Lollidemaa

Möödunud sajandi teisest poolest pole riikide raha mitte raha vaid valuuta ja me elame inflatsioonimajanduses, milles kehtivad omad reeglid. Inflatsiooni tekitajad koguvad meie käest maksu, mida pole keegi kehtestanud ja mille maksmisest pole ühelgi majandusagendil pääsu. Maksumäära seejuures ei arutata avalikult riikide parlamentides vaid kehtestatakse meie teadmata ning sellest loeme tagantjärgi statistilistest aruannetest. Maksumäärad võivad olla väga erinevad, vaadake mis on meie inflatsiooni numbrid – need ongi meie maksumäärad.

Kellele me seda maksu maksame?
Inflatsioonimaks on tänapäeva majanduses kõige parem ja lihtsam teenimise viis. Selle maksu pealt teenimiseks pole praktiliselt peale võimu midagi vaja. Kui selle maksu kehtestab riik (emiteerides katteta raha või kulutades läbi eelarve rohkem, kui raha on), siis lõpptulemusena pole sellest eriti hullu, sellest võidavad üldiselt kõik riigi kodanikud ja selle “maksu” abil teostatakse lihtsalt suuremat tulude ümberjaotust.
Kui selle “maksu” aga kehtistavad kapitali omanikust eraõiguslikud isikud on lugu keerukam, siis toimub vastupidiselt kapitali akumulatsioon nende samade kapitali omanike kätte. Eesti tingimustes on kõige suuremad inflatsioonimaksu kehtestajad pangad. Tänu selle, et pankadel on lubatud raha võimendus, akumuleerivad nad vara, ilma, et ise seda omaksid.
Seega tuleb tänapäeva maailmas leida Lollidemaa, kus oma kapital kasvama panna. Ja see maa on leitud. Maa kus riigi valitsus ise ei kasuta seda “maksu” ning lubab kapitali omanikel vabalt, ilma omapoolset matti võtmata ehk maksuvabalt oma dollaripuud kasvatada.
Eestis on kapitalimaksude osakaal kogu maksutuludest 1,9%, mis on Euroopa Liidu väikseim osakaal. EL keskmine on 7,1 ja maksimum 14,9%. Kapitalimaksude väikest osakaalu teeb veelgi mikroskoopilisemaks Eesti madal üldine maksukoormus.

Tsirkust ja leiba eelarve

Valitsus peaks avalikkust teavitama, et meie eelarve- ja maksupoliitika pole eriti jätkusuutlik, ning nii madala tulubaasiga pole võimalik meile talutavat riiki pikemas perspektiivis pidada. Tulude poole nõrkust iseloomustab see, et kui 2009.aasta tuludest moodustas eurotoetus 15,1% siis tuleva aasta eelarve tuludest moodustavad eurotoetused juba pea viiendiku, 19,5%. Meie riiki peab juba viiendiku osas ülal euroopa maksumaksja. Aastaiks 2013-2014  on ette näha toetuste mahu väga järsku langust seoses programmiperioodi  vahendite ammendumisega.
Eesti eelarvepoliitika oli 2008. ja 2009. aastal protsükliline, mis näitab, et nende aastate eelarved võimendasid majanduslangust. Kui 2009 poleks loobutud eelarvetasakaalust oleks eelarvepoliitika veelgi suuremal määral võimendanud majanduslangust. Aastatel 2010-2011 on eelarve mõju muutunud vastutsükliliseks ja seda tänu majanduskasvu polaarsuse muutumisele. Kuni majanduskasvu potentsiaalse taseme saavutamiseni oleks aga vajalik just protsükliline eelarvepoliitika, ehk 2010-2011 planeeritud eelarvedefitsiit ei ole piisav, et toetada kiiremat majanduse taastumist.

Tuleb tunnistada valitsusliidu otsust loobuda tasakaalus eelarvepoliitikast ning asendada see pikemas perspektiivis tasakaalu otsiva eelarvepoliitikaga. Tasakaalus eelarvepoliitika kibedaid vilju saime maksta viimatise majanduskriisi ajal, kus selline tasakaalus eelarvepoliitika võimendas meie majanduslangust üheks euroopa suuremaks.

2011. aasta valitsussektori tekkepõhine eelarvepuudujääk on 1,6% SKP-st. Lubamatu on olukorras, kus meie töötus on väga kõrge ning majanduskasv väga tagasihoidlik, seada eesmärgiks kiirem eelarvetasakaalu poole jõudmine. Sellise sammuga jätab valitsus 2011.aasta eelarves teadlikult kasutamata üle 3 miljardi krooni. Eriti valus on vaadata, kui riigieelarve tasakaalu suunas püüeldakse selliselt, et ei kasutata töötuskindlustusse kogunenud vahendeid ja ei lubata kasutada Haigekassa reserve seaduses lubatud mahus (Töötukassa ja Haigekassa koondülejäägiks on planeeritud 0,6% SKP-st ehk 1,4 mld krooni). Miks valitsus püüdleb abstraktse tasakaalu eesmärgi poole haigete ja töötute arvelt, jääb sügavalt arusaamatuks ja ebamoraalseks.

Riik saaks tööhõivet tõsta kulutades raskel ajal rohkem infrastruktuuri objektide rajamisse. Tuleva aasta eelarves aga näeme, et eelarvelised vahendid teede ehituseks, liikluskorralduseks, remondiks ja korrashoiuks võrreldes käesoleva aastaga vähenevad.

Oluline valdkond tööhõive tagamise ning energiasäästu suurendamise seisukohalt on elamu- ja kommunaalmajandus. Keskvalitsuse tasandil puudub sisuliselt elamu- ja kommunaalpoliitika, kuna vastavateks kuludeks on ette nähtud riigieelarves kõigest 4 mln eurot ehk vastavateks kuludeks planeeritakse 2011. aastal 55,5 mln krooni, mida on ilmselgelt ebapiisavalt. Tõelist effekti selles valdkonnas saavutab oluliselt suuremate summade investeerimisel elamute energiasäästu. Isegi raskel 2009.aastal olid elamu- ja kommunaalmajanduse riiklikud kulud ligi 4 korda kõrgemad – 16 mln eurot.

Jutud 2011 aasta riigieelarve hariduskulude mahu kasvust ning valdkonna eelisarendamisest on suures osas osav demagoogia. Vaadeldes hariduskulusid COFOG-i (Classification of the Functions of Government) järgi, näeme, et kui aastal 2010 olid hariduskulud 711 miljonit eurot, siis 2011.aastal ainult 701 miljonit.

Vaadates riigi kulutusi avalikule korrale ja julgeolekule on tunne, et aastate eest saavutatud positiivsed tulemused võitluses liiklus- ja tulesurmadega tahetakse kanda ajaloo prügikasti. Meenutagem viimase aasta traagilisi uppumissurmasid selles valdkonnas. Valitsus vastupidiselt vajadustele, vähendab pidevalt avaliku korra ja julgeoleku kulutusi. 2009.aastast kuni 2011.aastani siis vastavalt 344, 328 ja 326 mln eurot.

Märkimisväärne negatiivne muudatus ootab järgmisel aastal ees riigi majanduskuludes. Nimelt vähenevad need võrreldes käesoleva aasta 933 miljoni euroga järgmise aasta 905-le miljonile eurole. Riigi majanduskulude taga on eelkõike ühiskondlik transport, teed ning regionaalpoliitilised vahendid. Kokkuvõtvalt tähendab see, et regionaalpoliitikat tabab 3% tagasilöök.

Riigi tegevuskulude (nii personalikulude, kui majanduskulude ca 4 % kasv) märgatavat kasvu järgmisel aastal võib hinnata kaheti. Kui sellega tõstetakse valitsemise kompetensust ja läbi selle ka valitsemise efektiivsust on asjad hästi ning pannakse piir keskvalitsuse nõrgenemisele, kui lisavahendid raisatakse ära mõtlematult oleks ehk mõistlik kulutada riigi tegevuskuludesse lisatud 40 mln eurot elamumajanduse energiasäästu suurendamiseks (praegune planeeritud kogukulu on ainult 4 mln eurot).

Riigi jätkusuutlikkuse seisukohalt on hariduskulude kõrval oluline teadus-arendustegevusele tehtavad kulutused. Ka siin näeme märgatavat tagasilööki järgmisel aastal, T&A kulud vähenevad 65 miljonit krooni ning nende kulude osakaal SKP-st langeb 1,21%-lt 1,09%-le.

Kaitsekulud jätkavad samas kindlat kasvutrendi vaatamata siseriiklikele süvenevatele sotsiaalsetele probleemidele. Riigikaitse kulud on käesoleval aastal 242 mln eurot, järgmiseks aastaks kasvavad 263 mln eurole.

Üheks suuremaks kulude kasvu kohaks on loomulikult sotsiaalkindlustuse valdkond ja seda mitte tulenevalt valitsuse viimase aja otsustest vaid seaduste täitmisest ning elanikkonna vananemisest. Tõsisemaks kulude kasvu allikaks on pensionikindlustuse II samba maksete taastamine riigi poolt. Samas on jätkuvalt tõsised süvenevad disproportsioonid sotsiaalkulutuste sees. Väga suur osa sotsiaalkindlustuse vahenditest läheb inimestele, kes tegelikult abi ei vaja ja kõige raskemas olukorras olevate inimeste olukord ei parane. Rohkem jõukaid toetava vanemahüvitise kasvuks kulub järgmine aasta 293 mil krooni, samas jäävad samaks lastetoetuse määr ning toimetulekutoetuste ja täiendava sotsiaaltoetuse summad. Toimetulekutoetuseks ja täiendavaks sotsiaaltoetuseks on ette nähtud 2011 eelarves ainult 350 mln krooni, mis on võrreldav suurus ainuüksi vanemahüvitise kasvuga!

Kokkuvõtvalt võib valitsuse poolt esitatud 2011.aasta riigieelarvet käsitleda kui „tsirkust ja leiba“ eelarvena. Kuna riigieelarves kasvavad kulutused sotsiaalsfääri ja kultuuri ning valdkondadesse, kus valitsus saab näidata meie riiki välispartneritele igati positiivsest valguses. See tähendab, et me suurendame märgatavalt kaitsekulusid, keskkonnakaitse ja riigivalitsemise kulusid ning näitame, et oleme ühed maailma tublimad eelarvetasakaalu poole liikujad.

Samas käriseb riigieelarve jätkusuutlikkuse seisukohalt: panustame vähem haridusse ning teadus-arendustegevusse, meie turvatunne ja sisejulgeolek kannatab, me ei hooli regionaalarengust ning meie sotsiaalsüsteem on täiesti ebaõiglane.


Allikad: