Kreekale ei sobi euro

Kreeka on riik, kus inimesed on üldiselt õnnelikud ja muretud. Tegelevad peamiselt kaubanduse ning turismiga. Kreeklased ei taha makse maksta, pole seda eriti innukalt kunagi teinud ning ootavad, et valitsus kannaks nende eest hoolt. Kui valitsus astub samme, mis nende head elu häirivad, tullakse tänavale ja ollakse valmis oma heaolu kaitsma tänavalahingutes.

Enne euroga liitumist 2002 aastal paistis Kreeka oma valuuta drahm silma väga kiire devalveerumisega. Aastane inflatsioon oli pidevalt üle 15%. Valitsussektor ei tunnistanud tasakaalus eelarvepoliitikat ning tegi kulutusi vastavalt vajadusele. Kiire hinnatõus tõi kaasa kõrgendatud nõudmised iga-aastasele sissetulekute kasvule. Riigi koguvõlg samas ei kasvanud väga drastilisel määral. Sellise rahapoliitikaga kohaneti ja harjuti. Valitsus ei koormanud oma elanike kõrge maksukoormuse ega maksude sissenõudmisega.

Samas selline süsteem töötas. Kui küsite, et kuidas on võimalik niimoodi valitsusel toimida ehk siis üle oma võimete elada? Aga väga lihtsalt. Valitsusel lihtsalt ei lõpe kunagi raha otsa. Kui raha tuleb puudu, siis trükitakse seda lihtsalt juurde. Kreekas kasvas iga-astaselt raha pakkumine ligi kolmandiku võrra. Sellisel rahamassi suurendamisel oli ka teine eelis, valitsus ei pidanud vaeva nägema maksusüsteemi ümberkorraldamise ega maksude kogumisega. Vaja minev raha lihtsalt toodeti ise juurde ehk kasutati „inflatsioonimaksu“ mida maksumaksja ei tunnetanud riikliku maksuna ning oli sunnitud lihtsalt kinni maksma läbi kõrgema kauba ja teenuse maksumuse.

Peale liitumist euroga ei olnud võimalik enam sarnast poliitikat jätkata. Valitsuselt kadus hoob eelarve täitmiseks. Kodanikkond aga ei muutunud. Ikka ootasid nad valitsuselt teenust, palgatõusu ning ei tahtnud makse maksta. Valitsussektor jätkas ikkagi defitsiidis, sest maksumaksmise tava ju riigis puudus. Nüüd tuli hakata valitsusel laenama, et vältida rahva tulekut tänavale ning selleks et säilitada tööhõive ja elatustase ning kõigele sellele lisandus veel ka üleilmne finants- ja majanduskriis. Kreeka hakkas alates 2002.aastast laenama tõusvas joones, alustades 4,5% SKP-st aastas ja lõpetades 2009.aastal 15,4% SKP-st.

Ei usu, et kreeklased on nõus loobuma oma elustandardist ei usu ka et oleks võimalik kreekas kõik maksud kokku koguda või maksukoormust tõsta. Tundub, et kreeklastele sobib palju paremini oma drahm ja oma rahapoliitika. Siis saavad nad jätkuvalt õnnelikult elada ja ei pea tänavatel võitlema oma heaolu eest.