Rein Järvelill elust ja poliitikast

usd

Mäluvärskendus Siim Kallasele

Siim kallas esitas 2013. aastal avalduse VEB Fondi tegevust uurivale Riigikogu komisjonile ja on nüüd seda avaldust taaskord kinnitanud soovides ümber lükata olulisemad otsesed valed, mis ühel või teisel viisil võiksid teda kui Eesti Panga endist presidenti ja tänast avaliku elu tegelast kompromiteerida. Samuti oma intervjuu katsetes või õigemini intervjuudest keeldumiste korral pole vastanud olulistele küsimustele või kinnitanud, et ei mäleta täpselt toonaseid sündmusi. Alljärgnevalt püüan siis meenutada Eesti Panga algusaegade sündmusi kuni nende järelkajadeni tänasesse päeva.

PEAP moodustamine

Siim Kallase vastutav seotus Eesti Pangaga algas 1990.aasta jaanuaris tema nimetamisega Eesti Panga Nõukogu liikmeks. Alates 1991.aasta novembrist asub Kallas täitma Eesti Panga presidendi kohuseid. Toona tegutses Eesti Pank Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pangaseaduse alusel, mis andis Eesti Panga presidendile väga suure iseseisvuse ja otsustusõiguse. Siim Kallase presidendi aeg algas üpris ebamugavalt, Märtsis 1992 teatas Vneshekonompank (VEB) ametlikult Eesti Panga korrespondentkontode külmutamisest, kuigi reaalselt olid kontod külmunud juba aasta algusest ja Eesti Pank polnud võimeline teenindama oma lepingulisi pangakliente nende valuutaarvete kasutamisel.

Kaks päeva enne rahareformi asutab Eesti Pank (Siim Kallas) kommertspanga Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP), PEAP saab asutajalt 1.juulil 1992 tegevusloa. PEAP asutamine on olnud vastuolus panga klientide huvidega ning Eesti Panga kohustusega tagada kommertspankade kreeditoride huve ning Eesti Pank poleks tohtinud selliste varadega pangale üldse tegevusluba anda kuna see pank (PEAP) rikkus juba asutamisel sel ajal kehtinud norme ja seadust panga varalise tagatuse ja kreeditoride huvide kaitse tagamise osas. Seda kinnitab ka neli kuud peale panga tegutsemise algust pangale moratooriumi kehtestamine Eesti panga (Siim Kallase) poolt. Moratooriumi kehtestamise aluseks oli PEAP suutmatus täita oma kohustusi kreeditoride ees panga varalise tagatuse ja kreeditoride huvide kaitse tagamise osas. Seega sai PEAP moodustamise motiiv olla ainult üks: Eesti Panga probleemsetest nõuetest lahti saamine ning Eesti Panga kohustuste ebaseaduslik üleviimine kommertspanka. See oli esimene samm, kus Siim Kallas asus otseselt oma klientide – kreeditoride huvide kaitsmise vastu. Sellise sammu eest oleks pidanud Eesti Panga presidendi koheselt ametist vabastama aga kogu informatsioon tehingu sisust ilmselt ei jõudnud ei Riigikogu ega Eesti Panga nõukoguni ega õiguskaitseorganiteni.

Riiklik VEB Fond

Alates 17.novembrist 1992 on PEAP ja UBB moratooriumi all. Eesti Panga on vaja välja käia lahendus probleemi lahendamiseks. Kuigi Eesti Panga otsene vastutus panga kreeditoride ees formaalselt puudub, on ikkagi tegemist PEAP näol 100% Eesti Pangale kuuluva rämpspangaga. Taaskord tuleb Siim Kallas välja plaaniga probleemide lahendamine enda pealt ära lükata, seekord siis kasutades Riigikogu teema mittevaldamist. Riigikogus esinedes riigi võlakirjade emiteerimisel rõhutab Siim Kallas: “ Ma rõhutan, et küsimus on eelkõige klientide summade lahtipäästmises ja klientide päästmises, mitte nende pankade päästmises…..Teine variant: Balti Ühispank läheb täielikult pankrotti, mis tähendab klientidele umbes 60-70% raha kättesaamist.” (Teise variandi all pidas Kallas silmas, et Riiklikku VEB Fondi ei moodustata, Eesti Pank päästab PEAP-i ja laseb UBB pankrotti.) Veel rääkis kallas Riigikogule: “Seetõttu on välja töötatud ettepanek, et valitsus laseb välja obligatsiooni, ostab kokku nende pankade bilanssi ilmunud VEB-i sertifikaadid………Kui raha tagasi saadakse, saavad ka omanikud raha tagasi. Kui ei saa, on neil see paber, millega kas on midagi ette võtta või ei ole ette võtta” millega tunnistas ta VEB Fondi sertifikaatid paberiks, millega on midagi ette võtta või ei ole midagi ette võtta. Riigikogu võttis vastu otsuse “NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod”, millega moodustati Riiklik VEB Fond. Paraku jättis Siim Kallas Riigikogu otsuse punkti 6 täitmata. See punkt kohustas Riiklikul VEB Fondil kutsuda kuue kuu jooksul kokku fondi kreeditoride (sertifikaatide omanike) üldkoosolek fondi juhatuse valimiseks.

Eesti Pank (Kallas) kasutas riigi poolt emiteeritud võlakirju pankade, mitte panga klientide päästmiseks, ei täitnud Riigikogu otsust ning jättis oma panga kliendid täielikult rahast ilma, kompenseerides nende hoiused “ilmunud” paberiga, millega ei ole midagi ette võtta.

Sellise tegevuse eest oleks pidanud Eesti Panga presidendi koheselt ametist vabastama usalduse kaotuse tõttu. Seda aga ei juhtunud. Teistkordselt oli Eesti Pank oma vastutusest vabanenud järjekordse oma klientide “nõuete väljatõstmisega.”

Kallase valetamine

Kallas valetas taaskord. Aga siis Kallase avaldatud punktide järgi:
1. Midagi pole varastatud väidab Kallas.

Kui süüdistust pole aegumise tõttu esitatud, ei tähenda see seda, et vargust suures ulatuses pole toime pandud. Kui vastab tõele väide, et Eesti pankade (UBB ja PEAP) nõuded läksid üle Riiklikule VEB Fondile, siis kuidas sai olematu Põhja Eesti Pank (pank oli varguse hetkeks likvideeritud) teostada enda olematu nõude alusel ülekandeid 32,3 miljoni dollari ulatuses. Neid ülekandeid tehti Eesti Panga valedokumentide alusel ja heakskiidul. Viimased on dokumentaalselt tõestatud ning nende tehingute eest on vabandust palunud tänane Eesti Panga president. See on VEB Fondi vahendite vargus, mille tõttu jäid reaalselt kannatanuks sertifikaadiomanikud. Kui eeldada teistsugust õiguslikku konstruktsiooni, et VEB Fondil polnud üldse mingeid nõudeid, siis varastas Eesti Pangale kuulunud PEAP (PEP) oma klientide raha, kes hoiustasid oma raha selles pangas.

2. Mingid isikud üritavad Eesti riigi käest raha välja pressida ja luua selleks õiguslikku raamistikku ning et VEB-is külmusid Eesti kodanikele ja Eesti ettevõtetele kuulunud hoiused väidab Kallas.

Esiteks on vale väide, et VEB-is külmusid Eesti kodanike ja ettevõtjate hoiused. VEB külmutas Eesti Panga (selles osas moodustas hiljem Eesti Pank PEAP-i ning UBB valuutakontod. Veel 1993.aasta jaanuaris Riigikogus VEB Fondi otsuse menetlemisel teadis seda ka Kallas: “Ülemöödunud aastal külmutati Eesti pankade hoiused Moskvas endise NSVL-i Vnešekonompangas. Osa sellest külmutamisest on seadusandliku organi poolt fikseeritud, osa on fikseerimata. Nii või teisiti, Eesti pankadel, täpsemalt öeldes, kahel pangal on Moskvas kinnikülmutatud raha kokku 890 miljoni Eesti krooni eest. Seda raha ei ole vahetatud Eesti krooniks, nagu vahepeal ajakirjanduses vilksas. See on tüüpiline välisvaluuta deposiit selle väikese eripäraga, et seda ei saa kasutada.” Eesti kodanikel ja ettevõtetel olid hoiused ja lepingud Eesti Pangas ja UBB-s. See kõik on dokumentaalselt tõestatud. Kuna Eesti riik sekkus pangaklientide ja pankade suhetesse läbi VEB Fondi moodustamise siis polegi nendel inimestel mitte kuhugi pöörduda oma raha tagasisaamiseks, kui ainult Eesti riigi poole. Selline seisukoht on kinnitatud ka Riigikohtu otsusega. Need isikud nõuavad tagasi oma raha sellelt kes ei ole selle raha omanik, ning kellel on kohustus nende isikute ees tulenevalt tsiviilõiguslikust võlasuhtest.

3. Eesti Pank pole ei minu ega minu eelkäija Rein Otsasoni isikus kunagi sõlminud Vene Välismajanduspangaga (edaspidi VEB) ühtegi lepingut, millega ta oleks taganud sellest pangast võetud laenude tagasimaksmise väidab Kallas.

Eesti Panga iseseisvumine toimus erinevate lepingute alusel, millega tagati panga toimimise järjepidevus ja säilisid pangandussuhted Venemaaga ja välisarveldused läbi VEB-i. Õhe sellise lepinguga võttis Eesti Pank kohustuse kaasa aidata VEB-il tagasi saada oma Eesti ettevõtetele ja asutustele laenatud raha. See leping oli olemas Eesti Pangas ja VEB Fondi dokumentide hulgas. Olen ise seda lepingut lugenud ja käes hoidnud.

4. Tänase Eesti Panga juhtide väide, et Eesti Panga juhid kavandasid 1995. aasta alguses mingeid ebaseaduslikke või muidu kuritahtlikke tegusid seoses VEB fondiga, on vale väidab Kallas.

See on tänaseks avaldatud dokumentidega tõendatud, et Enn Teimann ja Vahur Kraft (üks neist EP hallatava VEB Fondi juht ja teine EP presidendi kohusetäitja) koostasid ja allkirjastasid valeandmetega kirja, mille eesmärk sai olla ainult üks – kuritegelikul teel VEB-ist mingi osa raha kätte saada.
5. Eesti ajakirjanduses toodud väide, et Eesti Pank pani VEBile kuuluva raha oma tasku, on vale väidab Kallas. Muidugi on selline väide, et Eesti Pank oleks Venemaa Vneshekonompanga raha oma tasku pannud vale. Probleem on selles, et seda pole ma eriti kuulnud kuskil ka väidetavat, seetõttu puudub igasugune vajadus selliseid väiteid ümber lükata.
Seega pole Kallase viies punktis mitte ühtegi sisuliselt õiget väidet, ainult vanade valede kordamine.

bitcoin-chip-1

Kas bitcoini lõpp on lähedal?

coindesk

Bitcoin on instrument, mida tahaksid kõik omada, sest see on “raha” mis kasvab nagu lollidemaa rahapuu. Bitcoini lõpp tuleb aga ilmselt kiire ja valus. See ei tule valus mitte selle raha loojatele ega suurtele investoritele aga selle buumi maksavad kinni need inimesed, kellele jääb kätte mingi kogus krüptoraha aga millega pole midagi peale hakata, sest seda ei taha keegi osta, selle eest pole midagi osta ning krüptoraha soetamiseks või kaevandamiseks kulutatud raha on läinud tuulde.

Täna on bitcoin valdavalt kasutuses kui investeerimisinstrument. Praktiline krüptoraha kasutus praktiliselt puudub. Kuna krüptoraha hind ja käive kasvab meeletu kiirusega, siis on küsimus selles, millal tuleb see murdepunkt, kus hind hakkab veelgi kiiremini kukkuma. Me täna veel ei tea, kas see päev oli 17.detsember 2017, kui bitcoini hind saavutas taseme 19 000 usd ja pärast mida on hind olnud üpris kiires langustrendis.

Bitcoin on tänaseks kaasa toonud tohutu ostuhulluse, krüptoraha soetamisse on paigutatud tohutud summad ning iga päev kulutakse meeletu kogus arvutiressurssi ning elektrienergiat. Erineva ressursi kulu bitcoinile on olnud meeletu. Keegi peab selle hulluse kinni maksma, sest bitcoin iseenesest ei anna majandusele mingit lisaväärtust tagasi, mis tähendab, et selline püramiidskeem ei saa kesta lõputult. Bitcoini kukkumist aga ei peata miski.

Angel Gurria

Rohkem raha majandusse!

Angel Gurria

Loen Äripäevast: “„Tean, et see on Eestis tundlik teema,“ ütles Gurria reedel Tallinnas, kus ta andis tervise- ja tööministrile Jevgeni Ossinovskile üle OECD värskeima analüüsi Eesti majanduse seisust. „Teil on võimalus kasvada kiiremini ja saate seda teha ilma riigi rahandust ohustamata,“ keelitas Gurria, osutades, et Eesti riigi võlatase on OECD riikide seas kõige madalam. Kui Eestil on see 10% SKPst, siis OECD riikides keskmiselt 100%. Kui majandus investeeringutest kiiremini kasvama hakkab, jääb võlatase osakaaluna SKPst väiksemaks, osutas ta.

Eesti Panga president Ardo Hansson laitis selle OECD soovituse kohe maha. „Ma ei ole nõus selle OECD soovitusega,“ vastas Hansson Äripäeva kommentaaripalve peale. …..”

Selline keskpanga reaktsioon teeb väga murelikuks ja näitab, et meie valitsuse (valitsus laiemas mõttes) mõttestambid on jätkuvalt aheldatud neoliberalismi ahelaisse, ning meie majandusruumil ei lasta areneda meie potentsiaali ja võimaluste kohaselt.

Hanssoni kiire kasvu vastased väited põhinevad sellel, justkui oleks Eesti riik üks pisike iseseisva majanduse ning oma valuutaga riik. Aga ometi me pole seda, me oleme osa ühtsest EL majandusruumist ja rahasüsteemist. Me oleme nii väike riik, et ükski fiskaalpoliitiline otsustus (olgu see otsus rumal või tark) ei kõiguta euro hinda ega vahetuskurssi. Seetõttu peame tegema selliseid otsuseid mis oleks kasulikud meie inimestele ja meie majandusele, muretsemata euro tervise pärast. Peamine eesmärk peaks olema, et Eesti majanduses oleks võimalikult palju eurosid ja et need eurod leiaksid kasutust Eestis ning tõstaks sellega meie tootlikkust ning majanduse koguprodukti. Ja selleks on väga hea riiklikud investeeringud mis on tehtud laenurahadega.

Kuna me oleme ühtses majandusruumis ülejäänud Euroopa liidu riikidega, siis olukorras, kus väga paljud majandusnäitajad: keskmine palk, SKP inimese kohta – jäävad väga oluliselt maha El keskmisest, siis rääkida majanduse ülekuumenemisest on täiesti kohatu. Samuti pidada sellistes oludes 4%-list majanduskasvu tähendab ainult seda, et eestimaalased ei jõua kunagi EL rikkamate riikide sekka. Surudes alla palgakasvu ja majanduskasvu jääme tegelikult väga pikaks ajaks nendeks, kes EL majandust oma odava tööga hoiavad konkurentsivõimelisena. See tähendab, et ühtses majandusruumis, maksame kõige eest kõrget hinda (vabaturg) aga oleme nõus tööd tegema kaks korda väiksema tasu eest (kõvasti allpool turuhinda). Sellisest meie majandusruumi ekspluateerimisest saab välja tulla kiiresti ja edukalt just selliselt, et võtame kuulda OECD soovitust: Rohkem raha majandusse, ilma, et me selleks kahjustaks maksukoormusega oma ettevõtteid ja töötajaid!

Samal teemal:

http://jarvelill.seto.ee/2011/05/kas-eesti-jatab-oecd-jousaali-raua-roostetama/

http://jarvelill.seto.ee/2011/04/oecd-rohkem-sotsiaalset-turvalisust-ja-paremat-eelarvepoliitikat/

Petserimaa

Setode asualad 1902.a Jakob Hurda järgi.

Setode asualad 1902.a Jakob Hurda järgi.

Praegune Eesti ala vabanes mandriliustikust umbes 11 000 aastat tagasi, pärast seda oli võimalik ka inimasustus siinsel alal, ehk siis inimasustus saab olla ligi 9000 aastat vana. Ega me täpselt keegi ei tea kuidas oli elukorraldus 9000 aastat tagasi, kuid ajalooliste märkide järgi on siiski üht-teist teada ja me saame rääkida hilisrauaaegsest (ehk siis umbes 1000 aastat tagasi) haldussüsteemist, kus olid külad, kihelkonnad ja maakonnad. Kindlasti ei saanud me siis veel rääkida Eesti riigist ja eestlastest selles tähenduses, millises me kasutame neid mõisteid tänapäeval. Sisuliselt oligi siis maakond suurim haldusüksus oma struktuuridega: valitsemise ja ka sõjaväega.

Eesti ala maakonnad kujunesid arvatavalt juba 1000 aastat tagasi välja kihelkondade liitumise teel, põhinedes hõimu- ja kultuurikontaktidele. Maakonnad olid ennekõike sõjalis-poliitilised organisatsioonid ja olid loodud naabermaakondadest ja naaberrahvastest lähtuva ohu tõrjumiseks. Tundub, et oluline on olnud sealjuures just ühine kultuuriruum. 13.sajandi alguses võis täna teada olev Petseri maakond (petserimaa, setomaa) kuuluda Ugandi maakonda, kus “Liber Census Daniae” kohaselt oli umbes 3000 adramaad ja mis oli toona üks suuremaid maakondi. Siiski on setode asuala kuulumine Ugandi maakonda spekulatsioon, millel puudub kindel tõestus. Me ei tea ka täpselt kus asus Valgatapalve maakond, kas see oli Ugandist eraldi seisev maakond ja kas sinna kuulusid ka seto alad.

Setode asuala kohta on Eesti ajalookirjanduses üldiselt vähe andmeid ja seda ala käsitletakse Eesti ajalookäsitluses vähe, sest see ala arenes rauaajast oma teed pidi ja ei sobitu eriti Eesti ajaloo pilti. Küll aga on enam.vähem täpselt teada Petserimaa tekkimise lugu. Maakond asutati Saksa okupatsioonivõimude poolt mais 1918, see koosnes Slobodka, Petshorõi ja Panikovitshi valdadest ja Isborski valla väiksemast läänepoolsest osast.  Samal aastal arvati Petserimaa Balti hertsogiriigi koosseisu. Vabadussõja tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi liideti Eesti Vabariigiga ka Setomaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse said Petseri ja veel mõned suuremad asulad nagu Irboska ja Laura.

Rääkides nüüd Petserimaast ja Setomaast siis esimene neist omab valdavalt administratiivset sisu ehk siis viitab Petseri maakonnale, mis oli vajalik valitseva võimu teostamiseks kas siis Saksa okupatsioonivõimudel või Eesti Vabariigil. Seevastu Setomaa viitab rohkem ajaloolis-kultuurilisele piirkonna määratlusele mis oli enne Petseri maakonda ja ka jääb pärast Petseri maakonna formaalset kadumist. Tänapäeval me tõesti ei tea kuidas seda kultuuriruumi, mida me tänapäeval tunneme Setomaana, nimetati 200 või 1000 aastat tagasi. Sellel polegi väga suurt tähtsust, sest meil on olemas ühtse identiteediga (sama religioon, keel, kombed, rahvarõivad, laul, tantsud) inimeste asuala, mille kohta me saame kasutada koondnime Setomaa ja meil on üks rahvakild, keda saame kutsuda setodeks. Vägagi mitmete tunnuste põhjal võime setosid nimetada Eestimaa põlisrahvaks.

Loomulikult on Petserimaa taastamine olnud väga paljude setode suureks sooviks viimase 30 aasta jooksul. Meil on olnud valitsuse poolt kinnitatud Petserimaa eriesindaja, meil oli plaan kunagi 4 seto valla baasil luua tänases Eesti Vabariigis Petseri maakond, meil on inimesed võidelnud Tartu rahu järgsete Eesti Vabariigi piiride taastamise eest, et tekiks jälle kord Petserimaa, kuid poliitiline reaalsus on olnud kahjuks teistsugune. Petserimaa on taastamata ja selle riismed on tänase haldusreformi käigus pudenemas kolme tulevase Eest suurvalla: Rõuge, Vastseliina ja Räpina vahel. Petserimaa kadumises on lisaks Tallinna ja Moskva vastuolule olnud määrav roll ka setode endi erinevad arusaamad Setomaast ja Petserimaast, mis on viinud setodelt ühtse meele ja külvanud inimeste vahele tüli ja arusaamatust, võitlust ja vaenu. Lõhestatud rahvast aga väljastpoolt liita on peaaegu et võimatu.

 

Makromajanduslik mõtlemine monetarismi lõksus

nullVaatasin eilset (25.02.15) majandus- ja maksupoliitika debatti ETV valimisstuudios ja üldpilt tundus minu jaoks masendav. Mitte ainult üksikud tipp-poliitikud, vaid ka saatejuhid ja pealtvaatajad sebivad omas monetarismi mullis ja ei suuda sealt kuidagi kaugemale ja avatumalt näha. Kurb on see, et kogu makromajandust lahatakse mikromajanduse võtmes. Riigi rahanduse  ja majanduse analüüsil lähtutakse pere- või väikeettevõtte mudelist. Me suudame õigeid otsuseid langetada ainult siis kui saame aru kuidas toimib tänapäeva makromajandus, ning kus on peidus edu võtmed.

  • Levib väärettekujutus ja uskumus, et meil rahatrükki üldiselt ei toimu. Tegelikult on toimunud ja toimub pidev “rahatrükk” kommertspankade poolt. Pangad ju ei laena üldiselt oma raha vaid loovad seda pidevalt juurde. Majanduses tekkisid kohe tõsised tõrked, kui viimase kriisi olukorras pangad tulevikuhirmus tõmbasid oma rahatrüki masinate hoo maha ja ei hakanud enam laenusid väljastama. Mujal maailmas asuti koheselt pangandusse raha toppima ja ergutama neid raha väljastama, kuid see ei toiminud väga hästi. Jõuti isegi negatiivse intressi kehtestamiseni, et pangad ikkagi jagaks raha majandusse. See näitab selgelt, et ilma pideva rahatrükita meie olemasolev majandusmudel ei tööta. Mina küsiks nüüd sellise küsimuse, et miks peab olema rahatrüki õigus kommertspankadel? Miks ei teosta rahatrükki valitsused (mõtlen siinjuures laiemalt valitsust, kuhu kuuluks ka parlament, keskpank jne)? Kui valitsused võtaks rahatrüki õiguse enda kätte tagasi ja kärbiks vastukaaluks kommertspankade rahatrüki õigust, ei oleks meie majandus pankade lõa otsas ning majanduskriiside enesevõimendusele oleks antud oluline hoop. Valitsuse kätte rahatrüki tagasi toomine võimaldaks vähendada olulisel määral majanduse maksukoormust, sest sellisel juhul saab valitsus kulutada defitsiitselt, lihtsalt uut raha väljastades.
  • Raha omamine makrotasandil ei ole rikkus. Rikkus ja rikkuse loomine on investeerimine ja majanduse täisvõimsusel tööle panek. Kõik valitsuse jõupingutused peaks olema suunatud tööpuuduse kaotamisele ja investeeringute teostamisse. Seetõttu tuleb makro tasandil kasutada ära kõik võimalused, mis võimaldavad neid eesmärke saavutada. Kusjuures kindlasti ei tohi sealjuures uhkustada sellega, et valitsus on kogunud reserve ja, et meie valitsuse laenukoormus on pea-aegu olematu.
  • Välisinvesteeringud Eesti majandusse ei ole makro pildis midagi muud, kui majanduslik koloniseerimine. Ühtegi investeeringut ei tehta selleks, et teha heategevust ning toetada meie majandust. Investeeringuid tehakse selleks, et saavutada teatud tootlikkust. Välisinvesteeringud ei tee eestimaalasi rikkamaks, vaid vastupidi, panevad meie majanduse tööle väliskapitali heaks ning vähendavad kokkuvõttes meie rikkust. Investeeringute kasumlikkuse nimel oleme sunnitud töötama odava tööjõu ning odava ressursside riigina.
  • Reaalsete kaupade ja teenuste eksport teeb meid vaesemaks. Võtmeküsimuseks on see, kuidas saavutada olukord, et me ei uhkustaks oma ekspordiga, vaid suudaksime olla importiv riik, et avatud maailmamajanduses oleks teiste riikide töötajad, ettevõted valmis meile looma rikkust, pakkudes meile reaalseid kaupu ja teenuseid. Siis oleks meil lootus saada rikkaks ka tegelikult.
  • Palkade kasv (sealhulgas eriti miinimumpalga kasv) on indikaator, mis näitab meie rikkamaks saamist. Kõik eesmärgid, mis on seotud palkade kasvuga on õiged ja õiglased. Mis kasu on meil majanduskasvust, kui sellest ei saa osa valdav osa elanikkonnast (palgatöölised ning nende sissetulekutega seotud pensionärid). Iga halvustav suhtumine palgakasvu viib meid eemale eesmärgist saavutada jõukas ja hästitoimiv, oma kodanikest hooliv riik.

Arvestamata eeltoodud seisukohtadega, pole minu arust võimalik meil rääkida Eesti edust. Kui me nimetatud valdkondades ei suuda mõtlemist ja valitsuse tasandil toimimist muuta, jäämegi odavaks allhanke maaks ning unistus rikkast põhjamaa riigist jääbki unistuseks. Raha ei ole rikkus, raha on vahend ja majanduse skoori näitaja. Niikaua, kui me usume, et me ei saa jalgpallis üle kolme värava lüüa, sest skoor saab muidu otsa, niikaua me tegelikult rikkaks ei saa.

Millal võiks tähistada patriotismipäeva?

 

Vene tank teelVana asja ei tohiks meenutada ja peaks vist leppima olukorraga, et mis läinud, see läinud. Siiski alati kriibib hinge, kui räägitakse Eestimaast ilma Petserimaata. Seda eriti sellistel puhkudel kui on järjekordne tähtpäev, näiteks 20 aastat Vene vägede lahkumisest Eestist. Muidugi teeb selline sündmus heameelt, muidugi on see peaaegu ime, et ENSV territoorium on vaba ja iseseisev riik ilma soovimatu võõrarmeeta. Ja seda kõike eriti tänaste Ukraina sündmuste valguses.

Siiski tahaks sellise pidupäeva puhul meenutada mõningaid argimuresid, mis on jäänud peolava kulisside taha. Seda ikka sellepärast, et me täpselt ette kujutaksime millist hinda me oleme riigi ja rahvana maksnud, et olla seal, kus me oleme praegu. Seoses juulilepetega räägiti rohkem vene sõjaväelaste sotsiaaltagatistest ja elamislubadest, märgatavalt vähem aga Tartu rahu järgsest Eesti Vabariigi territooriumist. Samas, polnud sellest ka väga põhjust toona rääkida, sest eestimaalastele paistis ju kõik korras olevat. Ühelt poolt kinnitas valitsus, et me oleme 1918 aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglased ning et meie põhiseadusse kirjutatud sätted Eesti Vabariigi riigipiiri kohta kehtivad. Teiselt poolt oli juulilepetes kirjas, et lepped on loodud püüdes luua lepingulist alust küsimuste lahendamiseks, mis on seotud Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisega Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustega kuni täieliku väljaviimiseni. Vägede välja viimise lepingu artiklis 2 viidatakse järjekindlalt, et väed viiakse täielikult välja Eesti Vabariigi territooriumilt. Aga uut piirilepingut pole veel Venemaaga ratifitseeritud, mis tähendab, et Vene väed asuvad jätkuvalt osal Eesti Vabariigi territooriumil ning Venemaa poolt on leping täitmata.

Kindlasti toetan Tunne Kelami ideed, et hakata nõukogude okupatsioonivägede Eestist lahkumise päeva edaspidi tähistama patriotismipäevana. Ainuke mure on selles, et ei tea millal seda päeva tähistama hakata. Kas minu silmad näevad seda, kui okupatsiooniväed on lahkunud mu esivanemate küladest ning kodusurnuaiale minekuks pole enam vaja Vene viisat ja naaberriigi miilitsa propuskit? Me peame rõõmustama selle üle, et ENSV territoorium on saanud võõrvägede vabaks, kuid omade piiritaha jätmine pole patriootlik tegu. Ühe osa oma riigist loovutamine Vene vägede lahkumise eest pole patriotism, vaid kaine tehing, vältimaks hullemat.

 

Kogumispensionisüsteemi pankrot

pensKas me saame maksta kõigile töötajatele üle keskmise palka? Normaalse inflatsiooni oludes on vastus ei. Miks me siis usume, et kui teeme kogumispensioni kõigile kohustuslikuks, siis saame maksta kõrgemat pensionit kui seda mitte tehes?

Üleüldine kohustusliku kogumispensioni süsteem on müüt, mis ei kindlusta meie vanaduspõlve, vaid teeb meid täna vaesemaks kui me võiks olla. Põhjus sellise järelduse tegemiseks on väga lihtne. 30 aasta pärast ei vaja me pensionile minnes mitte raha vaid toitu, riideid ja eluaset. Küsimus on lihtsalt selles, kas 30 aasta pärast suudame toota vajaliku koguse toodangut ja teenuseid ning kas meil on selleks olemas toorained, vesi, puhas õhk ja energia.

Kindlasti pole see probleem, et meil võib olla siis ühe töötaja kohta üks ülalpeetav pensionär. Olen kindel, et meie tootmise efektiivsus on 30 aasta pärast kordades suurem kui täna. Seega kindlasti ei ole probleem selles, kas töölkäijad inimesed suudavad luua pensionäride jaoks piisavalt tooteid, kaupu ja teenuseid.

Kui meil pole 30 aasta pärast piisavalt ressurssi, siis ei suuda meie tulevasi pensionäre toita ka pensionifondidesse kogutud säästud, sest nende säästude väärtus on sellistes tingimustes lihtsalt naeruväärne. Vaadake juba täna meie pensionifondide tootlikkust. Kas nad suudavad katta inflatsiooni?

Arvamusliider Andres Arrak on korduvalt juhtinud oma sõnavõttudes tähelepanu sellele, et tänastel 40-aastastel ja noorematel ei tasu enam loota riiklikule pensionile. Arrakul on mõnes mõttes õigus, aga seda ainult juhul, kui senine majanduspoliitiline mõtlemine ja neoliberaalne majandusparadigma jääb kehtima.

Selleks, et meie tänased noored saaksid ka kunagi vanaduspõlve ja pensionit nautida, tuleb muuta süsteemi – luua selline majandusmudel, mis ei nuuma pensionifonde ja pankasid, mis ei raiska inimressurssi töötuse näol ja lubab inimestel luua rikkust ja nautida elu. Oleme oma tehnoloogia ja teaduse arendamisel ju nii kaugele jõudnud – miks me siis ei suuda ennast vabastada pankade orjusest, kes kõik meie loodud rikkuse enda kontrolli alla kahmavad?

Tänane kohustusliku kogumispensioni süsteem ei taga meile tulevikus elamisväärset pensionit. Tahaks loota, et ükskord mõistavad meie poliitika kujundajad, et raha ei ole piiratud ressurss, raha ei saa kunagi otsa ja raha ei tohi olla piirang, mis keelab meil normaalselt elada. Tuleb vaadata ja muuta seda, mis piirab meie majanduse ja inimeste heaolu toimimist.

Kas meil jätkub selleks tarkust? Kas me suudame oma ühiskonda muuta selliselt, et me ka 30 aasta pärast anname osa oma loodud rikkusest oma vanematele, või ütleme, et vabandust, raha ei ole?

 

Pangad on endiselt parasiidid…

sorosÄrileht.ee kirjutab: Miljardärist investor George Soros hoiatab oma raamatus, et midagi ei ole muutunud – pangad on endiselt parasiidid, mis hoiavad majandust tagasi, kirjutab The Telegraph.

Sorose sõnul ei ole pangad ega ka nende reguleerimisega tegelevad ametid kriisist midagi õppinud.

„Pangandussektor on majandusele parasiidiks,” kirjutab Soros oma uue raamatus „Euroopa Liidu traagika” (The Tragedy of the European Union”)

„Finantssektori tulusus on olnud väga suur. Pikka aega tuli 35% Suurbritannia ja USA ettevõtlustulust just sellest sektorist. See on absurdne,” kirjutab ta.

„Väga vähe on tehtud selleks, et hoida kontrolli all ülemäärast finantsvõimendust Euroopa pangandussüsteemis. Omakapitali osa bilansis on muutunud väga väikeseks, mis teeb pangad haavatavaks.”

Loe edasi: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/george-soros-annab-oma-raamatus-tuld-pankade-ja-saksamaa-pihta.d?id=68205565

Kuidas mõtleb Eesti Panga nõukogu?

100E24 majanduslehel avaldati väga huvitavad intervjuud mis peegeldavad väga ilmekalt Eesti Panga nõukogu ja presidendi arusaamisi Eesti Panga ülesannetest ning näitava nõukogu liikmete võimekust tegutseda Eesti Panga nõukogu liikmena ( http://e24.postimees.ee/2710892/olukorrast-riigis-eesti-panga-uus-noukogu-annab-aru ).

Küsimus 3 kõlas: Kui palju peaks Eesti Pank oma kasumist andma riigieelarvesse? Mingis mõttes on sellele sõna-sõnalt võttes väga lihtne vastata. Tulenevalt Eesti Panga seadusest oleks õige vastus, et Eesti Pank peab kogu kasumi, mida ei otsustata nõukogu poolt kanda reservkapitali täiendamiseks või Eesti Panga põhikirjas ette nähtud sihtkapitalide ja -fondide moodustamiseks ja täiendamiseks kandma riigieelarvesse. Selline on Riigikogu poolt vastu võetud seaduse mõte, kuid seda põhimõtet on Eesti Panga nõukogu oma pikaajalise kasumijaotuse strateegias moonutanud, kehtestades põhimõtte, et keskpank annab oma kasumist 0-25% riigieelarvesse. Tundub, et selline enesele kehtestatud piirang, et antakse riigieelarvesse ainult kuni 25% kasumist, tundub olevat seaduse mõtte vastane.

Ja mida siis vastavad meie Eesti Panga nõukogu liikmed? Ka nende vastused kõlavad sellest äraspidi loogikast lähtuvad, mitte seaduse mõttest tulenevad. Valdavalt arvataksegi, et riigieelarvesse võib anda kuni 25% kasumist ning mitmed liikmed arvavad, et see protsent võiks olla veelgi väiksem või 0. Selline nõukogu liikmete arvamus tundub peegeldavat rohkem Eesti Panga tegevjuhtide seisukohta kui iseseisvat mõtlemist ning seadusest lähtumist, sest mitte ükski vastanud nõukogu liige ei kinnitanud, et riigieelarvesse tuleb anda kõik kasum mis jääb järgi fondide täiendamisest.

Kas selline Eesti Panga nõukogu käitumine on mõistlik ning kuidas see aitab kaasa Eesti majanduse edendamisele? Mulle tundub selline käitumine ebamõistlik ning Eesti arengut pidurdav. Eesti majandus ei ole just üle kuumenemas, mistõttu tundub pidurdamissoov ebamõistlik ja rumal.

Reservide kogumine Eesti Panga poolt on üldiselt veidi põhjendamatu. Eesti Pank on osa Euroopa Keskpangast kes ise on euro emitent. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et Euroopa Keskpangal ei saa mitte kunagi eurod otsa. Ehk kui on tegemist väga suure kriisiga, mis ohustab keskpankasid, siis alati on võimalus eurosid “juurde trükkida”. See aga on selline riskistsenaarium, mida ei tahaks päriselus väga näha ja kujutab juba vägagi erakorralist olukorda. Sellisel juhul nagunii meie keskpanga kogutud reservidest ei piisaks, olgu need kasvõi mitmekordsed.

Teisest küljest on tänaseks Eesti Panga põhikapital 100 mln eur juba täis ning sinna enam kasumieraldisi ei pea seaduse kohaselt tegema. Seega on keskpanga nõukogul valik, kas suunata kasum reservkapitali või riigieelarvesse. Arvestades Eesti majanduse hetkeolukorda oleks tark suunata kogu kasum riigieelarvesse. Eelmine aasta oleks see summa olnud 34,1 miljonit eurot. Riigieelarvesse suunati sellest aga ainult 25%.

Eesti valija vajab alternatiivset valikut

newLähenemas on Euroopa Parlamendi valimised aga vaadates hetkeseisu Eesti poliitilisel maastikul puudub valija jaoks alternatiivne valik. Kõik võimalikud Euroopa Parlamenti pääsevad parteid ei paku lahendust Euroopa (sealhulgas ka Eesti) ees seisvatele probleemidele. Euroala on kriisist räsitud ja lahendust ei paista kuskilt tulevad. Meetodid millega kriisi on ravitud ei ole tulemust andnud vaid on viinud Euroopa stagnatsiooni. Tohutule tööpuudusele (ressursi raiskamine) ning konkurentsivõime langusele pole suudetud leida lahendust, pakutud kasinusmeetmed ja riikide eelarvetasakaalu nõudele rõhumine on andnud ainult negatiivset tulemust.

Nii ongi, et kriisi lahenduse võtmed on tegelikult peidus euro funktsionaalsuse tagamises (või siis eurost loobumises) ja euroala fiskaalpoliitika muutmises. Kõik arvestatavad Eesti erakonnad aga ei taha loobuda kasinusmeetmetesse uskumisest ning korrutavad tasakaalus eelarve mantrat, mis ei saagi pakkuda lahendust ning Euroopa majanduse ja heaolu kasvule viimist.

Kevadised Euroopa Parlamendi valimised on seetõttu meile ja ka kõigile eurooplastele seetõttu äärmiselt olulised. Nende valimistega on võimalik murda defitsiidi terroristide võim ja muuta Euroopa poliitikat selliselt, et saaksime meie ühise majandusruumi viia kasvule ning anda inimestele tagasi töö ja osaluse ühiskonnaelus. Kuna Eestis puudub selline partei, kes pakuks toimivat lahendust, siis tuleks Euroopa Parlamenti saata selline üksikkandidaat, kes näeks reaalset lahendust Euroopa probleemidele.

Hääletaksin sellise üksikkandidaadi poolt, kes:

  • seab Euroopas hetke tähtsaimaks prioriteediks täistööhõive saavutamise;
  • ei ületähtsusta tasakaalus eelarvet;
  • mõistab, et valitsus on raha väljaandja ning valitsuse defitsiit ei kujuta mingit ohtu majandusele;
  • näeb, et pangandustööstuse võimu ja tegutsemisvabadust tuleb oluliselt piirata.

Eesti ja Euroopa vajab alternatiivset valikut.