Madalate maksude lõks

Rahandusministeeriumi sügisprognoosi kohaselt pole meie eelarve väljavaated roosilised. Järgmisel aastal langeb avalik sektor 2%-ga sisemajanduse kogutoodangust (SKP) defitsiiti ja 2012.aastaks on defitsiit kasvanud juba 2,4%-ni ning väljatulekut defitsiidist pole ette näha. Ja seda kõike juhul, kui rakendub majandusprognoosi keskne stsenaarium ja me jätkame eelarves seniste poliitikatega. Samas on õhus väga palju riske, mille rakendumisel defitsiit või kujuneda mitme protsendi võrra suuremaks. Olukorrast väljumiseks pole lihtsaid lahendusi. Sellesse olukorda oleme sattunud lisaks üleilmsele majanduskriisile osalt ka möödunud aastate ebamõistliku maksu- ja eelarvepoliitika tõttu. Olukorrast väljatuleku teeb aga eriti keeruliseks ideoloogiline vastasseis koalitsioonis. Põhiküsimus on selles, kelle arvel tullakse välja majanduslangusest. Kas selle nimel peavad pingutama pensionärid, vähekindlustatud ja töölised või tuleb rohkem oma kasumist loobuda ettevõtjatel ja jõukatel inimestel. Ehk küsimus on selles, milline on majanduslanguse sotsiaalne hind. Riigipoolsete lahenduste piiratuse sätestab aga madalate maksude lõks.

 

Tagasi aga eelarvedefitsiidi juurde. Defitsiiti on võimalik katta põhimõtteliselt neljal erineval moel: suurendada riigi tulusid, vähendada eelarve kulusid, võtta kasutusele reservid või kasutada eelarve tasakaalustamiseks laenuraha.

 

Riigi tulude suurendamine tähendab sisuliselt maksukoormuse tõstmist. Kuigi me pole rahul eelarvekulutustega haridusele, tervishoiule, regionaalarengule ega kultuurile, pole siiski palju võimalusi majanduslanguse tingimustes maksukoormuse tõstmiseks. Majanduslangus nõuab hoopis vastupidist käitumist. Nõuab maksukoormuse langetamist, et elavdada majandust. Selline on ka Euroopa Komisjoni üleskutse majanduse elavdamiseks. Aga kuhu olekski meil maksukoormust langetada? Meie riigi tulude ja kulude osakaal SKP-st on üks Euroopa Liidu (EL) madalamaid. Kui 2007.aastal EL keskmine riigi tulude osakaal oli 44,9% SKP-st ning Taanil ja Rootsil 55% kanti, siis meil ainult 38,2%. Meie langetasime kahjuks majandusbuumi tingimustes tulumaksu! Võimendades sellega inflatsiooni ning majanduse ülekuumenemist. Seega pole võimalik lähiaastail kata defitsiiti olulisel määral maksutõusuga.

 

Eelarve kulutuste kokkuhoiul oleme jällegi madalate maksude lõksus. Kuna riigi kulutused on olnud väga madalad, siis kulutuste kokkuhoiud on väga valulised ja kanduvad suuresti tavakodaniku kanda. Ligi pool meie eelarve mahust on seotud sotsiaalkulutustega, samas nende kulutuste tase võrreldes teiste EL riikidega on suhteliselt madal. Möödunud aastal oli EL keskmine riikide kogukulutuste osakaal 44,7% SKP-st ning Prantsusmaal ja Rootsil üle 50%, siis Eestil ainult 35,5%. Tõepoolest riigieelarves on mõningaid sotsiaalkulutusi, mis on suunatud jõukamatele inimestele ja on seetõttu piiratud eelarve tingimustes raskesti põhjendatavad. Kas on põhjendatud 30 000 kroonine vanemahüvitis, kui selle peavad kinni maksma 10 000 krooni kuus teenivad tavalised töötajad. Kas selline äraspidi solidaarsus on õiglane? Ehk on ka õiglane kaotada ära tulumaksusoodustus laste pealt ja riigile seetõttu enam laekuv miljard krooni või vähemalt pool sellest kasutada ära paljulapseliste perede toetamiseks. Eelarvekulude täiendav kokkuhoid on keeruline, kuid võimalik ja nõuab õiglast lähenemist.

 

Valitsusel on tänaseks kogutud reserve ca 9% SKP-st. Tänases ebastabiilses olukorras on riigi reservide omamine kriitilise tähtsusega. Me ei tea täpselt mis võib juhtuda maailma finantssektoris, me ei tea, kuidas väljub Läti oma panganduskriisist, ning millised on selle tulevased mõjud Eestile. Meie riigi reitingut on aidanud hoida meie reservide olemasolu, meie reservid on riskide kindlustus, millel on väga kaugele ulatuv positiivne mõju. Täna on riigi reservid ka mõistlikult paigutatud ning toodavad täiendavat intressitulu. Samas jätkub reserve valitsussektori defitsiidi finantseerimiseks ainult 3-4 aastaks ja negatiivse stsenaariumi kohaselt ainult paariks aastaks.

 

Üle mitme aasta räägime jälle võimalikust riigi laenukoormuse kasvatamisest. Kuna meil on piisavalt suured reservid ning seetõttu ei ole me täna eelarvelise surve all, on praegu just paras aeg tegelda mõistliku hinnaga välisvahendite leidmisega. Sellega Rahandusministeerium ka tegeleb. Laenu saab ja ehk ka tuleb võtta valdkondadele, mis pakuvad uut arengutõuget meie majandusele. Riiklikud investeeringud, läbi eurorahade kaasfinantseerimise, on just see valdkond, kus on mõistlik kasutada laenuraha. Esialgsetel andmetel tundub see olevat ka majanduslikult põhjendatud, sest riigil on ilmselt võimalik saada laenu madalama intressiga kui on hetke valitsuse reservide tootlus, mistõttu välisraha oleks odavam, kui oma reservide kasutuselevõtt.

 

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et lähiaastate eelarvepositsiooni parandamiseks on meil vähe maksupoliitilisi võimalusi. Me peame ümber kujundama eelarvestruktuuri ning kasutusele võtma laenu- ja reserviraha. Majanduskasvu taastumise järel peame tõsiselt üle vaatama meie riigi maksukoormuse ja maksusüsteemi, et luua eeldus inimväärse ja solidaarse riigi ülesehitamiseks.