Võtsin kätte ja vaatasin oma blogi raamatut, lugesin neid kirju mis kirjutasin paar aastat tagasi ja pean tunnistama, et paljugi on sellest tänaseks realiseerunud. Ja seda kahjuks. Olen võtnud sõna majanduspoliitilistel teemadel ja esile toonud mõningaid riskikohtasid. Nendest aga natuke hiljem. Täna tahan aga kõigepealt välja öelda ühe seisukoha, millele annab vastuse jällegi aeg.
Vaadates tänase Reformierakonna valitsuse tegemisi on tunne, et need inimesed ei suuda leppida oma kaotusega ja tulla kahe jalaga maa peale. Kaotus on nimelt see, et nende promotud ideoloogial on mõrud viljad. Ootan huviga seda valitsuspoliitikut, kes täna julgeks tunnistada, et me ei suuda täita eelarvekriteeriumit ning kindlasti ei lähe me 2011.aastast üle eurole. Kes vähegi teab Eesti majandusnäitajaid ning valitsusektori tasakaalunumbreid, sellel on see selge, et käesoleva aasta valitsusektori eelarvedefitsiit kujuneb ca 4% suuruseks ja sellega pälvib Eesti riik ülemäärase eelarvedefitsiidi menetsuse ning euroalaga liitumine pole võimalik. Valitsusel puudub aga julgus ja aeg seda probleemi lahendada. Võimujanu on seatud esiplaanile ning Eesti majandus toodud selle ohvriks.
Aga nüüd tagasi minu eelnevate kirjade juurde. Täna on väga huvitav lugeda:
Kõigepealt käes jällegi valimiste aeg ja kohane oleks 30.01.07 kirjutatu:
“Valijate ootusi kajastava valimistulemuse saaksime, kui muudaksime valimissüsteemi ja d´Hondi meetodi asemel võtaksime kasutusele rahavõimu vähendava rahakoefitsendi! Kui erakonna valimiskampaania kulud olid võrreldes teiste erakondadega keskmisel tasemel korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,0, kui valimiskulutused olid keskmisest kaks korda väiksemad, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,5 ning kui valimiskulutused olid kaks korda suuremad keskmisest, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 0,5 jne.”
Reformierakonna lubadustest ja nende lubatud poliitika võimalikes tagajärgedest ning ilmselgest valijate petmisest 31.01.07 :
“Eestis on väga jämedalt võttes ühe pensionäri kohta poolteist töölkäivat inimest. Selleks, et nelja aasta pärast oleks keskmine pension üle 8000 krooni, peaks keskmine töötaja teenima üle 26 000 krooni kuus ehk iga aastane palgatõus kõigile töötajatele, mitte ainult lubatud avaliku teenistuse ametnikele, üle 20%. Kas te usute, et see on kuidagi võimalik? Mina ei usu, et on võimalik sundida kõiki tööandjaid tõstma igal aastal palka üle 20%. Selliseid numbreid on võimalik saavutada ainult rahareformiga aga kas me oleme siis õnnelikud? Seega on tegelikut tegemist teadliku valijate petmisega.
Kuidas jõutakse 15 aastaga Euroopa jõukaimate hulka? Tänane majanduskasv on peamiselt tingitud tohutust laenuraha ja euroraha sissevoolust Eestisse. Varsti kuulub kogu Eesti riigi kinnisvarasektor Rootsi pankadele. Kui oleme oma riigi selliselt maha müünud, saadud raha maha prassinud, tuleb üks hommik räige pohmell, kus me avastame, et ei suuda oma riiki tagasi osta. Majanduses tähendab, see lihtsalt seda, et meil saavad ühel hetkel tagatised otsa ja me ei suuda enam riiki raha juurde laenata ning tarbimine hakkab väga kiiresti kokku kuivama ja koos tarbimisega hakkab väga kiirelt kokku kuivama ka majanduskasv mis võib muutuda majanduslanguseks. Tahan öelda lihtsalt seda, et tänane kiire majanduskasv on ajutine ning valitsuse poolt kontrollialt välja lastud elukalliduse kasv on need ratsud, millega Euroopa 5 rikkama riigi hulka pole kuidagi võimalik ratsutada.”
Nüüd olemegi olukorras, kus 8000 kroonine pension on väga kaugel ning oleme suures majanduslanguses. Aga lugege ise, mida ma arvasin toona majanduspoliitikast:)