Kreekale ei sobi euro

Kreeka on riik, kus inimesed on üldiselt õnnelikud ja muretud. Tegelevad peamiselt kaubanduse ning turismiga. Kreeklased ei taha makse maksta, pole seda eriti innukalt kunagi teinud ning ootavad, et valitsus kannaks nende eest hoolt. Kui valitsus astub samme, mis nende head elu häirivad, tullakse tänavale ja ollakse valmis oma heaolu kaitsma tänavalahingutes.

Enne euroga liitumist 2002 aastal paistis Kreeka oma valuuta drahm silma väga kiire devalveerumisega. Aastane inflatsioon oli pidevalt üle 15%. Valitsussektor ei tunnistanud tasakaalus eelarvepoliitikat ning tegi kulutusi vastavalt vajadusele. Kiire hinnatõus tõi kaasa kõrgendatud nõudmised iga-aastasele sissetulekute kasvule. Riigi koguvõlg samas ei kasvanud väga drastilisel määral. Sellise rahapoliitikaga kohaneti ja harjuti. Valitsus ei koormanud oma elanike kõrge maksukoormuse ega maksude sissenõudmisega.

Samas selline süsteem töötas. Kui küsite, et kuidas on võimalik niimoodi valitsusel toimida ehk siis üle oma võimete elada? Aga väga lihtsalt. Valitsusel lihtsalt ei lõpe kunagi raha otsa. Kui raha tuleb puudu, siis trükitakse seda lihtsalt juurde. Kreekas kasvas iga-astaselt raha pakkumine ligi kolmandiku võrra. Sellisel rahamassi suurendamisel oli ka teine eelis, valitsus ei pidanud vaeva nägema maksusüsteemi ümberkorraldamise ega maksude kogumisega. Vaja minev raha lihtsalt toodeti ise juurde ehk kasutati „inflatsioonimaksu“ mida maksumaksja ei tunnetanud riikliku maksuna ning oli sunnitud lihtsalt kinni maksma läbi kõrgema kauba ja teenuse maksumuse.

Peale liitumist euroga ei olnud võimalik enam sarnast poliitikat jätkata. Valitsuselt kadus hoob eelarve täitmiseks. Kodanikkond aga ei muutunud. Ikka ootasid nad valitsuselt teenust, palgatõusu ning ei tahtnud makse maksta. Valitsussektor jätkas ikkagi defitsiidis, sest maksumaksmise tava ju riigis puudus. Nüüd tuli hakata valitsusel laenama, et vältida rahva tulekut tänavale ning selleks et säilitada tööhõive ja elatustase ning kõigele sellele lisandus veel ka üleilmne finants- ja majanduskriis. Kreeka hakkas alates 2002.aastast laenama tõusvas joones, alustades 4,5% SKP-st aastas ja lõpetades 2009.aastal 15,4% SKP-st.

Ei usu, et kreeklased on nõus loobuma oma elustandardist ei usu ka et oleks võimalik kreekas kõik maksud kokku koguda või maksukoormust tõsta. Tundub, et kreeklastele sobib palju paremini oma drahm ja oma rahapoliitika. Siis saavad nad jätkuvalt õnnelikult elada ja ei pea tänavatel võitlema oma heaolu eest.

5 Comments On “Kreekale ei sobi euro”

  1. Kreeka elatustase langeks ka juhul kui Kreeka drahmi käiku laseks ja see üliodavneks (inflatsiooni suurenemise tõttu). Vaevalt see arvestades Kreeka riigi võlakoormat konverteeritav valuuta üldse oleks. Kreeka riigivõlg muutuks veel teenindamatuks, kuna võlad ju eurodes.

    Mis puudutab valitsuse rahatrükkimist, siis tänapäeval on rahatrüki võimalused üldse ainult sõltumatul keskpangal, mitte riigi valitsusel. Seda sellepärast, et vältida Weimari vabariigi aegse Saksamaa hüperinflatsiooni, kus valitsus reparatsioonimaksete katteks trükkis hiigelkoguses raha.

    Seega Kreekal fiskaalpositsiooni märgatavast parandamisest pääsu pole.

  2. Võiks vaadata, mis toimus Kreekas enne eurot. Eelarve defitsiidis, välisvõlg erit suur ei olnudki aga inflatsioon meeletu ja rahapakkumine kasvas kohutava kiirusega. Mida see näitas – seda, et keskpank polnudki nii sõltumatu oma riigist. Sama toimub usa-s, kus föderaalreserv laenab valitsusele järjest suuremaid summasid aga valitsus ei ole laenu võimeline tagasi maksma vaid võtab uue laenu vana refinantseerimiseks.
    Kreeka olukord on tänaseks muidugi päris keerukas, kuna välisvõlg on paisunud üsna suureks ja inflatsiooni kontrolli all hoida on üsna keerukas aga kreeklased on ka 40%-lise inflatsiooniga toime tulnud. Kreeklastel on ehk oma süsteemi siiski võimalik ohjes hoida, sest erasektoril peaks ju vara olema nii raha kui kinnisvara näol ja mitte väga vähe:) Ehk on lihtsamgi kui võrrelda näiteks Eestiga, kus on erasektori kogulaenamine võrreldav Kreeka valitsusektori laenamisega.

  3. Anonüümne ütles…:”Seda sellepärast, et vältida Weimari vabariigi aegse Saksamaa hüperinflatsiooni, kus valitsus reparatsioonimaksete katteks trükkis hiigelkoguses raha.”
    Teie järgi:hiigelkoguses rahatükk kutsus esile hüperinflatsiooni.
    Minu arvates oli Weimaris vastupidi:inflatsiooni kiire kasv kutsus esile hiigelkoguses rahatrüki.
    Hüperinflatsiooni enda põhjuseks oli tasakaalustamatus kogunõudluse ja selle rahuldamiseks vajalike tootmisressursside vahel.

  4. Rein Järvelill:”Sama toimub usa-s, kus föderaalreserv laenab valitsusele järjest suuremaid summasid aga valitsus ei ole laenu võimeline tagasi maksma vaid võtab uue laenu vana refinantseerimiseks.”
    Arvan, et valitsus on võimeline laenu keskpangale tagasi maksma, aga sellel puudub mõte. Riigieelarve tasakaal ei saa olla ega olegi eesmärk tingimustes kui kohalikud tootmisressursid on suuresti kasutamata (hõivamata). Rahatrükk (riigieelarve defitsiiti ajamine) peab peatuma siis, kui on saavutatud täistööhõive. Enne täistööhõive saavutamist ei ole mingit põhjust karta, et rahatrükk tooks kaasa inflatsiooni suurenemise. Seda näitab selgelt ka USA inflatsioon (THI), mis on oma normist (sihist) allpool. Ehk teiste sõnadega, vaatamata suurele rahatrükile ja riigieelarve defitsiidile, on USAs tagatud üldine hinnastabiilsus.

  5. Aivariga igati nõus, mis puudutab rahamassi suurendamist ja täistööhõivet. Nii ongi. Kui majanduskasv reaalselt toimub ja rahamassi keskpank ei suurenda, siis doimub ju deflatsioon – raha läheb hirmus kalliks.

Comments are closed.