Rein Järvelill elust ja poliitikast

Petserimaa

Setode asualad 1902.a Jakob Hurda järgi.

Setode asualad 1902.a Jakob Hurda järgi.

Praegune Eesti ala vabanes mandriliustikust umbes 11 000 aastat tagasi, pärast seda oli võimalik ka inimasustus siinsel alal, ehk siis inimasustus saab olla ligi 9000 aastat vana. Ega me täpselt keegi ei tea kuidas oli elukorraldus 9000 aastat tagasi, kuid ajalooliste märkide järgi on siiski üht-teist teada ja me saame rääkida hilisrauaaegsest (ehk siis umbes 1000 aastat tagasi) haldussüsteemist, kus olid külad, kihelkonnad ja maakonnad. Kindlasti ei saanud me siis veel rääkida Eesti riigist ja eestlastest selles tähenduses, millises me kasutame neid mõisteid tänapäeval. Sisuliselt oligi siis maakond suurim haldusüksus oma struktuuridega: valitsemise ja ka sõjaväega.

Eesti ala maakonnad kujunesid arvatavalt juba 1000 aastat tagasi välja kihelkondade liitumise teel, põhinedes hõimu- ja kultuurikontaktidele. Maakonnad olid ennekõike sõjalis-poliitilised organisatsioonid ja olid loodud naabermaakondadest ja naaberrahvastest lähtuva ohu tõrjumiseks. Tundub, et oluline on olnud sealjuures just ühine kultuuriruum. 13.sajandi alguses võis täna teada olev Petseri maakond (petserimaa, setomaa) kuuluda Ugandi maakonda, kus “Liber Census Daniae” kohaselt oli umbes 3000 adramaad ja mis oli toona üks suuremaid maakondi. Siiski on setode asuala kuulumine Ugandi maakonda spekulatsioon, millel puudub kindel tõestus. Me ei tea ka täpselt kus asus Valgatapalve maakond, kas see oli Ugandist eraldi seisev maakond ja kas sinna kuulusid ka seto alad.

Setode asuala kohta on Eesti ajalookirjanduses üldiselt vähe andmeid ja seda ala käsitletakse Eesti ajalookäsitluses vähe, sest see ala arenes rauaajast oma teed pidi ja ei sobitu eriti Eesti ajaloo pilti. Küll aga on enam.vähem täpselt teada Petserimaa tekkimise lugu. Maakond asutati Saksa okupatsioonivõimude poolt mais 1918, see koosnes Slobodka, Petshorõi ja Panikovitshi valdadest ja Isborski valla väiksemast läänepoolsest osast.  Samal aastal arvati Petserimaa Balti hertsogiriigi koosseisu. Vabadussõja tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi liideti Eesti Vabariigiga ka Setomaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse said Petseri ja veel mõned suuremad asulad nagu Irboska ja Laura.

Rääkides nüüd Petserimaast ja Setomaast siis esimene neist omab valdavalt administratiivset sisu ehk siis viitab Petseri maakonnale, mis oli vajalik valitseva võimu teostamiseks kas siis Saksa okupatsioonivõimudel või Eesti Vabariigil. Seevastu Setomaa viitab rohkem ajaloolis-kultuurilisele piirkonna määratlusele mis oli enne Petseri maakonda ja ka jääb pärast Petseri maakonna formaalset kadumist. Tänapäeval me tõesti ei tea kuidas seda kultuuriruumi, mida me tänapäeval tunneme Setomaana, nimetati 200 või 1000 aastat tagasi. Sellel polegi väga suurt tähtsust, sest meil on olemas ühtse identiteediga (sama religioon, keel, kombed, rahvarõivad, laul, tantsud) inimeste asuala, mille kohta me saame kasutada koondnime Setomaa ja meil on üks rahvakild, keda saame kutsuda setodeks. Vägagi mitmete tunnuste põhjal võime setosid nimetada Eestimaa põlisrahvaks.

Loomulikult on Petserimaa taastamine olnud väga paljude setode suureks sooviks viimase 30 aasta jooksul. Meil on olnud valitsuse poolt kinnitatud Petserimaa eriesindaja, meil oli plaan kunagi 4 seto valla baasil luua tänases Eesti Vabariigis Petseri maakond, meil on inimesed võidelnud Tartu rahu järgsete Eesti Vabariigi piiride taastamise eest, et tekiks jälle kord Petserimaa, kuid poliitiline reaalsus on olnud kahjuks teistsugune. Petserimaa on taastamata ja selle riismed on tänase haldusreformi käigus pudenemas kolme tulevase Eest suurvalla: Rõuge, Vastseliina ja Räpina vahel. Petserimaa kadumises on lisaks Tallinna ja Moskva vastuolule olnud määrav roll ka setode endi erinevad arusaamad Setomaast ja Petserimaast, mis on viinud setodelt ühtse meele ja külvanud inimeste vahele tüli ja arusaamatust, võitlust ja vaenu. Lõhestatud rahvast aga väljastpoolt liita on peaaegu et võimatu.

 

Makromajanduslik mõtlemine monetarismi lõksus

nullVaatasin eilset (25.02.15) majandus- ja maksupoliitika debatti ETV valimisstuudios ja üldpilt tundus minu jaoks masendav. Mitte ainult üksikud tipp-poliitikud, vaid ka saatejuhid ja pealtvaatajad sebivad omas monetarismi mullis ja ei suuda sealt kuidagi kaugemale ja avatumalt näha. Kurb on see, et kogu makromajandust lahatakse mikromajanduse võtmes. Riigi rahanduse  ja majanduse analüüsil lähtutakse pere- või väikeettevõtte mudelist. Me suudame õigeid otsuseid langetada ainult siis kui saame aru kuidas toimib tänapäeva makromajandus, ning kus on peidus edu võtmed.

  • Levib väärettekujutus ja uskumus, et meil rahatrükki üldiselt ei toimu. Tegelikult on toimunud ja toimub pidev “rahatrükk” kommertspankade poolt. Pangad ju ei laena üldiselt oma raha vaid loovad seda pidevalt juurde. Majanduses tekkisid kohe tõsised tõrked, kui viimase kriisi olukorras pangad tulevikuhirmus tõmbasid oma rahatrüki masinate hoo maha ja ei hakanud enam laenusid väljastama. Mujal maailmas asuti koheselt pangandusse raha toppima ja ergutama neid raha väljastama, kuid see ei toiminud väga hästi. Jõuti isegi negatiivse intressi kehtestamiseni, et pangad ikkagi jagaks raha majandusse. See näitab selgelt, et ilma pideva rahatrükita meie olemasolev majandusmudel ei tööta. Mina küsiks nüüd sellise küsimuse, et miks peab olema rahatrüki õigus kommertspankadel? Miks ei teosta rahatrükki valitsused (mõtlen siinjuures laiemalt valitsust, kuhu kuuluks ka parlament, keskpank jne)? Kui valitsused võtaks rahatrüki õiguse enda kätte tagasi ja kärbiks vastukaaluks kommertspankade rahatrüki õigust, ei oleks meie majandus pankade lõa otsas ning majanduskriiside enesevõimendusele oleks antud oluline hoop. Valitsuse kätte rahatrüki tagasi toomine võimaldaks vähendada olulisel määral majanduse maksukoormust, sest sellisel juhul saab valitsus kulutada defitsiitselt, lihtsalt uut raha väljastades.
  • Raha omamine makrotasandil ei ole rikkus. Rikkus ja rikkuse loomine on investeerimine ja majanduse täisvõimsusel tööle panek. Kõik valitsuse jõupingutused peaks olema suunatud tööpuuduse kaotamisele ja investeeringute teostamisse. Seetõttu tuleb makro tasandil kasutada ära kõik võimalused, mis võimaldavad neid eesmärke saavutada. Kusjuures kindlasti ei tohi sealjuures uhkustada sellega, et valitsus on kogunud reserve ja, et meie valitsuse laenukoormus on pea-aegu olematu.
  • Välisinvesteeringud Eesti majandusse ei ole makro pildis midagi muud, kui majanduslik koloniseerimine. Ühtegi investeeringut ei tehta selleks, et teha heategevust ning toetada meie majandust. Investeeringuid tehakse selleks, et saavutada teatud tootlikkust. Välisinvesteeringud ei tee eestimaalasi rikkamaks, vaid vastupidi, panevad meie majanduse tööle väliskapitali heaks ning vähendavad kokkuvõttes meie rikkust. Investeeringute kasumlikkuse nimel oleme sunnitud töötama odava tööjõu ning odava ressursside riigina.
  • Reaalsete kaupade ja teenuste eksport teeb meid vaesemaks. Võtmeküsimuseks on see, kuidas saavutada olukord, et me ei uhkustaks oma ekspordiga, vaid suudaksime olla importiv riik, et avatud maailmamajanduses oleks teiste riikide töötajad, ettevõted valmis meile looma rikkust, pakkudes meile reaalseid kaupu ja teenuseid. Siis oleks meil lootus saada rikkaks ka tegelikult.
  • Palkade kasv (sealhulgas eriti miinimumpalga kasv) on indikaator, mis näitab meie rikkamaks saamist. Kõik eesmärgid, mis on seotud palkade kasvuga on õiged ja õiglased. Mis kasu on meil majanduskasvust, kui sellest ei saa osa valdav osa elanikkonnast (palgatöölised ning nende sissetulekutega seotud pensionärid). Iga halvustav suhtumine palgakasvu viib meid eemale eesmärgist saavutada jõukas ja hästitoimiv, oma kodanikest hooliv riik.

Arvestamata eeltoodud seisukohtadega, pole minu arust võimalik meil rääkida Eesti edust. Kui me nimetatud valdkondades ei suuda mõtlemist ja valitsuse tasandil toimimist muuta, jäämegi odavaks allhanke maaks ning unistus rikkast põhjamaa riigist jääbki unistuseks. Raha ei ole rikkus, raha on vahend ja majanduse skoori näitaja. Niikaua, kui me usume, et me ei saa jalgpallis üle kolme värava lüüa, sest skoor saab muidu otsa, niikaua me tegelikult rikkaks ei saa.

Millal võiks tähistada patriotismipäeva?

 

Vene tank teelVana asja ei tohiks meenutada ja peaks vist leppima olukorraga, et mis läinud, see läinud. Siiski alati kriibib hinge, kui räägitakse Eestimaast ilma Petserimaata. Seda eriti sellistel puhkudel kui on järjekordne tähtpäev, näiteks 20 aastat Vene vägede lahkumisest Eestist. Muidugi teeb selline sündmus heameelt, muidugi on see peaaegu ime, et ENSV territoorium on vaba ja iseseisev riik ilma soovimatu võõrarmeeta. Ja seda kõike eriti tänaste Ukraina sündmuste valguses.

Siiski tahaks sellise pidupäeva puhul meenutada mõningaid argimuresid, mis on jäänud peolava kulisside taha. Seda ikka sellepärast, et me täpselt ette kujutaksime millist hinda me oleme riigi ja rahvana maksnud, et olla seal, kus me oleme praegu. Seoses juulilepetega räägiti rohkem vene sõjaväelaste sotsiaaltagatistest ja elamislubadest, märgatavalt vähem aga Tartu rahu järgsest Eesti Vabariigi territooriumist. Samas, polnud sellest ka väga põhjust toona rääkida, sest eestimaalastele paistis ju kõik korras olevat. Ühelt poolt kinnitas valitsus, et me oleme 1918 aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglased ning et meie põhiseadusse kirjutatud sätted Eesti Vabariigi riigipiiri kohta kehtivad. Teiselt poolt oli juulilepetes kirjas, et lepped on loodud püüdes luua lepingulist alust küsimuste lahendamiseks, mis on seotud Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisega Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustega kuni täieliku väljaviimiseni. Vägede välja viimise lepingu artiklis 2 viidatakse järjekindlalt, et väed viiakse täielikult välja Eesti Vabariigi territooriumilt. Aga uut piirilepingut pole veel Venemaaga ratifitseeritud, mis tähendab, et Vene väed asuvad jätkuvalt osal Eesti Vabariigi territooriumil ning Venemaa poolt on leping täitmata.

Kindlasti toetan Tunne Kelami ideed, et hakata nõukogude okupatsioonivägede Eestist lahkumise päeva edaspidi tähistama patriotismipäevana. Ainuke mure on selles, et ei tea millal seda päeva tähistama hakata. Kas minu silmad näevad seda, kui okupatsiooniväed on lahkunud mu esivanemate küladest ning kodusurnuaiale minekuks pole enam vaja Vene viisat ja naaberriigi miilitsa propuskit? Me peame rõõmustama selle üle, et ENSV territoorium on saanud võõrvägede vabaks, kuid omade piiritaha jätmine pole patriootlik tegu. Ühe osa oma riigist loovutamine Vene vägede lahkumise eest pole patriotism, vaid kaine tehing, vältimaks hullemat.

 

Kogumispensionisüsteemi pankrot

pensKas me saame maksta kõigile töötajatele üle keskmise palka? Normaalse inflatsiooni oludes on vastus ei. Miks me siis usume, et kui teeme kogumispensioni kõigile kohustuslikuks, siis saame maksta kõrgemat pensionit kui seda mitte tehes?

Üleüldine kohustusliku kogumispensioni süsteem on müüt, mis ei kindlusta meie vanaduspõlve, vaid teeb meid täna vaesemaks kui me võiks olla. Põhjus sellise järelduse tegemiseks on väga lihtne. 30 aasta pärast ei vaja me pensionile minnes mitte raha vaid toitu, riideid ja eluaset. Küsimus on lihtsalt selles, kas 30 aasta pärast suudame toota vajaliku koguse toodangut ja teenuseid ning kas meil on selleks olemas toorained, vesi, puhas õhk ja energia.

Kindlasti pole see probleem, et meil võib olla siis ühe töötaja kohta üks ülalpeetav pensionär. Olen kindel, et meie tootmise efektiivsus on 30 aasta pärast kordades suurem kui täna. Seega kindlasti ei ole probleem selles, kas töölkäijad inimesed suudavad luua pensionäride jaoks piisavalt tooteid, kaupu ja teenuseid.

Kui meil pole 30 aasta pärast piisavalt ressurssi, siis ei suuda meie tulevasi pensionäre toita ka pensionifondidesse kogutud säästud, sest nende säästude väärtus on sellistes tingimustes lihtsalt naeruväärne. Vaadake juba täna meie pensionifondide tootlikkust. Kas nad suudavad katta inflatsiooni?

Arvamusliider Andres Arrak on korduvalt juhtinud oma sõnavõttudes tähelepanu sellele, et tänastel 40-aastastel ja noorematel ei tasu enam loota riiklikule pensionile. Arrakul on mõnes mõttes õigus, aga seda ainult juhul, kui senine majanduspoliitiline mõtlemine ja neoliberaalne majandusparadigma jääb kehtima.

Selleks, et meie tänased noored saaksid ka kunagi vanaduspõlve ja pensionit nautida, tuleb muuta süsteemi – luua selline majandusmudel, mis ei nuuma pensionifonde ja pankasid, mis ei raiska inimressurssi töötuse näol ja lubab inimestel luua rikkust ja nautida elu. Oleme oma tehnoloogia ja teaduse arendamisel ju nii kaugele jõudnud – miks me siis ei suuda ennast vabastada pankade orjusest, kes kõik meie loodud rikkuse enda kontrolli alla kahmavad?

Tänane kohustusliku kogumispensioni süsteem ei taga meile tulevikus elamisväärset pensionit. Tahaks loota, et ükskord mõistavad meie poliitika kujundajad, et raha ei ole piiratud ressurss, raha ei saa kunagi otsa ja raha ei tohi olla piirang, mis keelab meil normaalselt elada. Tuleb vaadata ja muuta seda, mis piirab meie majanduse ja inimeste heaolu toimimist.

Kas meil jätkub selleks tarkust? Kas me suudame oma ühiskonda muuta selliselt, et me ka 30 aasta pärast anname osa oma loodud rikkusest oma vanematele, või ütleme, et vabandust, raha ei ole?

 

Pangad on endiselt parasiidid…

sorosÄrileht.ee kirjutab: Miljardärist investor George Soros hoiatab oma raamatus, et midagi ei ole muutunud – pangad on endiselt parasiidid, mis hoiavad majandust tagasi, kirjutab The Telegraph.

Sorose sõnul ei ole pangad ega ka nende reguleerimisega tegelevad ametid kriisist midagi õppinud.

„Pangandussektor on majandusele parasiidiks,” kirjutab Soros oma uue raamatus „Euroopa Liidu traagika” (The Tragedy of the European Union”)

„Finantssektori tulusus on olnud väga suur. Pikka aega tuli 35% Suurbritannia ja USA ettevõtlustulust just sellest sektorist. See on absurdne,” kirjutab ta.

„Väga vähe on tehtud selleks, et hoida kontrolli all ülemäärast finantsvõimendust Euroopa pangandussüsteemis. Omakapitali osa bilansis on muutunud väga väikeseks, mis teeb pangad haavatavaks.”

Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/george-soros-annab-oma-raamatus-tuld-pankade-ja-saksamaa-pihta.d?id=68205565

Kuidas mõtleb Eesti Panga nõukogu?

100E24 majanduslehel avaldati väga huvitavad intervjuud mis peegeldavad väga ilmekalt Eesti Panga nõukogu ja presidendi arusaamisi Eesti Panga ülesannetest ning näitava nõukogu liikmete võimekust tegutseda Eesti Panga nõukogu liikmena ( http://e24.postimees.ee/2710892/olukorrast-riigis-eesti-panga-uus-noukogu-annab-aru ).

Küsimus 3 kõlas: Kui palju peaks Eesti Pank oma kasumist andma riigieelarvesse? Mingis mõttes on sellele sõna-sõnalt võttes väga lihtne vastata. Tulenevalt Eesti Panga seadusest oleks õige vastus, et Eesti Pank peab kogu kasumi, mida ei otsustata nõukogu poolt kanda reservkapitali täiendamiseks või Eesti Panga põhikirjas ette nähtud sihtkapitalide ja -fondide moodustamiseks ja täiendamiseks kandma riigieelarvesse. Selline on Riigikogu poolt vastu võetud seaduse mõte, kuid seda põhimõtet on Eesti Panga nõukogu oma pikaajalise kasumijaotuse strateegias moonutanud, kehtestades põhimõtte, et keskpank annab oma kasumist 0-25% riigieelarvesse. Tundub, et selline enesele kehtestatud piirang, et antakse riigieelarvesse ainult kuni 25% kasumist, tundub olevat seaduse mõtte vastane.

Ja mida siis vastavad meie Eesti Panga nõukogu liikmed? Ka nende vastused kõlavad sellest äraspidi loogikast lähtuvad, mitte seaduse mõttest tulenevad. Valdavalt arvataksegi, et riigieelarvesse võib anda kuni 25% kasumist ning mitmed liikmed arvavad, et see protsent võiks olla veelgi väiksem või 0. Selline nõukogu liikmete arvamus tundub peegeldavat rohkem Eesti Panga tegevjuhtide seisukohta kui iseseisvat mõtlemist ning seadusest lähtumist, sest mitte ükski vastanud nõukogu liige ei kinnitanud, et riigieelarvesse tuleb anda kõik kasum mis jääb järgi fondide täiendamisest.

Kas selline Eesti Panga nõukogu käitumine on mõistlik ning kuidas see aitab kaasa Eesti majanduse edendamisele? Mulle tundub selline käitumine ebamõistlik ning Eesti arengut pidurdav. Eesti majandus ei ole just üle kuumenemas, mistõttu tundub pidurdamissoov ebamõistlik ja rumal.

Reservide kogumine Eesti Panga poolt on üldiselt veidi põhjendamatu. Eesti Pank on osa Euroopa Keskpangast kes ise on euro emitent. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et Euroopa Keskpangal ei saa mitte kunagi eurod otsa. Ehk kui on tegemist väga suure kriisiga, mis ohustab keskpankasid, siis alati on võimalus eurosid “juurde trükkida”. See aga on selline riskistsenaarium, mida ei tahaks päriselus väga näha ja kujutab juba vägagi erakorralist olukorda. Sellisel juhul nagunii meie keskpanga kogutud reservidest ei piisaks, olgu need kasvõi mitmekordsed.

Teisest küljest on tänaseks Eesti Panga põhikapital 100 mln eur juba täis ning sinna enam kasumieraldisi ei pea seaduse kohaselt tegema. Seega on keskpanga nõukogul valik, kas suunata kasum reservkapitali või riigieelarvesse. Arvestades Eesti majanduse hetkeolukorda oleks tark suunata kogu kasum riigieelarvesse. Eelmine aasta oleks see summa olnud 34,1 miljonit eurot. Riigieelarvesse suunati sellest aga ainult 25%.

Eesti valija vajab alternatiivset valikut

newLähenemas on Euroopa Parlamendi valimised aga vaadates hetkeseisu Eesti poliitilisel maastikul puudub valija jaoks alternatiivne valik. Kõik võimalikud Euroopa Parlamenti pääsevad parteid ei paku lahendust Euroopa (sealhulgas ka Eesti) ees seisvatele probleemidele. Euroala on kriisist räsitud ja lahendust ei paista kuskilt tulevad. Meetodid millega kriisi on ravitud ei ole tulemust andnud vaid on viinud Euroopa stagnatsiooni. Tohutule tööpuudusele (ressursi raiskamine) ning konkurentsivõime langusele pole suudetud leida lahendust, pakutud kasinusmeetmed ja riikide eelarvetasakaalu nõudele rõhumine on andnud ainult negatiivset tulemust.

Nii ongi, et kriisi lahenduse võtmed on tegelikult peidus euro funktsionaalsuse tagamises (või siis eurost loobumises) ja euroala fiskaalpoliitika muutmises. Kõik arvestatavad Eesti erakonnad aga ei taha loobuda kasinusmeetmetesse uskumisest ning korrutavad tasakaalus eelarve mantrat, mis ei saagi pakkuda lahendust ning Euroopa majanduse ja heaolu kasvule viimist.

Kevadised Euroopa Parlamendi valimised on seetõttu meile ja ka kõigile eurooplastele seetõttu äärmiselt olulised. Nende valimistega on võimalik murda defitsiidi terroristide võim ja muuta Euroopa poliitikat selliselt, et saaksime meie ühise majandusruumi viia kasvule ning anda inimestele tagasi töö ja osaluse ühiskonnaelus. Kuna Eestis puudub selline partei, kes pakuks toimivat lahendust, siis tuleks Euroopa Parlamenti saata selline üksikkandidaat, kes näeks reaalset lahendust Euroopa probleemidele.

Hääletaksin sellise üksikkandidaadi poolt, kes:

  • seab Euroopas hetke tähtsaimaks prioriteediks täistööhõive saavutamise;
  • ei ületähtsusta tasakaalus eelarvet;
  • mõistab, et valitsus on raha väljaandja ning valitsuse defitsiit ei kujuta mingit ohtu majandusele;
  • näeb, et pangandustööstuse võimu ja tegutsemisvabadust tuleb oluliselt piirata.

Eesti ja Euroopa vajab alternatiivset valikut.

Mis läks valesti?

23.september 1991

Eesti on iseseisvunud ja Eesti Panga presidendiks saab Siim Kallas.

Kallasel on suur ülesanne luua iseseisev keskpank. Samas jääb välisarvelduste korraldamisel üks suur probleem. Välisarveldusi ettevõtetele teeb Eesti Panga Välisoperatsioonide valitsus ning panga välisoperatsioonid käivad endiselt läbi Venemaa Vneshekonompanga. Kallas keskpanga presidendina ei suuda orienteeruda läände ning avada Eesti Pangale korrespondentkontot mõnes lääne pangas. Tagajärjed ei lase kaua oodata. 1991.aasta lõpus hakkavad ülekanded läbi Vneshekonompanga hanguma, Venemaa on valuutanäljas ja kasutab Eesti Panga valuutat enda huvides. 13.jaanuaril 1992 külmutatakse Eesti Panga korrespondentkontod ca 800 miljoni krooni suuruse valuutavarudega. See oli iseseisva Eesti jaoks ülisuur summa ja põhjustas kriisi Eesti pangandusmaastikul. Olukord oleks välditav olnud, kui välisarveldused oleks toimunud näiteks läbi Swedbanki.

18.juuni 1992

Moodustatakse Eesti Panga Välisoperatsioonide valitsuse baasil iseseisev riigile kuuluv pank Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP). See on Eesti Panga päästeoperatsiooni algus, et mitte lasta panganduskriisist põhja viia Eesti Panka, kellel olid kohustused oma klientide ees aga raha polnud, see oli Venemaal kinni. Seda tehakse vahetult enne eesti krooni kasutuselevõttu. Panga nõukogusse pannakse Vahur Kraft, Andres Penjan, Heli Ruussaar, Urmas Kaju, Andres Aruvald. Pank aga ei ole võimeline sellise musta auguga bilansis tegutsema ning midagi peab ette võtma. Osade klientide nõuded rahuldatakse olemasolevate valuutavahendite arvelt. Olukord on ikka kriitiline, mille põhjal tehakse valik, kelle nõudeid rahuldada, ei oska öelda. Mis alusel valik tehti, ka seda ma ei tea. Panga kliendid on rahulolematud ja nõuavad oma raha, mida pangal pole. Eesti Panga president on ikka Siim Kallas, kes on kogu selle päästeoperatsiooni eest otseselt vastutav ja selle taga.

18.november 1992

Eesti Pank kehtestab oma pangale PEAP moratooriumi. Enam pole kuidagi võimalik auke lappida. Eesti Pank Siim Kallase juhtimisel hakkab välja mõtlema skeemi, kuidas oma kohustustest lahti saada ning samal ajal jätta toimima Eesti pangandussüsteem. Püütakse teha skeemi mille kohaselt valida välja teatud panga kliendid ning need koos oma nõuetega panga bilanist välja viia. Seda pole aga kehtiva seaduse kohaselt võimalik teha, sest põhiseaduse kohaselt on siiski eraomand puutumatu ning lihtsalt niisama ei saa isegi Eesti Pank (selleks ajaks siis juba PEAP) oma kohustustest loobuda. Kui seadus ei luba siis mõeldakse kasutada selleks Riigikogu abi.

20.jaanuar 1993

Siim Kallase ettepanekul moodustab Riigikogu oma otsusega Riikliku VEB Fondi. Siim Kallas nimetab VEB Fondi tegevdirektori kohusetäitjaks kuni fondi nõukogu kokkukutsumiseni Enn Teimani. Riigikogu otsus ei ole päris selline, mis lubaks kõike otsusele järgnevat ellu viia, kuid ilmselt pole see hetkel oluline. Oluline on, et on vastutus jagatud ja pandud Riigikogule kuigi see otsus ei võimalda teha kõike seda mis tehakse Eesti Pangas peale otsuse vastuvõtmist.

Riigikogu otsusel iseenesest ei olegi väga viga. Otsustatakse moodustada fond, fondi osakute omanikud peaksid kokku tulea ja paika panema fondi juhid ning hakkama siis fondi juhtima. Segasem on punkt nõuete koondamisest fondi. Sellel puudub kehtiva õiguse raames legaaldefinitsioon ning see võimaldab teatud õigustust Eesti Pangale teatud sammude astumiseks. Kuna Eesti Panga idee oli leida katet oma ebaseaduslikule isikute varatuksjätmisele ja oma kohustustest loobumisele siis tõlgendas Eesti Pank nõuete koondamise otsuse punkti kui juba jõustunud otsust nõuete tõstmiseks Riiklikku VEB Fondi. Toonane (ja ka kehtiv) õiguskord aga seda ei lubanud ja ei luba ka praegu. Eesti ettevõtete nõuete koondamine VEB Fondi oleks saanud toimuda ainult lepingu alusel ja nõude omaniku nõusolekul. Ühtegi sellist lepingut ei tehtud ja ühtegi nõusolekut ei küsitud. Nõuded lihtsalt konfiskeeriti. Vastutab sellise põhiseaduse ja toona kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi vastase sammu eest Eesti Panga juhtkond, kelle korraldada anti Riigikogu otsuse täitmine.

See polnud ainuke seaduse rikkumine

Kuigi Riigikogu otsuse kohaselt oli kohustus Eesti Pangal kokku kutsuda sertifikaadiomanike üldkoosolek, kes valiks fondi juhtorganid, seda ei tehtud. Riigikontrolli survel tehti seda alles 16.juunil 2000.a, seitse aastat hiljem! Samuti jäi selle ajani fondi Tegevdirektoriks Enn Teimann. Riigikogu otsuse täitmise eest vastutas Eesti Pank ja tema president.

Ridamisi ebaseaduslikke tehinguid tehti Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega. Algselt olid sertifikaadid väljastatud selle valuuta nominaalis, millised vahendid olid Eesti Panga klientidel pangas külmunud. Kuna fondi põhimõte oli, et sertifikaat näitab soodustatud isiku osa suurust fondi varades, siis pidi korra kohaselt kõik sertifikaadid ümber konverteerima saksa markadesse. Seda aga pole tänaseni tehtud mistõttu on tänaseni ebaselge sertifikaadiomanikele kuuluv fondi varade proportsioon. Mis veelgi kummalisem müüdi Vabariigi Valitsusele eesti krooni sertifikaate, mida aga ei saanud mingil juhul olemas olla. Nende ebaseaduslike tehingute eest vastutab otseselt Eesti Pank ja tema juhtkond.

30.jaanuar 1995

Siim Kallasele saabub Venemaalt Vneshekonompangast kiri, kus teatatakse, et Vene valitsuse otsuse kohaselt vabastatakse Eesti pankades olnud Venemaa residentide nõuete ulatuses Eesti Panga valuutavahendid. Vneshekonompank palub Vene residentide nimekirja ja nende külmutatud kontode summasid. Enn Teiman palub vastusega oodata, sest on tarvis arutada kuidas kujunenud olukorda kasutada võimalikult kasulikult. Kirjast avalikus ega VEB Fondi sertifikaadiomanikud midagi ei tea. Avanenud raha lahtikülmutamise aknast on teadlikud ainult siseringi inimesed ja toonaseks juba PEP-iks muutunud PEAP juhid.

5.aprill 1995

Plaan on valmis, summad on põhimõtteliselt olemas. Vahur Kraft Eesti Panga presidendi kohusetäitjana saadab Vneshekonompangale võltsitud kirja TSL Internationalile juurde kirjutatud summaga.

27.aprill 1995

Vahur Kraftist saab Eesti Panga president.

3.jaanuar 1997

Riikliku VEB Fondi tegevdirektoriks nimetatakse Vladimir Mihailov. Vladimir Mihailov nimetab erinimelise VEB Fondi sertifikaate ümber teisenimelisteks, tehes seda suvalise kursiga. Selliseid ümbervormistamisi nimetatkse „sertifikaatide konverteerimiseks“. Selliste sammudega rikutakse sertifikaadiomanike osakaale fondi varades. Tehingud olid vajalikud selleks, et TSL Internationali arvele saaks vajalik kogus just USD sertifikaate.

5.jaanuar 1997

Riigile kuuluv pank PEP lõpetab tegevuse ja liitub Ühispangaga. Eesti Pangal kaob kontroll PEP-is toimuva üle. Samal ajal jätkab siis PEP asemel Ühispank Riikliku VEB Fondi raamatupidamise ja VEB Fondi sertifikaatide registri pidamist. See tundub väga imelik, et Eesti Pank laseb sellisel asjal toimuda. Sellega on üks sertifikaadiomanikest eelisseisus ning valdab kogu infot ja võimalusi, mis on tekkinud seoses VEB Fondiga.

28.mai 1998

TSL Internationalile kantakse Vneshekonompangast üle viimane osa valuutat 20,5 mln USA dollarit. Raha lahtikülmutamise operatsioon on lõpule viidud.

29.september1998

Riiklik VEB Fond kujundatakse ümber Sihtasutuseks VEB. Sihtasutuse nõukogusse nimetatakse Mart Opmann, Vahur Kraft ja Vladimir Mihailov. Vahur Kraft on ka nõukogu esimees.

25.märts 1999

Siim Kallas rahandusministrina saab SA VEB nõukogu liikmeks.

1.veebruar 2002

Vladimir Mihailov lahkub SA VEB juhataja kohalt, asemele nimetatakse Aili Lindpere.

7.juuni 2005

Eesti Panga presidendiks saab Andres Lipstok

2007

SA VEB nõukogu liikmeks saab rahandusminister Ivari Padari poolt nimetatud Rein Järvelill, kes nõuab juhatajalt ülevaadet SA VEB tegevuse kohta, tahab näha raamatupidamist ja VEB Fondi sertifikaatide registrit. Selgub, et kõik eelpool nimetatud dokumendid ja kogu SA VEB arhiiv asub SEB pangas. Sertifikaatide registrit pole peetud nõuetekohaselt ning puudub selge ülevaade sertifikaatide registris toimunu kohta.

21.veebruar 2008

Lõpetatakse SEB-iga kõik lepingud ja dokumendid tuuakse Eesti Panka. Juhataja asub nõukogu ülesandel koostama VEB Fondi sertifikaatide registri algbilanssi.

Oktoober 2009

Aili Lindpere lahkub SA VEB juhataja kohalt. VEB Fondi registri korrastamisega hakkama ei saanud.

10.veebruar 2010

Teen ettepaneku SA VEB nõukogule, et võin tulla VEB Fondi dokumente ja registrit korrastama. Mõne aja pärast sõlmin Eesti Pangaga töövõtu lepingu registri korrastamiseks. Kuna SA VEB puuduvad kõik algdokumendid siis on täielikku sertifikaatide registrit võimatu kokku panna. Samas leian sihtasutusele üle antud dokumentide hulgast Vahur Krafti poolt allkirjastatud võltsitud kirja, mis andis selgituse toimunud tehingutele.

2.juuli 2010

Asun SA VEB juhatajaks.

18.märtsil 2011

Kohtun riigiprokurör Norman Aasaga ja teavitan teda VEB Fondis ja Eesti Pangas toime pandud õigusrikkumistest.

 

 

Väikesed- ja ikooninimesed

images (1)Ühe isiku rolli ajaloos ei saa alahinnata. Meile meeldib asju lihtsustada sest muidu ei saa me neist aru. Eriti kehtib see avaliku elu tegelaste ja nende tegude hindamise kohta. Vahest tundub ja paljud arvavadki nii, et Eesti on nii väike, et siin on ainult käputäis inimesi kes üldse on võimelised midagi tegema või otsustama. Meile jääbki tunne, et on ainult paarkümmend arvamusliidrit, võimekat inimestest kellest sõltub kõik ning kes on asendamatud ja ainuvõimalikud persoonid. Raske on leida ja näha sadu teisi inimesi, kes pole teles, raadios ja kirjutavas pressis tähtsaks, targaks ja asendamatuks haibitud, kuid kes oma vaimsete võimete ja isikuomaduste tõttu on meie tuntud ikoonidest kordades targemad, ausamad ning võimekamad. Konverentsidel, telesaadetes ja mujal meedias näeme me kahjuks ikka ja jälle samu nägusid ning sellega kinnitame illusiooni võimekate isiksuste vähesusest.

Teisest küljest on need ikooninimesed saanud endale külge puutumatuse aura ning nende otsustes ja tegudes ei tohi kahelda. Kõik kes kahtlevad või julgevad vastu vaielda, marginaliseeritakse ja tehakse naerualuseks. Nende suhtes ei kehti see, mis kehtib väikeste inimeste suhtes. Ikooninimesed ja nende teod on puutumatud. Kui valetad siis valeta hästi suurelt! Väikesed sulid võllas, suured sulid tõllas! Nii on olnud ja ilmselt on ka edaspidi nii. See on ilmselt tarkus mis on kehtinud ja jääb ka kehtima, sest seda toetab meie inimeste olemus, kollektiivne teadvus. See mõjutab ka kõiki otsuse tegijaid, olgu selleks siis kasvõi riigi peaprokurör.

Täna me räägime VEB Fondist rohkem kui ei kunagi varem. Teatud barjäär on murtud, kuid tundub, et liiga hilja. Siiski tahaks näha, et sellest saamatuse, valskuse ja varjamise suurnäitest võiksime vähemalt midagi õppida ja järeldused teha. Inimesed kes sellise väga ulatusliku õigusrikkumise on toime pannud ei peaks olema enam vähemalt ikooninimeste staatuses. Tahaks uskuda, aga see tundub väikese inimese uskumine olevat, sest ikooninimesed on puutumatud. Kui 2004 kirjutas Kümmel oma raamatus päris täpselt, mis on toimunud Eesti Pangas ning milliseid seaduserikkumisi seal on toime pannud ja lisas hulgaliselt dokumentaalset materjali ning sõnaselget üleskutset uurimisorganitele asjaga tegelda….. järgnes vaikus. Meie uurimisorganitel puudus selgroog astuda vastu ikooninimestele. Kui mina aastaid hiljem läksin ja tutvustasin Eesti peaprokurörile kogu VEB Fondi pettuse skeemi ja selle teostamiseks võltsitud dokumente, jäi viimasel üle konstanteerida ainult kuritegude aegumise sätet. Tänase uurimise käigus aga näeme, et oma süüteole viitavat võltsimist saab varjata ja õigustada uute võltsdokumentidega.

Tutvudes VEB Fondi dokumentidega vaatas nendest vastu toonaste Eesti Panga juhtide tohutu ebakompetentsus ning oma saamatuse varjamine riikliku finants- ja majandusjulgeoleku taha. Kõik kes vähegi julgesid kahelda Eesti Panga juhtide otsuste ja tegemata jätmiste õiguspärasuses, tembeldati vene agentideks. Kindlasti ei ole kõik ikooninimesed saamatud ja ebakompetentsed, kui see aga peaks juhtuma, siis on kõigis suuremates institutsioonides (olgu selleks siis Eesti Pank, mõni ministeerium või Euroopa Komisjon) hulgaliselt väikesi inimesi kes hoiavad seda ühte tühja ikooninimese kesta püsti ning teevad ära kõik musta ja puhtama töö selle ikooninimese eest. Tänu mainekujundusele ning väga heale assisteerimisele ei pruugi avalikus märgatagi ikooninimeste tühisust. Olen valitsuskabinetis ja Riigikogus lähedalt näinud palju inimesi, kelle kuvand tundub olevat ikooninimese oma, kuid ministeeriumides ja omavalitsustes oleks väga palju tublisid väikesi inimesi kes oleks kordades võimekamad kui need ikooninimesed. Tahaks väga, et me tunneks ära need ikoonid kes on tühjad ja kõmisevad või need kes on oma eelnevates ametites demonstreerinud saamatust ja teostanud õigusrikkumisi. Siis võiks Eesti saada ehk pisut paremaks ja rahva usaldus oma riigi vastu suuremaks. Ma ei usu, et aerutada paadiga millel on küll mõõtmatu rahvusvaheline haare aga paadi põhjas saamatuse ja läbikukkumise augud, oleks Eestile parim lahendus.

 

Tahaks 2 sendiseid ülekandetasusid

varasSoovin kiirelt, et Eesti Pank lubaks mul avada Eesti Pangas arvelduskonto ning soovin, et Eesti Pank võtaks üle minu pangamaksete teostamise. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks meie oma pank ei luba seda teha. Põhjus saab olla ainult see, et Eesti Pank tahab, et me maksaks liigkasuvõtjale pangale Eesti Panga poolt pakutud 2 sendise ülekandetasu asemel näiteks 16 senti nagu on minu “kodupangas”.

Meie kommertspangad loobusid  kasutamast Eesti Panga 2 sendilist ülekandeteenust, mis oleks säilitanud pangaülekannete toimimise kiiruse. Selle asemel võtsin nad kasutusele mingi muu välismaise panga teenuse, mis osutus veelgi odavamaks. Kui te arvate, et minu 16 sendine pangaülekande teenus läks nüüd odavamaks, siis eksite. Sain lihtsalt aeglasemad maksed ning pangale suurema kasumi minu ülekannete pealt.

Vaata ka: http://www.rmp.ee/uudised/uldmajandus/16288