressiga. Tavaliselt kuskil 1% aastas. Kommertspank ei hoia seda raha ka lihtsalt niisama enda käes vaid laenab edasi, nii umbes 4-5%ga. Ja kui hästi läheb, siis suures koguses näiteks Kreekale aastaintressiga 17%. Teatavasti ei tohi riigid otse keskpangast laenata vaid peavad seda tegema kommertspankade vahendusel.

Kujutage nüüd ette väga lihtsat olukorda, et keskpank laenas 1 mln eurot näiteks Swedbankile ja Swedpank laenas selle edasi Kreekale (see on väga lihtne minimaalne raharing ning ei sisalda keerukaid tuletisinstrumente ja mitmekordset edasi-tagasi jne laenamisi). Sellega on raharinglusse paisatud täiendav miljon eurot. Kujutage nüüd ette olukorda, et see tuleks kohe aasta pärast tagasi maksta. Kreeka ei maksa enam tagasi 1 miljon eurot vaid juba 1 170 000 eurot. Aga vabandust, kust on võimalik saada intressimakseteks kuluv 170 000 eurot?? Seda raha lihtsalt pole, sest seda pole emiteeritudki.

Ehk siit siis ka moraal. Kui keegi püüab laenamisele piiri panna ning soovitab pisitasa kõik laenud tagasi maksta, siis seda raha lihtsalt pole olemas ning siis lõpeb asi kindlasti kaosega. Teisiti pole see lihtsalt võimalik.

Muidugi võib küsida ka nii, et kes on süüdi või kes saab sellest kõigest kasu? Vastus peitub eelpool kirjeldatud tehingus. Keskpank ei teeni selle operatsiooni pealt suurt midagi, eriti kriisi ajal, kui majanduse elavdamise huvides on baasintressid täiesti nullilähedased. Liiatigi pole sellest ju midagi kui keskpank saabki rikkamaks või õigem oleks ju öelda, et kas keskpangas on rohkem või vähem raha ei muuda midagi, sest pank võib seda ju lihtsalt juurde trükkida piiramatult.

Kommertspank, kes pole ise mitte midagi tootnud, mingit lisaväärtust loonud, on rahavahendustehinguga saanud rikkamaks 170 000 euro võrra. Ja see on juba reaalne raha mida saab erinevalt keskpangast vahetada kaupade ja teenuste ja õiguste vastu. Näiteks nõuda Kreekalt mõne saare või mõne muu kultuuriväärtuse müüki, et siis Kreeka saaks raha, millega maksta ära intressid kommertspangale.

Mõeldes sellele nüüd nendes kategooriates, mis on tegelikult näiteks Kreeka võlg ja mis ületab sisemajanduse koguprodukti, siis on selge, et kui minna edasi poliitikaga, et maksame nüüd võlad tagasi on Kreeka sunnitud oma riigi praktiliselt ära kinkima kommertspankadele. Ehk teisisõnu öeldes, on käes majanduse ümberjagamise aeg. Aeg millal suuri varandusi ostetakse võileiva hinna eest.

Kui mõelda, et kust kriis algas, siis algas see ikkagi turul, ehk ühel hetkel arvati, et mingi riigi võlakirjad pole enam turvalised. Just selle otsusega muudeti need võlakirjad ebaturvaliseks, sest selle otsusega tõusid intressimäärad ja piisavalt suures koguses raha laenanud riigil pole enam võimalik nii kõrge hinnaga laenu teenindada. Mis tõstab jällegi intresse jne ehk käivitub spiraal, mis kisub pankrotti. Selline nähtus on täiesti võrreldav pangajooksuga. Praegu rääkisime riigist, kes on sattunud laenukriisi aga mitte ükski pank ei pea samuti vastu, kui levib kuuldus, et pank pole enam turvaline ning kõik peaks oma vara päästma ja sellest pangast ära viima.

Tuleme korraks veel Kreeka näite juurde tagasi. Põhimõtteliselt on riigid need, kellel on raha emiteerimise õigus ehk siis Kreeka riik emiteerib  (tõsi küll läbi keskpanga) ise sisuliselt eurosid (trükib neid juurde) ja ise laenab 1% ga kommertspangale, et see saaks siis Kreekale laenata 17% marginaliga. Ja tagatipuks peab andma kommertspangale ka oma saared, sest tal lihtsalt pole nii palju raha, et laenu itresse tasuda. Miski on vist päris mäda, või mis?

One Comment On “Laenukriis”

  1. “Kommertspank, kes pole ise mitte midagi tootnud, mingit lisaväärtust loonud, on rahavahendustehinguga saanud rikkamaks 170 000 euro võrra.”

    See on õige, et nad reaalselt mingit väärtust ei loo, aga nad kulutavad majandusse, kui nad ei taha, et see rikkus vaid nominaalseks jääkski.

    Asja teine aspekt on see, et kommertspankasid majanduses näeb peavool täna üldse valesti. Nad pole täisverelised eraettevõtted, vaid avaliku sektori/erasektori partnerlused, kus erasektor on pandud krediidiriski hindama. Hoiused(kommertspankade võlg hoiustajate ees) on riigi poolt tagatud. Asuta endale üks firma ja vaata, kes riik garanteerib sinu võlad. Nad esindavad avalikku huvi, sest finantsvahendus on avalikkuse huvides. Neil peaks olema selge roll krediidi hindamisel ja mitte börsidel spekuleerimisel (praegu on riik garanteerinud hoiused ja nad spekuleerivad börsidel), neil ei tohiks olla õigust krediidiriski mahamüümisele kolmandatele osapooltele, sest see pole avalikkuse huvides. Avalikkuse huvides pole ka see, et valitsuse finantsid oleksid turgude meelevallas. Tekkinud on selline huvitav olukord, et näiteks Eesti territooriumil tegutsevate pankade hoiustele on riik garantii andnud, aga kui riik tahaks neilt pankadelt laenata, siis need pangad dikteeriksid tingimused ja kuni piirini, kus valitsus surutakse põlvili:) Normaalses rahandussüsteemis on vastupidi asjad, valitsus dikteerib ja pangad joonduvad(USA, Jaapan, Kanada jne). Kas hoiused on garanteeritud või mitte, polegi küsimus, neil pankadel põhja minna ei saa lasta, järelikult tuleb nad ajutiselt riigistada. USA pankade bailoutil ei ole tegelikult mingit reaalset maksumust(numbreid trükiti juurde pankade bilanssidesse), kurb on asja juures vaid see, et kasumid privatiseeriti ja kahjumid sotsialiseeriti. Iirimaa bailout’il on reaalne maksumus iiri maksumaksjale, vähemasti idee järgi peaks Iirimaa selle nüüd ekspordiga kinni maksma välismaale. Tegemist on täiesti mittefunktsionaalse süsteemiga EMU näol, sest EMU liikmesriikide valitsused pole võimelised tegelikult bailoute korraldama, aga idee järgi nad peaksid.
    Ainuke lõplik lahendus oleks fiskaalne liit ja seda rahandussüsteemi funksioneerimise seisukohast. Minule isiklikult on see tegelikult vastuvõetamatu. See tähendaks rahvusriigi lõppu.

Comments are closed.