Rein Järvelill elust ja poliitikast

Kohustuslikust kogumispensionist

Ilmselgelt on praegune süsteem kasulik ainult pangandussektorile ja nende kindlustusseltsidele ja kui tahta tulevikuks raha koguda, siis valitud süsteem on küll kõige ebaõnnestunum. Sellest saab siis aru kui analüüsida kogu süsteemi makrotasandil.
1. Fondi haldamine võtab fondist umbes ühe kolmandiku. Oletame, et mingil ajal on fondide kogumaht 10 mld eur, ja fondihaldustasu 1% ning pensioni kogumise aeg 50 aastat, siis selle ajaga võtab pank fondist halduskuludeks 5 mld eur.
2. Kui jõuab kätte pensioniiga, võtab kindlustusselts järgi jäänud rahast umbes ühe kolmandiku ehk siis 3,3 mld eur.
3. Kokkuvõttes, selliste eelduste kohaselt on fondid kogunud ja teeninud kogumahuks 15 mld euri, ja sellest pangad ja kindlustusseltsid võtavad endale 8,3 mld ja pensionäridele jääb 6,7 mld eur.
Mis on valesti:
1. Kui juba on otsus kõigi ühist raha koguda, siis võiks seda raha ise ka hallata, Ehk siis anda kogu fondi haldus koos teiste riigireservidega riigikassa käsutusse. Siis kuluks riiklike fondihaldurite palgarahaks 50 aastaga 2 mln eur ja fondi jääks meie näite korral raha üle 15 mld eur, sest tänane fonditasudeks välja viidud raha kasvaks fondis edasi.
2. Pensionite maksmisel kindlustuspõhimõte ei tööta, sest püütakse kindlustada kõiki ja kõikidele saabub kindlustusjuhtum ehk pensioniiga, seega tuleb fondist väljamakseid teha otse läbi pensionisüsteemi, säästes kindlustusseltsidele mineva 3,3 mld eur.
3. Kokkuvõttes tooks riiklik II samba süsteem vähemalt 2 korda kõrgema teise samba pensioni väljamakse.
Lisaks kahele eeltoodud probleemile on ka kolmas probleem. Nimelt on tulevasel pensionäril vaja osta kaupu ja teenuseid, mitte raha. Kui majandusse aga hakkab tulema meie kogutud raha suurtes kogustes, siis on see inflatsiooniline ning pensionär jääb ikka vaeseks, ega suuda kalleid kaupu ja teenuseid osta.

Kas EKRE on lahendus meie iseseisvusele?

Eesti rahvas on üks väiksemaid rahvaid kellel on oma riik. Tegelikult on see suur ime ja teatud ajaloo etappidel tehtud õigete valikute tulemus. Me ei pruugi täna rahul olla selle Eestiga kus me oleme ja õigesti teeme, et pole rahul, sest alati oleks võimalus teha otsuseid veel paremini ja leida veel paremaid lahendusi eestlaseks olemise ja eestlaseks jäämise heaks.

Kuidas me oleme selle saavutanud, et oleme iseseisev riik, kus seadusega on kaitstud eesti keele ja kultuuri säilimine? Kas see on saavutatud oma suure sõjalise vahvuse ja kõigi teistsuguste tõrjumise ning vihkamisega? Vastus on pigem eitav. Me oleme selle saavutanud siis, kui meid ümbritsevad naabrid on omavahel tülis ja nõrgenenud, me oleme seda saavutanud siis, kui kõik rahvad, sellel maalapil on omavahelise hõõrumise unustanud ja leppinud kokku seista ühiselt välise vastase vastu ning on üheskoos seisnud oma õiguste eest.

Meil tasub tähelepanelikult õppida ajaloost ning mitte teha neid vigu, mida me kipume tegema siis, kui meil hakkab juba päris hästi minema. Me ei tohi heita kõrvale meile ainust edu toonud trumpi: ühtehoidmist ja ühiste sõprade leidmist. Kiusatus on aga suur. Kui meil hakkab hästi minema, siis tahame hakata läbi isekuse ennast maailmavalitsejana kehtestama. Kuigi eestluse ja eesti keelega pole kunagi olnud olukord nii hästi, kui praegu tahame veelgi enamat. Tahame EKRE lippude all muutuda sallimatuks kõige teistsuguse vastu ja tõsta eestlase veelgi kõrgemale positsioonile. Vajadusel minna tülli kõigiga, kes mõtlevad, tunnevad teisiti või kelle jaoks on olulised teised väärtused või nahavärv või usk. EKRE lipu all oleme valmis lahkuma Euroopa Liidust, et olla veelgi iseseisvamad ja sõltumatumad. Me oleme valmis EKRE lipu all valmis maha suruma igasugused valesti mõtlevad eestlased, sealhulgas sotsiaaldemokraate, kes on riigireeturid ning kelle koht on võllas või vähemalt vanglas. EKRE lipu all unistame me Eestist kus eestlane on kaitstud, kus valitseb kaunis eesti keel, kus pole kohta teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimestel, laiskadel, teise rassi ja rahva esindajatel, kus riigist on välja saadetud kõik keda vähegi on võimalik saata. Kas meil on eestlastena kõigeks selleks piisavalt jõudu ja väge? Ma kardan, et ei ole, sest läbi ajaloo ja ka tänapäeval on meie ümber piisavalt rahvaid ja riike, kes unistavad oma rahvast samamoodi aga veelgi suuremalt: sooviga laiendada oma rahva mõjuala ning kaitsta iga oma rahva võimalikku ja võimatut liiget väljaspool tänast (rahvus)riigi piire. Ja ikka leiab ajaloost sellele soovile õigustust, sest vaadates ajalukku, saab keegi kindlasti öelda, et see riik, mida me kutsume täna Eestiks on tegelikult põline Vene impeeriumi ala või põline Saksa koloonia või ajaloolise õigusega Rootsi kuningale kuuluv valdus.

Muidugi usun mina, et rahval on õigus oma saatust ja enda esindajaid valida. Aga me peame oma valikutes nägema alati suuremat pilti ja tänapäeva maailmas juba globaalset tervikpilti ning tegema valiku, mis tegelikult aitab meil rahvana püsima jääda. See ei ole kerge valik, sest selle maailma vägevamad on valinud ka EKRE tee oma riikides. Venemaa on kuulutanud, et vene rahvas on eriline ja väljavalitud, kes seisab vastu kogu maailma globaliseerumisele, islamiohule, liberastidele ning tugineb õigeusukiriku moraalsetele pereväärtustele. Ekstremiste ning igasuguseid vähemusi toetavad meediakanalid on suletud ning toimub kõigi teisitimõtlejate allasurumine ja tagakiusamine. Venemaa tahab taastada oma impeeriumi ja kehtestada seal õiglase ja väljavalitud vene rahva jaoks sobiva ilmakorra, kaitstes vene rahva õigust olla peremees omal ajaloolisel kodumaal ning hävitada igasugused fashismi ilmingud ja bandeeralased oma impeeriumis.

Me elame ajastul, kus selle maailma vägevad rikuvad kõiki kokkuleppeid, mis pole neile kasulikud, olgu siis need maailmakaubanduse reeglid, inimõigused või siis relvastuskontrolli lepped. Ja mitte keegi pole võimeline neid leppeid jõustama, kui selle maailma mõjukamad seda ise vabatahtlikult ei tee. Eesti jaoks on see väga suur oht, sest meie tugevus seisneb ainult ühistest kokkulepetest kinni pidamises. Me ei suuda oma riigi võimekuse ja sõjalise võimsusega ise reegleid kehtestada. Jah, me võime valida EKRE tee, vajadusel lahkuda Euroopa Liidust, saada tõeliselt sõltumatuks ja iseseisvaks riigiks, kehtestada siin Eestis tõelise rahvusriigi, koos püha õigusega olla eestlane oma oma kodumaal. Aga kui kaua me siis suudame vastu seista näiteks EKRE ideoloogia kandjatele Venemaal?

Kas me ei suuda midagi õppida ajaloost? Eestlaste muistne vabadusvõitlus ei olnud mitte eestlaste vabadusvõitlus vaid oli valdavalt sugulusrahvaste hirmus kodusõda, kus liivlased, sakalased, ugandilased, saarlased jne püüdsid lõpuks saada õigeks ja domineerivaks rahvaks ning laiendada oma valdusi. Tulemuseks oli see, et praktiliselt hävitasime üksteist, liivlased aga on tänaseks praktiliselt kadunud ning Eesti alad jäid aastasadadeks võõrvõimu alla. Paremini ei läinud ka meie idapoolsetel sugulusrahvastel, täna me kutsume neid juba venelasteks, mida nad ka juba mentaalses mõttes sisuliselt on. Ka meie idapoolsed sugulusrahvad ei suutnud omavahel kokku leppida ja pidid alluma esialgu varjaagide valitsemisele ja hiljem Vene impeeriumi võimule ning omaks võtma võõra keele ja kombed.

Eesti riik on väga noor riik, oleme ainult 101 aastat maailmakaardil. Ja tuleb panna ka tähele kuidas see meie riik tekkis. Meie riik tekkis tänu suurele segadusele geopoliitilises olukorras, kus Saksamaa jäi kaotajaks ilmasõjas ning Venemaa oli rängas kodusõjas ning meie poole peal võitlesid vene valgekaartlased punaste vastu ja me suutsime teha koostööd inglastega. Meie riik ei tekkinud tänu sellele, et kuulutasime eestlased selle maa valitsejaks ja sõdisime kõigi vastu, et kehtestada eestlaste riiki. Eestlaseks oleminegi oli alles väga uus nähtus. Alles me olime liivlased (Liivimaa kubermang), eestlased (Eestimaa kubermang) ja setod (Pihkva kubermang) ja alles toimus ühise nimetaja – eestlased alla koondumine. Ja pange nüüd hoolega tähele, meie riigi alusdokument on Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. See riik loodi kõigile Eestimaa rahvastele. Iseseisvusdeklaratsioonis on öeldud, et kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused. Ainult nii, austades kõiki Eestimaal elavaid rahvaid ja vähemuisi oli võimalik luua oma riiki. Ainult nii on võimalik hoida ka oma riiki, et kõik eestimaalased, kes siin elavad, sõltumata oma rahvusest peavad seda oma riigiks. Me ei tohi hakata manipuleerima rahvusriigi ideega ning pidada seda ainult eestlastele kuuluvaks riigiks. See on meie riik, ka setode, siinsete venelaste, sakslaste ja juutide riik. EKRE tee valimine lööb sellesse tõsise mõra ja me võime ainult aimata kuhu see võib välja viia.

Lõpetuseks, kas tõesti sotsiaaldemokraadid on Eesti riigi kõige suuremad vaenlased. Ajalugu näitab hoopis midagi muud. 1905.aastal hakkas Eesti rahvuslik-territoriaalsest autonoomiast esimesena avalikult rääkima Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse esindaja kirjanik Peeter Speek. Toona oli erinevaid sotsiaaldemokraatlike liikumisi ja parteisid Eesti aladel väga palju ja sotsiaaldemokraatlik ilmavaade oli üks populaarsemaid. Asutavas Kogus olid sotsiaaldemokraatlikud jõud otsustavaks pooleks iseseisvustee valimisel ning kolmest Päästekomitee liikmest kaks olid tööerakondlased Konik ja Vilms. Esimesse Ajutisse valitsusse kuulusid sotsiaaldemokraadid Vilms, Kukk, Peterson ja Maasik. Taasiseseisvumisjärgsetes Eesti valitsustes on olulist rolli mänginud sotsid (Mõõdukad), kes on seisnud iseseisva Eesti riigi ülesehitamise eest. Ja nii on ka täna 2019.aastal, kui sotsiaaldemokraadid tahavad hoida Eesti riiki, mis oleks kõigi eestimaalaste jaoks hooliv ja inimeste õigusi austav kodu.   

Omavalitsuste tasandusfond tuleb kasvatada 6%-le omavalitsuste tuludest

Viimase 14 aasta jooksul on inimeste brutotulud üle Eesti oluliselt ühtlustunud. Väidan seda analüüsi põhjal, kus on võrreldud Eesti keskmist inimeste brutotulu Viimsi valla, Võru maakonna ja Setomaa valla (Värska valla) näite põhjal. Kui 2003 aastal moodustas viimsilaste keskmine brutotulu üle 160% Eesti keskmisest ja Võrumaal natuke üle 80% ning Värska vallas 75% Eesti keskmisest siis 2017.aastaks moodustas viimsilaste keskmine brutotulu 140% keskmisest ja Võrumaal ja Värskas vastavalt 84 ja 83%.

Inimeste keskmiste brutotulude võrdlus Eesti keskmisega

Märgatavalt kehvem on olnud olukord omavalitsuste tulubaasiga. Siin on märgatav omavalitsuste tulude erinevuse ja finantsvõimekuste erinevuste kasv ja seda väiksemate äärealade omavalitsuste kahjuks. Näiteks Viimsi valla tulud (siin ja edaspidi on arvestatud kõiki omavalitsuste põhitegevuse tulusid koos tasandusfondiga) ühe elaniku kohta on kasvanud 2010.aastast 120% Eesti keskmiselt kuni 130%-ni. Samal ajal on Võrumaa omavalitsuste keskmised tulud elaniku kohta langenud 120%-lt Eesti keskmisele tasemele. Veelgi suurem tulude langus on tabanud Värska (Setomaa) valda, kus omavalitsuse keskmine tulu elaniku kohta on langenud 180%-lt Eesti keskmiselt samuti Eesti keskmisele tasemele. Siinjuures on ilmselt 2018.aasta veidi anomaalne, sest seda mõjutas omavalitsuste liitumine ning Setomaa valla ilma jäämine liitumistoetustest.

Omavalitsuste tulud ühe elaniku kohta võrreldes Eesti keskmisega

Sellist “vaesemate” omavalitsuste tulude langust võimendab veelgi vallaelanike arvu vähenemine. Kui kasvava elanikkonnaga omavalitsustes nagu Viimsi vald, kaasneb koos vallaelanike arvu kasvuga valla reaaltulude veelgi suurem kasv, siis kahanev vallaelanikkond võimendab veelgi valla reaaltulusid.

Miks on vähenenud siis “vaesemate” omavalitsuste tulud, põhjus on ka väga lihtne. Omavalitsuste tasandusfondi vahendid pole piisavad, et tagada kõigi Eesti omavalitsuste jaoks jätkusuutlik ja kindel tulubaas. Väiksemate ja äärealade omavalitsuste tulubaasi vähenemine on selges korelatsioonis tasandusfondi vahendite suhtelise vähenemisega viimaste aastate jooksul. Kui 2010.aastal moodustas tasandusfond üle 6% kõigi omavalitsuste eelarvetulude kogusummalt, siis aastaks 2018 on see langenud 4,6%-le.

Tasandusfondi osakaal kõigi omavalitsuste eelarvetuludest kokku.

Kui äärealade omavalitsuste suhteline tulubaas jätkab sellist negatiivset trendi, pole need omavalitsused enam konkurentsivõimelised ning ei suuda luua head elukeskkonda oma kodanikele, mis toob kaasa inimeste kiirema lahkumise sellistest piirkondadest ja maapiirkondade veelgi kiirema tühjenemise.

Kui riigieelarves viia tasandusfond 6%-le omavalitsuste eelarvetulude kogumahust oleks sellel väga positiivne mõju äärealade omavalitsuste finantsvõimekusele ja tagaks omavalitsuste jätkusuutlikkuse. Rahalises väljenduses oleks pidanud 2018.aasta eelarvesse lisama tasandusfondi täiendavalt 30 milj eurot.

Mäluvärskendus Siim Kallasele

Siim kallas esitas 2013. aastal avalduse VEB Fondi tegevust uurivale Riigikogu komisjonile ja on nüüd seda avaldust taaskord kinnitanud soovides ümber lükata olulisemad otsesed valed, mis ühel või teisel viisil võiksid teda kui Eesti Panga endist presidenti ja tänast avaliku elu tegelast kompromiteerida. Samuti oma intervjuu katsetes või õigemini intervjuudest keeldumiste korral pole vastanud olulistele küsimustele või kinnitanud, et ei mäleta täpselt toonaseid sündmusi. Alljärgnevalt püüan siis meenutada Eesti Panga algusaegade sündmusi kuni nende järelkajadeni tänasesse päeva.

PEAP moodustamine

Siim Kallase vastutav seotus Eesti Pangaga algas 1990.aasta jaanuaris tema nimetamisega Eesti Panga Nõukogu liikmeks. Alates 1991.aasta novembrist asub Kallas täitma Eesti Panga presidendi kohuseid. Toona tegutses Eesti Pank Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pangaseaduse alusel, mis andis Eesti Panga presidendile väga suure iseseisvuse ja otsustusõiguse. Siim Kallase presidendi aeg algas üpris ebamugavalt, Märtsis 1992 teatas Vneshekonompank (VEB) ametlikult Eesti Panga korrespondentkontode külmutamisest, kuigi reaalselt olid kontod külmunud juba aasta algusest ja Eesti Pank polnud võimeline teenindama oma lepingulisi pangakliente nende valuutaarvete kasutamisel.

Kaks päeva enne rahareformi asutab Eesti Pank (Siim Kallas) kommertspanga Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP), PEAP saab asutajalt 1.juulil 1992 tegevusloa. PEAP asutamine on olnud vastuolus panga klientide huvidega ning Eesti Panga kohustusega tagada kommertspankade kreeditoride huve ning Eesti Pank poleks tohtinud selliste varadega pangale üldse tegevusluba anda kuna see pank (PEAP) rikkus juba asutamisel sel ajal kehtinud norme ja seadust panga varalise tagatuse ja kreeditoride huvide kaitse tagamise osas. Seda kinnitab ka neli kuud peale panga tegutsemise algust pangale moratooriumi kehtestamine Eesti panga (Siim Kallase) poolt. Moratooriumi kehtestamise aluseks oli PEAP suutmatus täita oma kohustusi kreeditoride ees panga varalise tagatuse ja kreeditoride huvide kaitse tagamise osas. Seega sai PEAP moodustamise motiiv olla ainult üks: Eesti Panga probleemsetest nõuetest lahti saamine ning Eesti Panga kohustuste ebaseaduslik üleviimine kommertspanka. See oli esimene samm, kus Siim Kallas asus otseselt oma klientide – kreeditoride huvide kaitsmise vastu. Sellise sammu eest oleks pidanud Eesti Panga presidendi koheselt ametist vabastama aga kogu informatsioon tehingu sisust ilmselt ei jõudnud ei Riigikogu ega Eesti Panga nõukoguni ega õiguskaitseorganiteni.

Riiklik VEB Fond

Alates 17.novembrist 1992 on PEAP ja UBB moratooriumi all. Eesti Panga on vaja välja käia lahendus probleemi lahendamiseks. Kuigi Eesti Panga otsene vastutus panga kreeditoride ees formaalselt puudub, on ikkagi tegemist PEAP näol 100% Eesti Pangale kuuluva rämpspangaga. Taaskord tuleb Siim Kallas välja plaaniga probleemide lahendamine enda pealt ära lükata, seekord siis kasutades Riigikogu teema mittevaldamist. Riigikogus esinedes riigi võlakirjade emiteerimisel rõhutab Siim Kallas: “ Ma rõhutan, et küsimus on eelkõige klientide summade lahtipäästmises ja klientide päästmises, mitte nende pankade päästmises…..Teine variant: Balti Ühispank läheb täielikult pankrotti, mis tähendab klientidele umbes 60-70% raha kättesaamist.” (Teise variandi all pidas Kallas silmas, et Riiklikku VEB Fondi ei moodustata, Eesti Pank päästab PEAP-i ja laseb UBB pankrotti.) Veel rääkis kallas Riigikogule: “Seetõttu on välja töötatud ettepanek, et valitsus laseb välja obligatsiooni, ostab kokku nende pankade bilanssi ilmunud VEB-i sertifikaadid………Kui raha tagasi saadakse, saavad ka omanikud raha tagasi. Kui ei saa, on neil see paber, millega kas on midagi ette võtta või ei ole ette võtta” millega tunnistas ta VEB Fondi sertifikaatid paberiks, millega on midagi ette võtta või ei ole midagi ette võtta. Riigikogu võttis vastu otsuse “NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod”, millega moodustati Riiklik VEB Fond. Paraku jättis Siim Kallas Riigikogu otsuse punkti 6 täitmata. See punkt kohustas Riiklikul VEB Fondil kutsuda kuue kuu jooksul kokku fondi kreeditoride (sertifikaatide omanike) üldkoosolek fondi juhatuse valimiseks.

Eesti Pank (Kallas) kasutas riigi poolt emiteeritud võlakirju pankade, mitte panga klientide päästmiseks, ei täitnud Riigikogu otsust ning jättis oma panga kliendid täielikult rahast ilma, kompenseerides nende hoiused “ilmunud” paberiga, millega ei ole midagi ette võtta.

Sellise tegevuse eest oleks pidanud Eesti Panga presidendi koheselt ametist vabastama usalduse kaotuse tõttu. Seda aga ei juhtunud. Teistkordselt oli Eesti Pank oma vastutusest vabanenud järjekordse oma klientide “nõuete väljatõstmisega.”

Kallase valetamine

Kallas valetas taaskord. Aga siis Kallase avaldatud punktide järgi:
1. Midagi pole varastatud väidab Kallas.

Kui süüdistust pole aegumise tõttu esitatud, ei tähenda see seda, et vargust suures ulatuses pole toime pandud. Kui vastab tõele väide, et Eesti pankade (UBB ja PEAP) nõuded läksid üle Riiklikule VEB Fondile, siis kuidas sai olematu Põhja Eesti Pank (pank oli varguse hetkeks likvideeritud) teostada enda olematu nõude alusel ülekandeid 32,3 miljoni dollari ulatuses. Neid ülekandeid tehti Eesti Panga valedokumentide alusel ja heakskiidul. Viimased on dokumentaalselt tõestatud ning nende tehingute eest on vabandust palunud tänane Eesti Panga president. See on VEB Fondi vahendite vargus, mille tõttu jäid reaalselt kannatanuks sertifikaadiomanikud. Kui eeldada teistsugust õiguslikku konstruktsiooni, et VEB Fondil polnud üldse mingeid nõudeid, siis varastas Eesti Pangale kuulunud PEAP (PEP) oma klientide raha, kes hoiustasid oma raha selles pangas.

2. Mingid isikud üritavad Eesti riigi käest raha välja pressida ja luua selleks õiguslikku raamistikku ning et VEB-is külmusid Eesti kodanikele ja Eesti ettevõtetele kuulunud hoiused väidab Kallas.

Esiteks on vale väide, et VEB-is külmusid Eesti kodanike ja ettevõtjate hoiused. VEB külmutas Eesti Panga (selles osas moodustas hiljem Eesti Pank PEAP-i ning UBB valuutakontod. Veel 1993.aasta jaanuaris Riigikogus VEB Fondi otsuse menetlemisel teadis seda ka Kallas: “Ülemöödunud aastal külmutati Eesti pankade hoiused Moskvas endise NSVL-i Vnešekonompangas. Osa sellest külmutamisest on seadusandliku organi poolt fikseeritud, osa on fikseerimata. Nii või teisiti, Eesti pankadel, täpsemalt öeldes, kahel pangal on Moskvas kinnikülmutatud raha kokku 890 miljoni Eesti krooni eest. Seda raha ei ole vahetatud Eesti krooniks, nagu vahepeal ajakirjanduses vilksas. See on tüüpiline välisvaluuta deposiit selle väikese eripäraga, et seda ei saa kasutada.” Eesti kodanikel ja ettevõtetel olid hoiused ja lepingud Eesti Pangas ja UBB-s. See kõik on dokumentaalselt tõestatud. Kuna Eesti riik sekkus pangaklientide ja pankade suhetesse läbi VEB Fondi moodustamise siis polegi nendel inimestel mitte kuhugi pöörduda oma raha tagasisaamiseks, kui ainult Eesti riigi poole. Selline seisukoht on kinnitatud ka Riigikohtu otsusega. Need isikud nõuavad tagasi oma raha sellelt kes ei ole selle raha omanik, ning kellel on kohustus nende isikute ees tulenevalt tsiviilõiguslikust võlasuhtest.

3. Eesti Pank pole ei minu ega minu eelkäija Rein Otsasoni isikus kunagi sõlminud Vene Välismajanduspangaga (edaspidi VEB) ühtegi lepingut, millega ta oleks taganud sellest pangast võetud laenude tagasimaksmise väidab Kallas.

Eesti Panga iseseisvumine toimus erinevate lepingute alusel, millega tagati panga toimimise järjepidevus ja säilisid pangandussuhted Venemaaga ja välisarveldused läbi VEB-i. Õhe sellise lepinguga võttis Eesti Pank kohustuse kaasa aidata VEB-il tagasi saada oma Eesti ettevõtetele ja asutustele laenatud raha. See leping oli olemas Eesti Pangas ja VEB Fondi dokumentide hulgas. Olen ise seda lepingut lugenud ja käes hoidnud.

4. Tänase Eesti Panga juhtide väide, et Eesti Panga juhid kavandasid 1995. aasta alguses mingeid ebaseaduslikke või muidu kuritahtlikke tegusid seoses VEB fondiga, on vale väidab Kallas.

See on tänaseks avaldatud dokumentidega tõendatud, et Enn Teimann ja Vahur Kraft (üks neist EP hallatava VEB Fondi juht ja teine EP presidendi kohusetäitja) koostasid ja allkirjastasid valeandmetega kirja, mille eesmärk sai olla ainult üks – kuritegelikul teel VEB-ist mingi osa raha kätte saada.
5. Eesti ajakirjanduses toodud väide, et Eesti Pank pani VEBile kuuluva raha oma tasku, on vale väidab Kallas. Muidugi on selline väide, et Eesti Pank oleks Venemaa Vneshekonompanga raha oma tasku pannud vale. Probleem on selles, et seda pole ma eriti kuulnud kuskil ka väidetavat, seetõttu puudub igasugune vajadus selliseid väiteid ümber lükata.
Seega pole Kallase viies punktis mitte ühtegi sisuliselt õiget väidet, ainult vanade valede kordamine.

Kas bitcoini lõpp on lähedal?

coindesk

Bitcoin on instrument, mida tahaksid kõik omada, sest see on “raha” mis kasvab nagu lollidemaa rahapuu. Bitcoini lõpp tuleb aga ilmselt kiire ja valus. See ei tule valus mitte selle raha loojatele ega suurtele investoritele aga selle buumi maksavad kinni need inimesed, kellele jääb kätte mingi kogus krüptoraha aga millega pole midagi peale hakata, sest seda ei taha keegi osta, selle eest pole midagi osta ning krüptoraha soetamiseks või kaevandamiseks kulutatud raha on läinud tuulde.

Täna on bitcoin valdavalt kasutuses kui investeerimisinstrument. Praktiline krüptoraha kasutus praktiliselt puudub. Kuna krüptoraha hind ja käive kasvab meeletu kiirusega, siis on küsimus selles, millal tuleb see murdepunkt, kus hind hakkab veelgi kiiremini kukkuma. Me täna veel ei tea, kas see päev oli 17.detsember 2017, kui bitcoini hind saavutas taseme 19 000 usd ja pärast mida on hind olnud üpris kiires langustrendis.

Bitcoin on tänaseks kaasa toonud tohutu ostuhulluse, krüptoraha soetamisse on paigutatud tohutud summad ning iga päev kulutakse meeletu kogus arvutiressurssi ning elektrienergiat. Erineva ressursi kulu bitcoinile on olnud meeletu. Keegi peab selle hulluse kinni maksma, sest bitcoin iseenesest ei anna majandusele mingit lisaväärtust tagasi, mis tähendab, et selline püramiidskeem ei saa kesta lõputult. Bitcoini kukkumist aga ei peata miski.

Angel Gurria

Rohkem raha majandusse!

Angel Gurria

Loen Äripäevast: “„Tean, et see on Eestis tundlik teema,“ ütles Gurria reedel Tallinnas, kus ta andis tervise- ja tööministrile Jevgeni Ossinovskile üle OECD värskeima analüüsi Eesti majanduse seisust. „Teil on võimalus kasvada kiiremini ja saate seda teha ilma riigi rahandust ohustamata,“ keelitas Gurria, osutades, et Eesti riigi võlatase on OECD riikide seas kõige madalam. Kui Eestil on see 10% SKPst, siis OECD riikides keskmiselt 100%. Kui majandus investeeringutest kiiremini kasvama hakkab, jääb võlatase osakaaluna SKPst väiksemaks, osutas ta.

Eesti Panga president Ardo Hansson laitis selle OECD soovituse kohe maha. „Ma ei ole nõus selle OECD soovitusega,“ vastas Hansson Äripäeva kommentaaripalve peale. …..”

Selline keskpanga reaktsioon teeb väga murelikuks ja näitab, et meie valitsuse (valitsus laiemas mõttes) mõttestambid on jätkuvalt aheldatud neoliberalismi ahelaisse, ning meie majandusruumil ei lasta areneda meie potentsiaali ja võimaluste kohaselt.

Hanssoni kiire kasvu vastased väited põhinevad sellel, justkui oleks Eesti riik üks pisike iseseisva majanduse ning oma valuutaga riik. Aga ometi me pole seda, me oleme osa ühtsest EL majandusruumist ja rahasüsteemist. Me oleme nii väike riik, et ükski fiskaalpoliitiline otsustus (olgu see otsus rumal või tark) ei kõiguta euro hinda ega vahetuskurssi. Seetõttu peame tegema selliseid otsuseid mis oleks kasulikud meie inimestele ja meie majandusele, muretsemata euro tervise pärast. Peamine eesmärk peaks olema, et Eesti majanduses oleks võimalikult palju eurosid ja et need eurod leiaksid kasutust Eestis ning tõstaks sellega meie tootlikkust ning majanduse koguprodukti. Ja selleks on väga hea riiklikud investeeringud mis on tehtud laenurahadega.

Kuna me oleme ühtses majandusruumis ülejäänud Euroopa liidu riikidega, siis olukorras, kus väga paljud majandusnäitajad: keskmine palk, SKP inimese kohta – jäävad väga oluliselt maha El keskmisest, siis rääkida majanduse ülekuumenemisest on täiesti kohatu. Samuti pidada sellistes oludes 4%-list majanduskasvu tähendab ainult seda, et eestimaalased ei jõua kunagi EL rikkamate riikide sekka. Surudes alla palgakasvu ja majanduskasvu jääme tegelikult väga pikaks ajaks nendeks, kes EL majandust oma odava tööga hoiavad konkurentsivõimelisena. See tähendab, et ühtses majandusruumis, maksame kõige eest kõrget hinda (vabaturg) aga oleme nõus tööd tegema kaks korda väiksema tasu eest (kõvasti allpool turuhinda). Sellisest meie majandusruumi ekspluateerimisest saab välja tulla kiiresti ja edukalt just selliselt, et võtame kuulda OECD soovitust: Rohkem raha majandusse, ilma, et me selleks kahjustaks maksukoormusega oma ettevõtteid ja töötajaid!

Samal teemal:

http://jarvelill.seto.ee/2011/05/kas-eesti-jatab-oecd-jousaali-raua-roostetama/

http://jarvelill.seto.ee/2011/04/oecd-rohkem-sotsiaalset-turvalisust-ja-paremat-eelarvepoliitikat/

Petserimaa

Setode asualad 1902.a Jakob Hurda järgi.

Setode asualad 1902.a Jakob Hurda järgi.

Praegune Eesti ala vabanes mandriliustikust umbes 11 000 aastat tagasi, pärast seda oli võimalik ka inimasustus siinsel alal, ehk siis inimasustus saab olla ligi 9000 aastat vana. Ega me täpselt keegi ei tea kuidas oli elukorraldus 9000 aastat tagasi, kuid ajalooliste märkide järgi on siiski üht-teist teada ja me saame rääkida hilisrauaaegsest (ehk siis umbes 1000 aastat tagasi) haldussüsteemist, kus olid külad, kihelkonnad ja maakonnad. Kindlasti ei saanud me siis veel rääkida Eesti riigist ja eestlastest selles tähenduses, millises me kasutame neid mõisteid tänapäeval. Sisuliselt oligi siis maakond suurim haldusüksus oma struktuuridega: valitsemise ja ka sõjaväega.

Eesti ala maakonnad kujunesid arvatavalt juba 1000 aastat tagasi välja kihelkondade liitumise teel, põhinedes hõimu- ja kultuurikontaktidele. Maakonnad olid ennekõike sõjalis-poliitilised organisatsioonid ja olid loodud naabermaakondadest ja naaberrahvastest lähtuva ohu tõrjumiseks. Tundub, et oluline on olnud sealjuures just ühine kultuuriruum. 13.sajandi alguses võis täna teada olev Petseri maakond (petserimaa, setomaa) kuuluda Ugandi maakonda, kus “Liber Census Daniae” kohaselt oli umbes 3000 adramaad ja mis oli toona üks suuremaid maakondi. Siiski on setode asuala kuulumine Ugandi maakonda spekulatsioon, millel puudub kindel tõestus. Me ei tea ka täpselt kus asus Valgatapalve maakond, kas see oli Ugandist eraldi seisev maakond ja kas sinna kuulusid ka seto alad.

Setode asuala kohta on Eesti ajalookirjanduses üldiselt vähe andmeid ja seda ala käsitletakse Eesti ajalookäsitluses vähe, sest see ala arenes rauaajast oma teed pidi ja ei sobitu eriti Eesti ajaloo pilti. Küll aga on enam.vähem täpselt teada Petserimaa tekkimise lugu. Maakond asutati Saksa okupatsioonivõimude poolt mais 1918, see koosnes Slobodka, Petshorõi ja Panikovitshi valdadest ja Isborski valla väiksemast läänepoolsest osast.  Samal aastal arvati Petserimaa Balti hertsogiriigi koosseisu. Vabadussõja tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi liideti Eesti Vabariigiga ka Setomaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse said Petseri ja veel mõned suuremad asulad nagu Irboska ja Laura.

Rääkides nüüd Petserimaast ja Setomaast siis esimene neist omab valdavalt administratiivset sisu ehk siis viitab Petseri maakonnale, mis oli vajalik valitseva võimu teostamiseks kas siis Saksa okupatsioonivõimudel või Eesti Vabariigil. Seevastu Setomaa viitab rohkem ajaloolis-kultuurilisele piirkonna määratlusele mis oli enne Petseri maakonda ja ka jääb pärast Petseri maakonna formaalset kadumist. Tänapäeval me tõesti ei tea kuidas seda kultuuriruumi, mida me tänapäeval tunneme Setomaana, nimetati 200 või 1000 aastat tagasi. Sellel polegi väga suurt tähtsust, sest meil on olemas ühtse identiteediga (sama religioon, keel, kombed, rahvarõivad, laul, tantsud) inimeste asuala, mille kohta me saame kasutada koondnime Setomaa ja meil on üks rahvakild, keda saame kutsuda setodeks. Vägagi mitmete tunnuste põhjal võime setosid nimetada Eestimaa põlisrahvaks.

Loomulikult on Petserimaa taastamine olnud väga paljude setode suureks sooviks viimase 30 aasta jooksul. Meil on olnud valitsuse poolt kinnitatud Petserimaa eriesindaja, meil oli plaan kunagi 4 seto valla baasil luua tänases Eesti Vabariigis Petseri maakond, meil on inimesed võidelnud Tartu rahu järgsete Eesti Vabariigi piiride taastamise eest, et tekiks jälle kord Petserimaa, kuid poliitiline reaalsus on olnud kahjuks teistsugune. Petserimaa on taastamata ja selle riismed on tänase haldusreformi käigus pudenemas kolme tulevase Eest suurvalla: Rõuge, Vastseliina ja Räpina vahel. Petserimaa kadumises on lisaks Tallinna ja Moskva vastuolule olnud määrav roll ka setode endi erinevad arusaamad Setomaast ja Petserimaast, mis on viinud setodelt ühtse meele ja külvanud inimeste vahele tüli ja arusaamatust, võitlust ja vaenu. Lõhestatud rahvast aga väljastpoolt liita on peaaegu et võimatu.

 

Makromajanduslik mõtlemine monetarismi lõksus

nullVaatasin eilset (25.02.15) majandus- ja maksupoliitika debatti ETV valimisstuudios ja üldpilt tundus minu jaoks masendav. Mitte ainult üksikud tipp-poliitikud, vaid ka saatejuhid ja pealtvaatajad sebivad omas monetarismi mullis ja ei suuda sealt kuidagi kaugemale ja avatumalt näha. Kurb on see, et kogu makromajandust lahatakse mikromajanduse võtmes. Riigi rahanduse  ja majanduse analüüsil lähtutakse pere- või väikeettevõtte mudelist. Me suudame õigeid otsuseid langetada ainult siis kui saame aru kuidas toimib tänapäeva makromajandus, ning kus on peidus edu võtmed.

  • Levib väärettekujutus ja uskumus, et meil rahatrükki üldiselt ei toimu. Tegelikult on toimunud ja toimub pidev “rahatrükk” kommertspankade poolt. Pangad ju ei laena üldiselt oma raha vaid loovad seda pidevalt juurde. Majanduses tekkisid kohe tõsised tõrked, kui viimase kriisi olukorras pangad tulevikuhirmus tõmbasid oma rahatrüki masinate hoo maha ja ei hakanud enam laenusid väljastama. Mujal maailmas asuti koheselt pangandusse raha toppima ja ergutama neid raha väljastama, kuid see ei toiminud väga hästi. Jõuti isegi negatiivse intressi kehtestamiseni, et pangad ikkagi jagaks raha majandusse. See näitab selgelt, et ilma pideva rahatrükita meie olemasolev majandusmudel ei tööta. Mina küsiks nüüd sellise küsimuse, et miks peab olema rahatrüki õigus kommertspankadel? Miks ei teosta rahatrükki valitsused (mõtlen siinjuures laiemalt valitsust, kuhu kuuluks ka parlament, keskpank jne)? Kui valitsused võtaks rahatrüki õiguse enda kätte tagasi ja kärbiks vastukaaluks kommertspankade rahatrüki õigust, ei oleks meie majandus pankade lõa otsas ning majanduskriiside enesevõimendusele oleks antud oluline hoop. Valitsuse kätte rahatrüki tagasi toomine võimaldaks vähendada olulisel määral majanduse maksukoormust, sest sellisel juhul saab valitsus kulutada defitsiitselt, lihtsalt uut raha väljastades.
  • Raha omamine makrotasandil ei ole rikkus. Rikkus ja rikkuse loomine on investeerimine ja majanduse täisvõimsusel tööle panek. Kõik valitsuse jõupingutused peaks olema suunatud tööpuuduse kaotamisele ja investeeringute teostamisse. Seetõttu tuleb makro tasandil kasutada ära kõik võimalused, mis võimaldavad neid eesmärke saavutada. Kusjuures kindlasti ei tohi sealjuures uhkustada sellega, et valitsus on kogunud reserve ja, et meie valitsuse laenukoormus on pea-aegu olematu.
  • Välisinvesteeringud Eesti majandusse ei ole makro pildis midagi muud, kui majanduslik koloniseerimine. Ühtegi investeeringut ei tehta selleks, et teha heategevust ning toetada meie majandust. Investeeringuid tehakse selleks, et saavutada teatud tootlikkust. Välisinvesteeringud ei tee eestimaalasi rikkamaks, vaid vastupidi, panevad meie majanduse tööle väliskapitali heaks ning vähendavad kokkuvõttes meie rikkust. Investeeringute kasumlikkuse nimel oleme sunnitud töötama odava tööjõu ning odava ressursside riigina.
  • Reaalsete kaupade ja teenuste eksport teeb meid vaesemaks. Võtmeküsimuseks on see, kuidas saavutada olukord, et me ei uhkustaks oma ekspordiga, vaid suudaksime olla importiv riik, et avatud maailmamajanduses oleks teiste riikide töötajad, ettevõted valmis meile looma rikkust, pakkudes meile reaalseid kaupu ja teenuseid. Siis oleks meil lootus saada rikkaks ka tegelikult.
  • Palkade kasv (sealhulgas eriti miinimumpalga kasv) on indikaator, mis näitab meie rikkamaks saamist. Kõik eesmärgid, mis on seotud palkade kasvuga on õiged ja õiglased. Mis kasu on meil majanduskasvust, kui sellest ei saa osa valdav osa elanikkonnast (palgatöölised ning nende sissetulekutega seotud pensionärid). Iga halvustav suhtumine palgakasvu viib meid eemale eesmärgist saavutada jõukas ja hästitoimiv, oma kodanikest hooliv riik.

Arvestamata eeltoodud seisukohtadega, pole minu arust võimalik meil rääkida Eesti edust. Kui me nimetatud valdkondades ei suuda mõtlemist ja valitsuse tasandil toimimist muuta, jäämegi odavaks allhanke maaks ning unistus rikkast põhjamaa riigist jääbki unistuseks. Raha ei ole rikkus, raha on vahend ja majanduse skoori näitaja. Niikaua, kui me usume, et me ei saa jalgpallis üle kolme värava lüüa, sest skoor saab muidu otsa, niikaua me tegelikult rikkaks ei saa.

Millal võiks tähistada patriotismipäeva?

 

Vene tank teelVana asja ei tohiks meenutada ja peaks vist leppima olukorraga, et mis läinud, see läinud. Siiski alati kriibib hinge, kui räägitakse Eestimaast ilma Petserimaata. Seda eriti sellistel puhkudel kui on järjekordne tähtpäev, näiteks 20 aastat Vene vägede lahkumisest Eestist. Muidugi teeb selline sündmus heameelt, muidugi on see peaaegu ime, et ENSV territoorium on vaba ja iseseisev riik ilma soovimatu võõrarmeeta. Ja seda kõike eriti tänaste Ukraina sündmuste valguses.

Siiski tahaks sellise pidupäeva puhul meenutada mõningaid argimuresid, mis on jäänud peolava kulisside taha. Seda ikka sellepärast, et me täpselt ette kujutaksime millist hinda me oleme riigi ja rahvana maksnud, et olla seal, kus me oleme praegu. Seoses juulilepetega räägiti rohkem vene sõjaväelaste sotsiaaltagatistest ja elamislubadest, märgatavalt vähem aga Tartu rahu järgsest Eesti Vabariigi territooriumist. Samas, polnud sellest ka väga põhjust toona rääkida, sest eestimaalastele paistis ju kõik korras olevat. Ühelt poolt kinnitas valitsus, et me oleme 1918 aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglased ning et meie põhiseadusse kirjutatud sätted Eesti Vabariigi riigipiiri kohta kehtivad. Teiselt poolt oli juulilepetes kirjas, et lepped on loodud püüdes luua lepingulist alust küsimuste lahendamiseks, mis on seotud Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisega Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustega kuni täieliku väljaviimiseni. Vägede välja viimise lepingu artiklis 2 viidatakse järjekindlalt, et väed viiakse täielikult välja Eesti Vabariigi territooriumilt. Aga uut piirilepingut pole veel Venemaaga ratifitseeritud, mis tähendab, et Vene väed asuvad jätkuvalt osal Eesti Vabariigi territooriumil ning Venemaa poolt on leping täitmata.

Kindlasti toetan Tunne Kelami ideed, et hakata nõukogude okupatsioonivägede Eestist lahkumise päeva edaspidi tähistama patriotismipäevana. Ainuke mure on selles, et ei tea millal seda päeva tähistama hakata. Kas minu silmad näevad seda, kui okupatsiooniväed on lahkunud mu esivanemate küladest ning kodusurnuaiale minekuks pole enam vaja Vene viisat ja naaberriigi miilitsa propuskit? Me peame rõõmustama selle üle, et ENSV territoorium on saanud võõrvägede vabaks, kuid omade piiritaha jätmine pole patriootlik tegu. Ühe osa oma riigist loovutamine Vene vägede lahkumise eest pole patriotism, vaid kaine tehing, vältimaks hullemat.

 

Kogumispensionisüsteemi pankrot

pensKas me saame maksta kõigile töötajatele üle keskmise palka? Normaalse inflatsiooni oludes on vastus ei. Miks me siis usume, et kui teeme kogumispensioni kõigile kohustuslikuks, siis saame maksta kõrgemat pensionit kui seda mitte tehes?

Üleüldine kohustusliku kogumispensioni süsteem on müüt, mis ei kindlusta meie vanaduspõlve, vaid teeb meid täna vaesemaks kui me võiks olla. Põhjus sellise järelduse tegemiseks on väga lihtne. 30 aasta pärast ei vaja me pensionile minnes mitte raha vaid toitu, riideid ja eluaset. Küsimus on lihtsalt selles, kas 30 aasta pärast suudame toota vajaliku koguse toodangut ja teenuseid ning kas meil on selleks olemas toorained, vesi, puhas õhk ja energia.

Kindlasti pole see probleem, et meil võib olla siis ühe töötaja kohta üks ülalpeetav pensionär. Olen kindel, et meie tootmise efektiivsus on 30 aasta pärast kordades suurem kui täna. Seega kindlasti ei ole probleem selles, kas töölkäijad inimesed suudavad luua pensionäride jaoks piisavalt tooteid, kaupu ja teenuseid.

Kui meil pole 30 aasta pärast piisavalt ressurssi, siis ei suuda meie tulevasi pensionäre toita ka pensionifondidesse kogutud säästud, sest nende säästude väärtus on sellistes tingimustes lihtsalt naeruväärne. Vaadake juba täna meie pensionifondide tootlikkust. Kas nad suudavad katta inflatsiooni?

Arvamusliider Andres Arrak on korduvalt juhtinud oma sõnavõttudes tähelepanu sellele, et tänastel 40-aastastel ja noorematel ei tasu enam loota riiklikule pensionile. Arrakul on mõnes mõttes õigus, aga seda ainult juhul, kui senine majanduspoliitiline mõtlemine ja neoliberaalne majandusparadigma jääb kehtima.

Selleks, et meie tänased noored saaksid ka kunagi vanaduspõlve ja pensionit nautida, tuleb muuta süsteemi – luua selline majandusmudel, mis ei nuuma pensionifonde ja pankasid, mis ei raiska inimressurssi töötuse näol ja lubab inimestel luua rikkust ja nautida elu. Oleme oma tehnoloogia ja teaduse arendamisel ju nii kaugele jõudnud – miks me siis ei suuda ennast vabastada pankade orjusest, kes kõik meie loodud rikkuse enda kontrolli alla kahmavad?

Tänane kohustusliku kogumispensioni süsteem ei taga meile tulevikus elamisväärset pensionit. Tahaks loota, et ükskord mõistavad meie poliitika kujundajad, et raha ei ole piiratud ressurss, raha ei saa kunagi otsa ja raha ei tohi olla piirang, mis keelab meil normaalselt elada. Tuleb vaadata ja muuta seda, mis piirab meie majanduse ja inimeste heaolu toimimist.

Kas meil jätkub selleks tarkust? Kas me suudame oma ühiskonda muuta selliselt, et me ka 30 aasta pärast anname osa oma loodud rikkusest oma vanematele, või ütleme, et vabandust, raha ei ole?